AI_pealkiri: Madis Tiik Eesti e-tervise edulugudest, kitsaskohtadest ja andmete väärindamisest

Tere, Kuku raadio kuulajad, üle pika suve taas kuulama IT-äri saadet Restart, saadet toetab Arengufond ja lähme nüüd taas igal laupäeval õhtul kell neli eetrisse Kuku raadio sagedustel. Meid võite kuulata ka podcastis ja nagu ka kevadel kõik pooleli jäi, juhivad saadet reeglina Henrik Aavik ja... Tänase hooaja avasaate teemaks on meil E-tervis ja kõik see, kuidas tehnoloogia saab meie tervishoiusüsteemi paremaks muuta ning sellest on rääkimas meile Madis Tiik, kes võib-olla tutvustab ennast nüüd täpsemalt raadiokuulajatele ise.

Tere, minu poolt ka, no hetkel olen tööl Soomes, Soome innovatsioonifondi vanemnõunikuna. veel viimased kaks nädalat.

Ja nõustate ilmselt ka mingit Eesti tervisega seotud organisatsioon või oled nõustanud?

No viimased kaks aastat olen rohkem olnud küll Soome, Soome pool ja Eestis suhteliselt vähe.

Ma mõtlen, et Madis, sinul on tegelikult ainuloodne kogemus, et ma arvan, et sa oled Eesti nii-öelda tervishoiusüsteemi just e-tervishoiusüsteemis ainult, kes suudab erinevaid riike, noh, eelkõige Eesti-Soome, et omavahel nagu võrrelda, et et sinu ajalugu tegelikult ju ulatub väga kaugele, et sa vist oled kogu Eesti e-tervisega olnud seotud suhteliselt algusest peale, et kas sa saad natuke pikemalt kommenteerida seda, et, et kuidas sul see lugu pihta hakkas ja, ja mis seisus me siis täna oleme võrreldes näiteks Soomega?

No jah, tegelikult olen ma selle sees olnud sellest hetkest saadik, kui ma arstitööd alustasin, ehk tegelikult esimesest jaanuarist aastast üheksakümmend kaheksa. Ja, ja nagu paraku elus paljud asjad, siis, siis on juhuse, juhused ja igasugused asjaolud mängivad sulle nagu kaardid kätte, et teadupärast esimene jaanuar kaks tuhat, tuhat üheksasada üheksakümmend kaheksa käivitus Eestis perearstisüsteem ja mul õnnestus siis saada valituks Saaremaale ühe valla perearstiks ja koos teiste perearstidega otsustasime, et teeme omale äriühingu ja, ja lähme haiglast ära ja alustame siis nii-öelda puhtalt lehelt. Ja tegelikkus oli selline, et me alustasime nii puhtalt lehelt, et meil ei olnud isegi ühtegi patsiendi tervisekaarti, kuna haigla otsustas, et tervisekaardid on tema omad, et te võite ju ära minna, aga me patsientide infot teile kaasa ei anna. Ja kuna mina olen, olin juba üheksakümnendate keskel koos paari koolivennaga ülikoolis olnud nii-öelda loomas ühte esimesi Eesti perearstidele mõeldud tarkvara, mina siis kirjeldasin seda funktsionaalsust ja, ja siis matemaatikud ja füüsikud tegid siis selle koodi, siis mul oli nagu väga lihtne öelda, et hea küll, et kuna meil paberit ei ole, et ärme siis üldse paberit kasuta, et lähme siis kohe nagu digitaalsele. Teistel kolleegidel oli see võib-olla natuke raskem, aga mina tõesti ei ole oma arsti töös kunagi kasutanud paberkandjat andmete kogumiseks ja, ja sealt edasi siis aastal kaks tuhat või kaks tuhat üks, siis kui oli Terviseprojekt kaks tuhat viisteist nimeline initsiatiiv ministeeriumis käimas, siis kutsuti mind kaasa, et siis just nimelt nagu seda E-tervise ettevalmistust teha ja hakata siis esindama seal perearstide huve ja, ja nii-öelda kirjeldada seda, et millisena, et mida perearst siis vajab oma, oma töös ja sealt edasi siis tuli E-tervise sihtasutuse asutajana perearstide seltsi esindaja tolleaegse esimehena ja siis nõukogu liikmena ja siis, siis kui see asi nagu... ei läinud võib-olla alguses nii käima, nagu pidi, siis nõukogus tehti ettepanek, et võib-olla siis asud siis selle nii-öelda operatiivjuhtimise peale ja juhtima ja terve sihtasutust ja see oli siis aastal kaks tuhat seitse.

See on juba see aeg, kui te hakkasite ette valmistama digiretsepti?

No kaks tuhat seitse oli tegelikult see aeg, kus, kus meil oli käimas neli paralleelset projekti, meil oli, oli siis tervise infosüsteem või digilugu, digiregistratuur, digipilt ja digiregistratu, digiretsept siis. Ehk neli Euroopa Liidu rahastatud projekti, mille, mille siis lõpptähtaeg oli kaks tuhat kaheksa lõpp ja, ja tol hetkel oli suhteliselt kriitiline olukord, kuna, kuna arendaja ja nii-öelda ootuste ja, ja tegelike tulemuste vahe oli väga suur, et oli vaja leida mingi kompromiss, et et, et kõik ei olnud võimalik selle ajaga ja rahaga teha, et mida siis teha ja, ja kuidas teha, et, et see asi ikkagi nii-öelda ära ütleme, lõpuni edukalt välja vedada, et, et ei peaks eurorahasid tagasi maksma ja, ja et oleks, oleks ka midagi asjalikku tehtud, nii et, et see situatsioon on üsna, üsna kriitiline.

