AI_pealkiri: Erki Kert ja Priit Vaikmaa idufirmade juhtimisest ning globaalse turu vallutamisest

Ilusat laupäeva pärastlõunat ja tere tulemast kuulama Restardi saadet, Restart on siis saade, mis vaatab IT-äri sisemust, nii hästi kui me seda oskame ja suudame, saatejuhid, nagu ikka, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja meil on täna stuudios külas, meil on kaks külalist, meil on Priit Vaikmaa, kes on Eesti start-upi juhtide klubi juht ja sellise iduettevõtte nagu TextMagic esindaja, tere, Priit. Tervist. Ja meil on Erki Kert, keda te võib-olla tunnete kui Kuku raadio saate Buumjuhti, aga kes on siin eelkõige kui start-up ettevõtja ja tema ettevõttega, noh, nime on Big Data Scoring, tere, Erki. Tervist. Me räägime täna umbes kahest teemast, me räägime sellest esiteks, et miks on vaja Eesti riigilist start-upe. Et ühest küljest meie siin, olles nagu IT ringkondades naha ja karvadega sees, et meile tundub see täiesti iseenesestmõistetav, et start-upid, see on hea, iga kord, kui ma välismaal käin, saan kolleegide ja tehnoloogiaajakirjanikega kokku, siis nad hakkavad noh, esimese asjana, nad ei küsi, et mis ilm teil parajasti on või midagi, nad küsivad kohe, nimeta oma riigist mõned start-upid, no kes on teie kuulsamad start-upid, et seda nagu peetakse a priori heaks, kui sul on palju start-upe ja, ja sa oskad nende kohta midagi põnevat rääkida. Ja riigi sees ka, et me ikkagi loeme neid siin kokku ja Maksuameti andmebaasist käisime ka vaatamas, mida, mida nad nüüd avalikustasid, et kui palju start-upid maksavad makse, aga aga, aga mis on selle laiem mõte, et, et miks on ikkagi Eesti neid start-upe vaja, kas nad toovad mingit kasu meile, kas nad toovad meile näiteks rohkem raha, kui ma ei tea, põlevkivitööstus või minu pärast taksosektor või hotellid või midagi sellist, arutame sellele, aga teisest küljest ma tahaks ka täna jõuda teemaga sinnani, et miks on start-upidele vaja Eesti riiki, kui keeg Siis kas on mingi põhjus, miks ta peaks selle just tegema Eestisse, peale selle, et ta näiteks on ise Eestist ja kangesti armastab seda riiki, aga, aga siin sügisel tuli välja näiteks üks maailma, üks uuring, kus vaadati, et kus on maailmas kõige rohkem miljardi dollari väärtusega idufirmasid ja noh, loomulikult juhib pika puuga USA, aga kohe sealjärel on üllatus-üllatus Stockholm. Mis on meile, meie siin Eestis vaatame või oleme noh, kuuleme Rootsist ja Stockholmist pigem kui selline stagneerumas kõrgete maksudega ettevõtted põgenevad, Soome täpselt samasugune, Soomest ju me teame, et enam-vähem kõik soomlased tahavad oma tehased tuua meile siia, mitte, mitte, mitte ise midagi teha. Aga hakkame lugama idufirmasid kokku, palun väga, Rootsi-Soome täiesti tabeli tipus, nii et umbes selline temaatika, selline arutelusaade tuleb, aga ma tahaks alguseks tutvustada teid või lasta teil ennast tutvustada, te kindlasti olete, Erki ja Priit, harjunud sellega, et keegi ütleb, et tutvusta mulle oma ettevõtet, kus ta siis oled, hakkame, Erki, sinust pihta, millega tegeleb Big Data Scoring ja miks teda vaja on?

Jaa, ei, ei kahtlemata, et me oleme täna ka oma lahendusi sellisel viisil ehitanud, et riigipiirid seda hindamisvõimekust mitte kuidagi ei puudutaks.

No ma ei tea, selles mõttes on oluline, et täna ei ole ikka Eestis mitte ühtegi ettevõtet ka kõige suuremat, kellel oleks oma bränd, rahvaliselt tundustatud pär, bränd, mis tähendab seda, et nii kaua, kui seda nagu brändi ise ei jõua endale ehitada, sa toetud ikkagi riigimainele, ehk siis sa oled nagu see, kes sa nagu nii-öelda noh, kuidas ma ütlen, see näide, et kas sa võtaksid e-residentsuse, võtaksid Iraanist, on ju. Et noh, et, et noh, sul on ikkagi nagu riigil on sul noh, mingi tunnus on ju, mingi, mingi tuntus ja see ettevõte saab selle peale toetuda, on ju, ja noh, nii kahju, kui see ei ole, ega paljud ettevõtted lähevad ka siit ära, noh, ongi Šveits või Londonisse, puhtalt sellepärast, et see noh, see mai, maabränd ei ole piisavalt kõva ja noh, nimbränd ei ütle mitte üldse midagi, on ju, et noh, et, et selles mõttes mängib rolli.

