AI_pealkiri: Kei Karlson GoWorkaBitist: miks ma astusin igapäevasest juhtimisest kõrvale

Head Kuku raadio kuulajad, alustab saade Restart, saatejuhid nagu ikka, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja sel korral me räägime natukene sellisest firmast nagu GoWorkabit ja natukene sellisest inimesest nagu Kei Karlson, tavaliselt me räägime ainult firmast siin, et räägime, kuidas firma kokku sai ja kuhu nad tahavad jõuda, aga me tahame tänast saadet teha natukene isegi erilisena selle poolest, et Kei töötas väga pikalt selles GoWorkabitis, mitte isegi töötas, vaid oli üks selle loojatest ja Nüüd paar nädalat tagasi otsustas, et ta lahkub sealt ja, ja me tahaks just rääkida sellest, et kuidas ühe inimese silma läbi vaadatuna see, see teekond nagu on, et sa saad start-upi meeskonnaga kokku ja teile tundub, et täiesti võimalik, et homme vallutate maailma ja et milline see start-upi elu ja elukaar nagu üldse on ja milliseid probleeme seal võib üksikisiku jaoks nagu ette tulla, et kuidas see inimese lugu seal oleks?

Tere ka minu poolt, me oleme GoWorkabitist varem oma saadet teinud ja võib-olla selleks, et asjale nii-öelda õige vunk sisse anda, et, et räägiks korra üle, et, et mis asi on GoWorkabit, et kei pall sulle, et räägi natu, natuke lahti tausta?

Tere, on siis veebiplatvorm, mis ühendab ühelt poolt ettevõtteid, kes vajavad lühikeseks ajaks abijõudu oma ettevõttesse, et töö saaks tehtud, ja teiselt poolt inimesi, kes tahavad hästi paindlikult tööd teha, kes tahavad ise valida iga päev, kus ja, ja millal nad tööd teevad. Ja päris suur grupp on ka inimesi, kes mitte lihtsalt ei taha valida, vaid, vaid nad ei saagi teisiti töötada kui, kui iga päev võib-olla valides, kus nad tööd teevad, et näiteks tudengid. Näiteks väikeste lastega kodus olevad vanemad, et, et meie pakume põhimõtteliselt võimaluse erinevates ettevõtetes teha tööd kas või ühe päeva kaupa, täpselt siis, kui aeg on sulle just sobiv.

Teie lugu sai alguse omal ajal ajujahil?

Meie lugu sai alguse garaaž neljakümne kaheksas, mis oli enne ajujahti. See oli kahe tuhande kolmand, kolmeteistkümnenda aasta oktoobris ja lugu sai alguse nii, et ma olin aastaid töötanud personaliettevõttes Manbauer ja värbasin erinevatele ettevõtetele erinevaid spetsialiste ja ka lihtsamatele töödele inimesi. Ja, ja noh, me nägime seal, et järjest rohkem on ettevõtetel selliseid hästi kiireid vajadusi, kus neil ei ole aega panna kuskile kuulutusi üles oodata kandidaate ja teha sellist traditsioonilist värbamist läbi. Ja teised pooled on järjest rohkem inimesi, kes ei oska öelda, mis nad tahavad teha võib-olla kuu või paari pärast, aga nad teavad, et neil on näiteks praegu kuu aega vaba ja nad tahaksid teha veidike tööd kuskil. Ja tegelikult ühelt kliendikohtumiselt tulles Kristjan Vanaseljaga, kes on GoWorkaBiti CEO täna, me mõtlesime selle peale, et, et võiks ju olla mingisugune noh, ma ei tea, mobiiliäpp või mingi väike vidin, mis need kaks poolt kokku viib hästi kiiresti. Ja kui tuli garaaž nelikümmend kaheksa, siis ma läksin ja pitsisin seda ideed. Ja kokku sai superäge tiim, kes tänaseni GoWorkbiti teeb ja esimene GoWorkbiti versioon siis sündis põhimõtteliselt neljakümne kaheksa tunniga, meil olid olemas kasutajad, noh, suurem osa neist muidugi olid meie enda sõbrad ja sugulased, vanaemad ja vanaisad. Sellel esimesel nädalavahetusel ja meil olid tegelikult leitud ka esimesed ettevõtted, kes olid valmis meiega pilooti tegema ja, ja me võitsime ajujahti otse pääsma top neljakümnesse, sellel samal garaaž neljakümne kaheksandal.

Kuidas tal ajujahil läks?

Ajujahil meil läks väga hästi, me õppisime hästi palju, väga tore kogemus oli, me jõudsime finaali, aga päriselt ei võitnud seda saadet kahjuks.

Aga no te ikkagi otsustasite ju, et iiv jääb kokku ja hakatagi täiega seda tegema, täistöö ajaga?

Jaa, absoluutselt ja, ja ajujahht ei olnud üldsegi see kõige tähtsam faktor, mis meid nagu tööle pani, et, et tegelikult peale seda garaaž neljakümne kaheksat Me kohe ju nägime, et, et see vajadus on olemas, me oma kogemusest teadsime, et me teeme asja, mida tegelikult on ettevõtetel ja inimestel vaja ja kogu tiimi liikmed uskusid sellesse, et töö muutubki lähiaastatel hoopis teistsuguseks, ta muutubki projektipõhisemaks ja, ja palju, palju paindlikumaks. Ja see, kuidas praegu töö käib reeglite ja regulatsioonide järgi, mis on loodud võib-olla kolmkümmend aastat tagasi, et see ei toimi enam. Ja maailm muutubki sinna suunas, et, et sa saad palju paindlikumalt omale töökohta aega valida. Et see oli meile kõigile selge ja see otsus oli ka üsna selge meile kõigil alguses, et me tahame seda päriselt ka teha ja proovida ja me tahamegi maailma muuta selles osas.

Aga siit läks edulugu ju edasi, et te saite veel siit edasi ju kiirendisse?

Jaa, samal ajal ajujahiga oli tegelikult SeedCamp Londonis, kus me siis olime nädala kõigepealt, tegime selliseid erinevaid katseid läbi, pitch'isime päevas päris mitmeid kordi, kohtusime sadade mentorite ja investoritega ja siis nädala lõpus valitakse alati seal välja need, kes siis on võitjad ja kes saavad SeedCamp nii-öelda nagu perekonda, kellele sealt siis pakutakse hästi palju erinevaid tugiteenuseid ja me võitsime jah, SeedCampi ka.

Kas mitte GrabCADi nüüd SeedCampis?

Jah, on küll ka ja Transferwise ka.