Aga kui sa praegu tagasi vaatad nende nelja suure teema, teema peale, et noh, ma arvan, et tavakodaniku jaoks kõige nähtavam teema on ikkagi tiiretsept ja, ja sellega oleks ühiskonnas rahul, kuigi ütleme, algus oli ikkagi väga raske, noh, erinevate performance probleemide ja kõige muu juures, aga sulle omal ajal, ma ütlen, et kui sa vaatad nüüd nendele neljale suurele teemale, et, et kui sa nüüd tagantjärgi nagu hindad, et, et miks läks nagu, nagu üle ootuste hästi ja ja mis on tänaneelde jäänud nagu nii-öelda, kuidas ma ütlen, jalgu sellele, mis tegelikult

No miks digiretsept teistest rohkem silma paistab, on, on see, et digiretsept on täielik ainukene teenus, mis on suunatud nii-öelda otse tarbijatele või siis klientidele, kas see klient on siis tavakodanik, kellel on ravimit vaja, või on siis see ka arst või apteek, tegelikult see oli ainuke projekt, kus võeti väga... Tõsiselt arves ja seetõttu ka tegelikult ju digiretsepti juurutamine aasta võrra lükati edasi, kuna arstid ei olnud rahul selle retsepti funktsionaalsusega ja, ja seetõttu nad keeldusid nii-öelda seda kasutusele võtmast ja tehti siis väga palju sellist lisatööd, mis tegelikult kasutusmugavust tõstis, näiteks on automaatne ravimsoodustuse protsent. mida esialgses versioonis ei olnud ja mille, milleta arstid ei olnud nõus digiretseptile minema, nii et tegelikult jah, see on õnnestunud, aga see, see õnnestumise hind oli üks aasta, mida teistele projektidele kahjuks ei antud lisaaega ja need oli vaja lõpetada tähtajaks ära ja tegelikult mõnes mõttes võib öelda niimoodi, et kui neid teisi projekte ei oleks, siis tõenäoliselt ei oleks ka digiretsepti. Sest kogu see õigusruum, kogu tervise infosüsteem, kogu standardite loomine, haldamine, kogu see organisatsioon, E-tervise sihtasutuse näol ja, ja kõik see noh, on selline töö, mida, mida tegelikult nagu võib-olla tavatarbija ei näe, aga mis tegelikult, milleta tegelikult nagu see ka digiretsept ei töötaks, et...

Täna nüüd see õigusruum on siis nagu enam-vähem valmis, et nüüd on asi nagu väljakutse ja rahale?

No õigusruum oli valmis kaks tuhat seitse koputati see Riigikogus ära, aga, aga tegelikult ju hanked tehti kaks tuhat viis. Ja, ja selles suhtes oligi, et, et tegelikult ka peale Riigikogu muudatusi mõningaid sätteid muudeti, mis tähendas seda, et ka juba info, loodud infosüsteemist tuli teha muudatusi. Ja, ja, ja sellised nii-öelda kokkulepped tehti nii-öelda kogu aeg töö käigus ja, ja seal oli väga oluline just nagu nii-öelda ütleme, sihtasutus, kes oli siis... Tellija, noh, tellijaks oli küll ministeerium, sotsiaalministeerium ja teiselt poolt siis nii-öelda need arendajad olla seal vahel selleks nii-öelda lepitajaks ja konsensuse leidjaks, et, et mis oleks mõlemalt osapooli rahuldav nii-öelda lahendus, et, et tellija oleks rahul ja teisest küljest oleks ka selle raha ja ajagraafiku juures arendajal reaalne teha.

Aga kus me nüüd oleme maailma lõikes, et kas nüüd Eesti on tänu sellele, et juba kaks tuhat seitse kõik asjad juhtusid või midagi juhtus, et kas me oleme nagu maailmas e-tervise arengu poole pealt pigem esirinnas või hakkame juba maha jääma või kust me seal asume?

No Eesti oli esimene riik maailmas, kus loodi kogu riiki ja kõiki tervishoiuasutusi nii era kui, kui mistahes juriidilisi isiklikuid hõlmav nii-öelda platvorm, millega oleks võimalik siis, siis arstidel, õdedel, meditsiinitöötajatele omavahel tervise või õigemini peaks ütlema, haiguse andmeid vahetada. Ja neid näiteid riikidest, kes nii kaugele on jõudnud, ega neid ka täna väga palju rohkem ei ole, erinevatel põhjustel ja... Ja kaks tuhat üheksa, kui tervise infosüsteem käima läib, veel läks, olime tõesti maailma tipus, me olime maailma tipus veel mitu aastat ja meid käi, meil käidi õppimas. Täna kahjuks ma enam ei julge öelda, et me tipus oleme ja me pigem võib-olla oleme seal, kus me kaks tuhat kümme, kaks tuhat üksteist, kuhu me jõudsime, et me oleme jäänud sinna, sinna pidama.

No väga õige, sest kui me vaatame, kas ütleme noh, üks väljunditest oleks pidanud olema digire, digiregistratuur, täna paneb ikka arstile aega niimoodi, et istud telefoni ootejärjekorras ja, ja katsud saada nagu mingile väiksele aja vahele nagu pihta, et tundub, et vaadates just meie teisi valdkondi, kui kaugel nemad on arenenud oma, oma digiteerimisega ja, ja protsessi juhtimise ja, ja protsesside automatiseerimisega, siis siis aeg oleks tõesti nagu seisma jäänud pärast digiretsepti.

Ja ma käisin just eile, käisin arsti juures ja panin aja, panin pool aastat varem ette kirja, läksin sinna, siis ma olen Hendrik Kaavaik, ta ütles, et jah, tõesti, et teil ongi aeg, aga et mis teiega tegema peab? Ja ma ütlesin, et noh, et kust mina tean, et kas teile olete, ei, registratuur ainult registreerib, kõik mis tegevused olid paberi peal, teile antipaber.

No vot, kaks väga ilmekat repliiki ühest küljest, see, et tõesti, et nagu Et meil on tegelikult alates kahe tuhande üheksandast aastast olemas tehniline digiregistratuur, mis tähendab seda, et, et kõik infosüsteemid on olemas, reeglid on olemas, seadused on olemas, aga mitte keegi seda ei täida ja keegi ei kasuta. Sest toon siia sellise näite, et digiregistratuur on täpselt samasugune, nagu võiks olla ja peaks olema samasugune, nagu on mingisugune amatõus või kes iganes, lennukipiletite või rongipiletite broneerimise süsteem, kus sa võid ükskõik millisele maailmas startivale lennukile osta digitaalselt pileti ja maksta selle eest ja, ja, ja sa lähedki sellega lõpuni välja, nii et istud lennuki peale ja sõidad. Siis, siis sellel on ainult üks eeldus, siis üks eeldus on see, et, et see lennukompanii, kes selle lennukiga opereerib, ütleb sellele, sellele broneerimissüsteemile, et vot selline lend, selline lennuk, sellised istekohad, ehk siis laeb selle ressursi sinna broneerimiskeskusesse. Ja paraku Eestis mitte ükski raviasutus seda seadusega talle pandud kohustust iga öö kell neli laadida vabad ressursid digiregistratuuri täitnud ei ole.

