Kirsi Altjõe ja Andrei Korobeinik tegid uue idufirma

Tere tulemast kõigile Restarti kuulajatele on taas kolmapäev ja Taavi Kotka, Henrik Roonemaa juhivad saadet. Meil on siin läbi aastate käinud igasuguseid idufirmasid külas, aga täna on esimene selline kord, kus idufirma asutajate seast leiab ka endiste Restardi saatejuhtide nimed. Ja need on loomulikult Andrei Korobeinik ja Henrik Aavik, aga meie tänane külaline on selle firma kõige tähtsam asutaja ja tema nimi on Kirsi Altjõe ning see ettevõte tegeleb teise ringi lastekaupade müügiga ja mitte lihtsalt lastekaupade, vaid luksuslasteriiete müügiga. Ning nende plaanid on väga suured, kuna maailmas keegi sellega väga ei tegele. Tere sulle ka, Taavi. Tsau. Sa oled eeskujulik Eesti kodanik, sul on palju lapsi. Neli.

Hästi tähtis, sama naisega.

Okei, vot see ei ole meie tänase saate teema, kuigi võib-olla, kui me saame mõne muu külalise, mõne muu ideega, siis me räägime ka sellest, aga. Täna me räägime laste riiete teisest ringist ja, ja luksuslasteriete teisest ringist ehk. See firma, Smallsfashion, on mõeldud selleks, et panna loodust hoides ja rahasäästes teisele ringile müüki oma laste väikseks jäänud vanaks kantud riided. Ja ma arvan, et sul on kapid täis neid Gucci, Gucci, Adidas, mis need on, ma ei teagi, mis siin kõvad brändid on.

Ma kujutan kohe ausalt ära, et Gucci mutsid kindlasti, Gucci mutsid kindlasti ei ole, aga, aga. Palju on selliseid ilusaid asju kindlasti, mida noh, mida, mida tahaks panna teisele ringile, et kindlasti ma olen kõrvkikis kuulan täna, mis võimalused on kohe.

Ja, ja me saamegi öelda tegelikult ka siis tere meie tänasele külalisele, Smalls Fashioni kaasasutaja Kirsi Altjõe. See, mis ma enne rääkisin Restarti saate kohta, et selles firmas on siis hea mitu inimest, kellest Kirsi saab rääkida, aga kaks nendest on kunagi juhtinud Restarti saadet. Need on Andrei Korobeinik, kes Pärnus on väga segane alati, kas parasjagu inimene on võimul või ei ole võimul, ma ei tea, aga, aga on võimalik, et ta on ka Pärnu linnavalitseja. Ja, ja Henrik Aavik, nemad siis koos juhtisid seda Restardi saadet enne, kui mina ja Taavi hakkasime tegema, ma ei mäleta, kas sa tegid teise Henrikuga Taavi koos ka enne või?

Ja ei, mina ikkagi suutsin, mina vahetasingi välja Andrei, ehk siis päris mitu aastat me tegime Henrik Aavikuga koos jah, ja siis lõpuks sina vahetasid välja teise Henrikuga.

Ja nüüd on siis restardi ja läbi aegade neljast saatejuhist kolm on noh, teinud oma idufirmad, minul on veel ikkagi see nagu päris tehnoloogiline idufirma tegemata, et ma.

Mis jutt väsi, geenius on, puhas

idufirma. Ja rahvusvaheline ka ei olnud, et ma ikkagi tunnen, et mul on veel midagi öelda, võib-olla. Aga lähme, Kirsi, selle smalls fashion juurde. Kui ma nüüd ütlen, et see on turuplats selleks, et panna müüki oma kallid heade firmade toodetud. Aga väikseks jäänud, mis iganes moest läinud lasteriided, kas mul on enam-vähem õigus või kuidas sa ise kirjeldad seda, mis on smalls fashion?