No näed, aga see näitabki, et, et ütleme nii, et sinnamaani läks kõik edasi, et läks nagu üks täielik nagu start-up edulugu nagu minema peab, et... Jaa, ta

läheb tänaseni.

Aga, aga, aga mis, mis siis nagu, kuna saade on rohkem sellest, et, et, et mis selle nii-öelda start-upi maailma siis nii-öelda see varjupool on, et, et hakkame seda vist otsast nii-öelda lahti arutama, et et kust kohast see hoog nii-öelda siis nii-öelda, kuidas ma ütlen, nagu reaalsuseks muutub?

Ma usun, et see on kõigile inimestele hästi erinev, et eks see oleneb inimestest endist, et, et kuidas seda hoogu suudetakse üleval hoida, see oleneb kindlasti tiimist. Meil on olnud kõigil tiimis rohkem või vähem. Aga kõige lahedam ongi see, et meil on nii äge tiim, kes tegelikult hoiab üksteisel seda motivatsiooni ja seda fun factor'it ka üleval. Me mõõdame iga kuu. Seda me teeme iga kuu häketoni ja iga kuu mõõdame seda, et, et, et kui fun on. Panime selle päris alguses paika kümnepääli süsteemis ja igaüks ütleb, et, et kui äge täna veel seda tööd teha on. Ja eks ikka natuke madalamaks ta vahepeal meil kõigil läinud, aga, aga noh, need on erinevad põhjused olnud. Ja, ja me oleme siiamaani suutnud nagu üksteisel kuidagi aidata ja sellest üle saada ka.

No kui me need samad kaks start-upi, mis siin kõlasid, Transferwise ja GrabCAD, eks ole, et, et tegemist on mitte ainult Eesti, vaid ka maailma mõistes väga edukate start-upidega, GoWorkaBit ei ole nii edukas?

Jah, nii edukas veel ei ole, kui Transferwise, aga no me liigume sinna suunas. Ma

mõtlen, et kust need teed nagu lahku läksid ja noh, ka seda, sinu kirjeldust kuulata, et võitsite ühe, võitsite teise ja siis kohe Londonisse sajad kohtumised, noh, et et tegelikult ju tundus, et kohe käib see suur pauk ära, et noh, kohe ongi, terve maailm kasutab kui Workabiti või teile ei tundnud nendele nii või?

Eks võib-olla natuke sattus lihtsalt algusesse neid, neid palju, neid hästi ägedaid võite ja ägedaid kiirendeid, aga, aga me ütlesime ka siis peale neid SeedCampi ja Ajujahti ka päris palju kutseid ära ja põhjus on selles, et tegelikult peab iga päev tööd ka tegema. Et ei saa ainult ühelt võistluselt teisele käia. Neid mõjutajaid on ilmselt mitu, mis selle meie tempo on dikteerinud, üks neist on, on see, et tööseadusandlus on igas riigis erinev ja see teenus, mida me pakume, seda ei ole nii lihtne eskaleerida erinevatesse riikidesse kui võib-olla mingit veebipõhist lahendust, noh, kus ei ole nii palju takistusi erinevates riikides. Aga kindlasti oleme me ise ka teinud nii mõnegi vea ja neist õppinud, meie jaoks, kõigi jaoks tiimis on GoWorkbit esimene start-up. Transferwise'i inimesed on teinud varem ka selliseid edukaid ettevõtteid ja GrabCAD-i omad ka, et, et võimalik, et see on ka natuke mõjutanud seda, et me oleme liikunud veidi aeglasemalt kui Transferwise. Aga ma tahaks meelde tuletada seda, et GoWorkabit on kõigest poolteist aastat vana. Tavaliselt, kui räägitakse edukatest start-upidest, siis, siis nähaksegi seda osa, kus kõik läheb juuhuu nagu ülesmäge ja äkki võetakse riik riigi järel ja ja vallutatakse maailma, aga päris paljud neist start-upidest on enne seda ikka mitu aastat teinud tõsist eeltööd selleks. Et ma usun, et GoWorkbit on praegu selles hetkes, kus kus me olemegi teinud seda tõsist eeltööd ja küll see tõus kohe-kohe tuleb.

No kuna Eesti start-upidel läheb väga hästi, siis me olemegi nüüd täna harukordses situatsioonis, kus me oleme leidnud ühe kus, start-upi, kellel ikka jätkuvalt läheb väga hästi, aga kes on nõus rääkima ka natuke sellest varju poolest.

Et meil käis, eks ole, siin mõni nädal tagasi, käis Taxify, kes, kelle lugu oligi ju täpselt selline, nagu... Linn, linna haaval. Jah, et linn, linna haaval järjest võtame, noh, firma ise ei ole ka suurt rohkem kui umbes poolteist aastat vana, on ju, ja ja muudkui läheb üles väge, et noh, vaata, et inimestel lihtsalt ei

Jaa, Taxify tegijad on väga-väga tublid.

Aga hakkame nende vigadega pihta, sa ütlesid, et te olete teinud vigu, et ma ei tea, alustame algusest.

Alustame kõige esimesest

veast. Ma ei oska öelda, mis see kõige esimene viga oli. Uute riikide puhul, kuna meil on see juriidiline pool hästi oluline, siis, siis Soome sisenemise puhul me tegime natuke vales järjekorras näiteks asju, mul on tunne, või noh, me kõik hiljem saime sellest aru, et me proovisime seda juriidikat natukene kaua lahti hakkida ja, ja proovisime leida selliseid juriste, kes aitaks meid selles osas ja kõik ise teha tegelikult. Siis tänaseks on tegelikult leitud hoopis teine ja ägedam viis ühe partneri näol, kellest me veel täpselt ei saa rääkida, aga et, et see oli näiteks üks asi, et, et võib-olla oleks võinud alustada natuke teisest kohast Soome kui esimese riigiga. Noh, võib ju siin mõelda ka selle üle, kas see Soome oli õige valik esimeseks riigiks, aga me mõtlesime, et kui me juba Soome ära teeme, sest sealne seadusandlus on ikka nüüd toob see koht, kus pärast toob piip-piip panna peale.

No see on keeruline, jah.

Keeruline, ütleme nii. Et kui me selle ära teeme, siis, siis ülejäänud riigid on easy-pray'si. Et, et sellepärast me mõtlesime, me võtame sellise raskema challenge esimeseks.

No tavaliselt ongi, ka tarkvara tootmises on ju kõige tähtsam teha kõige raskemat komponenti kõige esimesena, aga samas teistpidi jälle nagu ütleme, ebatraditsionaalne lähenemine, et siin meie need samad eelnimetatud start-upid kõik ju, kes täna nii-öelda ka SeedCampist läbi käivad, kõik panevad padinal pigemine nagu Briti turule või USA turule, eks, et kui see turumass...

