Tere Kuku raadio kuulaja, on taas laupäev, eetris on IT-äri saade Restart, mina olen Hendrik Aavik ja koos minuga juhib saadet Taavi Kotke, kes, kelle puhul on tänase saate puhul oluline ära märkida, et ta on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi IT asekantsler.
Jah, tere ka minu poolt, Henriku ettepanekul pidime täna rääkima avalikest teenustest.
Jah, mainin ära veel, et meie saadetutume arengufond.
Jah, kuigi täna vist on rohkem niisugune IT-poliitika saade, on ju, et et Eesti kui e-riik on oma teenuseid püüdnud parandada viimase viieteistkümne aasta jooksul iga-aastaselt, muudkui investeerime, teeme muudkui paremaks, aga küsimus, et kui hea see seis tegelikult on, et et ega see pilt või suur pilt väga kiita ei olegi? Ja, ja mõned aastad tagasi loodi MKM-i juurde selline osakond, see oli isegi enne veel minu aega, et, et mille nimi oli siis infotehnoloogia või teenuste...
Ma siis kohe tutvustan ära ka meie saatekülalise, kes, kelleks on Janek Rozov, kes on infoühiskonna teenuste arendamise osakonna juhataja, ma eeldan, et sellest osakonnast tahtsid sa
rääkida. Naljakas ongi see, et me ise kasutame alati nagu lühendeid MKM-is, et me kutsume teda Itaoks. Mistõttu nagu noh, ütleme, kuigi nagu endale alluv osakond, aga ma ei suuda nagu pikka nime välja määldada, et päris piinlik lugu tegelikult, eks. Aga võib-olla Janek, isegi ma panen ise suuga kinni praegu, räägid sina selle eest, et, et, et miks osakond loodi, mis selleline eesmärk oli ja siis hakkame rääkima sellest, et mis seisus on meie nagu teenused?
Jah, tere ka minu poolt, et tõesti, see infoühiskonna teenuste arendamise osakond loodi noh, varsti juba peaaegu et kolm aastat tagasi ja põhieesmärk oligi tegelikult väga lihtne, et standardiseerida siis Eestis pakutavad e-teenused ja tegelikult arendada nad niiviisi, et nad oleks siis kasutaja vaatest, kasutajakõlblikud. Et iseenesest väga hea ja niisugune... lilleline eesmärk, aga nagu alati, asjal on teine pool, et hakates selle asjaga tegelema, tekkisidki need probleemid, et mis need teenused üldse on, kui palju neid on, kuidas neid arendada siis selles paremas suunas, et, et mis see hea teenus kui selline on, et tegelikult kahjuks täna meil puudubki niisugune... laias laastus välja töötatud ühtne niisugune noh, meetrika riigis. Et iga asutus küll oskab väga hästi ühel või teisel põhjusel välja tuua selle kõige parema teenuse ja siis põhimõtteliselt sellega ka niiviisi ei silma paista, aga terviklikult, kui me räägime standardiseeritustest teenustest üle meie vabariigi, siis tegelikult on veel pikk tee astuda.
Aga samas, nagu kõik teenused on ju oma nägu, et, et juba see algne eeldus, et me suudame nad kuidagi nagu väga ühte jalga käima panna, et juba see on nagu Noh, suhteliselt raskesti saavutatuna.
Absoluutselt, et tulebki võtta see noh, suur ambitsioon, et, et see, see loogika oli lihtne tegelikult, et kellegi jaoks pole saladus, et tavainimesed riigiga suhtlevad noh, kaks-kolm korda aastas ja tegelikult vahete olemisasutusega ma suhtlen, minu jaoks on ikka see üks riik. Aga see meie probleem ongi täna, et, et võtke kas või ükskõik mis kodulehekülg lahte ametite osas, et meil näkku nii-öelda paistab niisugune, no kuidas ma nimetan seda, kirb, kirbuturg, et igaüks müüb asju täpselt nii, kuidas õigeks peab ja nimetab neid ühtseid ja sama toiminguid täpselt nii, kuidas heaks arvab. Ja tundub ahel, et tegelikult need ametid võistlevadki selles suunas, kes parema, niisuguse keerulisema nimetuse välja mõtleb, et, et see jumalapärast see kasutaja tegelikult läbi ka ja hammustaks, mida ta seal tegema peab.
Ühesõnaga, kuna need teenused ei ole kasutajasõbralikud, kuna need teenuse tegijad iseennast ei tea, mis moodi ühte teenusepärast disainima, siis looti üks osakond, kes hakkaks nõustama noh, kõiki põhimõtteliselt riikide institutsioone, selleks, et nad teeksid oma e-teenused paremaks, see oli eesmärk.
Ja see osakond koondab ilmselt selle tegevuse, aga kas teie osakonnas on siis ka sees see nii-öelda teenuse disaini know-how või te ostate oma teenuse, ost, ostate oma tegevuse kuskilt firmadest sisse, kes tegelevad teenuse disainiga Eestis?
Et see, seda on noh, ütleme otse disainerit kui selliseid, meil muidugi palgal ei ole. Aga see tegevus ongi nii, nii-öelda kombineeritud, et teatud osa me teeme ise, kui, kui noh, jutt on just sellest nii-öelda protsessist ja kuidas see asi peab nagu sisemiselt välja nägema ja mis see mõistlik kanal oleks asjal ja kõik see noh, mõõtmise pool sinna juurde, aga muidugi me alati kaasame meie tegevustesse noh, partnereid, et on siis need konsultandifirmad, analüütikafirmad või lausa IT-firmad oma nii-öelda analüüsi kogemusega, et see täitsa sõltub sellest, et mis ühe või teise projekti eesmärk on. Aga me ise oleme lihtsalt noh, niinimetatud, kuidas nüüd öelda, arendustaustaga, et suurel või väikesel moel me oleme igaüks, kes meie osakonnas töötab, arendanud niinimetatud Eesti teenuseid ja need mõningad nendest on isegi päris hästi välja kukkunud, ütleme nii.
Aga no ütleme, noh täna on ikkagi üle kolme tuhande teenuse riigile, eks selge on see, et, et üks osakond siin nagu ise midagi ära ei tee, et see eesmärk on ikkagi nagu Eesti alati olnud üks, kuna meil on ajus arhitektuur, mis tähendab seda, et iga asutus, iga institutsioon noh, ise vastutab oma teenuste ja, ja, ja lahenduste eest, et, et siis kokkuvõttes on kuskil mingi nõuande nagu organ, kes koondab seda teadmust, kuidas üldse üks nagu noh, nii-öelda teenus peaks tüüsi ainutada olema ja kes jagab neid noh, paremaid praktikaid või noh, ma ei tea, viib erinevaid osapooli kokku, jagab infot selle kohta, et kes võiks üldse olla see nii-öelda väline partner, kes tööd teeb ja nii edasi, on ju, et et see on seesama olnud nii-öelda nagu, nagu selle nii-öelda ITAO mõte või, või, või rebu selle, selle aja jooksul.
