Käes on teise mai pärastlõuna ning nagu ikka selle laupäeviti, siis on Kuku raadios eetris Restardi saade, see on saade, mis kõneleb IT-ärist ja IT-poliitikast, nagu me täna kavatseme teha, meil on stuudios saatejuhid Hendrik Roonemaa ja Taavi Kotka, on riigi infosüsteemide osakonna juhataja Aet Rahe, tere. Tervist. Ja Skype'i otsas on meil Janno Siimar Velveti-nimelisest loobüroost, kes veebiprojektide ja veebilehtedega päris palju tegeleb, tere, Janno. Tere. Ning me räägime täna, no millest ikka, tulenevalt sellest samast suurest Riigikogu kodulehe, ma ei teagi, skandaalist, skandaaliks on seda palju nimetada, aga ütleme, et puhkenud arutelust ja erimeelsustest selle üle, kas saja tuhande euro eest tehtud Riigikogu koduleht oli piisavalt hea või ei olnud piisavalt hea ja ma tahaks ikkagi laiemaks minna, et mitte ainult terve saate ühest kodulehest rääkida, et me arutaks siis Taavi, et kuidas, kuidas tehakse riigis selliseid suuri IT-projekte ja miks need just nii tehakse?
Aga mis tal siis nii väga viga on, ega ütleme, riigiasutuste või riigiettevõtete või, või ütleme, ütleme, avaliku sektori kodulehti, mis oleks erakordselt ilusad, väga hästi disainitud, ongi väga vähe, kui neid üldse on?
No Eesti.ee on üldse omaette ooper ja sellest oleks eraldi saade teha üldse, aga selles mõttes on jäänud õigusega, kuna nagu. See ei ole tegevus, mis väga kedagi marjendaks, ehk siis noh, see, et kas see inimene leiab üldse sealt lehelt selle info ülesse või ei leia, ega see ühele tavalisele riigiametnikule vähe korda ei lähe, sest noh, kui sa oled monopoolses seisundis, kui sulle ei meeldi Eesti teenused, mine ära noh, mine Soome. Eks, et noh, selles mõttes ta, ta, ta, ta ei jää sellest nagu leivast nagu ilma või talle ei jää nagu müüki tegemata, täna on see, et kui sa lähed. Ühe panga koduleheküljele, selle panga teenus sulle ei meeldi, sa lähed teise panka, sul on valik. Riigis mingit valikut ei ole, konkurents puudub, noh, näed, Riigikogu koduleheküljel kole, aga näed, vaat seal teisel ministeeriumil, sellel on kole leht. Ja ongi kõik ja, ja sinna see taandub, eks, et, et selles mõttes nagu, nagu seda motivatsiooni ei ole, aga, aga ma selles mõttes nagu Jannoga nõus ei ole, et, et iga päev tehakse saja tuhandese kodulehekülge, ehk siis alati peaks nagu vaatama seda ka, et kes on tegelik kasutajate hulk ja, ja miks seda ka, seda, seda keskkonda kasutatakse ja noh, ma arvan küll, et Riigikogu kodulehekülj nüüd ei ole küll selline nii-öelda keskkond, nii-öelda kodulehekülje mõttes või infoallikana selline keskkond, mis oleks nagu väärt nagu. Riigikogu
tea. No siin on, tegelikult on noh, ühtepidi on nagu minu jaoks ongi küsimus see, et et miks see, miks seal sellel leheküljel käib nii vähe külastajaid? Et kas siis noh, ütleme ajalehes on inimestel huvi väga kõrge, aga, aga Riigikogu lehel millegipärast nii-öelda Hundi suust seda informatsiooni koguma keegi ei tule, et kui ma tegin väikse küsitluse oma tuttavate hulgas. Ma arvan, mingit kümmet inimest küsitlesin, siis ma loobusin, et keegi ei olegi seal kunagi käinud ennem. See on mõnes mõttes see kampaania on nagu superreklaam, Riigikogu koduleht pole kunagi nii palju külastusi saanud.