Nüüd viimasel ajal ma olen kuulnud ka Saksa turule.

Jaa, muidugi, seal on ju üle kaheksakümne miljoni inimesi hommikult, et, et kokkuvõttes otsida seda massi.

Jaa, UK puhul me kaalusime seda tõsiselt ise ka, seal on palju rohkem konkurente ja meile tundus tol hetkel, kui me tegime Soome valiku, et ja noh, mis on tegelikult siiamaani õige ka, et, et me tunneme Soome turgu natuke kliendivõtmes paremini kui UK turgu, kuna meil on varasemalt kogemus olnud just selle HR valdkonnaga Soomes, rohkem kui UK-s kindlasti, et see oli ka üks põhjus.

Ühesõnaga, õppetunni mõttes see, et tunne oma turgu, see nagu kehtib start-upi maailmas väga õigesti ja seetõttu te valisite Soome lihtsalt lähenemise nurku, oli vale?

Jah, võib nii öelda.

Nii et kas see oleks võinud kohe nagu minema ikkagi suuremalt, tõesti, et noh, minemagi siis kohe näiteks Suurbritanniasse või?

Ma ei ole kindel, ma ei ole selles kindel, et, et seal on UK, on meie roadmapil endiselt ja seal on kindlasti lihtsalt teistsugused väljakutsed.

Aga mõtlengi, et see nagu selliste keeruliste otsuste tegemine, et kas te seda olete ka juba kogenud, kogenud, et noh, et a la vaatad, et noh, et Soome turuna ei lähe, ei lähe, ei lähe, et et väga palju tööd on panustatud, juba nii palju tunde on raisatud ja nüüd peaks tegema otsuse, et teate, viskame selle kõik kriikasti, võtame nüüd hoopis Rootsi või noh, Saksamaa, on ju. Et kas te selliste otsusteni olete ka pidanud juba jõudma või veel mitte?

Me oleme rääkinud sellest küll, et me oleme rääkinud sellest, et millal on see hetk, kus me teeme selle otsuse, et, et tühja, sest Soomest, et et võtame Poola. Et, et, et mis hetkel me nagu ära tunneme, et täna me ei ole mõtet. Aga täna ei ole seda hetke veel tundnud, mis me tookord kokku leppisime. Et ja täna tundub, et Soomega on just see kõige raskem osa nüüd seljataga, et, et nüüd on nagu see võimalus, et, et me saame seal päriselt proovida järgi. Et, et kuidas seda teenust on pakkuda. Teine asi, mille osas ilmselt noh, ma ei taha öelda, et see viga oli, see ilmselt ei ole viga, et, et aga võib-olla mis, mis tempo mõttes? Meid veidi aeglasemaks tegi, oli see, et me proovisime ka erinevaid vertikaale selle osas, et, et milliseid positsioone me pakume läbi GoWorkabiti. Päris alguses me alustasime ideega, et, et need peavad olema sellised lihtsad entrilevel tööd, aga korra kuskil nii äkki neli-viis kuud peale algust, me korra mõtlesime ikkagi ka spetsialisti poolele ja tegelikult tegime Üsna palju eeltööd ära, et, et milline see meie sait peaks olema ja millised need nõudmised on, et, et rohkem skild ja, ja spetsialiste vahendada. Mis on hoopis teine sait, kui, kui lihtsalt entry-le veel tööde puhul. Aga kuna need entryle veel tööd ikkagi hakkasid iseenesest nagu väga hästi minema ja me nägime, et, et see on tegelikult see nišš, kus see vajadus on olemas, siis me jäime selle juurde. Võib-olla me oleks teinud selles kohas vea ja me oleksime välja arendanud ühe spetsialisti saidi, kui, kui me ei oleks sattunud Google Launchpad-i Londonisse. Kus me rääkisime ka sellest, mis me teeme ja seal oli selline nädalane treening ja seal inimesed küsisid meie käest, et oot-oot-oot-oot, et et miks te nüüd seda spetsialisti asja siis nii tõsiselt kaalute, et, et kui te nagu räägite neist numbritest, mis teil Eestis on, et teil läheb ju päris hästi. Ja siis me kuidagi ise vaatasime ka üksteisele otsa, et, et tegelikult tõesti. Et miks me nagu tahtsime teha sellist pivoti moodi asja, nagu päris tõsiselt kaalusime.

Restart!

Restartisaade on eetris tagasi ja me räägime Kei Karlsoniga, kes on praeguseks endine GoWorkabiti sellise idufirma töötaja ja tegelikult ma tahakski jõuda nüüd sinna välja, et, et sa paar nädalat tagasi otsustasid, et sa lähed sellest idufirmast ära ja lähed päris tööle, üheksast kuueni, ühte firmasse, kindel leib, miks sa niimoodi otsustasid?

Ma kõigepealt tahaks tähendada seda, et et ma ei ole GoWorkabitist lõplikult ära tulnud. Me oleme kokku leppinud selle, et ma olen GoWorkabiti igapäevasest tegevusest teatud aja eemal ja see aeg ilmselt saab olema umbes aasta kanti, ma proovin aidata teatud asjades, sest noh, mitte sellepärast, et ma tunneks kohutavalt, et ma olen kohustatud seda tegema, vaid pigem sellepärast, et ma ilmselt tahan seda teha, mingites asjades abiks olla ikka. Aga see, ja see otsus ei tulnud ka tegelikult üldsegi nii, et ma tegin selle otsuse paar nädalat tagasi. See tegelikult ikkagi oli selline pikem protsess, kus ma ikkagi mõni kuu juba tundsin, et et mul on lihtsalt päris palju erinevaid asju korraga lahendada. Ja kuna üks start-up võtab nagu päriselt kakskümmend neid, kakskümmend neli seitse aja ja energia ja me olime teinud aasta otsa tõesti nagu kohutava pühendumise hinge ja südamega tööd, siis, siis lihtsalt ma tunnistan, et, et ma olin väsinud mingil ajal ja me rääkisime seda ka tiimiga, et, et, et kas ma võtaks võib-olla mingisuguse nagu sellise puhkepausi enda jaoks, Aga kuna sinna tegelikult lisandusid mõned asjad mu isiklikus elus ka, siis, siis seda otsust oli jube raske teha. Aga, aga ma olen väga õnnelik, et, et meil on selline tiim, kes tegi mulle selle võimalikuks, et ma saan olla eemal GoWorkabiti igapäevasest tegevusest päris pikka aega. Ja lahendada oma muud asjad ära, koguda energiat ja, ja häid mõtteid ja jõudu ja, ja tulla tagasi. Ma arvan, et see on üsna ainulaadne asi start-upide puhul ja ma, ma ei, ei ole.