Aga kas ITAO siis läheb ise ja hands-on, hakkab siis nõustama ja tegema seda asja või ta toodab guidline'e, ü äppide loomiseks omad guideline'id
ees? Ongi, et, et me tahame liikuda just nende guideline'ide suunas, et, et tõesti, meil on niinimetatud arendaja toolbox või mingisugune tööriistakast, mida igaüks saab võtta ja, ja kasutada, Aga samas oleme ka ühes või teises projektis niinimetatud, niinimetatud sõrmupidi mulla sees, et, et see nii-öelda reaalne maailm meist niiviisi mööda jookseks, sest et see kõik asi areneb, nii et see suud on küll sinna jah, et, et tekiks mingisugused head praktikad, läbi siis pilootprojektides, kus me osalemegi, et, et me ei istu kuskil pimedas nurgas ja ei kirjuta mingisuguseid raamatuid, vaid üritame tarkuse. läbi reaalse pilootprojekti kirja saada, kuidagimoodi seda teha kasutatavaks teiste jaoks, et nad saaks aru, et miks just nii tehti ja juba tulevikus siis need, kes arvavad, et nad vajavad abi, saaks seda kasutada. Küsimus on ainult täna kahjuks selles, et, et see on niisugune, vabatahtlik sundimine, et, et nagu näha, me kolm, kolm aastat nagu tegutseme, aga kuidagi need head teenused ikka veel niiviisi lauale ei tule, et me, me, me siin mõtleme ka väga tõsiselt selle üle, et, et äkki me peaks ka natukene karmimaks muutuma, et, et kui niisugune see tagantaitamine ei tööta, siis võib-olla on vaja natukene näpuga niiviisi näidata ja, ja need probleemid välja tuua.
No hiljuti tuli uudis, et on toimunud mingisugune projekt, mille raames te olete analüüsinud ära kakskümmend Eesti teenust, mis lähevad paremaks, ma vaatan sealt uudise nimest, et on Tehnilise Järelevalveameti teenused, kõrgehitiste ja rajatiste kooskõlastamise teenus Lennuametist näiteks, et et kas äkki, kas see projekt ongi nüüd põhiline, mis on teie siis nagu väljund senini olnud?
Ei, absoluutselt mitte, et see pigem oli, ma ütlen nende erinevate projektide nihukene. mitte viimane jätke, aga üks viimaseid jätke, et, et just näidatagi siis ütleme, selle sisupoole omanikele, mitte nüüd IT poolele, aga sisupoolele, kes vastutab siis selle seadusandluse eest, kes vastutab selle eest, et kuidas see protsess riigi poolt peaks olema juhitud, et põhimõtteliselt igaüks suudab välja mõelda ja kirja panna selle vajaduse nii-öelda IT poolele, et see teenus saaks olema tehtud kasutajasõbralik. Et, et see oli selle projekti niisugune fookus, et ei pea olema ilmtingimata IT-haridusega, et teha IT-teenused. Et selle põhimõte ongi selles ja me oleme ise ka seda kogu aeg rääkinud, et IT ei alga sellega, et mul on IT-paberid ja ma oskan progreda. IT hakkab sellest, et ma saan aru, mida mul vaja on. Ja kõige parem IT-lahendus on, nagu me räägime, see, mida ei ole olemas. Et see süsteem toimib kuskil taustal ja toetab mind minu toimingutes. Nagu ka näitas seesama projekt, et siin lausa mõni teenus nii-öelda koliski infosüsteemi kõhtu, et, et me ei arendanud mingit, ma ei tea, paberi jooksutamist ühest kohast teise, ei viinud selle paberi jooksutamise elektrooniliseks, vaid kaotasime selle paberi näiteks üldse ära, et informatsioon hakkakski liikuma automaatselt.
No toome mingi praktilisemaid näiteid, ehk siis noh, täna on ikkagi kogu Eesti e-rige arendus toimunud niimoodi, et Mul ongi, võeti suure hurraaga midagi ette, kõik tahtsid minna E-ks, läksid E-ks ära, mõtlemata üldse, et noh, et äkki poleks vaja üldse seda teenust või ala, et et noh, äkki oleks saanud tõesti nagu ilma paberita hakkama või üldse ilma, ilma teenuseta hakkama, et lihtsalt tehti midagi ära. Ja kuna maksuamet, maksumaksja raha on kulutatud, on ju, siis uuesti seda asja teha on, on suhteliselt raske, sellepärast et sa ju said korra juba raha, et mis mõttes sa hakkad nüüd veel uuesti nagu paremaks tegema, on ju. Et noh, kui me mõtleme mingite klassikaliste näidete peale, võtame näiteks nagu perekonnaseisuteenused, noh, a la mingi abielu, sünd, surm, kõik on digitaalsele kujule viidud, on ju, aga keegi ei mõtle, et kas see on nagu, et kas see ka nagu, et kas sai ka nagu hästi viidud. Et toome ühe praktilise näite, on ju, täna noh, ütleme noored inimesed abielluvad, koos abiellumisega on plaan, et näiteks tütarlaps võtab noormehe perekonnanime, ehk siis meil on tegelikult kuu aega ette teada, et niisugune sündmus juhtub. Meil on kuu aega ette teada, et tütarlapse nimi muutub, mis tähendab, kohe tuleb tõenäosaga kaasa see, et ta peab, vajab uut juhiluba, ta vajab uut passi, ta vajab noh, ühesõnaga uut ID-kaarti...
Arsti juures uut kirjale saamist, kui tal on mingisugused... ütleme, kindlustuslepingud ja veel niisugune asjad, nende muutmist minema, kui ma ei tea, kohaliku omavalitsuse veel midagi tegema, et, et sisuliselt me võiks väga õnnelikud olla, et me lihvime need seitse teenust, mis pärast olid väga hea, väga heaks, aga tegelikult seda noh. Tütarlaps nagu Taavi siin ütles, et vist need teenused ei rahuldaks, ta tahaks nagu oma elu edasi elada.
