AI_pealkiri: Ruth Annus tutvustab e-residentsuse ideed ja ID-kaardi tulevikku

On laupäev ja taas on eetris IT-ärisaade Restart. Mina olen Henrik Aavik ja stuudios on ka teine saatejuht Taavi Kotka ning meie tänase saate teema on ID, inimeste kodakondsus ja. Meie saatekülaliseks sellest rääkimas on Ruth Annus, kes on Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja. Meie saadet toetab Arengufond.

Tere ka minu poolt, e-residentsusest on viimase nädala jooksul väga palju räägitud, sellepärast et üle-eelmisel neljapäeval võttis siis valitsuse kabinet vastu e-residentsuse väljatöötamise kontseptsiooni eelnõu või, või mõte, et, et hakkame sellega, sellega tegelema ja ütlen ausalt, et täna olen saates nii-öelda nii, nii küsija kui vasta rollis, sellepärast et et kuigi seda teemat on vedanud Siseministeerium, on ka MKM-il olnud võimalus nagu idees kaasa lüüa ja ja aga, aga kokkuvõttes ikkagi saatesse on kutsutud nagu nii-öelda kogu teema number üks, ehk siis Ruth, sina oled olnud nagu... kõigi sellise meie Eesti e-identiteedi väljatöötamise juures peaaegu algusest peale, et me esimesi kaarte hakkasime välja andma millal?

Esimesi ID-kaarte hakkasime välja andma aastal kaks tuhat kaks ja idee iseenesest pärines paar aastat varasemast ajast, kaks tuhat kaks alguses siis alustasime isikutunnistuste väljaandmisega, kohe olid seal ka digitaalsed funktsioonid ja esimesel aastal andsime välja juba üle saja tuhande ID-kaardi.

No aga see oli alguses ju nii-öelda, kontseptsioon oli soomlaste pealt nii-öelda kopeeritud, nagu me õigesti mäletame, ja ja välja andsime neid sellepärast, et me tegime sellelt tohutu innovatsiooni, ehk siis sai lisatud kohustuslikkuse element Soome inseneride ettepanekul.

Ja kindlasti üks aspekt, miks Eesti ID-kaart on osutunud edukaks, on see, et tegemist oli kohustusliku dokumendiga.

Kas tõesti Soome inseneride ettepanek oli see, et tehke kohustuslik

või? Soomlased olid teinud seda paar aastat enne ja, ja neil ei ränk käima. Ei ränki käima sellepärast, et kuna kohustuslik ei olnud ja vaata, noh, öelge riigil ei olnud tollel ajal veel mingid teenuseid, mida, kus seda kasutada, eks, et, et siis keegi ei võtnud seda neile ja siin oligi, et Et Soome insenerid ütlesid meile, et noh, et teie, eestlased, kui sama asja teete, et, et, et kui saadetakse, suruge see sisse, et oleks kohustuslik. Aga ma, ma ütlen, Rutt, et kokkuvõttes, ega ju alguses läks ju kaardil väga raskelt, ega seda keegi ju noh, milleks kasutada ei saanud, et, et mis see esimene laine oli üldse, mis tingis selle nii-öelda positiivse kaardi arengu, et, et miks kaarti kasutama hakati?

Ma arvan, et kõige olulisem oli võib-olla Eesti liitumine Euroopa Liiduga, sest lisaks sellele, et isikutunnistusel olid digitaalsed funktsioonid, oli ta ka tavaline füüsiline kaardivormis isikut tõendav dokument. Ja Euroopa Liidus oli siis iga siseriiklik dokument ühtlasi reisidokument. Ja sellest tulenevalt, kui Eesti kahe tuhande neljandal aastal liitus Euroopa Liiduga, osutus see väga käepäraseks reisidokumendiks Euroopa Liidu piires.

Aga mõtlengi, et siin oli ka vist vanainimestele meeldis väga ID-kaart, sellepärast et kunagi oli see linnatranspordis bussipilet soodustus, et see käis ka nagu ID-kaardiga, et see oli ka üks põhjustiks, miks ta just nagu nii-öelda vanemaealiste seas kasutuse alla võeti nii, nii, nii varemalt või varmalt.

Aga ma arvan küll, et mina ikka päris mitu aastat, kui kohustuslik oli veel, ma ei võtnud enda sellest just, et noh, ma hindasin väga ideed, aga ma leidsin, et kui teenuseid ei ole, siis see kuidagi ei saa mind

Aga tõsine hüpe, ID-kaardiga tuli aastal kaks tuhat kuus, kui, kui digiallkiri hakkas vist laiemat kasutust teima?

Jah, et alguses oli tõepoolest isikutunnistuse peamine väärtus see, et ta oli väga mugav kaasas kanda, aga kui lisandusid ka olulisemad digiteenused ja eelkõige kaardi aktsepteerimine ja digitaalallkirja aktsepteerimine riigiasutuste poolt, siis selgus, et see kaart tegelikult lihtsustab oluliselt inimeste elu.

Kui palju see probleem oli, et pangad alguses ikkagi nii-öelda kohe kaasa ei tulnud ja ütleme nii, et et siiamaani täna, kui ma vaatan näiteks Eesti.ee sisselogimiste arvu, siis panga kaudu logimine on jätkuvalt populaarsem näiteks kui Mobiili-ID-ga logimine?

Noh, iseenesest sertifitseerimiskeskus, kes ju tegelikult annab välja sertifikaate, ehk siis hoolitseb suurelt jaolt selle isikutunnistuse digitaalse osa eest, et oli algusest peale isikutunnistuse väljatöötamise juures ja sellest ka selgelt huvitatud, nii et võib-olla selline väike viivitus oli siiski rohkem põhjustatud riigiasutuste poolt, mitte niivõrd erasektori poolt.

Aga ma, kuidas üldse riigiasutused võtsid vastu alguses nii-öelda ID-kaart ja kogu seda autentimise ja autoriseerimise ja allkirjastamise nii-öelda loogikat?

No algselt oli ikkagi küllaltki suur keerukus, et tagada paralleelselt siis paberkandjale asjaajamine ja digitaalne asjaajamine. Ehk siis millised dokumendid, kus siis arhiveerida, kas neid peaks välja printima, kas neid peaks kaustas hoidma, milline peaks olema siis kogu see dokumendihaldus, et see süsteem vajas korrastamist ja see tuli tegelikult mitu aastat hiljem kui isikutunnistus. Et nüüd ei kujuta enam ilmselt keegi ette, et riigiasutusel võiks olla ka kaust, kuhu pannakse dokumente. Et aga samas paralleelne asjaajamine oli mitu aastat reaalsus.