Aga selles mõttes on hea, et, et, et niimoodi läks. Aga võib-olla räägime sellest samast väsimusest, ehk siis me ikka täna kumutame nagu mõningaid siin müüte start-upide puhul, et no kas või seesama müüte, et start-up oli nagu lahe ja tore, et, et inimesed unustavad ära, et tavaliselt Esimesed kolm-neli aastat sa nagu ütleme nii, et jõule ei näe, on ju, et, et kõik nädalavahetused on tööl ja nii edasi, et et kuidas teil see tempo oli ja, ja, ja kui, ja kui raske ja kui keeruline see tegelikult on, see töö.

No loomulikult on raske. See tempo on, mina noh, ma võin oma kogemusest öelda, mis nagu minu see tunne oli, aga et, et teistel tiimis on ilmselt natuke teistmoodi, me tegime päriselt esimesed, ma arvan, et kuus kuud tööd niimoodi, et me ei võtnud mitte ühtegi nädalavahetust endale nagu päriselt vabaks. Et ja mitte sellepärast, et me nagu tundsime, et nüüd hambad risti on vaja tööd teha ja midagi saavutada, vaid me kohutavalt tahtsime teha. Noh, tead, tekib selline tunne, et, et sa nagu istud kuskil kellegi sünnipäevana ja siis, ja siis kogu aeg kripeldab, et, et, et noh, et tegelikult tahaks minna arvuti lahti võtta ja, ja mingi asja ära teha, mingi järgmise lõigu, mis me oleme kokku leppinud. Sest kohutav isu on, sest noh, tegelikult oli ka väga-väga-väga põnev. Ja kuna meil see igapäevane töö oli hästi intensiivne, me liikusime alguse kas hästi kiiresti ka edasi, siis oli see hästi lahe tunne, et öösel tuleb mingi äge idee tiimil, kõik on loomulikult üleval ja hommikuks on mingisugune uus asi laivis, et, et see on nagu selline hästi-hästi fun, eriti peale töötamist kuskil suures ettevõttes, kus asjad üldse nii kiiresti ei lähe.

Kui pikad teie tööpäevad olid?

Ma ei oska öelda, nad olid ikka väga erinevad, aga, aga ma nagu ei lugenud üldse tööaega, sest mul on tunne, et nagu kõik aeg oli tegelikult mul nagu peas töö jaoks. Et ja ilmselt on, on selles osas see, millega ma nagu mina failisin. Oli ka see, et ma lasin nagu liiga palju noh, et, et ma tegelesingi liiga palju oma mõttedest kogu aeg GoWorkabitiga ja ma ei osanud kuidagi aega jagada, nii et ma teeksin mingeid muid asju ka. Et ennast kuidagi värskena hoida, et ilmselt sellest tekkis see väsimus ka.

No jah, selline, ma ütlen, et pidev panustamine on, on, on siiralt kurnev ja, ja ütleme, ongi, et, et juhid peavad selle väga hästi ära tunnetama, et et väga nagu selge ohusignaal on see, et kui ütleme, nagu noh, ütleme siis programmeerija või, või mõni muu töötaja hakkab rääkima, et kuule, et nädalas on ikkagi nelikümmend töötundi, on ju, et kas te jõudsite, jõudsite sinnamaani ka juba, et kus mõni hakkas niimoodi nagu, nagu kurtma või, või, või ütleme, seda faasi veel ei olnud?

Me tegime küll seda, et, et kui me tundsime, et me hakkame ära väsima ja kui me näiteks rääkisime sellest, siis, et siis me teadlikult võtsime nädalavahetused ikkagi mingil ajal vabaks enda jaoks. Ja, ja noh, seda me hakkasime küll teadlikult mingil ajal tegema, et me tundsime, et me muidu ei pea lihtsalt vastu. Et, et see on hästi õige, aga lihtsalt alguses on seda raske ära tabada, sest alguses on nii kohutav entukase ju peal ja, ja tahaks kogu aeg teha, et see väsimus jõuab kuidagi kohale nagu äkki ja kuidagi hiljem ja siis on raske tagantjärgi kuidagi nagu ennast uuelt, uuesti joonele saada.

Kõige hullem on see, et sul hakkavad asjad kuhjuma, sul tekib niisugune tunne, et, et ma pean veel rohkem töötama ja, ja niisugune lõputu küünlapäev, et ja see, et sa nagu noh, teadlikult või peadki jõuga nagu puhkust võtma, et seda võimalust nagu ei ole, et ja ega sa muud moodi ei saagi, või selles mõttes teised peadki tulema, ütlema, et sulle, et noh, et, et ole hea, ja... Mine ära, jah.

No nii meil, nii meil võrkkapitis oligi. Krister ütles üks päev, et kuule, ei, et et kustust kasu ei ole, mine ära. Mis tegelikult on täiesti õige ja, ja kui tegelikult niimoodi peaks ka olema, et kui ettevõttes noh, nähakse ära, et noh, et noh, ma ise tundsin ka, et viimastel kuudel ma ei jõudnud enam pooltki nii palju teha, kui, kui ma oleks tahtnud teha ja sellest tekkis veel selline süütunne, et mul on nii palju asju tegemata, mis ma võiksin teha. Ja kui ma veel siis võrdlesin seda aega sellega, mis ma alguses jõudsin teha, siis nagu noh, tekkiski selline masendusetapp, et ma ei jõua mitte midagi ära teha, see mõtlemine võttis ära juba päris suure osa energiast, nii et järjest vähemaks jäi seda, mida ma siis päriselt jõudsin ära teha. Ja siis ma nagu tundsingi, et ou, ou, et, et stopp, et ma pean midagi, midagi muutma.

Mida inimesed sinu ümber, sinu lähedased, sinu perekonda arvasid sellest, et, et oli, oli inimene meie ümber olemas ja nüüd ta on kuude kaupa kogu aeg tööl mingite teiste uute inimestega, noh, nagu ära pööranud, nagu oleks sekti astunud.