Ühesõnaga, et kui sa nagu selle asemel, et minema esinädalatele, eks, sa põhimõtteliselt hakkad viitma kuu aega selleks, et sa vahetad kõik oma dokumendid ära, käid majast majja, on ju, ja me räägime mingist e-riigist, on ju. Ja kuigi meil on teada kuu aega ette, et abiellub. Et põhimõtteliselt noh, sellel samal hetkel, kui nagu ütleme tint nagu paberil. Nii-öelda on, on, on, on kuivanud või ma ei tea, sõrmused on sõrmes, on ju, võiks sahtest võtta ka üle, dokumentide paketi ja anda nagu üle, noh, sinu uus, uus juhiluba, sinu uus ID-kaart, sinu uus pass, noh, kõik on juba olemas olema, kõik vist taustas ära olla tehtud, on ju. Noh, muidugi selle peale ütlevad tarikpead, et, et no ei, ei, aga vaata, nüüd ikka on võimalused, nad äkki ei abiellu. Ja siin tulebki nüüd selle teenuste disaini juures nagu nii-öelda niisugune Eesti omapära nagu, nagu, nagu, nagu välja, et mis näitabki seda, et me oleme alles oma nii-öelda Airigi ehitamisel noh, suht algusjärgus, muidugi ma väga toonitan, Enamus riiki ütlevad, et oleksid meil teie probleemid, on ju, aga me ütleme, et noh, näed, aga mis siis, kui nad ei abiellu, et äkki jääb katki, et siis me oleme tootnud sahtlisse noh, mingi uued dokumendid, mis lähevad nagu äraviskamisele, aga vaatame statistikat. Tuleb välja, et noh, üks ajast on paarist, ei abiellu. Ehk siis see, et, et üks ajast juht on meil negatiivne, me teeme nagu ülejäänud üheksakümne üheksale ka negatiivse situatsiooni, et me disainime oma protsessi mitte nagu saja protsendi järgi, me disainime oma protsessi, protse, protsessi selle, selle ühe järgi, et äkki juhtuvad, äkki ta siis nagu ei noh, et hüppavad alt ära või midagi iganes, on ju, ja sellest sellega noh, vaene tütarlas tõesti pärast mesinädalaid, veedab no ühe kuukese veel noh, kolistades mööda nagu, nagu, nagu, nagu, nagu neid erinevaid asutusi, on ju. Et, et see on see probleem, mida nagu täna nagu Janek oma inimestega püüab lahendada. Saada, anda see idee, anda see arusaam, et kus see nagu, nagu, nagu, nagu probleemaatika on ja kuidas seda siis nii-öelda nagu kuidas ma ütlen siis, lõhkuda, parendada ja, ja, ja paremaks teha.
Jah, kui see nüüd tõesti lähiajal läheb, et saab normaalsemalt, siis, siis ma abiellusin natuke liiga vara, aga aga lähme siit selle mõttega väiksele pausile.
Tere tagasi kuulama saadet Restart, mina olen Henrik Aavik ja saadet juhib ka MKM-ist Taavi Kotka. Meil on täna saates teemaks, kuidas muuta riigi teenused paremaks ja, ja saatekülaliseks on Janek Rozov, kes on Idao ehk MKM-i infoühiskonna teenuste arendamise osakonna juhataja. Enn, eelmises plokis rääkisime lühidalt sellest, mis asi on teenuse disain ja kuidas, kuidas riigi teenust disainida ja heaks näiteks oli see, et kui meil seal aina abielluvad, siis on teada, isegi minu teada vist rohkem kui kuu aega on teada ette see, et niisugune abiellumise sündmus hakkab vist isegi kolm kuud, peavad abielud ette ütlema, Ja on teada see, et ainult, vaid üks protsent jookseb alterjast minema ja otsustab mitte abielluda, kuid selle riski pärast, et äkki nad lähevad minema, kuni senini ei, ei valmistata inimestele, kelle nimi muutub nende uusi dokumente ette ja siis vast abiellunud peavad hakkama. toimetama, oma mesinädalate rahu, rahus veetmise asemel mõtlema selle peale, et kuidas nad pikemalt pulmareisid üldse tagasi saavad, kui enam dokumendid ei kehti.
Ma saan aru, Hendrik, et sul on mingi endal suhteliselt värske kogemus sellega?
Jah, ma abiellusin augustis, ma, mul tõepoolest, ah me ei teinud välja, meie pulmareis oli lühike, et me kõigepealt nautisime pulmareise ja siis vaatasime, kas, kuidas dokumentidega läheb, aga, aga see probleem oli täiesti reaalne, et mis kehtib, kas saab autoga sõita ja siis ma mäletan, et nädal aega sõitsin ainult minu peres autoga, et...
Aga Janek, räägi siis, mis moodi käib, ütleme, sellesama, sama protsess või probleemistik, mis on praegu siin välja, on toodud, et kuidas sellise probleemi lahendamine siis käib?
Et noh, just selleks ütleme, need analüüsid ellukutsetada ongi, et, et tegelikult meie roll nüüd ongi see, et me üritame siis aidata noh, ütleme, niinimetatud sellele teenuseomanikule, muidugi abiellumise puhul on üks väike nüanss, et kes see siis teenuseomanik seal üldse on, aga ikkagi noh, ütleme siis, kui omanik ei ole, Me võtame selle rolli enda kanda ja tegelikult see töö hakkabki pihta sellest, et me peaks siis iga selle asutusega, mis on veel erinevas, kuidas ma ütlen siis, valitsemisala asutuse alluvuses, hakkamagi pidama niinimetatud läbirääkimisi, et, et selgitama, et kuule, vaata, siin on üks inimene, kes, kellel on põhimõtteliselt probleem, peale seda, kui ta võiks olla õnnelik, ta tahaks nagu... Nautida seda, mitte teiega suhelda, et äkki te vaataks oma nii-öelda tööprotsessid ümber. Alati vastus on see, et, et mõte on muidugi hea, aga miks ma peaks? Ja vot siin hakkavadki need kõige suuremad probleemid, et, et leidagi see noh, motivatsioon nendele siis ühele, teisele, kolmandale, neljandale, viiendale ametile, eriti kui noh, need on ju kombineeritud teenused, hakata meiega kaasa mõtlema. Ja, ja, ja päris tihti me tegelikult ka leiame selle motivatsiooni, et, et tuues teisele poole nii-öelda... Kaalule selle, et tegelikult ka see amet võidab midagi, kui ta teeb oma asju teistmoodi, et ta hoiab kuskil mõttetuid tegevusi kokku, suudab oma protsessi läbi mõelda, nii et mõned toimingud kaovadki ära, ta oskab paremini oma tegemisi planeerida. Kuid jällegi mann seda, et see iga kord ei tööta, et mida me päriselt tahame teha, et suuta neid asutusi motiveerimata noh, läbi mingisuguste mehhanismide, nii et, et nad oleks ise seda mängu nõus mängima. Et kui nad toovad selle kasu välja ja nad ise ka sealt midagi võidavad, siis mingi osa võiduks vist võiks ka neile jääda.
Siin on jah, Janek toob väga õige pointi välja, et täna selline noh, nii ma ei tea, Halvasti, kui see ka ei kõla, on ju, et, et see, et, et kodanikul läheks muidugi paremaks noh, suures pildis läbi poliitikute suude ja nii edasi, on see kindlasti eesmärk, on ju. Aga kui sa paned ennast tavaametniku nagu võtmesse ja mõtled selle peale, et noh, tuleb kuskilt mingi vend, ütleb, et teeme nüüd midagi nagu kodanikul paremaks, teeme midagi efektiivsemaks, siis mis see nagu üldjuhul tähendab? See tähendab ametnikule mingit teatavat sorti hassle'it, jälle ma pean midagi korraldama hakkama siin, mu käest nõutaks veel mingit efektiivsuse saavutamist, mis tähendab seda, et tõenäoliselt ma pean oma tiimist kedagi siis nii-öelda lahti laskma pärast, on ju, et noh, et, et persona nagu kokku tõmmata, mis see omakorda tähendab, ahah, minu vasakut või paremat käelt kaob mingi inimene ära, ma ei ole päris kindel, kas mul pärast on ikka nagu tööd vähem kui võrreldes praegusega, mina sellest mingit kasu ei lõika, on ju, mina omale palka juurde ei saa, on ju Nüüd kui ütleme, äriettevõtjat alati nagu kannustab noh, mingi, noh mingi rahaline point või kasum, on ju, et aa, et me teeme midagi kliendile paremaks, et saada rohkem kliente, et saada rohkem raha kliendi käest, nii edasi. Siis riigis sellise motivatsiooni leidmine on, on üldjuhul nagu väärus ja keerukas. Ja, ja, ja seetõttu, kuna see motivatsioon ei ole...
