Tere päevast, head kuulajad, on kahekümne neljas jaanuar ja nagu ikka, laupäevitisel ajal on eetris IT-ärisaade Restart. Saatejuhid Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka MKM-ist, kes täna on ka natukene külalise rollis, päris külalise rollis on meil kommunikatsiooniekspert Daniel Vaarik, kes on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel, koostanud e-riigi mainekontseptsiooni ja, ja suuresti see tähendas seda, et sa käisid, Daniel, koputamas ja rääkimas üks kümnekonna maailma tuntud e-mõtlejaga.
Tead, sellega oli selline lugu, et ma eelmise aasta augustis hakkasin vaatama, et riigi sellised turundamissõnumid on väga pilla-palla. Teine asi, mis mind huvitas, et, et kui tähtis ikkagi on seesama e-kuvand, et me arvame küll, et me oleme kõva e-riik, on ju, aga kui sa vaatad meie nagu poliitikute sõnavõtte, meie ametnike sõnavõtte, on ju, noh, nad räägivad digiallkirjast, räägivad e-valitsusest, näitavad oma...
Ühesõnaga, kõige hullem on see, et on jätkuvalt väga põnev, isegi selle kohta isegi eraldi tehtud nagu turundusvideo ja nii edasi, on ju, et, et on jätkuvalt kuum, aga noh, See ei saa kauba kesta, on ju, et ühel hetkel peavad ikka ilmuma teistesse riikidesse ka need arvutid sinna ja ja, ja sellega tekkiski, on küsimus, et kui meil on nagu Majandusministeerium ja me räägime nagu, et üks osa on ka Eesti riigi nagu müümine ja, ja Eesti ettevõtetele mingi nii-öelda pinnase loomine, ehk siis noh, kogu põhimõte on ikkagi selles, et kui sa mõtled, et mismoodi me tunnetame Saksamaad, noh, Saksamaad me tunnetame läbi kvaliteedi, läbi autotööstuse, läbi inseneride, Noh, Rootsit me tunneme läbi kultuuri, HAPA ja nii edasi,
Ta võib-olla on ka hipsterite, aga noh, tema nagu üks mõte, miks me üldse pöördusime Monocle'i poole, oli see, et see ajakiri tegeleb pehme võimuga hästi palju, sellise kultuurilise tõmbejõuga. Nad isegi annavad pehme võimuindeksit välja, et, et see on need riigid siis, kes tõmbavad inimese ligi millegi poolest, ehk tundus, et see on just see koht, kuhu minna küsima. Et tüübid, et rääkige vahet, mida Eesti peaks tegema ja, ja kuidas need meie tänased asjad, et kas need on teile veenvad?
Taavi, kas riigi abiga näiteks ei oleks võinud saata Danieli, Barack Obama juurde või, või mõne sellise nagu tõeliselt suure maailma nime, väga olulise poliitilise... Meil oli Neely
Ma kasutasin ära seda, et ma olen ka presidendi mõttekoja liige, ehk ma ütlesin, et ma olen selle presidendi mõttekoja egiidi all ja, ja Eesti riigi egiidi all koostamas ühte white paperit. Ja et see aitab kujundada Eesti ja võib-olla heal, heal juhul ka isegi Euroopa nii-öelda lähiaastate sellist digitaalset agendat, sest et kaks tuhat kaheksateist Eesti eesistumine noh, nii edasi, nii edasi, et, et põhimõtteliselt ma nagu ütlesin, nagu see asi on, et, et need mõtted, mis siin on, et need võivad jõuda välja selleni, et Eesti riik ühel hetkel otsustab, et kuulge, me peaks natuke teisiti tegema või me peaks, ma ei tea, Euroopas suruma rohkem neid väärtusi sisse.