Aga samas meil ikkagi, okei, täna täis digitaalsed registrid on kinnistusraamat ja register, eks, aga aga Siseministeeriumisse kuuluv rahvastikuregister vist ikkagi omab teatavat paberikoopiat ka veel või ei oma enam?

Tegelikult ega vist sellepärast, et isegi perekonnaseisu aktid vormistatakse ju ainult digitaalselt ja isikule siis soovi korral prinditakse välja ja ametnik paneb siis allkirjaja templi. Et tegelikult näiteks lapse sünni registreerimine, abielu registreerimine, et õiguslik tähendus on just sellel kandel seal registris ja inimene saab lihtsalt valgel paberil välja prinditud koopia omale.

Aga kas firmadel vist on täna ikkagi kohustus hoida väljatrükituna asju, kõik see seitsme aasta säilitamise kohustused, kas need võivad olla ka digitaalsed, aga ma täpselt ei tea?

No seda peab küsima Maksuameti käest, aga kindlasti on see, et kõik, mis meil täna on allkirjastatud digitaalselt, on, on ka Euroopa Liidu seaduste järgi kehtiv ja, ja, ja siinkoha pealt noh, sa võid ka niimoodi salvestada või hoida oma, oma, oma koopiaid kindlasti. Aga tegelikult me täna räägime ikkagi hoopis e-residentsusest, ehk siis me räägime sellest kuumast teemast, et loodetavasti selle aasta lõpus oleme suutelised ka välismaalastele nii-öelda seda Eesti e-identiteeti kätte andma. Sellised suured reformid ei sünni tühja koha pealt, et ei ole nii, et, et mõni futuroloog või, või, või guru hakkab kuskil ajalas kirjutama või, või rääkima ja, ja, ja Sissiopsti järgmisel aastal ongi olemas, et Ma saan aru, et see idee on tegelikult väga vana, et, et me räägime aastast kaks tuhat seitse.

Jah, et niipea kui tekkisid ka reaalsed e-teenused, milleks siis see ID-kaart tõepoolest reaalselt kasutatav oli, niipea tekkis ka vajadus anda seda võimalust või mõte, et selline, selline võimalus peaks olema ka isikutel, kes ei ela Eestis. Et tegelikult iseenesest ka mõttekäik, et Eesti majandus ja haridus ja teadus vajaks rahvusvahelistumist, ei ole uus. Ja sellest tulenevalt, kui meie olime juba enam-vähem oma e-riigi sisse seadnud ja tundsime juba suurt rõõmu sellest, et enam ei pea järjekorras seisma ja ükshaaval allkirju andma doku, paberdokumendile. Et siis selgus, et väga suur osa tegelikult ka reaalselt Eesti arengusse panustavatest inimestest on sellest välja jäänud. Näiteks Eesti annab umbes kuus, kuuesajale inimesele aastas võimaluse lühiajaliselt Eestis töötada. Aga nendel puudub igasugune juurdepääs just riigi poolt pakutavatele e-teenustele. Et see oli kindlasti üks sihtgrupp, ehk siis lühiajaliselt Eestis töötavad inimesed ja teiseks, Eestis registreeritud äriühingute juhatuste nõukogude liikmed. Samamoodi, mitte mingit juurdepääsu e-riigile, e-teenustele, samas reaalselt me eeldame, et nad toimivad meie ühiskonnas. Ja sellest tulenevalt siis jah, idee tekkis juba aastal kaks tuhat seitse ja aastal kaks tuhat üheksa sai see siis seaduseks.

Aga kas see, need inimesed, kes ei ela Eestis, see ei tähenda ainult Euroopa Liitu, see tähendab ükskõik kust, eks ole, et...

Just, et ega iseenesest Euroopa Liit noh, paljud riigid on välja andmas või välja andnud ka oma digitaalse isikutunnistuse, Et Euroopa Liit mingil moel on püüdnud seda küsimust siiski reguleerida, aga meie mõte oli see, et, et Eestisse lisaks isikute vaba liikumisele on väga oodatud ka kolmandate riikide kodanikud, sest väga suur osa arengust toimub siiski väljaspool Euroopa Liitu.

Ma mäletan, meil oli Webmedia aegadel, oli Rootsi börsiettevõtte osa ja loomulikult need Rootsi börsiettevõtte juhatuse liikmed olid meil nõukogus ja, ja kuna nad olid Rootsis ja, ja, ja protokolle sai allkirjastada ja maailmaslust arvan, et sai allkirjastada ainult füüsiliselt, See tõsine asjaajamine, sest meil oli veel, finantsjuht oli leedukas ja see oli ikka selline ütleme noh, paras pudru, kuidas need nii-öelda igal aastal need, need allkirjad kokkuvõttes kokku saada, et ma mäletan, et me igatsesime seda, et, et noh, et jumal küll, et, aa ei, kõige hullem oli, meil olime aktsiate ostumüügilepingud, mis siis tulid kõigil, olid aktsionääride lepingud, mis tuli kõigil osapooltel allkirjastada. Ehk siis oli dokument, mis oli a la mingi noh, ütleme kolmkümmend lehekülge pikk, on ju, ja kui kokkuvõttes oli meil seal vist üks a la nelikümmend osapoolt, on ju, siis noh, lihtne korrutis, et põhimõtteliselt tuleb üle tuhande algkirja anda, selleks et nagu noh, ja me andsimegi, nii et käsi oli valus, andsime, andsime algkirja ja küll me kirusime neid välismaalasi, et noh, et, et Muidu eestlasena me oleks saanud tehtud, on ju, aga, aga noh, kuna välismaalastele kaarte anda polnud võimalik, on ju, et, et siis käis selline sõna otseses mõttes piinlemine, on ju, ja, ja justkui sul on veel ütleme viimasel hetkel jäänud nende arvanute esitamisega, et sul on vaja nagu kiiresti seda algkirja saada, on ju, et, et siis ei osta nende DHL ja kõigi muudega, et, et, et saaks see nagu, see paber tehtud, et. Aga paljud, kas toonel ajal oli ka, et, et ikkagi see soov või, või tellimus tuli kokkuvõttes erasektorist või, või oli see pigem niimoodi, et noh, Siseministeerium ise nägi, et, et vajadus on olemas ja, ja tuleks ära teha?