Raha võitmine on ju ilmselge ka riigi puhul.
Jaa, aga ma ütlengi, et kui see nagu kuidagi, kuidagi nagu mingi, mingi motivatsioonimudeliga kaudu sulle tagasi ei tule, siis see nagu põhimõtteliselt ei olegi nagu huvitatud. Ja see ongi nagu peamine põhjus, miks meil need asjad seisavad. Miks on nagu mingites valdkonnas väga hästi, noh, teenused arenevad, ja miks mingites valdkonnas asjad ei arene, sellepärast et noh, motivatsiooni ei ole. Ja ma toongi näite, et noh, et ütleme, kust näiteks väga automaatselt, mida on tulud, deklareerimise peale või sellest, mismoodi ettevõtete jaoks luuakse nagu erinevaid lahendusi ja nii edasi, see kõik tuleneb sellest, et neil on motivatsioon paigas. Et vähesed teavad seda numbrit, et viimase kaheteist aastaga Maksu- ja Tolliamet on vähendanud oma personali kolmelt tuhandelt tuhande viiesajale. Mida see tähendab? See tähendab üle saja inimese aastas. Ma tean, kui palju meil eraettevõtteid, kes noh, päriselt ka on koondanud või lahtunud, astunud lahti, üle saja inimese keskmisel taastus. See on nagu raiu number. Ja üksnes on seda suutnud teha, nad on suutnud saavutada nagu sellise olukorra, kus noh, sellisest nagu efektiivsusvõidust on võitjad ka nende enda töötajad. Eks nad on saavutanud ise nagu, nagu, nagu kokkulepe Rahandusministeeriumiga, et, et noh, et mingi osa sellest võidust, sellest säästust kokkuvõttes maandub neile nagu tulemuspalgal. Ja hops, meil on kohe motivatsioon ja me Noh, täpselt samamoodi on väga e-väga kvaliteediga mingi ettevõtte portaal, äriregister ja nii edasi, seal on tasulised teenused taga, inimesed teenivad iseendale nagu ütleme, noh, mis ma ütlen iseendale, oma asutusel nii-öelda nagu tulu, on ju, ja jällegi, meil on hoopis teine kvaliteet. Ehk siis noh, see, et täna nagu riigis baasmotivatsioonid on paigast ära, on suur põhjus, miks meil e-riik nii-öelda teenuste koha pealt on niisugune ligad ja logad.
Aga nüüd, kui tulles selle abiellumise näite juurde tagasi, siis tegelikult noh, ma ei kujuta ette, et ega nad raisada abiellumata ju ei jäta, võiks olla see üks mõttelend, et noh, ükskõik kui keeruline see, see protsess ka ei ole, et noh, et mis siis motiveeriks antud situatsioonis tegema infosüsteemi sellise, et... Et seda disainima.
No aga praegu on see, et kui sa oled ära abiellunud selleks, et minna uut ID-kaarti taotlema või pass, mis iganes, on ju, kui seda füüsiliselt lähed tegema, keegi pealt siin teenindama ja nii edasi, on ju, et, et see kõik on ju mingi kulu. Selle asemel, et nagu teha see automaatselt taustas ära, ehk siis sama perekonnale ametnik, kes nagu niikuinii tegeleb, kes niikuinii peab sulle sõnad peale lugema ja niikuinii sulle sõrmuse ulatab, on ju, noh, andku siis sahtlis ka need dokumendid, on ju, et noh, see ei ole nagu, nagu eriline liigut
Aga, aga seal taga on, eks ole, terve kogus erinevaid organisatsioone, kes ei ole kuidagi perekonnaseisuametiga seotud, eks ju, ARK näiteks või, või, või muud kohad, eks ju. No
aga ARK hea meelega tahaks anda sulle selle uue juhiloa seal peremeesilisele ametisse, ta ei taha sind näha seal selles kontoris, noh,
ARK-i suur, suur eesmärk oli ju saada rahvas kontoritest välja.
Ja siis ongi, et, et võib-olla noh, HARGI puhul on noh, väga palju häid näiteid, nad osalesid ka selles projektis, et, et kui siin rääkida motivatsioonist, et ma tooks niisuguse mõtte siia juurde, et noh, niinimetatud teeninduskultuuri mõiste, jah, me võime kogu aeg vaielda, et, et kas järelevalveamet saab teenuseid osutada, noh, jälle võtame Maksu- ja Toreameti, kuidagi saavad. Samamoodi Maanteeamet, et, et see ongi niisuguse noh, teeninduskultuuri mõte, et, et kas see teenuse kvaliteet on iseenesest noh... mõõdik asutuses, et kas selle järgi ka kuidagimoodi väärtustatakse siis neid töötajaid, kas, kas kuidagi sellega on ka seotud noh, nende siis noh, tõesti motivatsioonipakett, et see on veel üks noh, võimalus, kuidas hakata noh, natukene noh, survestama siis noh, ameteid terviklikuna, et, et kas on see nii-öelda teenindamise kultuur juurutatud või ei ole. Ja siis selle sama näite puhul on ju see, et noh, Võtame konkreetse näite, et Maanteeamet nüüd ju nii-öelda disainis küll iseseisvalt ka teenuse, et, et, et nüüd ei pea, kui lube minna vahetama, pilti tegema nende büroodes. Et nad võtavad nüüd otse automaatselt pildi, ütleme siis, Siseministeeriumist või Politsei- ja Piirivalveametist, nii-öelda see pilt, mis mul ID-kaardil on, selles on ilusti kasutada ka lubada. Et noh, iseenesest lihtne asi, aga kui me mõtleme, et kui, kui suur aja ja tegelikult ka nende igasuguste pildistamisaparaatide kokkuhoid seal on, mida saaks nagu reinvesteerida, suurepärane aga neid, kuidas ma ütlen, neid mõtteid kahjuks ei noh, Ma ütlen, neid inimesi, kes viitsiks välja mõelda neid noh, innovatsioone, on natukene vähe ja seetõttu võib-olla ongi noh, hea, et, et on meie laadne osakond veel kellegi laadne, aga muidugi optimaalis, mina võin julgelt öelda, et, et kui see meie noh, riigivärk hakkaks töötama, siis noh, meie osakonda poleks vaja. See oleks, see oleks võit, ma arvan, et kui, kui ükskord on teenused niisugusel tasemel ja, ja igaüks oskab ise seda teha, siis üks saavutus tegelikult peakski olema noh, ütleme meie vaatevinklist, et itta, hoogab ära, noh, selliste funktsioonidega. Ja, ja, ja nii peabki mõtlema, et...