Jah, see on üks hästi oluline asi, et rääkides inimestega Üldse muutustest, mitte Eestist, siis selgelt joonistub välja, et noorem põlvkond tunneb ennast ikkagi nii teisiti. Üks näide, kui kahe inimesega tuli just jällegi Šoti referendum, iseseisvus referendumi jutuks, ja sest see oli ka enam-vähem samal ajal või noh, hiljuti olnud, ja siis need inimesed, mõlemad juhtisid enam-vähem samale rajale, et kui noored oleksid otsustanud, siis oleks Šotimaa täna iseseisev. Ja, ja sealt tuli välja ka see, et nooremaid põlvkondi vaadates need lojaalsused on hoopis teistsugused, inimesed on rohkem sellised vähem rahvusriigikesksed ja rohkem nagu mingisuguste kitsamate piirkondade kesksed, et inimesed tihti ütlevad seda, et ma olen Barcelonast või ma olen Silicon Valleyst, aga nad ei ütle, et ma olen USA-st ja ma olen Hispaaniast. Ja see on väga oluline trend, sest et ühel hetkel, kui see põlvkondlik nihe ära toimub, Siis see võib olla nagu paari aasta pealt nagu domineeriv ja see, kui me teeme mingi tulevikku vaadatavaid nagu otsuseid Eestis ja loome mingeid strateegiaid, me peame arvestama, et me peame oskama nende inimestega rääkida. Ja see on üks koht, kus Eesti tuleb huvitavalt välja, et need kitsamad sellised väiksemad kogukonnad võivad ollagi väikestele riikidele tegelikult hea mängumaa. Võib juhtuda, et mõni riik ongi liiga suur, et, et rääkida mõnda juttu. Ja sealt leiabki natuke võib-olla toetust see, mida eestlased ise on ka tihti nii-öelda enda kohta arvanud, et me oleme mõnes mõttes selline koht, kus saab eksperimenteerida. Kus saab luua sellist väikest toimivat kogukonda. Aga hästi tähtis järeldus, millele mina jõudsin nagu oma vaatluste tõttu ja mida inimesed ise mulle ei öelnud, aga mida ma olen siis nagu kokku pannud ja mis on minu osa nüüd siia kontseptsiooni, on see, et me vahel kipume Eestit nii-öelda ja tema IT-d nii-öelda müstifitseerima. Ja, ja sellest saab justkui selline muinasjuttuline edulugu. Ja ma nimetan seda kokkuvõtlikult selliseks e-narnjaks. Et sa lihtsalt esitledki neid viitteist arvutit ja räägid, et oo, see on see maagiline ruum, kus kõik lahedad asjad sätendavad
Me teeme selles Eesti showroomis, teeme neid demosid väliste delegatsioonidele ja noh, neid tehakse ikkagi noh, nädalas kümneid, on ju, ja põhitagasiside ongi see, et noh, ongi see, et nad vaimustavad. Praktiliselt kõik publik vaimustab, et mina ei ole veel näinud, et keegi istuks nagu kala näoga ja, ja ei küsiks pärast huvitavalt küsimusi. Aga klassikaline küsimus, mis sa nagu pärast nagu saad või ütleme, märkus, on ikkagi see, et noh, et jah, et et noh, mis teil siin väikses riigis noh, nagu viga, on ju, et, et noh, nii lihtne on niisuguseid reform Et meil suurriigis, et niisugune asi polegi üldse võimalik ja noh, sealt tuleb see müstifikatsioon. Jah, niisugune põhjamaine,
suur müüt on üleval, on ju. Ja nüüd ma arvan, et Eesti peaks olema nagu USA selle oma mehe kuu, või inimese kuuleviimise asjas oma e-riigiga, et Kui meil läheb ka halvasti, siis ma ei tea, ilmub presidendil mingisugune artikkel, lessons learned kuskil, ma ei tea, Financial Timesisse, vist ta räägibki, et mida me õppisime teie jaoks, maailm, et see on see koht, kus me saame sellest enarmiast minna eemale nii palju. Et me saame anda väärtuslikku nagu sellist kuvandit E pluss, on see, et me saame lahti ka sellest, et kui meil tegelikult mõni väga oluline aplikatsioon ei tööta, me saame lahti ka sellest, et see oleks selle surm. Me saame öelda, et mida me õppisime, miks me seda
Väga huvitav oleks Taavi käest küsida, kas see on reaalne või minu meelest... Noh, ütleme, poliitiliselt on palju lihtsam suruda see asi ühe korra koos naha ja karvade ja sabaga läbi, saada see rahastus, saada need seadused, saada see riigikogu hääletama selle poolt ja siis vaadata, mis saab, kui sa hakkad seda tilgutama, seal võib seitse valitsust vahepeal vahetuda ja neli majandusministeeriumi asekantslerit ja see asi jääbki tegemata.
