Klassikaline näide last, lastetoetustega, laps sünnib, on ju, me näeme, et laps sünnib isikukohati ikka valmebaasidesse, on ju, ja lapsevanem peab ikkagi tegema avalduse, sellepärast et ma isegi ei tea, miks. Et noh, me nägime, et laps sündis ja kõik saavad toetust, nii et noh, automaatselt pange laekuma, on ju, miks, miks me eraldi avaldust pean tegema selle jaoks?
Ja muidugi väga raske on neid trigger'ikke leida, et mille poolest nagu peaks hakkama praegust seisu muutma. Võtame näiteks noh, ütleme notaritana, eks, et meil on mingi süsteem toiminud väga pikka aega, samal ajal noh, ütleme tehnoloogiaid on edasi arenenud, biomeetriline tuvastus, digitaalne tuvastus, digitaalne identiteet, need teemad kõik on arenenud, Ehk siis need protsessid või ütleme, need toimingud, mis ma ei tea, kümme aastat tagasi viidi läbi kindlalt moel, neid noh, täna oleks võimalik viia nagu, nagu noh, noh, neid oleks võimalik lihtsustada, neid oleks võimalik viia loka, lokatsiooni sõltumatuks ja peaks seda minu notari juurde ja nii edasi, et, et siin on olemas erinevaid lahendusi, nagu kui me kombineerime neid põhimõtteid, mismoodi me näiteks. E-hääletab või mismoodi saab üldse biomeetrit kasutada, eks, et, et seda kõike saaks nagu paremaks teha, aga ei ole seda trigger'it, et miks me peaksime näppima, no see toimib, süsteem toimib, et noh, miks ma peaks näppima. Ja seetõttu ongi noh, ülioluline on leida kuidagi üles see, see ametniku motivatsioon või tahe omaenda haldusala, omaenda valdkonda pidevalt paremaks muuta. Me oleme nagu MKM-is muidugi proovinud siin ka noh, ütleme asja nagu võttis nagu tagavuse kaudu teha, et, et ja üheks lahenduseks siin koha peal on niinimetatud no-negasi policy. Ehk siis, et takistada sellise aegunud protsesside, aegunud tarkvara tekkimist, et nii-öelda sundida kohustuslikus korras. süsteemi uuendama. Et isikui nad toimivad, isikui nad töötavad ja ütleme, et ei, iga kolmeteist aasta tagant tuleb asi üle vaadata, vähemalt noh, nii-öelda maksimaalselt... Kolmeteist