Jah, sul on, sul on õigus ja, ja natukene ma laiendaks seda sellepärast, et kuidas see smalls fashion üldse alguse sai, oli nii, et. Alustasime ikkagi sellega, et müüsime kõigepealt seda esimese ringi luksuskaupa. Et kui ma tulin siia Lissaboni, mul on selline taust, et ma olengi laste moe ja, ja fashion taustaga. Ja siis ma avasin Poe, kus olid sellised brändid nagu Balenciaga, Balmain, kõik sellised top brändid, mis oli noh, tegelikult väga suur töö üldse, et need brändid siia tuua, need ei olnud Portugalis. Et tõestada nendele brändidele siis Milanos, Pariisis ära, et, et Portugal on väga äge koht, kus selline pood teha. Ja, ja kui me alustasime, see oli kaks tuhat üheksateist detsember, mis oli nagu hästi, hästi ilus aeg, millal avada pood ja kakskümmend, kakskümmend kohe veebruaris hakkas, hakkas kõik selline möll peale. Aga see õpetas väga palju, et kui me tegime poe lahti. Siis me, me, me kohe hakkasid tulema kliendid, aga pandeemia ajal me saime sellelt kliendilt sellise tagasiside, et okei, ma ostsin selle Chimeney kleidi, aga mul ei olnud väga aega seda kasutada, ei olnudki väga võimalust kuskile sellega minna. Ja põhimõtteliselt pandeemia ajal siis hakkasidki meie kliendid ise pakkuma meile, et kuule, aga mul on selliseid asju kapis, et mis ma teen. Ütlesime, et too siia, nad on ju kõik väga head kvaliteediga, väga ilusad, et vaatame, mis saab. Ja me avastasime, et sellel teisel ringil on tohutu potentsiaal, sellepärast et kui ma ütlen niimoodi, et ma selle uue Balenciaga tossu müün ära võib-olla Q2-ga, siis teise ringi Balenciaga tossu ma müün ära nädalaga, sellepärast et hind on parem. See on paljudele selline esimene emotsioon, eks ju, luksuskaubas, sa saad selle, selle huvitava asjaga, väga hea hinnaga. Ja me avastasime ka seda, et inimestel on kadunud ära selline, et Jakk, et, et see on kasutatud asi, et ma ei tea, kas ma panen oma lapsele, tegelikult ei ole, et. Et minul on poes kõrvuti uus ja vana ja seesama klient, kes ostab uut, ostab ka teise ringi asja, mis on nagu üli-üliäge, mulle see väga-väga meeldib.

Aga siin ongi nagu huvitav, et noh, ma hakkasin ka praegu mõtlema, et, et issand jumal, et noh. Natuke kasutatud toss, kui hästi välja näeb, lapsel ju kasvab jalg igas tunnis, vaks või kaks, on ju, et. Et jumala eest, et kui saaks nagu noh, vähe, vähe, vähe nagu säästlikumad seda kõike, on ju. Ja siis noh, ma üldse ei mõelnudki selle peale, aga, aga samas kui sa niimoodi ütled, et. Ega tõesti noh, ma ei ole kaltsuka klient nii-öelda on ju, et sa ei lähe seda nii-öelda teise ringi noh, nii-öelda mekasse seda kaevlema ja seda poni otsima, et noh, et, et ma lõpuks leian midagi, on ju. Et see võõristus tõesti oli nagu suur, et aga miks see nagu, kas inimesel on siis tunne, et kui on kvaliteetbränd, et siis järelikult ei ole kaltsukas, et siis on nagu nagu sama hea kui uus või?

No meie eripära ongi see, et, et sa saad kõrvuti sellesama kogemuse, et sa tuled sellisesse luksuspoodi, selles täpselt sama, selline emotsioon on sind käi, sinuga tegeletakse. Kõik lõhnab hästi, kõik näeb välja väga ilus, sulle pakutakse ka võib-olla klaas šampoost, eks ju, ja siis sa vaatadki ringi ja ostad selle, mida sa tegelikult tahad. Ja, ja väga paljud avastavad selle teise ringi meie käest. Aga ma võin ka öelda sellist asja, et, et see teise ringi kaup ei ole ka. Selles mõttes ta on, ta minu jaoks on ta väga oluline asi, et kõik, kui me räägime luksuskaubast, siis sellel ongi kvaliteet ja sellel on eluiga palju suurem, palju pikem. Et kui me räägime kiirmoest, siis see juba by default, eks ju, me ütleme selle sõna kiireks ja siis ta kiiresti kasutad, kiiresti annab ta ära ja ta kvaliteet on nii. Nii lühikene, et, et seal tõesti ei olegi seda teist ringi, aga luksuskaubale me räägime teisest ja kolmandast minu pärast kas või neljandast ringist. Et kui täna jõuab moetööstusest ainult üks protsent asju teisele ringile, siis ja sellel ei olegi potentsiaali, sellepärast et see nii-öelda selline masstoodang, tal ei olegi potentsiaali jõuda, kuna ta ei olegi selleks tehtud, ta on ju tehtud selleks, et sa kiiresti vahetaksid ta välja uue vastu. Sest luksuskaubal on see potentsiaal, kuna tal on kvaliteetne kangas, tal on kvaliteetne disain ja disain on ajatu.