Jaa, sekt on hea võrdlus. Eks alguses olid kõik hästi ju vaimustusega kaasas, et, et, et me teeme nii ägedat asja ja et, et meil läheb hästi ja emme on televiisoris ja, ja noh, selline värk. Aga, aga loomulikult tundsin ma ikka lõpupoole seda ka, et, et isegi kui ma olen oma perega koos või oma lastega, siis ma nagu kohal päriselt ei ole. Ja loomulikult tajuvad näiteks lapsed selle kohe ära. Või et, et ma olen päris tihti arvuti taga ja kuna ma tegin veel kodus tööd ka, siis noh, see tööaeg kuidagi hajubki niimoodi terve päeva peal ära, nii et põhimõtteliselt on ikkagi kogu aeg arvuti lahti, et loomulikult see mõjutas teisi ka. Keegi mulle kurjasti ei öelnud veel.

Aga sa ise oled personalispetsialist, mis tähendab seda, et sa oled nagu võimeline ja nagu oma erialast tulenevalt ikkagi ka ennast ju kõrvalt analüüsima, et kui sa võrdled seda oma ainult varasema töökogemusega või, või oma praeguse nii-öelda püsipalgatööga, et et kui palju needsamad no ütleme, kui lähedal on, kui need inimesed on seal start-upi faasis ka ütleme, nagu läbipõlemisele või, või ütleme niimoodi, et endale aru andmisega, et kuulge, et nii ei saa, et tuleb võtta see PAOS ja tuleb, tuleb teha see noh, puhkus?

Ma ei oska ausalt öeldes teiste start-upide kohta väga öelda, et, et ma noh, lugenud me oleme hästi-hästi palju sellest, kuidas inimestel nagu jooksebki täiesti kokku tänu sellele, et, et sa tunned, et see vastutus on nii suur ja et, et see on nagu sinu asi, mida sa teed ja, ja et see vastutus veel oma kaasasutajate ees samamoodi, sest keegi peab selle töö ära tegema. Ma arvan, et, et see oli Ka üks raskemaid asju selle otsuse juures, et, et kõrvale jääda, sest ma teadsin, et mitte keegi teine ei tule ja ei tee seda tööd ära, vaid et, et me peame siis oma nende kaasasutajate vahel minu ülesanded ka ära jagama ja nemad, kes nad teevad nagunii igaüks kolme inimese tööd, peavad hakkama tegema nelja poole inimese tööd, enam-vähem. Et, et see teeb nagu raskeks, aga tead, enda puhul mõeldes, loomulikult ma peaks teadma, kuidas läbipõlemine välja näeb ja, ja kuidas see algab ja, ja mingeid ohumärke ja asju, aga enda puhul on ikka üsna raske seda ära tajuda, enne kui, kui nagu ongi

asi käes. Elooniline, eks ole, kui kampa arste läheks tegema ületöötamise vastast start-upi ja siis satuksid ületöötamisega haiglasse ise.

Jaa, aga, aga samas sa nagu ise tunned praegu, et öeld, et ikka see pausi võtmine oli nagu ainuõige otsus või noh, et sa tegelikult tegid nagu nii endale kui ettevõttele rohkem nagu head?

Jaa, absoluutselt, ma hetkel küll tunnen, ma ei tea, mis ma mõtlen, võib-olla poole aasta pärast, aga, aga ma hetkel tunnen, et ma ei oleks saanud samamoodi jätkata, see ei oleks olnud GoWorkBitile kasulik. Ja kuigi nüüd on loomulikult raske aeg selles suhtes, et see töökoormus on ikkagi suur kõigil neil, kes täna GoWorkBitis edasi tööd teevad, siis, siis jah, ma arvan, et see oli õige otsus.

Aga sellistes kohtades väga paljud start-upid lendavad juba uppi, nad lendavad uppi tihti just sellepärast, et noh, ala, oletame, et neli inimest alustavad ettevõttega, teevad kohe nii-öelda klassikalise triki, et noh, teeme nii, et kõik on võrdsed, et kõik saavad kakskümmend viis protsenti osalust, on ju, kõik on võrdsed, kõik panustavad, on ju, ja tegutsevad, on ju. Kuni siis pooleteist aasta pärast tuleb välja, et noh, inimestel on erinev töötempo, stressitas, talumislevelid, nii edasi, on ju, ja noh, kuna nagu noh, ikka start-upidel on, on ka, ka rahaliselt nagu noh, tihti kitsas käes, on ju, ja tuleb seal kokku hoida ja nii edasi, on ju, siis hakkab noh, mingil hetkel tuleb see näpuga näitamise faas, et ei, ma ikka teen rohkem kui sina ja sa pole nii efektiivne ja oi, näed, nüüd sa lähed hoopis nagu, teed pausi oma nagu elus, on ju, et kuule, me peaksime su nagu aktsiapaki ka nüüd üle vaatama, on ju. Ja siis nagu noh, kokkuvõttes omal ajal said mõlemad kõik said ju võrdselt sisse pandud, et mis mõttes te vaatate oma aktsiapakki nüüd üle sinna, on ju, ja nii edasi. Ja seal on, ongi lõputu vahetus ja, ja nagu, nagu tihti nagu crashimise koht just siis, kui ei ole nagu ette kokku lepitud, et, et noh, kui tiim ise ei ole enne nagu läbi rääkinud seda, et kuulge, et et lepime kokku, et kui tulevikus nendega niisugust juhtub, et siis me käitume niimoodi või naamoodi. Et kas te ka tegite nagu selliseid eelkokkuleppeid omavahel, et et kui noh,

Mingil määral küll, mitte päris võib-olla lõpuni, aga see on tegelikult üks asi, kui me alustasime, siis, siis oli meil ikkagi neid co-founder'eid noh, rohkem kui tavaliselt, et tavaliselt vist keskmine start-up on selline, kaks-kolm inimest alustab ja, ja noh, palju toos ka kaks, siis meile tegelikult seda heideti veidi ette, et oo, oo, et teil on nii palju, et te lähete kohe tülli.

Palju teid oli?

Et oli noh, üsna natuke peale lõpp algust viis, mingil hetkel ka kuus. Ja praegu? Aga praegu on meid viis. Aga noh, viis tundus nagu suur number kõigile, kes alguses meile nõu andsid, et, et viiekesi on ikka raske mingites asjades kokku leppida ja et, et tihtipeale tulevad tülid. Ma täna olen selles suhtes hästi tänulik, et meid on viis, sest kui meid oleks kaks, siis kui üks ära kukub, ongi jube raske. Siis oleks

ju tegelikult, kui teid oleks kaks, siis see firma oleks praeguseks kindlasti laiali?

Jaa, ilmselt küll, et see on praegu meie...

Sa ei ole nõustav ju.

No see alati sõltub, mis tüüp äri on muidugi, on ju, ja mis sellega inimeste võimed on ja, ja, ja ütleme nii, et noh, vaata, üks asi on see, et kes on sul nii-öelda algatajad ja teised on need, mis su meeskonda on, neid sa kasutad, eks see on niisugune nagu noh, seda pole mõtet praegu siin rääkida, aga räägida.

