Komisjon on kollegiaalne organ, see koosneb kahekümne kaheksast liikmest, keda juhib president. Ja on selge, et ta on ka poliitiline organ, kõikide nendel poliitikutel on erinevad arvamused eri küsimuses. Nii et, et kui, kui oli strateegia kujundamise faas, siis oli ka loomulik mõneti, et volinikud olid ka oma avalikes väljaütlemistes tihtilugu veidi erinevatel seisukohtadel. Kuna strateegiat ju veel ei olnud, seda alles kujundati, pandi kokku. Nüüd, kui strateegia on olemas ja me oleme ära vaielnud oma vaidlused, siis eeldatavalt kõik volinikud ja kolledž tervikuna on selle strateegia taga. Ja noh, seda me nägime ka pressikonverentsil, kus asepräsient Ansip ja volinik Oettinger väga sõbralikult esitasid seda strateegiat koos.
Andrus Ansipil oli Eestis pressikonverents, umbes nädal tagasi vist, mälu või peta, ja ma istusin seal ja ma mõtlesin päris mitu korda, et, et Andrus Ansip on läbi teinud tõenäoliselt kõige kardinaalsema muutuse, mida ükski Eesti poliitik on oma karjääri jooksul pidanud tegema või, või saanud teha. Ansip kaks tuhat viisteist opereeris avalikkuse pressi ees terminitega sujuvalt nagu VPN, Decrunch, Twitter, Spotify, torrent. See ei meenutanud mulle mitte ühegi kandi pealt seda Andrus Ansipit, kes siit Tallinnast ära läks. Sa oled vähemalt seda muutust väga lähedalt näinud, kuidas see nii kiiresti sai käia ja kas see on sinu, sinu jaoks tundub ka selline väga suur muutus, nagu ta võib-olla meile siin Eestis tundub?
Strateegia on valmis ja heaks kiidud komisjoni poolt, et see on komisjoni strateegia, meie seisame selle eest ja, ja ka vastutame selle elluviimise eest. See ei tähenda, et me saame seda üksinda teha, et Euroopa Liidus kaks seadusandlikku institutsiooni on parlament ja nõukogu, parlament kodanike poolt valitud nõukogu esindab liikmesriike valitsusi. Ja meil on vaja tegelikult nende heakskiitu sellele, mis me strateegias oleme ette näinud nendele sammudele. Ja selle heakskiidu saamisega me oleme ka alustanud, et, et ka selle strateegia kujunemise käigus kakskümmend kolm liikmesriiki. Saatsid oma panused sinna strateegiasse, et me võime küll ütelda, et see on komisjoni strateegia, aga tegelikult on see meie ühine strateegia, et samamoodi. Suuremad Euroopa Parlamendi fraktsioonid kirjutasid oma ettepanekuid. Nii et kõik need, meil on seal kolm sammast, kaksteist tegevusvaldkonna, kuusteist konkreetset sammu. Ei ole ühtegi sammu, kus ei oleks vähemalt kolmandike liikmesriike ja kaks suuremat poliitilist gruppi parlamendist taga ja see võib-olla eristab seda. Digitaalse ühtseturustrateegiat ka sellest eelmisest digiagendast, mis oli veidi laiapõhjalisem, laiahaardelisem. Aga võib-olla selle kokkupanek ei olnud niivõrd. Inklusiivne. Kaasav, kaasav. Aga ma
ju, noh. Komisjoni vaatenurgast tegelikult ei ole tähtis, et kas meil on kolm, kolm tuhat, kolmkümmend operaatorit või on kolm tuhat lokaalset operaatorit, kolm üleeuroopalist operaatorit, Tähtis on see, et oleks piisav konkurents, taskukohased hinnad ja kiire internet, et need on need kolm asja. Et kui rääkida tulevikust, eks ju, mida meil on vaja teha, on see, et liikmesriigid rohkem koordineeriksid oma nii-öelda spektrumipoliitikat, ehk siis sedasama võrgumah, võrgumahu väljaandmist. Ja miks seda vaja teha on, on see, et muidu lihtsalt kõik need toredad tuleviku asjad nagu asjade internet, Euroopas, nii hästi toimima ei hakka. Kindlasti nad hakkavad, aga lihtsalt suure viitajaga. Ja kui me oma, kui me oma väikest killustatust siin ära, jällegi ära ei kaota.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]