AI_pealkiri: Daniel Vaarik ja Tõnu Runnel e-teenustest, automatiseerimisest ja kodanikupalgast

Kas sinna teenuste hulka kuuluvad ka ametnikult, ametnikule teenused, mis paistavad kodanikele vähe välja, aga riigi efektiivsust tõstavad ju hästi palju, ehk siis et, et kodanik võib ju pöörduda riigi poole ka paber teel või minna kohale, aga kui need protsessid ei võta aega mitte nädalaid näiteks mingi kooskõlastuse saamiseks või seal tagatoimivad e-teenused, siis see on ju väga suur väärtus?

No Tõnu, sinu igapäevatöö ettevõtetes Woog ja Fractal on seotud väga paljude nende samade e-teenuste tegemise ja nendele näo ja sellise kasutajamugavuse andmisega, et nimeta mõned e-teenused, ilma milleta sina näiteks oma igapäevaste eluga ei saaks üldse elada?

No Tõnu, mille järgi sa hindad, sa oled žürii, žüriiliige, et millised e-teenused võiksid sinu häält saada, võib-olla keegi kuulab, siis surub sellise e-teenuse täpselt, nagu žüriiliige Runnelile meeldib?

Aga me teeme siia kohta oma esimese pausi ja siis räägime edasi, et kas need e-teenused on ka kõik head või nendega äkki mingit jama ka kaasneb? Restarti saade läheb edasi, stuudios siis saatejuhid Henrik Roonemaa, Mart Parve, meil on külas Daniel Vaarik ja Tõnu Runnel, kes on, tegevad parima e-teenuse konkursi juures, ma hakkasin mõtlema ka, et kui aeg-ajalt mõni Eesti ettevõte tuleb ja tahab midagi ära optimeerida, siis ta väga tihti teeb seda just nimelt e-teenusega või ta loob tavalise kanali alguses kõrvale ja hiljem vaikselt selle tavalise kanali asemele mingisuguse e-teenuse ja, ja tavaliselt siis me Või tihtipeale me näeme mõnest ajalehest pikka kurba artiklit selle kohta, kuidas väike valla X elanikel kästakse kasutada mingisugust e-teenust ja, ja näiteks mingi kontor, pangakontor paneb uksed üldsegi kinni, aga me ise, eks ole, siin noh, me kõik neljakesi oleme suhteliselt nagu tehnoloogiamaailmas sees, et me läheme väga elevile, kui kuskile jälle mõni e-teenus on ja, ja teeme konkursigi ja anname auhindu neile, et et kas seal on mingisugune selline nihe nagu ühiskonnas, et, et kolmveerand ühiskonda võib-olla ei taha üldse neid e-teenuseid näha, et nende ja

Nojah, aga ma ise kuulsin, mõni aasta tagasi tuleb meelde president Ilvest ühel konverentsil esinemus, kus ta tõi sellise paralleeli, et kui kui Eestis ei oleks paljud nendest teenustest e-teenused või meie riik ei toimiks niivõrd palju e-alustel, siis praktiliselt ei oleks võimalik meie riiki normaalse efektiivsusega üleval pidada, sellepärast

tahab öelda, et neid võib-olla ei olegi vaja, et võib nagu täitsa rahumeeli mitte teha need e-teenused ja paberiga edasi.

Nii et järjest, järjest tekib selliseid kohti, kus võiks öelda, et need e-teenused muudavad mõttetuks nii-öelda inimeste töökohad ja siis tegelikult, nüüd see küsimus, kas me saime õnnelikumaks, kas see konkreetne inimene, kelle elu on nii-öelda välgatus, igavikus? kes korraks tuli siia maailma ja vireleb nüüd ilma tööta, et kas ta on nagu kuidagi õnnelikum selle üle, et, et meil on nagu hästi ja sujuvad protsessid, ja seda ma küsin muidugi provotseerivalt, et, et lihtsalt algatada arutelu, eks ju.

kõige juures ongi see küsimus, et me räägime sellest nagu füüsikaseadusest, et see tuleb, meil ei ole mitte midagi teha, õpetajad, pange kõrvad peale, raamatupidajad, tehke palun sama, te olete iganenud, aga küsimus on selles, et ühiskond on siiski kokkuleppe koht ja, ja põhimõtteliselt ma kujutan ette ikkagi, kujutage ette, sellised asjad tulevad, Nii head e-teenused, ühtegi tööd pole enam vaja, mis te istume selle fakti ees, et kas me siis ei võiks kokku leppida, et me ikkagi teeme neid töid ise?