Ma arvan, et see oli tegelikult koostöös, see mõttekäik iseenesest ei olnud riigiasutustes kuidagi teistsugune kui erasektoris, et seda reaalset vajadust, et esiteks allkirjastada kogu dokument tervikuna, olgu ta või sada lehekülge, aga mitte anda igale lehele allkirja. Ja teiseks, et kõik inimesed saaksid seda paralleelselt teha. Et ma arvan, see vajadus oli selgelt tunnetatud, kuna see oli juba läbiproovitud ja see toimis, oli kordades mugavam, kui siis ükshaaval pastakaga allkirju kirjutada.

Ma just mõtlen, et mina olen olnud täitsa Austrias ja allkirjastanud Austrias digitaalselt, kusjuures kõik toimis niimoodi, et see oli Austria keskkond, Eesti ID-kaart oli aktsepteeritud, me andsime küll allkirja nii-öelda PDF stiilis, ehk siis noh, kus ütleme, et teiste dokumendist tekitati PDF ja, ja kokkuvõttes sinna PDF-ile nii-öelda visuaalselt ka tekib nii-öelda allkirju. Et kas see kunagi nagu meil ei ole olnud probleemiks, et noh, et a la Eestil on see nii-öelda konteinerpõhine, et me paneme oma dokumendi konteinerisse, siis me allkirjastame selle, aga kokkuvõttes, kui sa nüüd päriselt konteinerist selle Wordi dokumendi välja võtad, ega seal kuskil ju mingit märgi, et ei ole nii-öelda noh, noh, visuaalselt nagu, kus on Wordist ta lahti teed nii-öelda, et, et näed, et nüüd on digitaalselt allkirjastatud, et see on, see nii-öelda käsitsi kirjutad sinna sisse, et, et dokument on digitaalselt allkirjast On, on kogu selle loogika siiamaani väga sujuvalt kulgenud.

No ega iseenesest PDF-dokumendis nüüd midagi head ei ole, selleks, et seda siis reaalselt ka kasutada edasises töös, et see nõuab noh, täiendavat lisatööd, et sealt kuidagi mingeid tekstilõike kätte saada ja siis toimetada nendega. Et ei, seda, et kuidagi peaks ka justkui tekkima visuaalselt vaadatav alg, et seda mõttekäiku ma küll ei tea, et oleks olnud, aga meie kontseptsioon oli oma olemuselt teistsugune, sest me mõtlesime eelkõige digitaalsest identiteedist. Ehk siis, et küll selle allkirja saab ka kuidagiviisi ikkagi sinna pandud, on ju näha, et, et millise dokumendiga keegi midagi on siis allkirjastanud, aga just see, et, et kuidas tagada, et just nimelt see konkreetne inimene on riigi poolt tuvastatud ja tema on siis kasutanud seda dokumenti selleks, et üks või teine tahteavaldust teha. Et kui füüsilises maailmas see tundub nagu ääretult enesestmõistetav, eks ole, reisidokumendiga on foto ja ja see on isiku sünniaeg ja mille järgi siis vaadatakse enam-vähem, et tegemist võiks olla sama isikuga, et kui seda isikut reaalselt näha ei ole, et kuidas siis tagada ikkagi seesama isiku tuvastus nii, et see inimene ise oleks vastutav selle eest, et ta ei anna oma dokumenti kellegile teisele.

Restart. Tere tagasi kuulama IT-äri saadet Restart, mina olen Hendrik Aavik, saadet juhib ka Taavi Kotka. Meie saatekülaliseks on täna Ruth Annus, kes on Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja ning teemaks on e-residentsus.

Esimeses plokis rääkisime sellest, mis moodi üldse ID-kaart eestlastele kujunes. Ja, ja, aga saade kokkuvõttes ikkagi täna sellest, et valitsus tahab hakata ka välismaalastele e-identiteeti välja andma. Et räägiks korra veel Ruth üle selle, et, et mis asi on ikkagi seesama identiteedihaldus, mida riik täna teeb?

Iseenesest üldiselt kõik riigid haldavad oma kodanike andmeid ja siis on andnud tavaliselt elamisõiguse või siis elamisloa ka selle riigi territooriumile füüsiliselt elama asunud isikutele. Meie mõttekäik on nüüd pisut teistsugune, et me oleme valmis andma riigi garantiiga dokumendi ka nendele inimestele, kes Eestis ei ela, ehk siis välismaalastele. Ja mõte on siis selles, et see saab toimuda üksnes selle identiteedi alusel, mis isikule juba on antud, ehk siis tema kodakondsusjärgse riigipassi alusel, ja meie võtame sellelt inimeselt biomeetrilised andmed ja vaatame, et ta ei saaks ühegi teise inimesena tegelikult esineda. Ehk siis, kui ta tuleb uuesti taotlema omale uut digitaalset isikutunnistust, siis me vaatame, kas need andmed sobivad nendega, mis varasemalt on antud ja inimesel puudub tegelikult võimalus luua omale justkui selliseid mitmeid identiteete, millega ta saaks siis toimetada ja ka erinevaid, miks mitte näiteks kuritegusid toime panna.

Et nagu me justkui ekspordime identiteetide pidamise teenust siis riikidele, kus on väga nõrgad passid ja palju ja palju inimesi samade identiteetidega võib-olla mingitel põhjustel?

Mitte tingimata, et ega iseenesest väga palju riike on jätnud päris mitu etappi identiteedihalduse osas vahele. Ehk siis on läinud kohe üle näiteks biomeetrile, isikutuvastusele ja andnud välja ka väga turvalisi nii oma siseriiklikke isikutunnistusi kui ka passe. Aga küsimus ongi selles, et meil on midagi... mis on suhteliselt unikaalne, see on selline laialt levinud e-riik ehk arusaam, et inimene ei pea füüsiliselt tingimata oma eksistentsi pidevalt tõendama, vaid selleks tal ongi digitaalne identiteet, mis on samaväärne tema füüsilise kohaletulekuga ja omakäelise allkirjaga. Et see on see osa, mida me pakume siis teiste riikide kodanikele, kes soovivad siis Eesti õiguskorras toimetada.

Kusjuures see küsimus, mis sul, Henrik, oli, et, et me nii-öelda outsource'ime või müüme nagu identiteedi haldust, et see ei olegi tegelikult väga halb küsimus, et kui sa mõtled, ütleme, suure logistikaettevõtte peale, mis tegutseb üle maailma ja sul on, ütleme, kakssada tuhat töötajat, eks, et noh, omaenda ettevõtte-sisese identiteedi halduse ülesehitamine, selle toetamine erinevate tarkvaradega, Pidev nii-öelda küberrünnekute vastu võitlemine, pidev muretsemine, et kas sul on kõik korras või mitte, et ega ta on päris kulukas. Ehk siis kui see nagu iseenesest, kui ütleme nii, et kui mina oleksin näiteks Kuehne-Nageli juhatuses, ma ikka, ma täitsa mõtleks selle peale, et, et äkki annab selle teenuse välja outsource'ida. Ja no miks mitte nagu ühele väikeriigile, kes sellega väga hästi hakkama saab?