Kui ma vaatan ka erasektoris olevaid teenuseid, et noh, muidugi motivatsioon on erasektoris paigas, aga noh, mina tean küll, Eestis vist ainult kahte ettevõtet, kes tegelevad noh, reaalselt teenuse disainiga. Et, et eks ka erasektoris on neid inimesi päris palju puudu ja, ja neid mõtteid, kuidas nüüd teha, et ma arvan, et
Jaa, aga ma ütlengi, et erasektoris on ikkagi see, et sul on seesama eesmärk, et ma ei taha neid inimesi endale büroosse gaasinäiteid ajatama, ma tahan, et nad teeksid seda üle neti, ma ei taha neid inimesi elektriarvesti mulle toomas, ma tahan seda lugeda automaatselt, ehk siis see nagu selles mõttes nagu see ikkagi nagu see raha siin nagu kannustab ja nii edasi, on ju. Aga seesama, et, et noh, et miks mina perekonnaseisuametnikuna peaksin muretsema, sellepärast et ta saaks ka juhiload praegu siit. See ei ole minu haldusalas, see on sisemine, see on MKM, juhiloade MKM haldusala, on ju, et noh, et et või, või uue passi või ID-kaardi, et noh, et, et minu asi on see perekonnaseisuakt siin ära vormistada ja, ja paari panna ja, ja onju, et noh, et, et...
Mis seda, sinna öelda, mina siin kõrvaltvaatajana, mulle tundub, et, et noh, et ida, idao võiks pigem nagu laieneda, mitte nagu püüda ära kaduda, et...
Jaa, ma lihtsalt mure on täna see, et ikkagi kokkuvõttes sa, sa ei saa minna nagu teise noh, ettevõtte ärisse sisse ja öelda, et nüüd hakka äri tegema nii või naa, on ju, et sa saad nõustada, sa saad anda paremaid praktikaid, on ju, aga see tahe muutuda, see motivatsioon, see peab tulema sinust enesest. Ja noh, oligi, et, et, et sa saad kahte pidi teha, et üheltpidi sa nagu noh, ma ütlen, õigemini sa peavad mõlemad motivaatorid olema, et üks on see, et sul on, saad sellest nii-öelda... Noh, tekitatud säästust saad sa mingit noh, mingi, mingi boonuse või mingi tulu, on ju, teine asi on see, et sa saad noh, tõesti sa saad selle rahulolu nagu nüüd ära mõõta kliendi poole pealt ja ja tunda rõõmu sellest, et sa tõesti oled midagi ühiskonnale head ka teinud, on ju, et noh, et, et noh, seesama probleem, et noh, veel paar aastat tagasi noh, ma ei tea, mina autot ei tahtnud minna ümber vormistama sinna mis meil on, see Mustamäel see ARK keskus, sellepärast et noh, oli teada, et keskmine saba pikkus on kuskil kaks, kaks pool, kolm tundi, on Täna seda probleemi ei ole enam, on ju, noh, ta on, ütleme, probleem veel on, aga ta ei ole enam sellises mastaabis, on ju, et, et juba on talutav, eks, et ja läheb järjest paremaks, on ju, omaniku vahetust saab teha juba niimoodi, et ei lähe arki, lubade vahetust saab teha, et ei lähe arki, noh, väga, väga mõnus, nii peakski olema.
Ja siin võib-olla täiendakski see, et, et siin on veel noh, ma korra üritasin sellest rääkida, et, et noh, see, see probleem on ka noh, meie mõtlemises, noh, ka meil ka tihtipeale, et, et me oleme, kuidas ma ütlen niiviisi, pabermaailma mõtlejad, et, et me ei suuda ennast välja mõelda sellest noh, mingisugusest konkreetsest vormist, et, et see informatsioon on võimalik noh, teistmoodi liikuma panna, mis just annabki meile selle eelise, et, et tehagi neid proaktiivseid teenuseid, et, et justkui kõik asjad juhtuks ära juba enne, kui ma oskaks mõ No see on klassikaline niisugune eelteavitamine, et kui noh, ütleme seda ka kasutatakse, mingisugune asi mulle hakkab aeguma riigis. Et täna ju kuidas toimetakse, kui midagi ära juhtub, vot siis hakatakse jooksma, eks ju, tulge, ja kui ma ei tule, siis veel saan trahvi ka. Aga just see ümbermõtlemine, et, et äkki aitaks varem. Et, et, et see nii-öelda järelevalve on kindlasti kallim kui nii-öelda ette teenindamine.
Klassikaline näide last, lastetoetustega, laps sünnib, on ju, me näeme, et laps sünnib isikukohati ikka valmebaasidesse, on ju, ja lapsevanem peab ikkagi tegema avalduse, sellepärast et ma isegi ei tea, miks. Et noh, me nägime, et laps sündis ja kõik saavad toetust, nii et noh, automaatselt pange laekuma, on ju, miks, miks me eraldi avaldust pean tegema selle jaoks?
No siin võib-olla minu niisugune lemmikteema, et kuna ma olen siin ka tegelenud ja nõustanud erine Ma pean pensioni taotlema. Selles mõttes, et mul mitte keegi niisama noh, pensioni tulevikus, kui ma selle välja nagu ju olen teeninud, tööandja on minu eest ju kogu aeg maksnud mingisugust raha ja protsenti, et tulevikus, kui ma jõuan sinna ikka, siis ma selle, siis ma saaks selle raha. Ei, ei, ei, ma pean küsima seda raha ja siis ma selle alles saan ja siin jälle tuleb see Taavi mainitud loogika, aga vaataks, palju siis nagu loobub meil pensionitest. Et, et kui palju inimesi üldse meil nagu Eestis loobub pension, see on ainult murd osaprotsendist, et, et miks meil jälle see teenus on üles ehitatud noh, tagurpidi nagu me räägime, et, et, et, et võiks ju mõelda selle peale, et Et, et need, kes nagu tahaks loobuda, oleks nemad siis natukene pingutavad, kui nad päriselt tahavad.
Vahetevahel on teenuse tarbimise paremaks muutumine seotud ka selle teenuse tegelikult osutamise eelarve tõstmisega, et me küll kogu aeg räägime sellest, kuidas me läheme IT suunas ja IT-päraseks, aga, aga kas te vaatate ka teenuseid sellest kohast, no näiteks no ma ei tea, Riigiteller? Et noh, et, et, et on olemas kuskil daam teeninduslaua taga, kus saad kõiki riigiteenuseid, noh, just mõeld, mõeldes neile, kes võib-olla ei, nii IT-kasutajad ei ole, et kas te, kas te vaatate ka selle pilguga riigiteenuseid, et, et äkki oleks kuhugi võimalik tuua kokku mingisugused asjad ja vanal moel ära lahendada pabermeetoditel?