Aga see ongi selles mõttes huvitav koht, et minu arvates see, milline pilt meil täna vaatab riigi selts, riigieeskkondadest vastu, ei ole ikkagi nagu, me ei saa nad näpuga näidata, ainult nagu noh, et a la rumal tellija. Ehk siis see on selgelt peegeldus sellest, mis ongi nagu Eesti selle valdkonna tehnoloogiaettevõtete kvaliteet. Sest kõik me räägime sellest, et oh, me oleme võimelised kliendi eest mõtlema ja noh, palgake meid, me teeme teie eest ära, on ju, me teame, mis asi on responsive disain ja nii edasi, on ju, reaalselt on midagi muud ja ma ei tea, et ütle sina seda, et kas nagu päriselt hinda, hind ei ole ainus kriteerium?
Jah, ja sellest tulenevalt ongi, sellepärast ma selle nagu üleskutse täna kirjutasin, et on hea tulemus, sünnib disaineri ja kliendi koostöös, kui disainer näeb, et klient ei ole küsinud asju, mida ta peaks küsima, siis ta. Tema selline, see on nagu eetika küsimus, sinu, sinu asi on mitte teha neid asju, mida, mida riigil ei ole vaja osta. Sa pead tõstma häält, ütlema, ärge tehke nii, tehke paremini kuidagi.
Aga milles siis, kas asi on siis selles, et täna on see niimoodi üles ehitatud, et riigiasutusel on eelarves raha, nagu näiteks Riigikogu kantseleid on, ongi sada tuhat eurot kodulehe tegemiseks ja riigiasutused kulutavad selle raha ära. Sest nii olete nähtud.
ära. Allikaid on mitmeid, eks, et kogu süsteem tegelikult baseerub sellele või põhimõttele, et Eestis on hajusarhitektuur, iga maja teeb oma asju ise. Ei ole nii, et MKM tuleb ja, ja, ja, ja, ja ütleb, et nüüd peate tegema nii või naa, kasutama selliseid tehnoloogia, tollesed tehnoloogiad, ei ole. Et igaüks teeb nii, nagu, nagu ise heaks arvab, jah, on olemas, on olemas mingid baasreeglid, põhimõtted ja nii edasi, et noh, a la näiteks nagu ma ei tea, Autentimiseks tuleb kasutada ID-kaart või mobiili-ID-d ja nii edasi, aga, aga igaüks teeb ise. Ja nüüd ongi küsimus rahastuse allikas, ehk siis kui asutusel endal on eelarves raha, siis nad on täiesti omapäi, teevad nagu tahavad. Kui nad tahavad kasutada investeeringuks euroraha, siis on ka MKM-il sõle õigus, ehk siis siis me saame nagu küsida, et, et miks, kuidas kavatsete teha. Ja nii edasi, on ju, et, et siis me saame seda asja mõjutada, aga jah, kui asutusel endal on raha, siis põhimõtteliselt on kogu oma tarkusega. Ja noh, siin nii juhtus ka praegu Riigikogu juures.
Minu kogemus, ma olen teinud, nii isiklikult kui nagu ettevõtjana olema teinud päris palju tööd riigiga. Mu kogemus on see, et. Et kui me alguses võib-olla ei saa vedama, et siis, siis kogu see protsess on puhtalt suhtumise küsimus. Kas meie suudame kliendile selgeks teha, et me tahame teha ägedat asja? Kas, kas klient nagu siseneb sellesse töösse sellise suhtumisega, et, et no põhimõtteliselt see abi, mis me sinna hankesse kirjutasime, tulemus peab olema hea. Ma ei saa väita, et kõik, mis me teinud oleme, on puhas kuld päeva lõpuks. Aga, aga ma olen kindel, et me oleme pingutanud nii-öelda viimase piirini, mida me nii hästi kui me suudame teha, me ei ole ühtegi nurka lõiganud. Selles, nendes protsessides, ma arvan, mina saan oma kliente kindlasti ainult kiita, et nad on super hästi kaasa tulnud selle, selle mõtteviisiga, et, et kui me hankesse kirjutasime sisse, et teeme. No ma ei tea, mida, et siis me, siis me peame selle hanke ära muutma või me peame otsast alustama, peame arutama, kuidas neid asju teha mõistlikult, mitte lihtsalt punkti taga ajades või, või mingit eurot veeretades.