Nojaa, aga kas, kas see, mis me täna teha tahame, ongi see, et näiteks kui üle nagu saab paluda kõikidel või teha kohustuslikuks oma töötajatele, et minge nüüd, pöörduge Eesti riigi poole, küsige endale identiteet ja te saate selle.

Ma arvan, et siin vastus on see, et me ei välista seda, ehk siis mis selle e-residentsuse juures kõige huvitavam on, ongi see, et me, riik täna loob infrastruktuuri, ta loob mingit taristut, mida noh, põhimõtteliselt kõik saaksid kasutada. Ja, ja, ja mõte ongi selles, et, et täna peaks just nii-öelda erasektor olema see, kes hakkabki nüüd mõtlema, et, et mis moodi siis nii-öelda rahaks pöörata, et, et jah, riik küll põhja teeb, iga väliskülaline, kes seda kaarti tahab või, või kodanik saab seda nii-öelda riigi lõivu eest endale muretseda, Ehk siis okei, me oleme kuludega nullis, on ju, aga, aga kust kasu tuleb, eks, et nendest samadest teenustest, mis sinna peale ehitatakse, nendest teenustest, mida need mitteresidendid siis kasutavad, sealt peaks tekkima meie tulu. Et see on selle asja nagu öelda idee või mõte, eks, aga, aga mõtlengi, et ma tuleks tagasi selle sama nii-öelda identiteedihalduse koha pealt, et põhimõtteliselt esialgu on seda plaanis välja anda ainult Eesti pinnal, et inimene tuleb korra Eestisse kohale.

Jah, et praeguse seisuga on mõeldud, et kõigepealt inimene pöördub Politsei- ja Piirivalveametisse, seal siis võetakse talt sõrmejäljed, näobiomeetria, ehk siis tagatakse tema nii-öelda identiteedi andmed, mille vastu me edaspidi hakkame siis võrdlema, tema järgmiste dokumentide andmeid. Ja samamoodi ta saab dokumendi füüsiliselt kätte Politsei- ja Piirivalveametist. Edaspidi on mõistlik kaaluda, et kas seda teenust mitte laiendada ka välisesindusse, see tähendab, et andmeid küll hoitakse endiselt Politsei- ja Piirivalveametis, aga kuna enamik e-residente elavad eelduslikult välisriigis, siis oleks mõistlik viia see teenus neile lähemale. Mis puudutab nüüd Eesti õiguskorras toimetamist, siis ega iseenesest see, kui inimesele antakse välja Eesti Vabariigi poolt isikut tõendav dokument, ükskõik, on ta seesama digitaalne isikutunnistus või, või on see elamisloa kaart, et ega see ei alluta teda oma olemuselt Eesti õigusele. Eraõiguslikes suhetes just kõikvõimalikud lepingud ja, ja kas või ütleme, ettevõtete siseni, sisene identiteedihaldus, et see sõltub erasektori enda kokkulepetest. See on täiesti võimalik, aga sellisel juhul peavad kõik pooled seda aktsepteerima. Et neid vaidlusi ei saa lahendada Eesti kohtus. Et see on kindlasti suurepärane võimalus, kui keegi annab nii-öelda valmistoote ja rohkem ei pea muretsema selle pärast, aga küll tuleb arvestada, et riigi garantii on siin taga isikutuvastuse koha pealt, mitte isikuõiguspärase käitumise tagamise koha pealt.

Ehk siis kui kaardiga keegi mingit pätti teeb, siis Eesti riik seda ei garanteeri? Just.

Küll aga ta garanteerib, et see inimene tegi.

Jah, seda küll.

Jah, et tegelikult ongi väga oluline aspekt sellesama digitaalse identiteedihalduse koha pealt, et vastutus on pandud inimesele. Tema ülesanne on tagada, et tal on kaart hoitud, et tal on oma PIN-koodid hoitud ja keelatud on selle dokumendi üleandmine teisele inimesele.

See tundub kusjuures tänapäeval nii-öelda igapäevaelus suht väike probleem, aga mul oli võimalus hiljuti külastada veebipolitseinikke. Ja nemad ütlevad, et siiamaani kümnest kuriteost seitse on, on a-la stiilis pangakaardi või ID-kaardi vargus või siis üleandmine niimoodi, et antakse kaasa ka noh, PIN koodideks, et Et on ikkagi tänavik noh, peamine nii-öelda...

Ei no selge, et kui

vana,

kui vanasti oli sul tankistide farmi jaoks vaja suurt maja, siis nüüd piisab paksemast rahakotist, et...

Jaa, aga nüüd see tankistide teema vist peaks ka nagu selgeks tegema, et see on meil peamine vastuargument, et kui me oleme käinud seda rutiga siin tutvustamas seda ideed erinevatele osapooltele, et, et põhine argument on see, et Et aga noh, noh, aga, aga, aga tankistide loomine läheb ju lihtsamaks. Ja millegipärast jäetakse tähelepanuta see, et, et, et ka füüsilises maailmas ikkagi on ju sama hästi võimalik identiteeti üle anda.

Jah, et võib-olla isegi põhjendamatult suurt tähelepanu on leidnud inimese füüsiline kohale ilmumine, et see oleks nagu selline garantii, et tegemist on nüüd punkt üks ausa inimesega ja teiseks, et see inimene on ka veel see, kes ta väidab ennast olevat, üldse ei tarvitse nii olla.

Ei no on ju teada kõik tuntud juhtumid, kas või Disenhauseni majaga, kust võetigi tänaval suvalised härrad ja prouad ja paluti neil esineda... kellegi teisena, isegi ma olen kuulnud, et vene maffia pidi, tankistid enne puhtaks pääseme ülikonda panema, aga seal ei vaevutud, et lihtsalt kui on inimene, siis on inimene.