Me saame sellest aru, aga ma mõtlengi, et noh, pood ei ole ju start-up on ju, et start-up ja see saade on ikkagi mõeldud sellest, et sa hakkad seda nüüd kuidagi skaleerima. Tehnoloogia abil seda nagu käivet hüppeliselt kasvatama, uusi kliente leidma ja nii edasi, et. Et see suurem plaan on ikkagi siis see, et inimesed lihtsalt nagu, kus sa nägid seal poes, et see töötab. Et siis nüüd inimesed hakkavad ise panema QG poekeskkondaseid asju ülesse ja siis sinuaaliselt vahendad kenti ja.

No pood ei ole start-up, aga, aga see pandeemia õpetas, et kui vanasti enne pandeemiat võib-olla seitse kuni kümme protsenti luksuskaupa müüdi, onlainis. Siis pandeemia ajal näiteks maailma suurim luksuskaupade müüa, Farfetch, tõstis oma käivet kuuskümmend kuus protsenti. See tähendab seda, et onlain on, on väga atraktiivne ka luksuskauba jaoks, mis ei olnud varem, see tõesti on fakt, et Gucci-t keegi ei ostnud onlainis, kuna sa tahtsid seda kogemust. Kui me näeme, et täna ostetakse online'is ja mina näen seda, et kui ma panen toote ülesse, mis on teine ring, ma panen ta oma poodi ülesse, aga ma panen ta ka, ma panen ka sotsiaalmeediasse ülesse, ma panen ka oma veebipoodi ülesse. Siis ma müün seda kiiremini ja kaugemale, ma müüsin just eile Austriasse, üle Ida Sloveeniasse, ma olen saatnud isegi Aafrikasse teist ringi, et seda luksuskaupa just. Ma näen, sellel on väga suur huvi, kuna ta on hea asi, kvaliteetne asi, vahest on ta isegi sellisest kollektsioonist, mida enam ei ole, ongi vau, et ma olengi otsinud midagi sellist ja, ja kuna me näeme, et sellel oli suur huvi ja ma nägin just hästi palju, mida osteti, oli läbi. Instagrami, et panin pildi ülesse, kohe tuli Instagram, oi, mul on huvitatud ja see oli väga suur töö minu tiimi jaoks kogu aeg vastata nendele Instagrami, et mis see on, kuidas see on, palju maksab, kus see on. Et me nägime, et inimesed telefonis liigutavad väga palju, emotsiooni pealt ostavad ja leiavad asju, nii et. Siis meil tekkiski selline mõte, et kuidas vähendada seda ringi, et praegult ma olen teinud selline, mul on olnud selline TaylorMade service, et kõik tuleb minu kätte, ma. Pildistan nad üles, ma panen nad ülesse online'i, ma tegelen kogu selle sotsiaalmeedia poolega, aga kui saaks selle kiiremini, nii et kliendilt kliendile ja kaasata ka teisi ettevõtteid sellesse teise ringi programmi, sest me ei räägi täna ainult sellest, et. Mis on huvitav, on see, et seda rikast inimest, no tõesti, kes ostab seda Gucci-t, Gucci-t ja Balenciagat oma lapsele, mis on, mis on tohutult kallis, minu, minu rekord müük, ühekordne müük ühele inimesele oli üle kümne tuhande euro. Ma lihtsalt ei usu, et ükski laps seda ära kannab sellise, sellise kiire aja jooksul. Siis ma ütlen, et seda inimest alati ei motiveeri see raha. Me nägime, et teda motiveerivad hoopis teised asjad, et. Et teda motiveeris näiteks, kui ma ütlesin, et sa saad selle müüdud toodete eest krediiti, see motiveerib teda. Ja siis ma ütlesin, et kui teda ka krediit ei motiveerinud, et me paneme selle sinu valitud annetusse. Et seda rikast inimest motiveerivad natuke teised asjad kui see, et võib-olla, mis on Vintidi kasutaja motivatsioon, et tema tahab võib-olla seda kümme eurot kiiresti kätte saada. Aga seda rikast inimest ei motiveeri see kuuskümmend eurot, mida ta saab second handi pealt. Seda motiveerib võib-olla see, et kui ma müün ära kolm vana asja, ma saan ühe uue asja või see, et ma kogun endale mingi summa ja see läheb näiteks Aafrikasse, et me riietame seal lapsed või anname kooliharidust lastele.