Jaa, Aga, aga minul on täna hea meel, et meid on nii palju, kui meid on, et me saame nii teha, et, et üks on eemal ja teised jätkavad ja, ja ei sure startup sellepärast ära, aga jah, need founderite vahelised kokkulepped, see on väga õige point, et see tuleb alguses kokku leppida, et, et mil, et millistel puhkudel kuidas käitutakse. Me päris alguses nüüd päris õigesti kõiki asju kokku ei leppinud, ma tunnistan, aga me täna küll oleme teinud selle kokkuleppe, et et need, kes jätkavad loomulikult, omavad rohkem osalust kui need, kes ära lähevad.

Oota, kas see tähendab, et ka sinu aktsiapakk vaadati üle sellekäigus või?

Vaadati üle on õige sõna. Jaa, loomulikult, et, et see oleneb praegu sellest, kui pikalt ma ära olen.

stardisaater ka eetris tagasi ning räägime start-upi elu igapäeva poolest ja meil on ju ühest kõige olulisemast asjast on rääkimata, selle nimi on raha, GoWorkbitil, ma ei tea, kas praeguseks on, aga väga pikalt ei olnud teil mingit strateegilist investorit, et elasite oma raha peal või elate siiamaani?

Me elame suures osas ikkagi siiamaani oma raha peal, et, et meil sellist suuri, suurt investorit hetkel veel ei ole. Küll aga on meil olnud õnneks päris algusest peale käive. Me oleme algusest peale teeninud nii palju, et me oleme saanud endale mingisuguseid ettevõttega seotud kulutusi sellest katta.

Aga palka?

Palka ei ole me maksnud, jah, oota, mis see palk on? Et jaa, ei, palka ei ole me algusest peale keegi saanud.

Algusest peale, see tähendab kaks tuhat kolmteist oktoobrist saadik?

Umbes nii, jah, me

niimoodi... Ära suhteliselt tõenäoliselt mitte kõige halvemini makstud töökohtadelt, kindlasti suures firmas?

Jah, nii oli, me tulime kõik niimoodi riburada pid, et me kõik täpselt oktoobris ei tulnud, mina tulin ära detsembris kõige esimesena ja siis järjest tulid Kerli ja Etel ja, ja Kristjan liitus meiega... Sellest hakkab

saama poolteist aastat praegu? Jah. Ilma palgata?

Jah, tead, kui me alguses, kõik start-upid ju alguses, kui nad tulevad töölt ära, siis tavaliselt arvutatakse välja, et kaua me oma rahadega hakkama saame. Et noh, palju meil siis on raha, mis asju me peame ise maksma ja, ja palju siis välja tuleb. Ja siis me arvutasime välja mingisuguse aja igaüks enda jaoks, et noh, et näiteks, et noh, mina saan maini hakkama ja mina saan juunini. Aga tead, kummaline on see, et kui sa teed kakskümmend neli seitse tööd, noh, siis ei ole aega ju šopata väga. Ja pole eriti tahtmist ka. Ja tegelikult ikkagi selle rahaga, mis me olime arvestanud, me tulime palju, palju kauem välja, aga loomulikult suur, suur aitäh meie pereliikmetele, kes lihtsalt on lubanud meile sellist asja teha, et... Oota,

kas see mai ja juunini, see tähendas siis kaks tuhat neliteist mai ja juunini, eks ole, mitte kaks tuhat viisteist, te mõtlesite, et säästudest umbes nii pool aastat saate hakkama?

No kes pool aastat, kellel oli nagu rohkem võimalus, aga jah, me ületasime seda nagu umbes kahekordselt lõpuks, kui nagu reaalsuseks läks?

Ei, see ongi ületage, ma kusjuures tahan siin kaasa kiita, et ma, mul on ka samamoodi, et nii kaua, kuni ma töötasin spetsialistina, konto oli pidevalt kasvavast trendis ja siis, kui ma hakkasin juhiks, siis läksid.

Aga milliseid muutusi sa noh, oma tavalises igapäevases elus nagu pidid tegema, ma ei tea, kas sa hakkasid poes ostma allahinnatud piima näiteks või midagi sellist, inimene peab ju tegema muutusi, kui ta puhtalt oma säästudest elab ja, ja elab veel kaks korda kauem nendest, kui ta plaanis?

Jaa. Loomulikult tegime muutusi, ma allahinnat piima ei hakanud ostma. Aga, aga need asjad, millega ma muidu olin võib-olla harjunud, et me käisime ikkagi sõpradega reisidel ja, ja noh, Kerli on meil suusahunt, et tema on alati käinud suusareisidel, loomulikult me need kõik ka sedetsime ära. Aga tead, minu puhul vähemalt ma nagu teadlikult poes küll ei mõelnud selle peale, et ma ostaks vähem süüa või odavamat süüa, aga ilmselt niimoodi lihtsalt juhtus, sest ma käisin poole harvemini järjest poes ja, ja kuidagi söök ei tundunud nagu üldse prioriteet number üks enam. Et

sina, et sina kaalust alla ei võtnud, kui

tohib? Mina kaalust alla ei võtnud, pigem juurde, me Kerliga mõtlesime just, et see on ilmselt sellest, et me sõime lihtsalt mingit kräppi või saia palju ja, ja siis jüüme ilmselt ka veini õhtuti, kui meil olid õhtul koosolekud läbi Skype. Oota, aga,

aga ma tean, et üks teie tiimiliige jättis päris korralikult kilosid, sinna, kui Workabiti.

Jaa, Kristjan on meil hästi heas rannavormis tänaseks. Et tema on jah, meil, ma ei tea nüüd, vabandust, Kristjan, kui ma ei tohi sellest rääkida, aga Kristjan on jah, nagu suitsude ja suitsude peal põhiliselt nüüd viimased kuud. Et sööki järjest vähem ja vähem ja, ja väga hea annab välja tänaseks.

Ei, see ongi väga naljakas, sellepärast ma, ma tean, näiteks start-upperid, kes käivad ja vaatavad lehest välja, kus on konkreetsel päeval mõni konverents.

Jaa, absoluutselt, miks sa arvad siis, miks kõik start-upi üritused, kus pakutakse tasuta snäkke ja mis veel, kui pakutakse alkoholi, miks seal nii palju osalejaid kogu aeg on? Loomulikult sellepärast, et seal saab tasuta süüa ja juua.