Aga vot, sa, sa kasutasid ka väga toredat omandussõna hea ja mulle tundub, kui ma vaatasin erinevate inimeste seisukohti siin sellesama riigikogu veebiosas, siis see, mis on hea. Mulle tundub, et sealt juba läheb esimene põhimõte, neil on lahknevus või, või teine läheb sealt, mis on disain. Et riigikogu esindaja käis Raadio kahes ja ütles, et noh, et neil ei olegi vaja disaini, et neil ei ole vaja, et koduleht oleks nagu, ma tsiteerin, kirev ja üli, ülidisainitud. Ja, ja teisest küljest, kui ma loen Tõnu Runneli artiklit Postimehest, ma saan aru, et tema ei vaata disaini kui mitte seeriat ilusaid pilte, vaid kui kogu noh, veebinurgagi või üldse, et mis seal on, kuidas see on esitatud ja kuidas inimesed seda kasutavad. Need on kaks teist eri asju ju. No
Meil on superhästi, ühesõnaga nii vähe, kui me jätame nüüd mingid päris päris pisiriigid välja, aga nüüd see OECD-s, mitte ükski riik ei kuluta nii vähe IT-le kui meie. Ja sellest hoolimata me oleme nagu, kui me hakkame nüüd nagu lugema, et kui palju meil siis on võimalik nii e-kanaleid pidi, on siis nagu hea disainiga või mitte, on ju, aga aga kui palju on võimalik e-kanaleid pidi asju nagu ära lahendada, siis noh, ütleme niivõrd funktsioonid rohkem, et. Aga vaata,
kui huvitavalt see võib välja paista, sina, eks ole, kes sa noh, nüüd, nüüd töötad avalikus sektoris, sa, sa näed seda väga suurt pilti ja ma, noh, kahtlemata sul ongi õigus, eks ole, ja see ongi kõva saavutus, teiselt poolt, mina töötan ajakirjanikuna ja iga jumala aasta jõulude ajal hakkan ma saama riigiasutustelt neid e-jõulukaarte, tõenäoliselt vähemalt kolm tuhat euri laks. Vähemalt. Ma arvan, et mõnikord on seal kulutanud mitu korda rohkem. Ja ma vaatan seda poolt ja ütlen, minu meelest see ei ole normaalne.
Aga ma toon sulle kõrvale teise dimensiooni, et just suhtlesin, Austraalia niisugune piir on nagu Victoria, nende inimestega, kes kirjutasid halvaks läinud projekte, IT-projekte, eelmisel aastal Korstnase koguvääringus ühe miljardi euro eest. Ehk siis ühe aasta jooksul nagu suutsid nemad nii palju Korstnase kiir, kirjutada, kui meil kulub kahekümne aasta jooksul nagu noh, Eesti IT, nii-öelda Riigi IT üleval hoidmise peale, eks.
Jah, aga ma, ma hakkan nagu, siit paistab selline uskumatu diil, et kui ma läks Norras, siis ma, või kui ma läks Eesti, siis ma võib-olla läheks Norrasse ja ütleks, et ostke saja miljoniga, saate kolm korda säästu ja töötava asja. Või vastupidi, kui ma läks Norras, siis ma tuleks siia ja teeks võib-olla pakkumise kogu mingisuguse riigisektori, et tulge siis meile.
Et meil on seesama hajusarhitektuur, mis produtseeris meile selle Riigikogu kodulehe, et see põhimõtteliselt on hea asi?