No Eisenhauseni maja on nüüd üks vana juhtum, aga iseenesest ega ei ole üldse nii lihtne inimesele otsa vaadates kindlaks teha, kas ta on nüüd seesama inimene, kes on fotol. Et me näeme piiri peal igapäevaselt juhtumeid, kus kasutatakse teise inimese dokumenti. Meenutame kas või neid vietnamlasi näiteks, kes tulid, kes olid, eks ju, korraldatud grupiviisiliselt siis Eesti piiri ületama ja neil ei olnud enda dokumendid kaasas, aga selleks, et aru saada, kas see isik, kes ees seisab, on nüüd reaalselt ka see inimene, kelle foto on passi kantud, see nõuab tegelikult väga täpset biomeetrilist analüüsi. Ehk siis niisama visuaalse vaatluse põhjal ma küll ei saa öelda, et see oleks nüüd väga tõsikindel isikutuvastus.

Jah, ja notar ei ole ka volitatud seda ütlema, kuna tal puudub ekspertiis, et ta võib küll näha, et ei meenuta, aga mis ütleja tema on, eks ole, tema vaatab, et on inimene ja on dokument, on vist nii?

Ei, päris nii ei ole, tema ikka vastutab isikutuvastuse eest, aga see, mida tema vaatab, ongi see, et on sarnane inimene. Ehk siis tal ei ole kindlasti biomeetrilise identiteedi haldamise teadmisi ja oskusi, ei saagi olla. Tema just nimelt tuvastab sellesama riigi poolt välja antud dokumendi alusel inimese.

Aga ma ütlen, et siin ongi võib-olla lihtsam näide on hoopis see, et, et noh, pangakontode tekitamine ja pangakontode kaudu siis petmine ja rahapesemine, et see muutub nagu lihtsamaks, on ju. Aga kui see praegu tänase maailma peale, et noh, et, et tegelikult on ka see võimalik, et, et noh, Henrik Aavik läheb SEB panka, ma ei tea, kas sul on seal praegu konto või ei ole.

Ma ei mäleta ka, ma oletan, et ei

ole. Lähed, teed, teed endale konto, võtad ka panganeti nii-öelda võtmekoodide sõnad ja, ja tuled välja ja, ja ukse taga olen mina, Ja sa annad, teed mulle üle ja mina olen sulle väikse noh, rahakese vastu ja edaspidi on meil kokkulepe, et nüüd selle konto peal tegutseb mina, eks. Et see on ka füüsilises maailmas täiesti reaalselt võimalik ja üldse mitte väga keeruline tankisti tekitamise meetod, eks, et ehk siis nagu, ja, ja see millegipärast ei leia suurt kisa kui võimalus, et noh, et, et on tõesti nii võimalik teha, aga see, et, et me nagu mitteräsendi puhul seda näeme, et see nagu tekitab seda kisa. Kusjuures siin on väga oluline vahe. Ehk siis ID-kaardi puhul lisaks näotuvastusele võetakse biomeetria. Aga nüüd, kui ma lähen panka kontot avama, siis minu biomeetriat ei võeta, vaid võetakse lihtsalt minu, nii et ta tehakse näotuvastust, ma annan oma dokumendi ja, ja tehakse näotuvastust.

Tõenäoliselt see kõige kuulsam kreeklane, kes on kõikide surevate Eesti firmade omanik, et tema kohta on teada ainult nii palju, et tema isikukood ei ole Kreekas kasutusel, niisuguses formaadis isikukoodi nime, nimi ei ole tõenäoliselt levinud, noh, tõenäoliselt ei ole isegi see identiteedivargus, vaid on lihtsalt puhas ulme.

Jaa, aga mõtlengi, et, et, et see moment ongi siis nagu tähtis, et kokkuvõttes see, et me anname mitteresidendi ID-kaardi välja ja sellega oleme teinud ühel hetkel isikutuvastuse ära ja võtnud tal biomeetria, on, ongi selles mõttes kõige kõvem garantii või ütleme kõvem garantii kui see, millega täna ütleme, rahvusvaheline pangandussektor harjunud on. Mis teeb selles mõttes jälle huvitavaks selle, et kui praegu üle neti konto avamine on noh, mitte võimatu, aga ütleme, sa saad küll üle neti avada, aga see on limiteeritud, sa või sellisel juhul võid seal konto parandil kanda raha maksimaalselt kaks tuhat eurot kuus, noh, oluliste piirangutega, siis iseenesest nüüd selle uue internetisendi ID-kaardiga võiks avada ka üle neti kontot ja see on juba nagu rahvavaheliselt täiesti uus lähenemine.

Jah, tegelikult milliseid teenuseid nüüd saab osutada ja milliseid ei saa osutada digitaalse isikutunnistuse abil, et see jääb ilmselt iga teenuse osutaja enda otsustada, et tema peab hindama neid riske ja vaatama, kas ta soovib selle inimese kohale ilmumist või ei soovi. Et on selge, et tõepoolest lisaks suurtele võimalustele, see võib tuua kaasa ka ütleme, suurema ahvatluse väärkasutuseks. Ja seda, milline see konkreetne ohu realiseerumise variant on, seda tunneb kõige paremini teenuseosutaja. Aga põhimõtteliselt ei ole võimalik saavutada olukorda, kus seda inimest, kellele see digitaalne isikutunnistus on välja antud, ei ole olemas. Igal juhul on tal olemas... Näobiomeetria, on tal olemas sõrmejälje biomeetria, et need andmed on meil kõik olemas, see inimene on reaalselt käinud, kas siis Politsei- ja Piirivalveametis või Eesti välisesinduses ja tal on Eestis üks identiteet, olgu see või vale.

Aga see on selles mõttes just huvitav, et mis tähendabki seda, et kui praegu ütleme, pangad oleksid valmis tulema selle innovatsiooniga kaasa, siis just riigi poole pealt on meil tähtis see praegu, et, et ka järelevalveorganid noh, Finantsinspektsioon, Eesti Pank ja nii edasi oleksid siin innovaatilised ja, ja mõtleksid kaasa ja töötaksid kaasa.

Jah, kindlasti, sest mõte on iseenesest, tundub, selles valdkonnas suhteliselt uus ja võib-olla neid riske ütleme, pigem igaks juhuks kardetakse. Et tundub, et, et kui nüüd tõepoolest see projekt edukalt käima läheb, siis selgub, et kas meil üldse on uusi riske? Kas, või kas need olemasolevad tegelikult ikka eskaleeruvad, nii nagu me oleme kartnud, või siis Noh, ütleme, tavapärane kriminaal võib-olla mõtleks pigem niimoodi, et nüüd on mul väga selge, ühel riigil olemas, mis kuulub veel Euroopa Liitu ja kes vahetab siin andmeid erinevate ka kolmandate riikidega, et nüüd on olemas nii-öelda täiskomplekt minu andmetest ühel riigil ja lisaks sellele jääb jälg igast toimingust, mis ma selle dokumendiga teen. Et kas see on ikka see, mis nagu aitab oluliselt kaasa just ütleme, organiseeritud kuritegevuse näiteks eesmärkide täitmisele?