Et noh, tegelikult IT on, nagu me teame, ainult üks võima, võimalus, et meil on veel kanaleid, et noh, meil on näost-näkku suhtlemine ja meil on telefoniteenused ja nii edasi, et ilmselge see, et me, me otsime neid lahendusi. Ja mitte selles mõttes, et nagu mõned maad on läinud, et, et ehitame uue maja, paneme kõik nüüd sinna ilusti istuma ja ja siis kodanikud tulevad ja saavad teenindatud. Pigem see küsimus on selles, et, et kuidas jälle leida seda nii-öelda noh, koostööd asutuste vahel, et näiteks väga hästi praktiseerib praegult Politsei ja Piirivalve maanteeamet näiteks, jagades ühte bürood. Sest et noh, need pinnad on kunagi välja ehitatud, aga kuna inimesed noh, kolivad nii-öelda rohkem e-kanalisse, siis sinna jääb mingisugune potentsiaal ja et mitte ümber, mitte juurde midagi ehitada, üritatakse asju kokku panna. Ja tegelikult need võimalused noh, ongi täpselt kuskil seal, aga jälle pole initsiatiivi. Selles mõttes, et kui täna mingisugune asutus omab oma väikest bürood, vaikselt teenindab seal, et jälle seesama, miks on tal motivatsioon kellegi kokku kuhugi minna? Et, et, et jälle me põrkame otsa nendele samadele küsimustele, aga muidugi siin tuleb ütelda seda, et kui me vaatame läbi selle niinimetatud infosüsteemi, eks me ka mõtleme selle peale, et tekiks noh, niisugused kohustuslikud lisafunktsioonid, kus näiteks on võimalik teenuse osutamist või tarbimist üle delegeerida. Et tekiks niinimetatud noh, kuidas ma ütlen, e-ametnikud, et, et tekiks ametnikule võib-olla mingisugune vaade edasi volitatud teen, teenustest, näiteks sotsiaaltöötajad võiks kellegi eest teenuseid ära osutada, kes ei ole nii-öelda sellel eelnii ligi või, või näiteks mina oma vanaema eest, sest et täna ju see toimub nii, et mulle antakse vanaema Ma seda ei tohi rääkida, eks ID-kaart, ma siis teen tema eest ära, aga see on ju ebaturvaline, oleks märsa lihtsam, kui ta, see ID-kaart läks tema kätte, aga ta volitaks mulle selle teenuse tegemine, aga see hüve ikka läks vanaema juurde, ega mina ei saa hüvele ligi.
No eks see Pealtnägija saatest on näha olnud, kuidas inimesed, kes tulevad ja ütlevad, et nad on lapseloos ikkagi, need teenused osutavad iseendale, aga et kas te aitate ainult riiki või vaatate ka kohalike omavalitsuste poole, kus tegelikult on Eestis vist see king pigistab veel rohkem?
Jah, me, me oleme avatud kõigile, ütleme niiviisi, et meie projektides, kusjuures nendes pilootprojektides on alati noh, uks avatud ja kohalikud omavalitsused, noh, väiksemad või suuremad on tegelikult osa võtnud ja tegelikult väga paljud on ka kasutanud meie välja antud materjale, on meid kaasanud, kui nad on ühte või teist teenust arendamas. Aga kui päris aus olla, et meil ekstra nende jaoks niisugust eraldi tegevuskava ei ole, küll aga me nüüd alati kaasame kasutamas neid põhimõtteid, mida me oleme välja töötanud.
Selge, aga väga hea, lähme siit teisele pausile. Tere tagasi, oleme jätkamas ITR-i saatega Restart, meil on Henrik Aavik ja saadet juhib ka Taavi Kotka, kes on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi IT asekantsler. Me räägime täna riigiteenustest, kuidas nüüd paremaks teha ja riigiteenuseid teeb hetkel paremaks niisugune osakaalne kui Ida-Ao, mida juhib Janek Rozov, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis.
Siin peab küll täpne olema, et, et, et ta rohkem nagu tegeleb e-teenustega, et noh, politseinik tänapäeval on ka tegelikult teenuseks, on ju, samas need noh, vidinemiste küljes on, on ju, autos olev, olev kompuuter, noh, läheb juba jälle nagu e-teenuseks, et selles mõttes seda piiri on väga raske tõmmata, et, et, et millega siis täpselt see ei tao tegelema peaks ja millega ei peaks. Aga ma tahtsin sisse tuua nagu rahvusvahelise dimensiooni ja just selle koha pealt, et täna päris mitmed riigid, noh just nagu Taani, ka Soome liigub sinnapoole, on defineerinud endale ära nagu sellise pikema, see poliitika nagu digital only või digital first, ehk siis nagu ükskõik mis teenust tehakse, kõigepealt tehakse see e-teenusena. Ja siis hakatakse vaatama, kuidas see rahvastus kasutama hakkab, kuidas sel teenusel läheb, on ju, ja kui on vajadus seda siis muuta, on ju, et, et siis noh, minnakse kas noh, tuuks telefoni juurde või, või, või, või, või, või, või, või, või nii-öelda näost-näkku, näost-näkku teenus. Et ma ei tea, Janek, sa oskad nagu kommenteerida, et, et kuidas meil sellega on, et meie täna nagu ikkagi nagu noh, digital first ei ole, et meil on nagu paper first ja teen vaat, siis vaatame, kuidas nagu pärast paberi pealt saame nagu, nagu e-kanalisse
Jah, see on väga õige märkus, et me ise nagu elame noh, selles soovis, et, et ükskord võikski ikka jõuda sinna, et eriti kui me räägime paberi liigutamise ja avalduste esitamise ja taotluste esitamisest, et, et see võiks ikka igal juhul olla nii-öelda, esimene on elektrooniline, mitte paberkandjal. Aga jah, et meil kahjuks see probleem, kui me nüüd hakkame rääkima, kaevub seadusandlusesse, et, et see on kahjuks väga lemmikteema meil, et, et kui me oleme siin analüüsinud noh, hetkel kehtivat seadusandlust, siis noh, üllatus, üllatus, aga meil on siiamaani seadustes sees see, et amet peab väljastama mingisuguseid teate ainult kirjalikult ja postiteel. Noh, millest me räägime? Et, et, et, et ja, ja see ei ole eilne pääs, see on tänane päev. Ja veel lisaks sellele on see, et, et kui tegelikult see seadusandlusi luuakse, ei mõelda päris selle peale, et kuidas see hüve võiks kuhugi jõuda või mõeldakse selle peale, et, et mida ametnik peab tegema selleks, et see hüve jõuaks kuhugi. Ja minu meelest see ongi see põhimõtteline niisugune vahe selles, et kuidas jõuda sinna nii-öelda digital first, et, et kui me kohe endale selle strateegia nagu siin Taani ja Soome on nagu seadistatud, siis ka tegelikult niisugused ütleme otsesõna välja, lollused ei, ei, ei roni ka meie seadustesse, et, et juba siis ka see seadusandja peaks juba läbi mõtlema selle, et, et, et mis sammud peab siis see seaduse rakendaja ette võtta, et see hüve jõuaks sinna, kuhu ta jõudma peab, mitte see protsess läheks elektrooniliseks või paberkandjaks, mida siis see ametnik toetama peab.
