Mitte tingimata, et ega iseenesest väga palju riike on jätnud päris mitu etappi identiteedihalduse osas vahele. Ehk siis on läinud kohe üle näiteks biomeetrile, isikutuvastusele ja andnud välja ka väga turvalisi nii oma siseriiklikke isikutunnistusi kui ka passe. Aga küsimus ongi selles, et meil on midagi... mis on suhteliselt unikaalne, see on selline laialt levinud e-riik ehk arusaam, et inimene ei pea füüsiliselt tingimata oma eksistentsi pidevalt tõendama, vaid selleks tal ongi digitaalne identiteet, mis on samaväärne tema füüsilise kohaletulekuga ja omakäelise allkirjaga. Et see on see osa, mida me pakume siis teiste riikide kodanikele, kes soovivad siis Eesti õiguskorras toimetada.
Jah, tegelikult milliseid teenuseid nüüd saab osutada ja milliseid ei saa osutada digitaalse isikutunnistuse abil, et see jääb ilmselt iga teenuse osutaja enda otsustada, et tema peab hindama neid riske ja vaatama, kas ta soovib selle inimese kohale ilmumist või ei soovi. Et on selge, et tõepoolest lisaks suurtele võimalustele, see võib tuua kaasa ka ütleme, suurema ahvatluse väärkasutuseks. Ja seda, milline see konkreetne ohu realiseerumise variant on, seda tunneb kõige paremini teenuseosutaja. Aga põhimõtteliselt ei ole võimalik saavutada olukorda, kus seda inimest, kellele see digitaalne isikutunnistus on välja antud, ei ole olemas. Igal juhul on tal olemas... Näobiomeetria, on tal olemas sõrmejälje biomeetria, et need andmed on meil kõik olemas, see inimene on reaalselt käinud, kas siis Politsei- ja Piirivalveametis või Eesti välisesinduses ja tal on Eestis üks identiteet, olgu see või vale.