Ma arvan, et start-up ettevõte on samasugune ettevõte, mille eesmärk on teenida raha, eks. Ja kui ettevõte teenib raha, siis see on väga kasulik riigile ja sellepärast ongi riigil vaja start-uppe. Ja teatavasti keskmine start-up kasvab oluliselt kiiremini kui mõni väikeettevõte siin Eestis näiteks, kes teeb halangeid näiteks, start-upid kasvavad tihti kiiremini. Kas või,

kas või tööhõive osas, nagu noh, siin on väga hea praegu näidet tuua, Eestis on suurusjärgus viiskümmend tuhat töötut inimest ja, ja alles paar päeva tagasi me lugesime uudistest, et Transferwise võttis eelmine aasta tööle kakssada inimest. Kui oleks need kakssada inimest võetud Eestis tööle, siis oleks see väga oluline nihe juba Eesti kogu riigi tööpuudus, oleks meil kümme Transferwise'i sugust ettevõtet, kes oleks võtnud tööle kakssada inimest aastas, siis oleks meie tööpuudus mitte seitse koma neli protsenti, vaid oleks seitse koma üks protsenti, ehk siis meie suurusega riigis suudavad väga vähesed edukad start-upid tegelikult riiklikul tasemel olulist mõju omada.

No selles mõttes saab, et küsimus on, et noh, et kas me peaksime näiteks sellist tegevust nagu toetama, arendama, kas me peaksime nagu soodustama kohvikute teket, me peaksime soodustama nagu start-upi teket, siis täna nüüd kõige selgelt see riik soodustab start-upide teket, et kui me nagu küsime, et noh, mis tehtud on, ega see, et seesama nii-öelda Balti fond, fond sai loodud ja alafondid on tehtud ja me oleme täna saavutanud olukorra, kus noh, järgmisel kolmel-neljal-viiel aastal ei tohiks küll keegi väita, et tal ei tee sege, selgemata sellepärast, et raha ei olnud, et see probleem, mis meil oli, ütleme neli-viis aastat tagasi, on ju, et siis, siis nagu ikkagi noh, teadlikult sinna seda samme astutakse ja miks astutakse, ongi see, et meil on vaja niisugust globaalset ettevõtlikkust, meil on vaja neid edulugusid, mis nagu nii-öelda innustavad teisi, ka nii-öelda globaarsel turule minema ja teistpidi meil on vaja nagu riigile mainida.

Me räägime, ma tean, et meil ettevõtted tahavad tuua ühest või teisest või kolmandast riigist näiteks keevitajat sisse, kas me peaks kasutajaid tooma?

Ma ei sa, mina arvan näiteks, et Eesti riigi, riik on teinud köitmisvõimalik, et ühtegi takistust ei ole nagu, et Eestis asutada seda miljardi dollariettevõtet.

Ja ma, ma, ma arvan, et tegelikult keegi peaks riigi peale lootma, et et niipea, kui üks ettevõtja nagu pöörab sellise küsiva pilgu riigisaade poole, on, on selle ettevõtjaga kõik, et selles mõttes kokkuvõttes tuleks teha nagu absoluutselt kõik, mis sa ise suudad teha ja kui keegi sellel teel kaasa aitab, on hästi, aga kui keegi sellel teel kaasa ei aita, peaksid siis ikkagi hakkama saama, vast noh.

Kes ainult avalisi ui vaatavad riigi seda otsa ja ootavad järgmist abi, järgmist EAS-i kontorit ja, ja järgmist rahasüst?

Aga vaadake ikkagi, kui erinevad on, et kui suur lõhe on selle nii-öelda siis traditsioonilise ettevõtluse ja start-up ettevõtluse vahel, et noh, nagu sa Erki ütlesid, et kui ettevõte hakkab riigi poole vaatama, et noh, siis, siis on juba midagi nagu väga valesti, meil on terved noh, praktiliselt majandusharude kaupa ettevõtteid, kes väga suuresti elavad riigi tellimustest või, või, või noh, mõnes mõttes ka riigi toetustest.

Kas riik peaks panema nende start-upitega, kas peaks riigi või, või üldse avaliku raha eest pidama üleval neid toetusvõrgustikke, inkubaatoreid, kogu seda värgindust, kui see nii tore äri on, äkki siis võiks eraettevõtjad ise seda teha, oma, erainvestorid ise seda raha sinna panna?