Ei no selles mõttes on sul õigus, et noh, miks me tagusime seda e-residentsuse rauda nii kõvasti, oligi see, et saaks nüüd noh, nii-öelda saaks ta saadud Riigikogust läbi, et saaks tegema hakata, on ju, et, et kuigi me teadsime, et teenus valmis ei ole ja, ja, ja läheb veel mitu kuud enne, kui teenus üldse valmis saab või üldse hakkab mingit väärtust looma, eks. Et selles mõttes on sul õigus, et, et niimoodi ühe pauguga teha seda lihtsam ja me oleme seda ise nagu naljatades kutsunud, et see on nii-öelda. Innovation through pain on ju, see toob alati kellelegi mingi valu kaela, et noh, et me midagi teeme siin, noh, ma olen Maksuamet tegi oma tuhat eurot reformi, on ju, kõigil on väga valus, aga näed, täna vaatad numbrid, päris hea pilt juba on ju, et ühesõnaga. Et, et see on alati niimoodi käinud, noh, alates e-koolis minu meelest oli see, kus nagu õpetajatele öeldi, et me ei maksa talle palka, kui ta nagu oma ainet sisse ei pane ja siis läks üks kuu ja reform tehtud, on ju. Või tegi retsept, on ju, et natuke pool aastat palus ja nüüd ei kujuta ette elu, elu enam ilma selleta, on ju. Aga teistpidi ma olen Taaniliga nõus, et, et seda saab juhtida paremini, seda kommunikatsiooni saab paremini juhtida, seesama see katselendurite ja katsejänestude nagu teema, et, et kokkuvõttes on ju kõik katsejänesed, on ju, aga Et selles mõttes on Taanil õigus jah, et, et aga võib-olla see ongi niimoodi, et, et, et see seadusloome ja selle poole peaks tegema paugu ja, ja siis selle nii-öelda... Tegelikult
siseneme tegelikult riigiga sinna start-upiliku maailma, kus on see olukord, kus sa pead, need inimesed juba... Need ei ole sinu oma kodanikud enam, kellega sa võid andestust saada hiljem, need on inimesed, kellele sa pead ikkagi algusest peale selgeks tegema, et nad on väärtuslikud nii-öelda testijad ja ise saatma neile umbes sõnumi, et kuule, et proovi veel selle brauseriga ka, et kui sa leiad vigu, anna meile teada. Ja siis nad on sinu liitlased ja kui sa oled neile samas mingi müüdi loonud ja neil tuleb pettumus, siis nad ei ole enam, et see ongi nii lihtne. Siis
No nähakse üldiselt positiivse riigiga, kellel on mingi sarnasus Põhjamaadega, mis oli minu jaoks väga oluline, et ka intervjuudest koorus välja see, et kui räägitakse näiteks Põhjamaade lahendustest, siis neid usaldatakse. Ja nagu ma naljaga pooleks ütlen, et kas sa Iraani või Venemaa e-residentsust ostaksid?
Jaa, kas mitte üksteist temp kumbi öelnud mulle kunagi, mitte küll eetris, aga et kui sa ei usalda riiki, siis sa ei usalda ka selle riigi e-lahenduste punkt.
Okei, teeme siia väikse pausi ja siis räägimegi, ma arvan, umbes sellisel teemal edasi. Restart, saade jätkub, me räägime täna Daniel Vaarikuga Eesti e-riigi kontseptsioonist, mille väljatöötamise käigus ta siis intervjueeris üht-teist maailma rohkem ja vähem tuntud mõtlejat ja pani nad siis rääkima Eestist ja Eesti kuvandist ja e-riigist ja muutustest üldse, ning üks oluline koht, kuhu me jõudsime, hästi paljud nendest inimestest mainisid andmete turvalisust, andmete läbipaistvust, sa ise ütlesid ka just enne, et... Et Eesti riigil ei ole läbivalt igal pool punaselt kirjas, et kui keegi on su andmeid vaadanud, siis sa pead seda teada saama, aga et see võiks olla, et mulle nagu tekkis neid mõtteid lugedes selline küsimus, et kas kas see on nagu selline moehaigus, kas see on, kas see on tänu selle pärast nii tugevalt üleval, et see NSA ja nuhkimine ja kõik on üleval, et see läheb varsti ära? Või see on mingisugune asi, kust me võiksime haarata, haarata kinni ja sõita selle rongiga nüüd edasi?