Tere tagasi kuulama IT-äri saadet Restart, mis täna räägib e-residentsusest. Saates on külas Ruta Annus, Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja ja saadet juhivad Henrik Aavik ning Taavi Kotka.

Eelmises plokis jõudsime siis rääkida e-residentsust natuke rohkem lahti ja jääme pooleli nende probleemide juurde, mida on siis välja toodud selleks, et et miks see võiks nagu halb olla. Ma saan aru, et üheks suureks probleemiks on peetud ikkagi rahapesu, et, et, et rahapesemine läheb nagu lihtsamaks.

Jah, ja teine aspekt on ka maksupettused, et mis lähevad justkui lihtsamaks ja odavamaks. Et oluline on siinjuures ikkagi rõhutada, et e-residendi digiidee on hüve, mitte õigus, mis tähendab siis seda, et ühelgi inimesel ei ole eeldusena õigus saada meie digitaalset isikutunnistust. Et kui Maksu-Tolliamet näiteks oli mures sellepärast, et kas e-maksuametile ja e-tollile peaks olema inimesele juurdepääs automaatselt või siis on võimalik ka olukord, kus inimene kõigepealt tuleb kohale ja tutvutakse temaga, veendutakse siis tema usaldusväärsuses ja samamoodi ütleme, siin rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamiseks ja tõkestamiseks, ka praegu on ju tegelikult nõutav isiku kohale ilmumine, Et ega need aspektid ei kao kuhugile, väga võimalik, et pikemas perspektiivis need probleemid on võimalik maandada, võib-olla nad ei realiseerugi, aga praeguse seisuga selline võimalus on ette nähtud.

Okei, räägime selle hüve veel lahti, ühesõnaga üks pool on see, et väljaandja võib keelduda, et me ei anna välja seda mitraseid ID-kaarti, et isegi kui seda teeb kokkuvõttes pärast meil mõni suursaadik näiteks Indias, et ta võib öelda ei, et ta ei pea andma, eks. Teine küsimus on see, et kui me näeme ikkagi, et inimene väärt kasutab või meil on kahtlus, et ta väärt kasutab, siis me võime alati nii-öelda kaardi nii-öelda kinni panna, ehk siis inimene peaks nagu kohale ilmuma, selleks et uuesti kaart lahti saada.

Jah, et üks asi on see, et me saame kindlasti kontrollida nii palju, kui meil vähegi andmeid on, kas isik on usaldusväärne, milline on tema varasem taust kõigi meile teadaolevate siis andmebaaside põhjal, ja teine asi on see, et see dokument antakse inimesele õiguspäraseks kasutamiseks. Ehk siis niipea, kui on kahtlus, et ta kasutab seda kuidagi õigusvastaselt. Siis on tõesti võimalus see koheselt, peatada, see dokumendi kehtivus ja siis taotleda isiku kohaletulemist. Siin on jällegi ka erinevad võimalused, võib-olla just ei ole mõistlik seda isikuga suhtlemise kanalit kohe kinni panna. Vaid püüda vastupidi, inimesega edasi suhelda sellesama digitaalse isikutunnistuse vahendusel, sest kõik, mis tehakse selle kaardiga, tehakse selle isiku nimel. Ja siin rohkem arutelu kohta ei ole, et kas see isik ikkagi pani nüüd ühe või teise tehingu siin toime või mitte. Selles mõttes on, on tegemist ütleme, isikut tõendava dokumendiga, mille riik annab hea tahteavaldusena inimesele kasutamiseks.

Aga on ju nüüd mingi visioon ka nende autorite seas, et kui palju selliseid identiteete on võimalik või on plaan välja anda järgmise, järgmiste aastate jooksul, et kas neid on kümme või tuhat või sada tuhat või miljoneid?

No see sõltub eelkõige sellest, mida selle dokumendiga on võimalik peale hakata. Et ainuüksi riigi teenustega ilmselgelt nagu väga kaugele välja ei vea. Et see sõltub sellest, kui mugav on seda dokumenti kasutada ja kui palju erasektor tegelikult siia juurde neid teenuseid reaalselt suudab välja mõelda.

No me oleme kalkuleerinud siin erinevaid numbreid, eks, et ütleme need, kes siis täna on Eestiga juba praegu no rohkem seotud ja, ja, ja kas siis nagu läbi välise investeeringu või lühiajalise inimviibimise võiks olla selline potentsiaalne kasutajaskond või diplomaadid ja nende sugulased, eks, et siis, siis see oli meil suurusjärk viiskümmend tuhat umbes, on, on, on neid inimesi. Teine väga suur ports on nii-öelda Eestist välja rännanud ja nende järeltulijad. Eks, et kes, keda on ka kuskil suurusjärk, sada kolmkümmend tuhat, sada viiskümmend tuhat, eks. Aga kokkuvõttes me oleme täna pannud selle ideega arengufondi ideekonkurssile, just, just puhtalt sellepärast, et see ei saa olla riik, Kes mõtleb välja neid, neid poppe teenuseid, mis moodi siis võiks neid seda mitteresidne id-kaart ära kasutada, et, et siin ongi nagu idee selles, et et kui innustada just erasektorit mõtlema, et, et, et mis on see väärtus, mis on see, mis on see nüanss, kust see kasu võiks tulla, et, et noh, Ruth rääkis siin, et noh, ennekõike antakse seda välja ausaks äritegevuseks. Ja kui sa hakkad mõtlema, et ikkagi täna distantsilt saaks teha ühe päevaga ettevõtte, Kui me saaksime sinna juurde ka selle, et, et saab avada üle, üle, üle põrgus saab avada konto ja täna on juba Maksuametiga räägitud, Maksuamet on hakanud mõtlema selle peale, et, et kuidas toimetada sellist tüüpi ettevõtetele automaatne nii-öelda maksuarvandus. Ehk siis a la, et me ei pea Eestisse enam palkama raamatupidajat, vaid vastupidi, kui mul on ühetüübiline äri, või see on mul mingi investeeringukonto, siis nii-öelda maksuraportid kas siis kuupõhiselt või, või mingi muu aja tagant genereeriksid automaatselt, kui ma ise olen selle loa andnud Maksuametile, et ta võib meid genereerida nagu ise. Eks me nii-öelda kambakesi peaksime mõtlema välja, et, et milline peaks olema see teenuste palett või, või selline nii-öelda use case'id või kasutuslood, eks ju, et mille puhul see tõesti nagu noh, tekib konkurentsieelis, sest noh, täna kui me vaatame, et meil on ikkagi reinvesteeritud tulu, tulud on meil tulumaks null protsenti, eks siis on ta ikkagi nagu investeerimiskontona noh, ülimagus, sest noh, ütleme kas või nagu Luksemburgis või, või, või, või Monacos sa pead ikka vähemalt nagu noh, kaks või kolm protsenti oma või üks protsent oma, oma, oma nii-öelda portfelliväärtust iga aasta andma nii-öelda haldurile.