Aga miks see nii on, et meil on, tundub, et selline klassikaline situatsioon on siin tekkinud, et nagu muinasjutus, et kui sa paned nagu kokku heinakuhja, kitse ja hundi on ju, et siis ei saagi midagi head tekkida, et ka siin tundub, et, et see sümbioos, kus meil on omavahel konkureerinud haiglad, meil on Haigekassa, meil on e-tervis, meil on perearstid, et see kõik kokku moodustabki sellise poti, et kui nad noh, nad vist peavadki omavahel ka konsensust otsima, eks, et et see nagu juba eos ei saagi töötada, et see peakski olema jõulisemalt ikkagi kellegi nii-öelda otseses võimsuses, ma ei tea, kas näiteks, et näiteks Haigekassa ikkagi peaks olema otseselt vastutav selle eest, et, et need ressursid oleksid sinna üles laetud ja kasutada nende huvi, hoida nii-öelda noh, nii-öelda maksimaalset efektiivsust?

Jah, see on tegelikult läbipaistvuse küsimus, selles suhtes, et Haigekassa huvi siin on kõige esmane ja ravijärjekordade nii-öelda pidamine on ja, ja sellest nii-öelda tulenevad lepingud ja nii edasi kõik. on otseselt Haigekassa nii-öelda huvi ja, ja vastutus, et, et temal on tõesti see, kes on noh, võiks esindada siis seda, seda klienti või, või patsienti, eks, selles süsteemis. Haiglatel seda huvi ei ole, sest haiglad on orienteeritud sellele, et see patsient tuleks just neile ja, ja tegelikult selline... situatsioon, kus hoida nii-öelda see broneerimine või ressurss enda kasutuse, ainult enda teada, on nende huvides ja, ja ainult nendes riikides, kus on väga jõuliselt nõutud haiglatelt läbipaistvust ka kvaliteediandmete avalikku väljapanekut. aegade broneerimise võimaluse väljapanekut ja kõiki neid asju on väga tugevalt poliitiliselt juhitud ja, ja survestatud, sest vabatahtlikult seda ei õnnestu, sest haiglad konkureerivad, raviasutused konkureerivad eriti Eestis, kus on täiesti turumajanduslik nii-öelda raviasutused, kes, kes üha rohkem ja rohkem monopoliseerivad oma teenuseid, konsolideerivad, Ja, ja tõenäoliselt lähi, lähema aastakümne pärast meil on ainult kaks-kolm suurt haiglat ja kõik, kogu infrastruktuur ja kõik arstid kuuluvad neile ja ongi kõik.

Kuna turg on väike, siis on selge, et me ikkagi tõesti peakski hoopis nagu noh, ma ei tea, E-tervise sihtasutuse aeg on äkki ümber ja, ja olekski aeg nagu, nagu olla siin jõulisem, sest noh, tõesti pole turul ruumi selleks, et niisama nämmutada ja ja ütleme ausalt, et kui ikkagi keegi nagu jõuliselt paati ei vea, siis, siis ongi seisak. Aga

teeme seda peale väikest pausi, siis hakkame mõtlema, kuidas peaks Eestis olema. Tere tagasi kuulama IT-äri saadet Restart, mis on alustanud oma uue hooajaga, meil on saates külas e-tervise spetsialist Madis Tiik ja saadet juhivad Henrik Aavik ning Taavi Kotka.

Eelmises plokis ja jutt pooleli selle koha pealt, kus hakkasime vaidlema, et, et millist mudelit siis ikkagi Eesti vajab, et et kas see, et meil on turg nii väike, see, et toimub konsolideerumine, et kas see ei, mitte ei vajaks jõulisemat kätte, näiteks jõulisemat positsiooni just eriti Haigekassa vaatevinklis, kes peaks hoolitsema selle eest, et võimalikult efektiivselt oleksid kõik Eestis nii-öelda meditsiini ressursid kasutusele võetud, et Madis, mis on sinu vaade sellele küsimusele?

Minu vaade on see, et me tegelikult tervishoius oleme kinni sada aastat vanades organisatsiooni ja rahastamis ja eelkõige mõttemudelites ja, ja seetõttu tegelikult tänapäeval e-tervis mõnes mõttes ei mahu sellesse vanasse raami ja, ja, ja need konfliktid on Ja, ja on paratamatused, et tegelikult me peame hakkama vaatama asja hoopis teisest vaatevinklist. Me võime siin rääkida, et vot üks organisatsioon või teine organisatsioon ei ole tulnud toime või üks haigla või teine haigla on vastu töötanud, see ei vii kuskile, tegelik lahendus on see, Kuhu paljud riigid on, on nii-öelda oma, oma eesmärgi seadnud, olles tegelikult ennem õppinud Eesti kogemustes seda, et, et tegelikult selle järgmise sammu aluseks on olemasolevate infosüsteemide integratsioon ja andmete liikumine, mida me väga edukalt kahe tuhande üheksanda aastal käivitasime. Aga järgmine samm tuleb vaadata edasi ja tuleb vaadata sinna, et mis tegelikult peaks muutuma tervishoiukorralduses riigis, et saaks neid tehnoloogia võimalusi kasutada.

Aga et me niimoodi abstraktselt ei räägi, et kui me hästi lühidalt võtame selle, et kui sa vaadadki sedasama nii-öelda lähiaastate pipeline'i nii-öelda nendes teemades, lihtsalt kirjelda seda, et, et ütleme nagu noh, näiteks seisund, et, et kuhu Eesti võiks oma sellesama e-tervise korraldusega olla, ol, olla jõudnud, ütleme näiteks nelja aasta pärast tänasest pildist noh, ütleme tavainimesele, et ta saaks aru, et, et, et mis siis nagu tegemata või mis võiks üldse paremini olla, millest me üldse unistame?

