Kindlasti peame, ehk siis programmid on olulised või need, need valimislubadused on olulised, sest kokkuvõttes need lubadused ma, maanduvad sellises dokumendis, mille nimi on koalitsioonileping. Ja koalitsioonileping on nüüd siis see dokument, mida tegelikult järgmise nelja aasta jooksul poliitikud peavad väga tähtsaks, sellepärast et noh, enne järgmisi valimisi on jälle vaja võtta ette siis see nimekiri, et mis see, see on need asjad, mis said tehtud nelja aasta jooksul. Ja siis taas vaatasin koalitsioonilepingut, tehakse nii, kui sa tahad, see sai tehtud, teine sai tehtud, kolmas sai Mistõttu ta on ütleme nii, et kui muidu igapäevaelu, ametniku elu poliitikud väga palju ei mõjuta, siis need asjad, mis on koalitsioonilepingus kirjas, need üldjuhul peavad tehtud saama, mis tähendab seda, et nendega peab tegelema üldjuhul.
e-valimised on tegelikult üks selgelt väga selline Noh, poliitiliselt ka tundlik või tundlikuks aetud, ütleme siis niimoodi, tundlikuks aetud IT-teemasid, aga üldjuhul kas, kas IT või partei paneb IT mingisuguse teema oma programmi, et ega seal mingeid väga põhimõttelisi valikuid ju meil ei ole või, või mulle tundub, et need on sellised teemad, et noh, kas me paneme sinna rohkem või vähem raha, aga üldiselt tuleks tegeleda.
Jah, Reformierakonnas või eelmistel valimistel oli Andrei Korobeinik, eks ole, kes... oli noh, väga otseselt ikkagi selgelt IT-valdkonnast sinna läinud inimene, tema sel aastal ei kandideeri, aga, aga ega rohkem selliseid inimesi mul ausalt öeldes ette ei tule Eesti poliitikale.
Noh, Reformierakonnast noh, võib ju eeldada või võis eeldada, nagu neli aastat tagasi või kaheksa aastat tagasi ühele, Valdo Randpere tuli poliitikasse, et, et tema võtab selle teema, siis pigem tema on, on selles teemas nagu hoidunud sõna võtmast viimase nelja või kaheksa aasta jooksul.
tehtud. Juba mainitud e-tervisaid, Siis kiire interneti kättesaadavus, et et seal oli koguni sinnamaani, et, et ka rohelised ja, ja, ja vabad kodanikud olid nii-öelda oma, oma programmis väga selgelt toonud välja nagu regionaalpoliitikas selle vajaduse, et noh, et, et, et kui me nüüd ikkagi maaelu tahame edendada, siis noh, kiire internet peab sinna külla ja külas nagu, nagu majja jõudma, et et tundub, et selle kiire interneti kättesaadavuse osas on ka nagu väga selge selline nagu konsensus olemas, et sellega tuleb minna ja järgmine samm, mis meil siis nelja või järgmise kaheksa aasta jooksul ees ootab, on see, et et kui me oleme jõudnud praegu nagu suurtesse külakeskustesse kiire internetiga, siis nüüd see viimane miil või viimase, viimane kilomeeter, et kuidas jõuda selle nagu iga talumajani niimoodi, et, et, et see oleks sellele talumehele, sideoperaatorile, omavalitsusele nagu taskukohale, et see on see kõige kallim, kallim ots, et kuidas see viimane, viimane kilomeeter ära lahendada või viimane sada meetrit.
No siin on ka muidugi väga selgelt nüüd küsimus, on ju, et kui palju on need lubadused või kui palju on need juba tööd, mis nii või nii, noh, tuleb ära teha, on ju, et meil on osapresident Ansip, on ju, kes on vastutav Euroopa Liidus ühtse digituru tekkimise eest, on ju, et noh, et, et ja ta teeb selle ära noh, meiega või meiet, on ju, see on tema tööd selle ära pealt tegema, on ju. Või, või see, et noh, et digialdkiri muutub Euroopas rohkem kasutatavaks, see on küll nüüd asi, kus on poliitikusest väga palju kasu olnud, seda ise nagu promonud, käinud seda näitamas, demo omas, testimas, ehk siis et kui seda suudaks kuidagi suruda, oleks muidugi väga edumeelne, meil on isegi vist infoiskonna arenguvas eesmärk, et Euroopas kahekümne protsendi ulatuses kasutama digialdkirja kakskümmend kakskümmend.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]