No ühesõnaga, et teha asi nüüd, selles mõttes nagu nii-öelda pilt natuke ausamaks on see, et veel kord, kui me võrdleme oma teenustaset Taani või Soomega, siis tegelikult on meil seis parem. Ühesõnaga noh, me tuleme siit minevikust praegu, me oleme rohkem digitaliseeritud, on rohkem võimalik suhet, suhedele peritoondsete kanalite ja nii edasi, me oleme, iseenesest me oleme neist nagu oma ole, noh, olekus nagu ees. Aga me ei ole defineerinud endale sellist eesmärki, et me oleme nii-öelda nagu kõigepealt digitaalsed ja siis vaatame edasi. Mis tähendabki seda, et kui tuleb mingi uus määrus või, või reeglistik, siis üldjuhul minister kehtestab selle kohe noh, koos pabervormi näitajaga, et noh, et neid andmeid hakkame koguma. Et me ei mõtle selle peale, et oih, et näed, et, et, et mis oleks, kui me selle protsessi liidaksime mingi teise protsessiga või, või tooks enamik andmeid kuskilt kolmandatest kohtadest nagu lehe peale kokku ja, ja küsiks ainult, ma ei tea, kol Et me ei mõtle niimoodi, me mõtleme alati selles mõttes, et oi, näed, selle tuleb, toimingu tulemusena, meil oleks vaja sellist andmekoosseisu, järelikult küsima, noh, kehtestame mingi vormi, kehtestame mingi paber.
Aga see mõte, mõtteviisi muutmine ei saa ju olla lihtne, et see saab olla väga-väga pikk protsess, et see tähendaks ju seda, et praktiliselt kõik seadusaktid, mis täna on erinevates ministeeriumites, käivad supsti Idaost läbi. Et noh, ja, ja eeldaks muidugi, et Ida oleks kümme korda suurem, kui ta täna on, et... Mis see lahendus on?
Jah, ütleme, et üks on jah, tõesti niiviisi tilk tilgakaupa ja seda noh, ütleme murda ja seda me ka teeme, et kui üks, üks noh, me kooskõlastame ka ju seadusi. Ja kui meie näeme, et seaduse sabas on meie mõistes see mingisugune vorm kehtestatud, siis noh, meie käest küll selline asi kooskõlastust ei saa ja siis lihtsalt see seaduse noh, väljaandja on kohustatud natukene oma nii-öelda tegevusi muutma, et see on niisugune. Pehme mõjutamine ja teine on tõesti see, et, et tegelikult me teeme koostööd ka Justiitsministeeriumiga ja tegelikult nende inimestega, kes viivad läbi niinimetatud õigus- ja loomekoolitusi. Ja vot see on minu meelest see noh, tera, kuhu tuleb noh, see koht, kuhu tuleb see meie tera panna, et, et nendel koolitustel tuleb rääkida sellest, et kui tehakse neid seadusi ja kui kirjutatakse, et seadusega ei kaasne mitte mingisuguseid kulusid, siis tegelikult tuleks sinna panna üks aspekt, et seda analüüsida läbi tehnilise vaate. Ja siis kindlasti nad tulnud, kulud tulevad ja tegelikult tulevad ka need kasud, mida saab läbi IT-kuluga tegelikult kompenseerida, et, et mitte mõelda selle peale, kuidas see nii-öelda pabermajandus läheks elektrooniliseks, vaid kuidas üldse see pabermajandus ära kaoks. Et see on see põhivõti, kuidas sellega võidelda.
Ja muidugi väga raske on neid trigger'ikke leida, et mille poolest nagu peaks hakkama praegust seisu muutma. Võtame näiteks noh, ütleme notaritana, eks, et meil on mingi süsteem toiminud väga pikka aega, samal ajal noh, ütleme tehnoloogiaid on edasi arenenud, biomeetriline tuvastus, digitaalne tuvastus, digitaalne identiteet, need teemad kõik on arenenud, Ehk siis need protsessid või ütleme, need toimingud, mis ma ei tea, kümme aastat tagasi viidi läbi kindlalt moel, neid noh, täna oleks võimalik viia nagu, nagu noh, noh, neid oleks võimalik lihtsustada, neid oleks võimalik viia loka, lokatsiooni sõltumatuks ja peaks seda minu notari juurde ja nii edasi, et, et siin on olemas erinevaid lahendusi, nagu kui me kombineerime neid põhimõtteid, mismoodi me näiteks. E-hääletab või mismoodi saab üldse biomeetrit kasutada, eks, et, et seda kõike saaks nagu paremaks teha, aga ei ole seda trigger'it, et miks me peaksime näppima, no see toimib, süsteem toimib, et noh, miks ma peaks näppima. Ja seetõttu ongi noh, ülioluline on leida kuidagi üles see, see ametniku motivatsioon või tahe omaenda haldusala, omaenda valdkonda pidevalt paremaks muuta. Me oleme nagu MKM-is muidugi proovinud siin ka noh, ütleme asja nagu võttis nagu tagavuse kaudu teha, et, et ja üheks lahenduseks siin koha peal on niinimetatud no-negasi policy. Ehk siis, et takistada sellise aegunud protsesside, aegunud tarkvara tekkimist, et nii-öelda sundida kohustuslikus korras. süsteemi uuendama. Et isikui nad toimivad, isikui nad töötavad ja ütleme, et ei, iga kolmeteist aasta tagant tuleb asi üle vaadata, vähemalt noh, nii-öelda maksimaalselt... Kolmeteist
Jah, kolmeteist on väga pikk juba, eks, et no tegelikult see on kümme pluss kolm, on ju, et noh, see kümme aastat elad ära, siis natuke planeerid, muudad seadusi ja ongi kolmeteist koos, on ju. Ehk siis, et, et see kolmeteist aasta jooksul peaksid ennast uuendama. Et see annab sulle trigger'i või sunni, eks, aga ütleme nii, et see on niisugune nagu, ütleme, selline piitsameetod, et et kokkuvõttes oleks ikkagi leida ka see präänik just selle koha pealt, et noh, tõesti igal noh, perekonneseiseametnikul, siseministeeriumi ametnikul, rahandusministeeriumi ametnikul oleks nagu tahe. Soov leida see nagu nipu üles ja sõna otseses mõttes nagu vajadusel nagu optimeerida ennast välja. Et noh, te, noh, jõudige tulemuseni, et vabadega, sõbradega, aga mind ei olegi vaja, et kui me nüüd teeme selle niisuguse, selle niisuguse automaatseks ja selle seaduse muudame ära, et seda paberit pole enam vaja, on ju, siis me saame selle informatsiooni kuskil kolmandast kohast ja, ja koos sellega kaotab ära ka minu töökoht, on ju. Et, et oleks motiveeritud seda tegema, ma saan aru, et see on nüüd täielik soopõnelem juba.