No unistada me võime paljuski, selles suhtes olen ma nagu, ütleme, unistamises olen ma nagu tugev, aga, aga prognoosida, mis Eestis nelja aasta pärast, siin ma olen pigem pessimist ja ütlen, et et ma ei näe nagu väga häid lahenduseid praeguse korralduse juures. Aga kuhu me peaks liikuma? Me peaks liikuma sinna, et nii-öelda kodanik... Ma ei taha rääkida patsiendist, sest patsient on ainult teatud aeg inimene, eks ta on kodanik, kodanik tahab ja peab saama teenuseid, peab saama tervisega seotud teenuseid ja neid teenuseid tuleb arendada selliselt... Et tervishoiusüsteemi erinevad osapooled ei ole mitte selle korralduse ja selle nii-öelda e-tervise keskmes, nagu nad siiani on olnud, vaid nemad on need, kes oma teenuseid pakuvad sellele lõpptarbijase kliendile või siis teatud hetkedel patsiendile. Ja selleks on meil vaja teha tegelikult päris radikaalseid samme, esiteks on see, et et igal inimesel peab olema oma isiklik tervisekonto ja tervisekonto on see, kuhu inimese haiguse andmed kantakse, mis tulevad siis hai, haiglatest ja, ja perearstidelt, aga, aga need andmed, mida inimene ise kogub, Kas või seesama pulsitester, kaal, vererõhuaparaat, kõik need seadmed tänapäeval võimaldavad neid andmeid koguda digitaalselt, salvestada ja hoida ja siis vaadata, et kas on mingeid muudatusi, kas see on oluline tervisele või mitte. Ja need andmed enamasti peaksid olema inimese kontrollitavad, inimesele nii-öelda võimalikult lihtsaks tehtud. See tähendab seda, et selle süsteemi loomine ehk on võimalik teha mitut moodi, Eestis tõenäoliselt on see kõige mõistlikum teha olemasolevate nii-öelda infosüsteemide baasil, ehk anda teatud uusi teenuseid läbi patsiendiportaali inimeste kasutusse, et saaks hakata andmeid koguma ja nii edasi. Nüüd kõik need, mis tehnoloogilised võimalused, erinevad sensortehnoloogiad, kaugmonitooriumised, kaugkonsultatsioonid, otsustustoed, kõik põhinevad sellel, Et oleks inimesel personaalne tervisekonto, et ta saaks sõltumata sellest haigla infosüsteemist või tervise infosüsteemist oma andmeid nii-öelda hallata, saaks pöörduda erinevate ekspertsüsteemide poole, saaks pöörduda, nii-öelda küsida, digitaalselt kas või teisest arvamust, ilma et ta peaks kuhugigi minema ja, ja nii edasi ja nii edasi, ka selliseid ekspertsüsteeme, mis võrdlevad näiteks saadud ravi, näiteks ravijuhenditega või, või mingisuguste soovitustega, ka selliseid teenuseid noh, tuleb ja üha rohkem ja rohkem on võimalik inimestel neid kasutada.

Ma mõtlen, et Eestis on ju kodanik oma andmete omanik, et ikkagi jääb mul arusaamatuks, et miks siis ikkagi haiglad ei täida seda seadust ja miks nad ei, ei ei transpordi kogu oma, oma andmestikku nagu digiregistrisse?

Tähendab, inimene, Eestis on selles suhtes väga hästi, mis ei ole, näiteks küsisid alguses, mis on võrreldes Soomega siis teistmoodi, ehk siis siis Soomes ei ole inimene andmete omanik, vaid Soomes on registripidaja, ehk siis näiteks haigla või omavalitsus, kes on haigla omanik, on selle terviseandmete omanik ja inimesel on võimalus küll neid andmeid näha, aga tal ei ole võimalus neid andmeid näiteks digitaalsel kujul edastada mõnele ekspertsüsteemile, mis on väljapool seda, seda, seda nii-öelda haigla infosüsteemi, eks. Nüüd Eestis on see võimalus olemas, Eesti, Eesti õigusruum võimaldab andmeid edastada ja, ja struktureeritud digitaalselt neid, neid nii-öelda teenuseid inimesele teha, et selles ei ole probleem, probleem on, on pigem selles, et suur osa tervishoiust on, mitte suur osa, vaid kogu Eesti tervishoid on eraõiguslik. Ja, ja see soov hoida neid andmeid, haiguse andmeid enda teada, on nii tugev ja seetõttu ei saadeta neid andmeid nii-öelda sellesse kokkulepitud infosüsteemi, hoitakse neid enda käes ja, ja nii-öelda tahetakse monopoliseerida seda andmeid. Kui, kui need andmed ei ole... kõigile osapooltele kättesaadavad, kellele selleks on õigus, siis teised arstid ja patsient, siis paratamatult külvab see sellist segadust ja, ja ebakindlust, et kas need andmed on täielikud. Et ma ei tea seda, et kas minu kohta andmed on, kas kõik on edastanud või on kuskil mingid lüngad, eks, et ja siis, kui ütleme, arstina sa vaatad seda, siis mõtled, ahah. Aga kuna kõik ei saada, siis järelikult sealt on midagi puudu, eks, et ma pean ikkagi hakkama nagu seda, seda asja nagu otsast peale arutama ja, ja ma ei saa loota nagu sellele poolikule lahendusele, et osad nagu ei mängi selle, selles reeglistikus kaasa või selles mängus kaasa, vaid, vaid mängivad mingit oma mängu, et monopoliseerivad oma andmed ja tahavad siis selle pealt nagu saada paremat kas siis... turusituatsiooni või, või lihtsalt nagu kinnistada patsienti rohkem enda külge?