Nii et on võimalus, et ta lihtsalt ongi nagu, ta läheb moodi, ütleme Silicon Valley, Venture Capitalistid, et ühel on kõige moodsam Fitbit, aga teine ütleb, näed, mul on Eesti e-residentsus, ma tahad, ma näita, kuidas ma firma teen praegu?

Ega see on võib-olla noh, mood on nagu tore muidugi, aga ütleme, praktilisem väärtus on ikkagi see, et, et noh, ettevõte, kes on näiteks Uus-Meremaal, aga tahaks hakata äri ajama Euroopa Liidus, et ta teeb endale siia keha, või, või needsamad, kes täna on parkinud oma, oma raha näiteks Luksemburgi ja Noh, nende ütleme, selle raha liigutamine ja, ja selle raha juhtimine on noh, ülimalt keerukas, sest nagu noh, mitte kõikide Luksemburi palka, pankadel ei ole olemas nii mugavaid e-panga lahendusi, nagu meil on, eks, et pigem ongi nagu ikka vana kooli niisugune faksisüsteem, pigem on ju. Et siis, et need pargiksid oma raha pigem siis nagu Eestisse, et just selle, sellepärast, et, et see haldus on, on ju tasuta ja kõik on digitaalselt endale nagu hallatav, juhitav nagu.

Ja siit vist ilmselt tuleb ka väike Eesti riigi maine probleem, et kui vaata Ameerika sarjades on näha, et kui pahad liigutavad raha, siis nad liigutavad nagu saartelt reeglina ja on kohe näha, kuidas raha tikk, tikk, tikk ekraanil liigub, mingisugune arv sekundeid, et kas nüüd hakkab siis olema alati Eesti arve see, kus pahalased oma rahasid liigutavad?

No tahaks küll eeldada, et see nii ei ole, et risti vastupidi, kui me loome sellise turvalise keskkonna turvaliste identiteetidega, kus on võimalik siis tõesti kõigil just nimelt ausat äri ajada, et siis ei tohiks see küll kuidagiviisi olla atraktiivne keskkond maksupettuste toimepanemiseks. Kui need inimesed on meil kõik reaalselt teada, kõikidel tehingutel on õiguslik tähendus, ei saa olla arutelu selle üle, et kas tegemist on selle inimese poolt toime pandud tehinguga või tehtud tehinguga või mõne muu inimese omaga, et see pigem peaks just soodustama sellist usaldusväärsust ja, ja sellist ausat äritegevust.

Mainest rääkides, mida ma siin Eestis ei taju? On see, et me, et Eestil rahvusvaheliselt ei olegi väga ikkagi eestimaine, vaid on regioonimaine. Mis tähendab seda, et me Lääne-Euroopas oleme ikkagi Ida-Euroopa, mis kohe paneb meile diagnoosi, veel enam, me oleme baltlased, noh, näiteks sakslamaa, Saksamaal ma olen korduvalt nagu pidanud selgitama, et et, et ei, meie riik ei ole see, kes nagu elab IMF-i abirahast ja, ja on pidevasse eelarve defitsiitis, et, et see on Läti. Aga noh, kuidas see on, et kui see sama, see nii-öelda regiooni maine tegelikult tekib kõige halvema järgi ja noh, ütleme noh, kas see ei ole mitte harjujuhus, kus rahvusvahelisel konverentsil sõnavõttes pärast sind tuleb austerlane või sakslane ütleb, et et just nagu minu Leedu sõber hetk tagasi rääkis, on ju, et, et tahaks refereerida tema, tema vestlusele, ehk siis nagu ja kui me räägime mainest, siis kuidas ma ütlen, noh, me ei jõua. Nii negatiivse maineni ja, ja samas oleks ju hea, kui Eestist rohkem räägitakse üldse.

Kahtlemata.

Aga lähme siit edasi veel, et tuleme tagasi selle nii-öelda igapäevase kasutuse juurde, ehk siis eelkõige täna on ikkagi esimene grupp, kelle peal testima hakatakse, on need, kes elavad Eestis ja toimetavad Eestis.

Jah, või vähemalt viibivad Eestis suhteliselt püsivalt, aga ei oma Eesti elamisluba. Et tegelikult on suhteliselt ületähtsustatud see füüsiline elama asumine, et inimene peaks tingimata vähemalt pool aastat füüsiliselt riigi territooriumil elama ja siis me anname talle nii-öelda e-riigi võimaluste, võimaluse kasutada meie e-teenuseid ja e-riiki. Et iseenesest maailm on oluliselt kirevam ja päris palju inimesi ei elagi ühegi riigi territooriumil sada kaheksakümmend kolm päeva aastas. Et just need, kes on Eestiga küll seotud, kas ettevõtluse kaudu, kas töötamise kaudu, õppimise kaudu, aga nad ei viibi füüsiliselt vähemalt sada kaheksakümmend kolm päeva Eestis ja sellest tulenevalt ei oma ka Eesti elamisluba.

No see on, et esimene kaart on lubatud Edward Lucas'ele, et president Ilves on lubanud, et, et Edward Lucas peaks saama esimese kaardi ja et me peame valvama siis, et see niimoodi läheks ka kokkuvõttes, et aga aga ongi, et noh, ühesõnaga digiretsept, digiallkiri kõik autentimisteenused, kõik see peaks olema see esimene nii-öelda laine. Ja teine laine on siis needsamad Peterburi ja, ja Rootsi ärimehed, kes nii-öelda tahaksid oma välisministeeringuid juhtida siit.

Just, et iseenesest juba see, et, et kui inimesel on võimalus asendada isiklik ilmumine sellesama digitaalse isikutuvastusega, ehk siis PIN ühega ja digiallkirja omakäeline, omakäeline allkiri siis digiallkirjaga, et juba see on väga suur samm edasi. See, millistele registritele veel sellest tulenevalt juurde pääseb ja milliseid e-teenuseid veel on võimalik kasutada, et see on kindlasti väga oluline, aga see on pigem selline teine samm, et juba ainuüksi digiallkiri annaks väga suure elukvaliteedi tõusu just mitteresidentidele.