Singapuril on ka, Singapuril on keskne büroo olemas, kus töötab kaks tuhat inimest ja on, neil on ka kaks miljardit kasutada raha. Ja no nemad käivad ka nii, et no viis aastat on hajusad, siis nad ei ole tsentraliseerivad, siis nad ei ole hajusad, jälle tsentraliseerivad, ehk siis nagu sellist, nemad ei ole ka sellist nagu enda jaoks õiget mudelit leidnud, aga ütleme, meie vaatame, kas see mudel, mis on praegu, on see ikkagi ainuõige. Aga see ongi huvitav näide, et, et kui me võtame seda, jälle seesama eestlaste vaesus või ütleme, riigi vaesus tuleb nagu mängu, et et selliseid kalleid ja olulisi projekte või reforme me ei saa teha kaks korda, meil lihtsalt ei ole raha. Ehk siis näiteks seesama ID-kaardile üleminek või ID-kaardi kohustuslikuks tegemine, see reformina võttis aega äkki kuus aastat, ütleme noh, läks meeletult pikka aega, enne kui inimesed hakkavad seda kasutama, on ju. Ja, ja, ja need samad riigid, kes seda varem on proovinud näiteks teha, ütleme siinsamas, Jaapan proovis midagi sarnast teha umbes kümme aastat tagasi, neil sai poole tee peal, sai, kuidas ma ütlen, isu sai otsa või ütleme, nad väsisid ära, ehk siis nad ei suutnud hoida seda nagu reformi lõpuni nagu kümne kümne kinni, ajakirjandus tuli, sõitis sellest asjast üle ja kuna see, kuna on tegemist rikka riigiga, noh, ongi, kirjutad korstnasse ja, ja hakkab minna pärast uuesti, on ju.
Vaata, ma tahtsin selle kolmekümne, neljakümne protsendi jutuga öelda, et ega mingis mõttes see ei ole ka Eesti IT-sektorile hästi mõjunud, et noh, vahepeal hakati rääkima, et jube paljuks läheb see protsent, kõik on ju harjunud, toodavad ainult riigile oma, oma seda ühte asja, keegi ei ole sunnitud nagu välisturule minema, oma äri kasvatama, et jube mugav, muudkui hange tuleb või ta on, hange tuleb või ta on.
Nii see oligi ja, ja ütleme nii, et jumal tänatud see kriis tuli, sellepärast et pärast seda hakati üldse Eestisse eksporti tegema ja me IT- See eksport kasvas iga aastaga kordades, sellepärast et see on enne sellest ei olnud. Et, et selles mõttes see oli hea kriis Eesti IT-sektori jaoks, kaks tuhat üheksa, kaks tuhat kümme kriis. Ta jõudis IT-sektorisse hiljem, eks, aga ma küll nõus ei ole, et, et riigisektorile tegemine halb on, sellepärast et täna on selgelt Eesti IT-sektoris nagu innovatsioonivedajaks just Eesti riik. Ehk siis kuna ei tule väga innovaatilisi hanked erasektorist, siis keegi peab nüüd tegema. Ja täpselt samamoodi nagu, kuna kasutatakse peamiselt Eesti ettevõtteid, on ju, siis Eesti ettevõtted saavad seda kogemust, mida, mis aitab neile siis nagu pärast nagu rahvahelisel turul nagu paremini läbi lüüa. No
See on üks huvitav trend ja täiesti erinev võrreldus muu maailmaga Eestis, ehk siis kui siin mõni süsteem on just tavalikus sektoris minu arust ära elanud, siis lükatakse puhtaks, no täiesti, plats täiesti puhtaks ja, ja tehakse nagu, nagu noh, tühja koha pealt uuesti. Et me vaatame, me oleme praegu väga uhked, näiteks ma ei tea, Maanteeameti infosüsteemide peale ja nii edasi, noh. alles siin tehti, noh, kaks tuhat üheksa tehti süsteeme, kaks tuhat kuus tehti süsteeme, nüüd on jälle kokku lükatud, kõik jälle noh, otsast peale tehtud, eks. Ja kokkuvõttes tuleb välja, et, et see on isegi nagu rahalises mõttes nagu säästlikum, kui see, et sa käid selle MacKyveri teiviga ümber, täpselt. Et noh, ega seesama soomlaste kaks miljonit eurot, mida nad kulutavad, enamus sellest on hooldusraha või ütleme see haldus, see, et sa hoiad seda vana nii-öelda