Et söögiga on inimeste kui kõige lihtsam ära osta, see toimib alati, isegi siis, kui tal kõht on täis, ta tahab ikka

minna. Jaa, noh, sest saab ette vaata süüa nagu hirmuga, et äkki ei saa tükk aega, siis lähed kuskile üritusele ja sööd hästi palju ette, jaa, seda me tegime küll, et me saatsime Facebookis üksteisele ürituste kutseid, kus oli kohvipaus.

Aga, aga seesama see raha puudumine või see, et sul seda kanoveid ei ole, et, et see tekitab alati noh, tihti niisugust nagu lootusetuse tunnet, et kas teil ka sellised nõrkusehetki oli, kus te nagu sõna otses noh, olete ka nagu mõelnud, et, et äkki aitab, et, et, et see kannatuste rada on juba nii pikk, et, et noh, tõesti nüüd, nüüd enam ei taha?

No otseselt niimoodi ei ole olnud, et me oleks nagu päriselt keegi meist mõelnud, et nüüd me lõpetame ära sellepärast, et meil ei ole raha. Aga ma arvan, et alateadlikult on see mõjutanud küll, meil olid mõned mentorid ka, kes ütlesid, et et noh, kui teil käive on ja tegelikult teil oleks ju võimalik maksta kas või mingisugust väga väikest palka endale ka, et siis tehke seda. Lihtsalt sellepärast, et, et sul tekib mingisugune inimese tunne sellest, et noh, et mul mingisugune raha kontole laekub. Aga me oleme jah, pigem näinud seda teed, et me, et me oleme maksnud, või noh, selle raha ikkagi kasutanud ära selleks, et arendada GoWorkbiti.

Aga kas nad, kas need inimesed, kes sinust praegu sinna firmasse jäid, sina küll tulid ära, kas nad täna saavad palka

või? Mõned saavad, jah. Et me värbasime ühe hästi ägeda tüdruku. Ei no tema

on palgatöötaja, aga need, kes selle firma lõid.

Ei, founderid ei saa tänaseks eriti.

Minu arvutused näitavad, et, et kuuest kuust on nüüd juba rohkem.

Siis peaks olema nalga ära surnud või?

No, no midagi sellist jah, või ma ei tea, kas ma sa tohin niimoodi küsida, aga et millest need inimesed elavad?

Ei no, neil on elukaaslased, kes ostavad külmkappi süüa.

Usk, lootus, armastus.

Usk, lootus, armastus, just.

Aga ma ütlen, et seesama nagu, see on hästi oluline tunne, et kas start-upi teed ja, ja tõesti tundub, et ühel hetkel sa oledki kogu selle nagu firma orija, et sa oled nagu peadpidi seal sees ja ja noh, kus ma ütlen, et kui sa, kui veel kuskil on mingi ülemus ka, ülemus on ka nõme, on ju, ei hinda üldse seda tööd, mis sa teed, on ju, ei näegi sind seal nagu möllamas, ja no kuna sa paned veel väikse sellise nii-öelda väsimusega noh, faktoriga juurde, siis noh, tekib niisugune tunne, et noh, et, et

Ei, me ei tulnud seda küll, miks me rabame, seda tunnet ei ole, ma arvan, et seda ei, ma julgen öelda, et seda ei tule, sest me teame täpselt, miks me rabame, me oleme ise teinud selle otsuse, Mina küll ju tänaseks otsustanud natuke puhata, aga me tegime ise selle otsuse, et me elame teistsugust elu, et me tahame proovida midagi päriselt nagu ära muuta ja päriselt luua ja olla osa sellest, et, et võib-olla kunagi näiteks viie aasta pärast Euroopas on võimalik päriselt ka töötada, nii et ma lähen Hispaanias kuskile ägedasse kohvikusse üheks päevaks tööle ja ma ei pea täitma mingeid jubedaid pabereid ja vorme selleks. Ja et, et tegelikult on nagu nii paindlikult töötamine võimalik, et me usume sellesse eesmärki nii palju, et me ei ole mitte kunagi mõelnud, et, et miks me seda teeme, ilmselt kui me oleksime teinud seda raha ja, ja fame'i ja ma ei tea, mille pärast, siis me oleks võib-olla mõelnud, et, et näed, raha ei tule ja fame hakkab otsa saama, et, et miks me seda teeme, et selles mõttes meil ei ole küll kunagi seda küsimust olnud. Kas

raha nagu siis, kas raha tuleb firmasse või et kas firma rahalised numbrid on, on selle pooleteist aasta jooksul läinud ülesmäge, et...

Ja, ja ikka, selles suhtes, et käive on meil Eestis kogu aeg olnud, me olime siin eelmises kvartalis start-upidest number üks tõus ja maksumaksjate tabelis näiteks, kuna me maksame päris palju ju neid töötasusid, kõik käivad läbi meie, need inimesed, kes käivad meie kaudu tööl, nendele me ise maksame töötasu ja, ja siis ka kõik maksud nende eest riigile.

No see muidugi pigem teie kontekstis on see pigem käive.

Seda küll, seda küll, aga ei, noh, selles suhtes, et on loomulikult meil on olnud nagu ettevõttel sissetulek ja on praegu ka.

No ma näen kohe siin praegu, ikkagi tuleks ka härra Ansipiga ühendust võtta, sellepärast et tal on tema eesmärk või tema valdkonna all kuuluvad ka ütleme noh, väikeettevõtete arendamine Euroopa Liidus ja nii edasi, on ju, et siin nagu terves Euroopas revolutsiooni muuta võib täitsa kasulik olla teile, et saate oma businessi paremini käima ka.

Absoluutselt.

Aga kas teil on, et see, see usk, et te ikkagi võite maailma vallutada, on nagu säilinud pärast seda poolteist aastat või, võib-olla isegi tugevnenud või, see ei ole ära kadunud?

Ei, see ei ole ära kadunud.

Aga miks te ei ole investorit võtnud nendele, et nagu kõlab nagu loogiliselt, et kui see on, kui, kui on tiim, kes nii fanaatiliselt teeb, hoiab kokku, usk on olemas, käive on olemas, et las see, see kõlab ju investorile täitsa okei ettevõttena.

No vot, investorid, investoreid on erinevaid, me oleme kindlasti algusest peale tahtnud leida investorit, kes päriselt usuks ka sellesse, mis me teeme ja, ja just selle HR valdkonnaga oleks mingil määral seotud ja, ja näeks ka seda tulevikku, mida meie näeme. Aga mis on investorite küsimus sellise äri puhul, mida meie teeme, on, on skaleeritavus olnud, et, et see on olnud asi, mida me noh, peame lihtsalt lahendama, et, et kuidas me võimalikult kiiresti erinevatesse riikidesse, kus on erinev seadusandlus, suudame laieneda.