Ja ta lööks ilmselt ka väikese mõlgi elamislubade ärisse, et väidetavalt väga palju elamislubasid on müüdud selle jaoks, et inimesed pääseks ligi Eesti Panga teenustele ja riigiteenustele.

Noh, ütleme niimoodi, et, et mis puudutab nüüd viisade ja elamislubade väärkasutust, siis see on natukene teine maailm ja eelkõige ütleme, elamislubade vaates on tegemist pigem pikaajalise viisaga, et saada juurde veel Schengen'i alale. Et kuivõrd pigem need digiteenused on tõepoolest nendele isikutele, kes on reaalselt Eestiga seotud ja soovivad just nimelt Eestis toimetada. Ma usun, et pigem aitab see ausaid inimesi kui siis inimesi, kes püüavad leida mingeid kõverdeid siis Schengeni alale pääsemiseks.

Aga mis nüüd edasi saab, et oktoobris tahaksime valmis olla? Ma ütlen, et esimene kord välja.

Püüame sinnapoole, et praeguse seisuga Siseministeerium on algatanud ka vastava seaduse eelnõu ja sellest sõltub nii-öelda, kui kiiresti see, seda on võimalik ära menetleda, sellest siis sõltubki tegelikult, millal me saame esimesed kaardid välja anda, aga püüame sinnapoole, et see oleks sügis sel aastal.

Mis tähendab seda, et ettevõtjate asutada juba saab, pankkontot ei saa veel luua üle neti või ütleme, saab seda piiratud kontot, siin on vaja murda ära see, et et Finantsinspektsioon ka nii-öelda kiidaks heaks tänase nii-öelda lahenduse, Ja annaks selle võimaluse, et kui pank ise nagu on nõus sellise teenusega, teenust avama, et ülejäänud siis ma ei tea, uus meremaalane, kes on saanud sellest digiidentiteedi kätte, nii-öelda riik on ta juba tuvastanud, on ju, et siis ka nagu ma ei tea, LHV või SEBank võiks ju usaldada sellist konto avamist, on

ju. Kas ta saab siis päriselt ka ID-kaardi endale?

Ta saab omale tegelikult plastmasskaardi, millel ei ole isegi mitte isikupilti, aga mille digitaalsed funktsioonid on täpselt samasugused nagu ID-kaardil. Pilt ei ole seal sellepärast, et kõik, mis, mis on isikufotoga, seda kiputakse kasutama füüsilises maailmas isikutuvastuseks, mis tähendab jällegi seda, et tekib selline võimalus identiteedi varguseks pigem. Aga kõik digitaalsed funktsioonid, ehk siis mõlemad sertifikaadid on samasugused, küll on aru saada, et tegemist on siis mitteresidendi Digi-ID-ga. Et see annab võimaluse igale teenusepakkujale otsustada, et ta sellise dokumendiga oma teenustele siiski isikuid juurde ei luba. Mis on väga oluline, on see, et ega see, kas inimesel on digitaalne isikutunnistus või ei ole, et see ei, iseenesest ei mõjuta, kas tal üldse seda teenust on kasutada võimalik Eestis või mitte. Et väga võimalik, et siin on palju alternatiive, et inimene tuleb kohale ja saab ikkagi siin asutatud, eks ju, oma ettevõtte, saab allkirjad antud. Aga see on lihtsalt nii-öelda täiendav võimalus, et inimesel oleks mugavam ja sellest tulenevalt teistel inimestel oleks mugavam.

Ma just mõtlen selle peale, et noh, õudselt mõnus teenus, mida saaks selle ID-kaardiga teha, oleks Eesti viisa taotlemine. Et kui ma olen ennast korra, no mul on üks sõber hindu, kes peab iga kord mööda Indiat ringi reisima ja see reis, mida ta tegeleb, on päris, päris mitu, mitu Eesti suurust. kima oma ühest otsast teise, mitu korda selleks, et iga kord, kui ta tahab omale Eesti viisat taashankida, ehkki ta on juba Eestis korduvalt käinud, et et noh, viisa hankimine võiks küll olla teen, esimene teenus, mida residendid saavad.

Väga hea mõte.

Püüame sinnapoole, kusjuures mis puudutab nüüd kõikvõimalike dokumentide esitamist, siis just nimelt me praegu olemegi lahendamas seda olukorda, et meil on, meil on väga vähe välisesindusi. Meil on üleüldse kolmkümmend neli välisesindust Eestil ja sellest tulenevalt kõik, mida on võimalik teha digitaalselt, seda enam isi, riigi poolt juba tuvastatud, isikule välja antud digitaalse isikutunnistusega, seda võimalust siis maksimaalselt ära kasutada.

Aga siin ongi nüanss, et kokkuvõttes me peame jõudma sinnani välja, et, et isik ei peaks tulema selleks Eestisse kohale, et seda kaarti saada. Et me peame, kui see tõesti meil lendama hakkab, kui me näeme, et neid teenuseid hakatakse kasutama, siis me peaksime pigem olema nagu Šveits või Luksemburg ja, ja püüdma nii-öelda kaasata ja, ja, ja kleepida enda külge nii palju, ühesõnaga kõik, kes vähegi tahavad ennast, Eesti identiteediga siduda, peaksid selle noh, nii-öelda kätte saama, aga loomulikult nendel tingimustel, mis muidugi loodud on, et inimene ilmub kohale, tehakse tuvastus ja võetakse biomeetria.

Meie saade, saateaegu otsuse saame, ma teen viimase küsimuse, kui palju see maksab?

Mitte väga palju, selles vaates, et meil on tegelikult ju kogu infrastruktuur on juba loodud ja kaart ise saab olema ilmselt riigilõivupõhine. Et ütleme, tegemist on pigem mitte väga suurte arendustöödega.

Siin ongi hästi oluline see, et, et kui nüüd kulub, laua baas on niivõrd väike, siis me peaksime suhtuma sellesse projekti kui start-up projekti, see ongi riigi start-up. Ja iga start-upi puhul võib tulla nagu tagasilööke, me võime teha vigu, aga oluline ongi see, et me pigem ei heituks sellest, vaid vastupidi, püüaksin ennast pidevalt parandada, sellepärast et tegemist on ainulaadselt noh, teenusega maailmas ja, ja see võimaldab Eesti taas suureks kasvatada, nii et kümme miljonit eestlast.

See oli meie selle nädala Restart, kuulake meid taas nädala pärast.

Restart.