No Riigikantselei praegu veab seda uut terve, e-tervise projekti või visiooniprojekti, milles kindlasti sama patsiendikontoga üks osa on, ja lootust on, et, et tekib sinna taha ka mingi jõulisem mehhanism, kes ikkagi rohkem survestab, et nad aina peavad küll eraõiguslikud olla, aga ütleme niimoodi, et põhiklient on nende jaoks ikkagi nagu noh, ühelt poolt kodanik, aga rahastamise mõttes ikkagi Haigekassa, eks, et mis sealt nagu teatavad teistsuguse situatsio Aga unistaks veel, et mis veel on nagu see, mis sa arvad, et, et noh, mida võiks Eesti täna kiiremini teha, mis võiks anda olulist kvaliteedihüpe, et noh, ma ei tea, ma tooks mõned märksõnad, mingid telemeditsiin, nii-öelda kiipidega varastatud ravimid, mis, mis sinu, mis sinu nii-öelda silme ees on või listis on, mis sa näed, et mis võiks nagu tõsta oluliselt seda, seda nii ravikvaliteeti kui, kui tervena olemist siin Eestis?

No kõik need sinu mainitud märksõnad on jumalast õiged ja need tegelikult lõpuks taastu, taanduvad tegelikult sellele, et need tuleb nagu inimestele nagu teenustena kätte viia. Samas kui, kui praegune ravikindlustussüsteem ei stimuleeri kvaliteeti ja, ja lisaväärtust, vaid baseerub teatud ühikute tootmisel. Ehk siis toon näite, et mitte ei ole, mitte ei maksta selle eest, et, et, et patsient on saanud näiteks soovitud ravitulemuse, vaid makstakse selle eest, et midagi on tehtud. Aga kas see on tehtud nagu kvaliteeti silmas pidades, kas sellesama raha eest oleks saanud näiteks teha midagi muud, mis oleks võib-olla tervisele rohkem kasu toonud? Seda nagu, seda nagu ei, ei hinnata ja, ja see leping, mis on, seda üritatakse täita võimalikult väikeste, võimalikult kallite juhtumitega, ehk siis mida vähem ühikuid, aga hästi kallilt, et see on nagu selline, see selline noh, teenimisloogika, aga, aga tegelik. Nii-öelda näide, kuidas peaks see olema, on, on see, et võimalikult palju vastutusest ja nii-öelda tervisega seotud küsimustest tuleks viia haiglatest väljapoole, tuleks viia võimalikult palju inimese enda kätte, selleks tuleb talle anda õiged töövahendid. Need on siis kõiksugu, ütleme, sensorid, kaugmonitooringu seadmed, kui me räägime kroonilistest haigetest, või siis ka näiteks seesama tervisekonto, kuhu inimene võib elu jooksul koguda kas või oma, oma tervisega seotud tähelepanekuid ja andmeid ja ühel hetkel võib tekkida vajadus, et vot, hakkamegi analüüsima seda ja ütlema, et tead, Et sinu haiguse põhjus on hoopis see, et, et näiteks, et sa oled juba kolm aastat tundnud neid kaebusi, aga, aga aga need ei ole olnud piisavalt täpne, et me ei tea tegelikult, et meil ei, puudub täiesti see andmestik, mis inimese elu jooksul koguneb, väljapool haiglat.

Okei, aga kas, aga siin on, sul on väga lai, lai kogemus ka väljapoolt, et kas meil on nagu kellegi pealt nagu sõna otseses mõttes šnitti võtta kohe, et, et a la on see Soome, on see, on see Taani, kelle pealt nagu, nagu, nagu seda mudelit nii-öelda maha kirjutada?

No minu arvates praegu kõige, kõige nagu targemad otsused ja, ja kõige Paremini on liigutud edasi Paskimaal, ehk siis ühes Hispaania regioonis, kus on kaks koma kaks miljonit elanikke, ehk selles suhtes Eestile, Soomele väga hea võrdlusmoment ja, ja ma olen seda rõhutanud, et sinna tasuks minna õppima, Siis nemad on teinud selle, et nad on kogu tervishoiusüsteemi reforminud kaks tuhat üheksa, kaks tuhat üksteist tänu sellele, et oli nelikümmend protsenti majanduse langust ja tervishoiukulud jätkasid kasvu ja neil oli vaja teha väga radikaalseid muudatusi. Ja nad tegid seda, et nad tegid kõikidele inimestele tervisekonto, tegid erinevad mobiiliäpid, interneti teenused, et inimesed võimalikult palju digitaalseid teenuseid kasutaksid, sealhulgas otsustustugi, kaugmonitooring, krooniliste haigete jälgimine, selle, selle keskmesse tõsteti nii-öelda nõuandetelefon. Kes siis individuaalselt inimese terviseandmeid vaadates nõustas neid inimesi, ka nendes, et kuidas neid seadmeid kasutada, kuidas saada ütleme, parimat tulemust, ehk siis kõik tehti selleks, et inimene võimalikult kaua oleks haiglates eemal, võimalikult kaua oleks ka perearstidest eemal, võimalikult kaua saaks ise hakkama oma tervisemurega ja saaks võimalikult palju iseseisvalt homokroonilist haigust näiteks hallata. Ja tulemuseks on see, et peale kaheaastast reforme kahe tuhande kaheteistkümnendal aastal tervishoiukulud jäid samale tasandile kui eelmine aasta ja kaks tuhat kolmteist hakkasid langema. Ja see on esimene näide maailmas, kus, kus nii-öelda terve regiooni või ütleme, terve riigi tervishoiukorraldus on muudetud kaasaja tehnoloogia võimalusi ja sellest patsiendi või kodanikukeskse lähenemise Nii-öelda lähenemisele ja, ja on saadud ka majanduslik pööre nii-öelda tervishoiuressursside kasutamises ja seda tasuks väga lähedalt vaadata, kuidas seda tehti, kõik need komponendid. Mida ma mainisin, välja arvatud sellest personaalsest tervisekontost, on Eestis olemas, meil on perearsti nõuandetelefon, kes kahjuks kümme aastat lihtsalt tõstab toru ja ei tee individuaalset nõustamist, mida võiks juba ammu teha, vähemalt kahe tuhande üheksandast aastast alates, meil on olemas tegelikult oskused ja teave, kuidas kaugmonitooringut teha, samas meil ei ole rahastamismudelit sellele ja seetõttu turul praktiliselt ühtegi kaugmeditsiiniteenust või ütleme, telemeditsiiniteenuseid ei ole, nii et, et väga palju hakkab kinni tegelikult rahastamismudelist ja kuna siiamaani on rahastamismudel olnud nii-öelda kivisse raiutud ja Haigekassa ostab lepinguid lihtsalt mahu põhjal vanadel ajaloolistel printsiipidel, ja, ja uusi teenuseid sinna sisse saada on, on praktiliselt võimatu, siis, siis meil ei olegi näha nagu seda, seda suunda ja, ja nii-öelda õiget suunda, vaid, vaid tegeletakse olemasoleva süsteemi haldamisega, sellise iluraviga, aga sellist strateegilist suunda enam sellel arengul ei ole.