üleval, eks. Ja ütleme noh, meil on jätkuvalt viis tuhat Soome riigi jaoks aitab seda, seda koodi üleval hoida ja nad ütlevad, et neil väga suur osa koodist on kolmkümmend aastat vana. Rääkisime Uus-Meremaa IT-pealikuga, Uus-Meremaa mees ütles, neil on siiamaani kolmkümmend viis miljonit koboli koodi, koodi rida. Ehk siis ja need mehed, kes nagu enamus, kes see progenud on, on kõik surnud tänaseks, on ju, et noh, et et kuidas sa hoiad midagi sellist üleval ja kuidas sa lähed üldse midagi sellist looma või muutma, on ju, et et tõenäoliselt on lihtsam teha seda, et sa nagu noh, ühelepanu ütled, et
Me tegelikult loodame leida, leida võimaluse seda ka sellise range regulatsioonina kehtestada, ehk siis tegelikult, ütleme nii, et see, seda poliitikat on vaja eelkõige nendele, kes, kes võib-olla ei ole kõige professionaalsemad IT-tellijad, et ma igaks juhuks rõhutan üle, et, et Eesti riigis on ka väga professionaalseid IT-tellijaid, kellele seda poliitikat selles mõttes vaja ei ole, et, et ma praegu olen palju selliseid ekspertintervjuusid teinud ja ja nii mõnegi tellijaga on näha, et nad tegelikult juba järgivad seda reeglit. Nad juba ise tegelevad sellega, et nad regulaarselt hindavad üle, kas on mõistlik vanasse infosüsteemi investeerida või tegelikult see infosüsteem asendada. Ja, ja kalkuleerivadki erinevaid alternatiive läbi, et Maksuamet on siin näiteks hea, hea näide. Aga on ka neid maju, kes ei ole sellisele professionaalse tasemele veel jõudnud ja nende jaoks on neid täiendavaid check-pointe või checklist'e vaja.
Täpselt nii ongi ja sama asi on ka näiteks samal Eesti.ee-ga või selle portaaliga, et, et meil on ikka tõsised vaidlused täna, et kas Eesti üldse vajab sellist portaali või mitte. Sul oli väga õigus, sa ei leia sealt midagi ülesse, sellepärast et sul ei ole kunagi Eesti riigiga suhtes välja arvatud maksud, sul ei ole nagu kasutajakogemust. Ega
Aga kas see ei tekita järjekordselt, me alustasime oma saadet Riigikogu veebikritiseerimisest ja üks mehhanismiks põhjuseid oli see, et kõik teavad, et noh, et me oleme monopoolses olukorras ja niikuinii see asi tuleb, niikuinii see raha on ja niikuinii kulutame ära, et see tekitab Eesti IT-ettevõtetele võib-olla teistsuguse sellise väga halva olukorra, kus nad teavad, panevad kalendrisse, et aa, viie aasta pärast tuleb see, viie aasta pärast tuleb too, kolme aasta pärast tuleb too ja niikuinii ta tuleb turule, Ja see tekitab meile uue samasuguse ratta, et keegi ei viitsigi ennast väga liigutada, sest kõik teavad, et regulaarselt tuleb riigikast rahalaev.
Selles skandaali muidugi, ma tahan öelda, et varem pole olnud, aga ma olen sinuga nõus, et mind suhteliselt väsitab tegelikult see, et kui kellelgi on kuskil negatiivne kogemus e-riigiga, et siis ta ostab kohe Facebooki ja tag'ib mind sinna. Enne
Nõus sellega, aga ühesõnaga jah, et, et viimased kaks aastat aetava meeskonnaga on püüdnud seda nagu riigi IT-investeeringute raha nagu juhtida ja, ja seda targemaks muuta ja Ja vähemalt need tulemused, mis on praegu ajas juba, on selgelt seda näitavad, et, et, et asi on läinud paremaks, et kui algusaegadel me hakkasime küsima noh, nende samade taotlejate käest, et miks teil seda süsteemi ikkagi vaja on ja mis kasusid tahate saavutada ja nii edasi, siis, siis ma ei tea, et kommenteerime ise, aga küll vaatan, ütlen küll, et, et täna ikkagi nagu tellija peab olema ikka väga tark, enne kui ta üldse tuleb nagu meie käest raha taotlema.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]