Siis teda me jõuame juba, et noh, et mingil hetkel peaks mingi partei oma ministeeriumist laubama, ütleme, et me siin mõtlesime ja seda ministeeriumit vist ei ole vaja, et noh, see juba kõlab ulme.
Ma arvan, et Kõvamäel on vist seal raamat, kus ta, mille, mille peategelane lõpuks pidi ennast ära tapma, sest ta noh, jõudis nagu ülima, ülima optimaalsuseni.
Ei, aga siin ju tegelikult noh, võta sellest ütles kinni, et tavaliselt niisugused Enda kohast lahti saa ja mõtlejad ju, neil on alati võimalus siis ju paluda edutamist, et näed, mul kohta ei ole ja vaata, ma olin nii tubli, et, et see võiks ka olla ju motivatsioon, eks ju, ütleme niiviisi, miks mitte? Miks me vaatame seda negatiivselt kui töökoha kaotamist, seda võib ju vaadata ka positiivselt.
Okei, see läheb absurd juba, aga ütleme, Janek, räägi, mis meil lähiajaga nagu toob, et kus me täna nagu oleme selles situatsioonis, et ma saan aru, et, et väga motivatsiooni ei ole, piitsad on ka nagu nii-öelda laksuvad pooles vinnas, et kuidas siis ikkagi läheb Eesti paremaks?
Jah, et noh, me jätkame nüüd paralleelselt ikkagi seda nõustavat poolt, küll aga teeme seda vähemal määral, aga üritame lähiajal saada nii-öelda meie nägemuse järgi niisugune noh, e-Eesti pilt, noh, Selgeks, et me teeme oma nägemuse järgi niisuguse ülevaate sellest, et, et mis teenused on kättesaadavad, missugune see teenuste ülevaade on, lisame nii palju informatsiooni, kui meil on lihtsalt kättesaadav ja näitamegi, et vaadake, et see on meie Eesti e-teenuste pilt. Ja me loodame seda, et kõik, kes seda pilti hakkavad nägema, tahavad, saavutada seda, et see pilt oleks esialgu õiglane, sest et see on ju meie subjektiivne arvamus, me seda näitame, ja teiseks tegelikult, et ajapikku ta läheks paremaks, kuna seal hakkavad kõik olema nii-öelda pildil, et iga, igal juhul, ma arvan, niisugune heas mõttes konkurents ikkagi töötab, kui ikka üks asutuse jutt vaatab, et oot, oot, oot, minu teenused on siin kuskil punases, et äkki ma tahaks olla vähemalt kollases kui mitte rohelises, et, et me hakkame nii-öelda nüüd... Näitame seda, kus me päriselt oleme ja me loodame väga, et me esialgsed tulemused saame selle aasta jooksul kätte ja me avalikustame selle nimekirja, ütleme niiviisi.
No selles mõttes see asi ei ole uus, et ütleme näiteks Eesti.ee kohta me oleme nagu pidevalt analüüsinud, et noh, et see on umbes suur rääk kuussada teenust, mida mis on nii-öelda hästi arusaadavalt kasutatava, kasutavad, on nendest kuuesajast umbes kolmandik.
Aga üld, riigi lõikes on ka see umbes kolmandik või on seal mujal pilt kehvemalt, ma vaata, sa mainisid ennem, et kolm tuhat teenust on, et kui paljudest teenustest, teenustest teil üldse ülevaade täna on, et?
Sellist kvaliteetset ülevaadet, et mis on oma hind, kuidas on kasutus, kuidas on kasutuses rahulolu ja nii edasi, noh, nende teenuste arv täna jääb ikkagi, ma parandan mitte, Janekaga, ma arvan, see jääb alla kolmekümne, et kelle, mille puhul meil on niivõrd hea nagu ülevaade.
Analüüsis oli, osales kakskümmend.
Nende kohta me saame ütelda, et nende osas meil on ülevaade, et ja vastavalt siis nende nõuetele, mis me oleme ise kehtestanud, küll aga noh, on niisugused noh, üldisemad näitajad, näiteks küll rahulolu uuringud ja asutuste enda uuringud, mis nagu teenuseid vaatavad, aga me tahakski rõhutada seda, et meil nagu tervikpiltidena ei ole ja see on probleem ja See on meie jaoks nagu niisugune väljakutse, et, et kas me suudame siis nii-öelda, olles e-riigina selle õige pildi ette manada, et, et oleks kindlad, et me päriselt ka oleme...
Kindlasti suudate, aga et mi, mis aja jooksul, et kuidas teil enda plaan on?
Noh, nagu ma ütlesin, et me hakkame vaikselt pihta, et esialgse mustandi me teeme selle aasta lõpuks, mis puudutab nüüd kodanikke. Et vaikselt liigume edasi nii-öelda ettevõtetele suunatud teenusele ja ma väga loodan, et suveks meil ütleme see, see pakett on enam-vähem koos, kui hea või halb see on, seda saab näha, aga ma väga loodan, et me saame selle kokku.
No miks see teema veel oluline on see, et kui me räägime üldse sellest, et me avame oma teenusruumi nagu noh, välistele osalistele noh, läbi e-residentsuse näiteks, on ju, siis no olgem ausad, no täna me ei ole selleks valmis. Meie seadusruum ei ole selleks valmis noh, jah, osaliselt, et noh, ettevõtet saab asutada, on ju, aga noh, mis veel, on ju, et mida veel saab, on ju, et Et kas sama notarite teema ja nii edasi, on ju, kui palju peab ikkagi füüsilist kohale ilmuma mingites situatsioonides, kui palju mitte ja ja, ja kas peab ikkagi igasugustes koha, situatsioonis kohale tulema või mitte, on ju, et et kõik see nagu vajaks nagu, nagu ülevaatamist. Ja, ja see on suur väljakutse ja, ja ma arvan, et need, et e-residentsusega tegelevad, et nad on endale aru andnud, et tegemist on nagu nagu start-upiga, mis Esimese ööga kohe tööle nagu ei lähe täies mahus, vaid, vaid siis nii-öelda jupp jupilt nagu areneb, eks, et, et kui te ise mõtlete selle peale, et aastal kaks tuhat kaks, kui tuli ID-kaart, on ju, et, et noh, mis seisus me olime? Põhimõtteliselt nagu palju mingid teenuseid selle kaardiga teha, tehtavad ja, ja ütleme nii, et, et esimene tõsiseltvõetav teenus ID-kaartil oli ikkagi reisidokument. Mis ei olnud tema digitaalse nagu taustaga noh, mitte mingit pistmist, on ju, et, et ja võib-olla oleks pärast nagu viite-kuute aastat, siis nagu asi hakkas nagu teraaži kasvama ja me hakkasime päriselt ka nägema mingit kasu sellest, sellest vidinast, on
ju. Tänu selle info eest, et see oli meie selle nädala saade Restart, kuulake meid taas nädala pärast ja aitäh tulemast saatesse, kena nädalavahetust!
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]