See on natuke pessimistlik, aga õnneks on juba vähem kui aasta pärast valimised ja ja kindlasti loodetavasti on Eestis ka mõned jõulisemad poliitikud, kes seda muuta saavad. Lähme siit väikesele pausile saatega. Tere tagasi kuulama igalaupäevast saadet Restart, mida küll eelmine laupäev ei olnud, sest me olime suvepuhkusel, kuid nüüd on alanud uus hooaeg. Saadet juhivad Hendrik Aavik ja Taavi Kotka ja meil on saates külas e-tervise spetsialist Madis Tiik.

Eilmise ploki kuidagi lõpetasime nagu kurbades nootides nii-öelda tahtmatult leppima, siis paratamatusega, et midagi ei lähegi paremaks, samas on Sotsiaalministeeriumil täna nagu uus kantsler, kes on, Marika Priskan on ikkagi väga jõuline persoon ja loodame, et et ma isiklikult tean, et ta, ta on, on nende probleemidega kursis ja, ja ma tõesti loodan, et, et ta siin nagu jõulisemaid samme astub. Aga tooks veel ühe uue teema sisse, mis puudutab andmestikku, et iseenesest meie e-tervisesüsteemid on ju töötanud juba noh, rohkem kui kümme aastat ja ja OECD jätkuvalt hindab meid kõige paremaks e-tervise lahendustega riigiks maailmas, aga see andmestik, et ma ei ole väga kuulnud, et sellega tehakse midagi, et ma saan aru, et, et et geenivaramu tulemusi küll müüdi ja, ja seda tarbiti ka omaks, omaks tarbeks, Aga näiteks noh, sedasama digiretsept, mis toodab meeletul kujul informatsiooni, või ütleme, kas või seesama elementaarne meeldetuletus, et kui mul nagu rohi on välja ostmata, et, et mine ikkagi osta välja, et, et isegi seal me vist elementaarsel tasemel seda, seda andmestikku ei kasuta?

Jah, see on tõsi ja sellest on väga kurb, et Et mina ei ole ka näinud ühtegi analüüsi, mis oleks näiteks toonud välja seda, et, et kui palju digiretsepti kirjut, noh, digiretsepti käiku võtmine on näiteks vähendanud originaalravimite väljakirjutamist, sest praktiliselt on võimalik ju nüüd iga arsti kaupa, iga, iga patsiendi kaupa kogu tema välja kirjutatud ja välja ostetud ravimite ajalugu nagu läbi analüüsida ja nii haiguste lõikes, vanuserühmade, mis iganes lõikes, et, et selliseid andmeid tahaks tõesti näha ja seda on huvi tundnud, et see ei piisa ainult seda, et mitu retsepti on kirjutatud ja mitu protsenti on digiretseptid, et tõesti, neid on üheksakümmend kaheksa protsenti, me oleme maailma tipus sellega, ka juurutamise kiiruselt oleme tipus ja, ja tegelikult ma arvan, et nii patsiendid kui ka arstid on sellega väga rahul, aga sellest ei piisa, sest paraku on nii, et, et kui me süsteemi ei arenda ja, ja sinna kogu aeg nagu energiat ei pane, siis, siis ta vananeb ja, ja mandub ja, ja tegelikult minu meelest areng ja arengusse panustamine on nagu evolutsiooniline protsess, et seda tuleb kogu aeg jätkata.

Nojah, aga ma ütlengi, et kui me vaatame seda oma andmestikku, vaatame seda digiretsepti, siis noh, me kõik tajume seda mugavust, mis ta annab meile see võimalus, et noh, et sa helistad arstile ja pärast lähed ükskõik millisesse apteeki, on ju, aga vähem vist on märgatud, et ma olen perearstideks kuulnud, et näiteks tänu digiretseptini nemad on, on, on pannud tähele, et a la näiteks abortide arv on vähenenud, eks, et et iseenesest on ju see noh, meeletu informatsiooniallikas, kust nagu leida neid seoseid ja põhjuseid, mis veel on nagu he

Jah, nüüd me tuleme tegelikult ühe, ühe, ühe võib-olla tahtmatult ühe, ühe väga suure trendi juurde, mis e-tervises lähiaastatel ees ootab, see on nimelt big data, ehk siis suurte andmetega nii-öelda modelleerimine. Ja vot siin oleks küll väga huvitav näiteks kogu viie aasta retsepti andmend näiteks anda, jahvatada sellist superarvutitele ja öelda, et andke meile siit mingisuguseid korrelatsioone, mingisuguseid mustreid. Ja ma usun, et sealt tuleb väga huvitavad andmed, aga, aga selleks peab olema tellimus. Ja tellimus peab olema intelligentne, see tähendab seda, et tellija peab mõistma, kuidas need andmed tekivad, mis nende andmetega oleks võimalik teha ja kuidas saaks neid andmeid kasutada kas või poliitiliste otsuste või Haigekassa soodusravimite nimekirja või mis iganes koostamisel. Ehk siis tegelikult arvutid võimaldavad meil väga palju nii-öelda tööd ära teha, aga Me peame oskama nendelt küsida õigeid asju, võib-olla on, on praegu probleem selles, et me tegelikult ei tea, millise kuldmuna otsas me istume ja, ja me ei oska nagu neid andmeid väärindada ja, ja nendest siis nii-öelda lisaväärtust saada, aga, aga need oskused on maailmas olemas ja... Kui me ise ei oska, siis tuleks minna õppima ja, ja küsima ja vaadata, kuidas teised teevad. Seda me tegime kaks tuhat seitse ja kaks tuhat viis, kui me hakkasime neid projekte tegema, me käisime väga palju ringi Taanis, erinevates maades, Hollandis, Soomes, ja õppisime sealt ja tegime paremini. Ja tegime palju paremini kui nemad. Ja nüüd käisid nemad meelt õppimas ja teised riigid käisid meelt õppimas ja teevad meist palju paremini.