Kusjuures see on jah, hästi oluline, et see investor nagu usuks, sest ütleme niimoodi, et päris nii-öelda noh, break evenini või ütleme, nii-öelda kuludega tasa, kõikide kuludega tasa, no ikkagi ütleme sellised, sellist tüüpi start-upid jõuavad kuskil, kui nad jäävad ellu, siis nagu kolmanda aasta lõpus umbes, on ju, või siis neljandal aastal, on ju, et et see tõesti tahab usku, et noh, a la sul on selline GrabCAD-id või, või ZeroToneRoundid, nende eelis ongi olnud see, et neil on kogu aeg olnud selline nii-öelda Noh, nii-öelda noh, raha olemas on ju, et, et on see siis kas investor või, või, või on see spin-off või mis iganes, kes on seda finantseerinud, eks, et selles mõttes on teil hästi oluline leida selline investor, kes jääks teiega vähemalt nagu neljaks aastaks, jah? Just.

Aga kas sellel investorit, ma ei tea, sinuga väga keeruline on nagu rääkida sellest, et, et ühest küljest me oleme siin öelnud, et sa läksid ära sellest firmast, aga sa oma räägid, meie, meie, et meie teeme, meie teeme, et, et see, see GoWorkbit ei ole vist päris sinu peast veel lahkunud või?

Absoluutselt ei ole ja ei lahku ka, selles suhtes on, see meie jääb, GoWorkbit on minu oma, selles mõttes, et, et see on minu idee, mida ma kunagi pitch'isin, see on, see tiim on, on kokku saanud koos minuga teatud ajal ja, ja see, see minu peas, GoWorkbit jääb loomulikult minu ettevõtteks kõigest olenemata.

Ma siis peaks lõppu küsima sellise emotsionaalse küsimuse, et kas sa nutsid ka, kui sa ära läksid?

Absoluutselt nutsin, päris mitu päeva. Aga enam? Enam ei nuta, otsustus ei nutmise lõpetada, ei nutmise... Aga

mis see, mis see on nagu, et sa läksid seal tegelikult ju teadlikult ju ära, et et mis see on, mis siin nii kurvaks tegi see ikkagi selle juures?

Tead, see on vist, ma ise mõtlesin selle peale, et, et, et see hetk, kui ma nagu selle otsuse tegin ja kui ma tiimiga sellest rääkisin, siis siis, siis, siis, siis mul oli nagu selline tunne, et, et kui ma GoWorkabiti ei tee, et, et mis ma siis üldse teen või et, et kes ma olen nagu ilma GoWorkabitita, mis Psühholoogi haridusega inimesele ma ise kohe mõtlesin, et, et see on nagu selline nagu sõltuvussuhtest hakkaks lahku minema, et, et, et mina nagu on ära kadunud selles protsessis. Ja, ja siis ma mõtlesin selle peale, ma arvan, et see on, see on sellest, et see, see start-upi tegemine on nii intensiivne või noh, vähemalt see, kuidas meie tegime, et, et sa oled kakskümmend neli seitse ühe tiimiga, ma tunnen seda tiimi paremini võib-olla kui, kui, kui mõnda teist oma lähedast inimest, et. Et ja see, see sisu iga päev, et, et ma teen seda ühte asja ühe eesmärgi nimel nii intensiivselt, ilmselt tekitab selle tunde, et sellest on jube raske nagu korraks kas või lahku minna.

Aga see, et sa vähemalt tunned, et sa vähemalt proovisid muuta maailma ja, ja isegi kui õnnestub muuta maailma, siis, siis kokkuvõttes on see üks, üks hea tunne.

Absoluutselt ja see kogemus on olnud fantastiline, me oleme kõik nii palju õppinud enda kohta ja, ja äri ja maailma kohta ja teiste inimeste kohta, et, et mitte keegi meist kindlasti ei kahetse kunagi, et me päriselt tulimegi töölt ära ja hakkasime seda tegema.

Ma tahan viimase küsimusele küsida, kas sa oled täiesti sada protsenti kindel, et sa lähed sinna varsti tagasi?

Jaa, olen küll, praegu hetkel olen, ma tean, et mul on vaja teatud aega enda jaoks, et, et ma saan mingid asjad ära lahendada, et ma tahan rohkem olla oma lastega ja ma tahan õppida paremini oma aega ja energiat ilmselt siis nagu erinevate asjade vahel jagama, et mul ei tekiks uuesti sellist tunnet, et ma olen nagu noh, nii sada protsenti ühe asjaga seotud, et mul, kui suuda oma aega ja energiat üldse jagada teistega enam. Et õpin selle selgeks. Kogun häid mõtteid ja energiat ja ja praegu olen küll täiesti kindel, et ma tahan kunagi kindlasti tagasi GoWorkBitis olla.

Kas sul mingi sõnum on teistele start-upperitele, kes praegu mõtlevad, et kas teha samasugust muutust oma elus või mitte?

Kes on sellises seisus, et...

Ei, nad ükskord on nagu otsustamas, et kas ma nüüd lähen sinna start-uppi või ei lähe?

Ma arvan, seal on kaks asja, üks asi see, et, et kui start-upi teha päriselt sellepärast, et, et muuta midagi maailmas, millest sa tunned nagu, et sa tahaks seda teha, et see on mingi oluline teema, mitte lihtsalt sellepärast, et start-upi on cool teha, mul on tunne, et päris palju on ka selliseid inimesi, kes kes arvavad, et start-upi tegemine on selline, et noh, lähen, viskan oma läpaka kuskil kohvikus lahti ja siis chillin seal päev otsa ja teen start-upi ja, ja on nagu äge kogu aeg, et, et sellepärast ilmselt ei tasu teha. Kui sa usud sellesse teemasse ja teine asi, tiim, ma arvan, et üksi on jube raske ja, ja kui on nagu tiimis inimesi nagu vähe või puudu, et, et siis on raske. Aga kui on olemas see usk sellesse teemasse ja tiim nii superäge, nagu meil on, siis absoluutselt kindlasti see kogemus on hästi palju väärt, parim elukool.

Selge, meie saateaeg on sellega läbi, aitäh, Kei Karlson, soovin sulle siis edu uues pärisametis aastaks ajaks ja soovin, soovin siis ka, et kui sa tagasi lähed, GoWorkaBiti, siis tõesti silmad säravad ja saate, jõuate lõpuks sinna, kuhu te olete proovinud tükk aega juba jõuda, aga kõigile kuulajatele aitäh ja kohtume seni nädala aja pärast.