Siin millest, jälle millest Eestis võib-olla ei saa aru või me ei taipa, nii lihtsalt ongi see, et, et noh, seesama, et, et me saame täna näidugi võtta maaregistri ja pärida, et millised kinnistused kuuluvad presidendile, on ju, et noh, sellist läbipaistvust ikkagi maailmas ei ole, et see läheb ka selle Põhjamaade väärt Et võib-olla kus Eesti täna on pidama jäänud, ongi see, et, et kui sa Soomest tead ka naabrimehe palka, on ju, siis kui naabrimees on Eestis, on, on sul, on erasektori töötajas, sa ikkagi ei tea, on ju, et noh, riigitöötaja puhul tead, aga ütleme, erasektori töötaja puhul ikkagi ei tea, on ju. Et selles mõttes nagu seda, ma arvan, ta ainult mõtleb siin, et, et me oleme just selles nii-öelda oma olemises, selles, mida me kogume, milleks me mingeid andmeid kasutame ja nii edasi, et selles osas oleme hästi avatud.
Kusjuures see on, mida Henrik hakkas ka nüüd arendama küsimuses, seda mõtet, et mingi maailma ekspertidest mingi nõukogu või umbes, et natuke sarnase int, idee pakkus intervjuu käigus Tim Burnes-Lee välja, kes ütles, et tegelikult noh, ega ainult arhitektuuriga ei saa ka tagada seda, et noh, kõike saab muuta, kõike saab manipuleerida. Aga et võib-olla peaks sellises riigis, kes tahab sellist usaldust saavutada, olemagi mingi suhteliselt tõsiseltvõetav mingisugune organ, noh, ma ei tea, kas see on Andmekaitse Inspektsioon või mingi muu, kellel on õigus algatada uurimist, kui on tunne, et kuskil on nagu kuritarvitatud andmeid. Ehk ta peab olema sõltumatu, ta peab suutma kuidagi, ma ei tea, prokuratuuriga koostööd teha, ma ei tea kõike seda. Aga, ja aga põhimõtteliselt, et, et see peab olema nii süsteemi, nii softi kui ma ei tea, kõigisse lahendustesse ühtemoodi sisse kodeeritud, ja alles siis me saame jälle minna eemale sellest nii-öelda e-narniastumisest, vaid siis me saame juba hakata rääkima mudelist, mida võivad ka teised riigid kopeerida, mida meie oma e- või selle Euroopa Liidu esi, esistumise käigus näiteks võiksime ka võib-olla üleeuroopaliselt arendada, ja, ja kõik need õigused ja väärtused Mida me siis koos tehnoloogiaga katame, on minu meelest sama tähtsad kui see tehnoloogia ise.
Aga kui me räägime sellest rajaleidja kontseptsioonist, siis mis moodi need sõnumid peaksid nagu muutuma, et ühesõnaga meie poliitikud, EAS-i inimesed, üldse riigi turundajad, et, et me enam ei räägiks nii väga sellest, et et meil oli, kunagi tegime, tegi retsepti ja kuni, kunagi tegime ID-kaardi ja vaid ikkagi nagu no ongi see, et, et, et Eesti ongi see riik, kus asjad nagu juhtusid esimesena ja me järjest avastame, avastame juurde nagu uusi valdkondi, uusi teemasid, et kas see on see sõnum või kas see on see mõte?
ikka eratevõttes ka, et ma ütlen, et kui sul on ütleme Neste-sugune ettevõte, siis tema IT budget on täpselt sama suur kui Eesti riigi oma, on ju. Et jällegi, et noh, sa oled nagu mõne tuhande töötajaga ettevõtte, on ju, kuidas, miks sa nii palju kulutad, on ju, et me on terve riik ja me kulutame vähem, on ju. Ehk siis selles mõttes nagu nad on majanduses tehnoloogiates kinni, nagu väga palju on Kobolit noh, tehnoloogia, mis oli aastat seitsekümmend nagu tehtud, on ju, et keda keegi julge näppida ka, sellepärast nagu näppida on katke, on ju.
Et see on just see, mida mina nagu ka ei tahaks, et me oleksime need rajaleidjad ikkagi paaris väga konkreetses asjas, nagu e-riigi lahendused, on ju, võib-olla küberkaitse, Ja need on ka kohad, kus me siis saame talente Eestisse hakata kutsuma, kus me saame öelda, et näiteks rääkida sellist lugu, et tõesti, Eestis oli kaks tuhat seitse küberrünnakut, pärast seda me tegime oma küberkaitse palju paremaks, tahad, tule, õpi seda Eestis, näiteks. See on väga hea lugu, see on rajaleidja lugu, see sisaldab nii seda ebaõnnestumist kui ka seda, kuidas me sellest üle saime ja on aus selles mõttes.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]