No aga see teadmus on iseenesest meil olemas, et noh, professor Jaak Vilo näiteks Tartu Ülikoolis ja neid näiteid on veel, eks see, et lihtsalt tuleb jalad kõhualt välja võtta ja, ja ära teha.

No aga tellimus peab olema, keegi peab olema huvitatud sellest, ega, ega et teadust ei saa teha lihtsalt, et noh, võtame ja teeme, hakkame uurima, et selleks peab olema ikkagi selge strateegia, et nendest andmetest on keegi huvitatud ja keegi tahaks midagi teha.

Ja üks, üks asi on see, et selle tellimuse eest tuleb maksta, aga, aga teine asi on see, et noh, et kellele üldse võib neid andmeid anda, et kui nad on inimeste omad, et et noh, ma arvan, et kui big data teemaline Garage48 häkaton tuleb, kus paljud noored start-upi huvilised tahaksid midagi proovida, siis see ei ole vist nii, et Kas te saate mille anda korraks viie aasta retseptid?

Henrik, Henrik, need on, need on, sest need mängud on ammu läbi mängitud, need sama, nagu geenivaramaga juures, eks need andmed on isikustamata ja, ja, ja üldistatud, nii et... Jaa, need,

need, siis on võimalik.

Jaa, õi, õigusruumi mõttes Eestis on see võimalik, tähendab selle, see ongi see, et et nüüd need vastutavad asutused, kes hoiavad neid andmeid, vastavalt seadusele võivad neid anonümiseeritud kujul väljastada, ehk siis tegelikult ka tervise infosüsteemi juurde pidi tulema ja, ja seda on aastaid juba tehtud nii-öelda statistika moodul, eks, mis põhineski sellel, et tegelikult need kogutud reaalsed andmed anonümiseeritakse ja pannakse nii-öelda piltlikult öeldes teise andmebaasi, kuhu siis lastakse külge statistikud, uurijad, inimesed, kellel on huvi nende andmetega midagi teha. Need on anonümiseeritud, see tähendab seda, et, et me ei tea, kes see inimene on, eks ju, seal on omad reeglid ja nii edasi, nii edasi, aga see kõik on võimalik teha, noh, paraku me ei ole nende, nende sinnamaale jõudnud veel, aga, aga seda tuleks teha.

Okei, aga mõtlen, et meil on väga huvitav saade olnud ja me oleme väga rähe ja rääkinud ikkagi veel tulevikust, et big data trendist juba rääkisime, Madis, sul on veel nii-öelda häid ideid, sa oled toonud ja eesti kõne, kõnepruuki ja rääkinud ka virtuaalkliinikutest, et, et räägi sellest meile?

Jah, virtuaalkliinik on nüüd üks selline teema, millega on viimase aasta jooksul olen Soomes nagu peaasjalikult tegelenud ja, ja meil on tulemas nüüd lähinädalatel siis Soome iseseisvusfondi väljaandena selline raport sellise virtuaalkliiniku nagu kontseptsioonist ja see on väga palju huvi äratanud juba täna. Ja, ja tegelikult ma arvan, et virtuaalkliinik on üks väga huvitav teema ja väga huvitav on näha, kuidas erinevad sellised väiksemalt viisid, nagu osakesed sellest hakkavad paika loksuma ja see suur kontseptsioon tegelikult mõne aasta pärast saab, saab reaalsuseks.

Ja millest täpsemalt jutt, et kas arvuti hakkab meid diagnoosima?

No ütleme, lihtsustatult võib nii-öelda küll jah, et põhi, põhiline virtuaalkliiniku teenuse sisu on see, et, et inimene pöördub selle teenuse poole, kas siis mobiiliäppi või, või veebibrauseri kaudu, annab teenusele volitused tema terviseandmete kasutamiseks, annab talle volituse oma personaalse tervisekonto kasutamiseks ja vastab siis näiteks teatud Algorütmi põhjal nii-öelda küsimustikule, näiteks et, et sa pöördud selle virtuaalkliiniku teenuse poole mingi kaebusega, siis hakataks seda kaebust nagu täpsustama, et ütleme, et kui sul on peavalu näiteks, see kaebus, siis et noh, kas see on järsku alanud, on see, ühesõnaga täpsustavad küsimused ja nüüd, kui see See, sellised nii-öelda sümptomite kaudu otsimise puud on tegelikult eraldi teenustena maailmas veebis olemas. Ja nüüd see uus asi ongi see, et, et võetakse need haiguse andmed, terviseandmed ja siis see nii-öelda sümptomite puu ja tehakse sellist, selline tervikpilt sinu hetke sellest probleemist. Nüüd need andmed. Anonümiseeritakse ja saadetakse edasi järgmistele teenustele, mis on näiteks otsustustustugi või mingi big data analüüs, mis siis kasutab erinevaid andmekogusid, et leida sinule, siis sinu andmetele kõige sobivam... noh, vaste või, või, või sarnasuse, et ütleme niimoodi, et et, et küsime, et, et kas on teisi samasuguseid inimesi, kellel on samasugused kaebused olnud maailmas ja kuidas nemad on abi saanud, eks ju, millise raviga, mis on need tulemused, eks, ehk siis me enam ei võrdle nagu seda konkreetset inimest, kes selle teenuse poole pöördub terve populatsiooni keskmisega, mida siiamaani nagu meditsiinis kasutatakse, eks, et, et kõik normid on tehtud teatud võrdlusgruppide keskmisena, aga kui sina ei ole selles võrdlusgrupis keskmine, vaid sinu indiviid on tegelikult, kuulub võib-olla selle kümne protsendi hulka, kes jääb sinna äärealale, siis sinu norm võib olla tegelikult hoopis teistsugune kui see populatsiooninorm, eks, ja nüüd... Siin arvestatakse seda sinu personaalset normi ja võrreldakse sind sa, sarnaste inimestega, siis ütleme, neid teenuseid on ka erinevaid, selliseid analüüt, analüüsi teenuseid ja tulemuseks on siis see, et sa saad, see virtuaalkliiniku teenus saab siis tagasi, vastused nendest erinevalt ekspertsüsteemidest ja mida rohkem neid tuleb, seda rohkem ja seda täpsem on see vastus, ja nüüd see nii-öelda tõlgitakse siis uuesti sellele, sellele kliendile või kodanikule või patsiendile siis, siis arusaadavaks, et jah, et sinu, sinu see tervisemure ei ole tegelikult nii tõsine, et kui sa teed nii ja naa või kasutad neid ja neid... meetodeid, siis sa saad sellega ise hakkama, sul antakse juhtnööre, sul antakse nagu terviseinfot, et kuidas, et mis see endast kujutab, ja, ja suunatakse vajadusel siis erinevatele teenustele. See on üks võimalus, teine võimalus on see, et jah... Tõesti, sinu kaebus on tõsine ja siin on nii-öelda tõestusmaterjal nende sinu andmete põhjal, et sul oleks põhjust pöörduda näiteks perearsti poole või ortopeedi poole või mõne uuringu poole või mõne, mõne laboratoorse uuringu poole. Mis, mis mõttes nagu on, nagu eelselekteeritud info võib saata nii-öelda noh, ütleme, moodustada virtuaalse saatekirja ja saata siis konkreetsele raviteenuse pakkujale, kus siis inimene valib siis jälle nii-öelda digiregistratuuri kaudu temale sobiva teenusepakkuja ja, ja pöördub siis tema poole, saates siis selle nii-öelda... masina tehtud saatekirja koos kõikide andmetega, koos nende analüüsivastustega ja, ja nii-öelda soovitusega ja, ja kui see, ütleme nii, et see raviteenuse osutaja vaatab, jah, tõsine, et see on asi sealt tehtud, see kuulubki minu pädevusse piires, see võtab selle vastu, eks. Siis peaks tulema, järgnema sellele ka see, et Haigekassa oleks nõus selle teenuse eest maksma, ehk siis kui arst võtab nii-öelda selle ohjad üle, aga selle eelselektsiooni selle nii-öelda filtreerimise. teeb masin ära ja vot selle tulemusena, kui rakendada sellist ja me täna juba Soomes näiteks ühes regioonis katsetame seda, seda selliseid algoritme ja selliseid eeltäidetud profiile, siis tegelikult on võimalus väga suur osa nendest tervisega seotud muredest lahendada. ilma, et inimene pöörduks tervishoiusüsteemi poole, vaid ta saab lihtsamat nõu, ta saab abi ja, ja sellega väheneb tervishoiusüsteemi koormus.

Okei, kokkuvõtlikult saame aru, et iseenesest maailma muutub üha globaalsemaks, tervishoiuasutused, selle asemel, et oma andmeid peita, pigem peaksid võistlema just teenuse kvaliteedi pärast, ma veel viimase küsimusega nii palju küsiks, et Sama Euroopa Liidu reeglistik, et patsient võib oma haigusega liikuda üle Euroopa Liidu riigipiiride, noh, a la Soomest Eestisse näiteks ravile, kui palju see praegu täna nii-öelda aktuaalne on, kas siin on ka Eestil mingi eelis võrreldes Soomega näiteks peale hinna?

No ei ole eelist, sellepärast et tegelikult ennem ei hakka see asi toimima, kui inimesega koos liiguvad ka tema terviseandmed. Ehk siis tegelikult siis me alles saame nii-öelda seda, seda nii-öelda teenust tegelikult hakata võib-olla müüma niimoodi, et, et, et me saame erinevaid analüüse, erinevaid, ma mõtlen siis, ma ei mõtle mingisuguseid teste kui analüüse, vaid vaid analüütilist lahendust, et, et pakkuda neid väärtust, lisaväärtust omavaid teenuseid ka teiste riikide klientidele, eks, ja öelda, et näete, et meie lisaks sellele, et te saate sama hea nii-öelda arsti vastuvõtu, me, me pakume teile ka sellist analüütikat, mis põhineb võib-olla teie geeniandmetele tuge, tulevikus, või teie enda kogutud andmetele, et meil on vot sellised, sellised analüüsivõimalused, eks, et see analüütika tuleb välja töötada, et kuidas me nendest haiguse andmetest tegelikult saame kätte selle, selle nii-öelda põhilise ja, ja oskame selle pealt nagu teha, teha paremaid raviotsuseid. Et see ei ole lihtsalt ainult arsti peas tekiv mõte, et vot kasutaks seda ravimit või teist ravimit, vaid see oleks ikkagi tegelikult võrdlus sarnaste patsientiga, kes on varem ravi kogenud ja siin on, on, peab olema vähemalt üleeuroopaline selline, ühtsed analüümseerimisstandardid ja ühtsed andmete vahetamise süsteemid, nii et, et tegelikult Et noh, mingil juhul tulevik ei ole isoleeritud väikesed andmekogud, vaid pigem see, et regi, lepitakse reeglitest kokku ja vahetatakse neid alguses riigisiseselt, aga üsna varsti riigiliselt ja terve maailmas, siin siin ei ole teist teed, niimoodi on kõikides teistes valdkondades läinud ja ma usun, et tervishoius läheb täpselt samamoodi, küsimus on ainult see, et kas me seda tahame ja kui kaua me suudame vastu seista, et see loomulik areng nagu toimub igal juhul.

Suur tänu, Madis, kahjuks on meil saateaeg lihtsalt läbi, mul on veel nii palju küsimusi, aga võib-olla kunagi tulevikus mõnes teises saates, et aitäh, kuulajad ja kuulake meid taas nädala pärast.