Aga kui palju, Kirsi, see, kui palju see selline üleüldine roheteadlikkus? On, on muutnud seda valdkonda, et ma, ma usun, et ma vaatan oma tutvusringkonnas ringi ka, et on palju inimesi, kes. Noh, Taavi ütles selle sõna kaltsukas, eks, ja noh, kogu aeg ongi nende kohta öeldud kaltsukas, ma ise kasutan ka seda sõna. Ja see ongi nagu käibe nagu väljend, aga, aga ta ei ole nagu enam kaltsukas, kus käivad inimesed, kes ei jaksa umbes, ma ei tea, uusi teksaseid osta kuuekümne euro eest, eks. Vaid, vaid see on miski, mida inimesed ütlevad, et aga milleks ma koorman loodust. Näe, see on jumala korralik särk, eks ole, või see on jumala korralik kampsun, et miks peab ühe juurde tootma, et see, et see selline nagu rohe aspekt on. Väga suur nagu argument, miks, miks minna teisele ringile, kui palju sina seda näed seal luksuskaupade maailmas?

No minu isiklik motivatsioon on väga palju see roheaspekt, sellepärast et ma näen, kui suur ületootmine toimub moetööstuses ja see on minu isiklik suur drive on see, et, et miks me peame nii palju tootma, kui me saame kasutada. Mega ilusaid, megakvaliteetseid asju, mitu korda ja mitu põlvkonda, et see minu isiklik motivatsioon, inimestel, kes on minu kliendid, on väga erinevad motivatsioonid. Mõnel ongi see, et see on ilus asi, mille ma saan väga hea hinnaga, mõnel on see, et see on unikaalne kollektsioon, mida kellelgi teisel ei ole. Mõnel on, mõnel ongi see tõesti see, see roheaspekt, mõnel on see, et kuule, aga ma niikuinii, ma panen seal ainult liivakasti, eks ju, et ma võin võtta ka selle nii-öelda teise ringi kenso panna sinna liivakasti. Väga erinevad on motivatsioonid, ma ütlen ka mõnel on ka see annetuse motivatsioon, et ma tean, et mul on see kapitäis riideid, ma ei tee nendega mitte midagi, selle raha ma saaksin annetada ja, ja nii-öelda see natuke motivatsioon midagi head teha tagasi.

No sorry, ma pean nüüd vist ikkagi purustama mingi asi, et rikkad ja roheline nagu väga hästi ilmestab seda kliimaga konverentside kokkutulek, kuhu tullakse kõik, igaüks oma arendaja eralinnukiga, eks, et. Ja noh, ütleme niimoodi, et sa võid ju seal prügi sorteerida ja, ja sedamoodi nagu. Noh, uuesti tööle panna, aga kui sa lähed ja teed jälle ühe puhkusereisi New Yorgis on ju, et noh, et siis see kõik on vastu taevast jälle, et. Noh, nii-öelda kui me räägime päris rohelisest, on ju, et, et see selleks, aga ma ikkagi, me oleme ikkagi natuke tehnoloogiasaade ka, ma tean, me sind Kirsi kiusate tehnoloogiaküsimustega, aga. Me peame su ärist aru saama, ehk siis nüüd sul oli pood, selle pealt õppisid. Ja nüüd ma saan aru, on teeb platvormi, kus põhimõtteliselt sa viid nagu pakkujad ja, ja ostjad kokku.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis see sai alguse niimoodi, et mul käis siin üks influencer poes ja ütles, et vau, mida sa teed, et see on nii väga-väga äge. Ja ütles, et aga mina olen hoopis telesaates, noh selline Lissaboni Anu Välba kutsus mind hommikutelevisiooni, et ma rääkisin siis oma sellest põhimõttest, mida ma teen, miks see, miks see on oluline, see teine ring luksuskaupadele. Ja, ja rääkisin sellest, et tooge asju, mina müün ära, teie saate kas siis raha, krediiti või, või mis iganes te tahate. Ja, ja sellest saatest kujunes välja see, et noh ikka edava inimesena. Natukene siin ja seal ka postitasin, panin LinkedIni ülesse, et käisin Portugali televisioonis, mis oli noh pärast väljakutse iseendale ka portugali keeles midagi rääkida. Ja sellest LinkedIni postitusest hakkas nagu asi pallina veerema, et minuga hakkasid ühendust võtma USA start-upi kiirendid. Et mis sa teed, mis tähendab see sustainability ja luksus ja, ja kõik selline asi ja mõtlesin, et no mina teen oma asja, mina lihtsalt päästan siin maailma ja üritan business teha rohelisemaks, on ju, omal viisil, reaalselt omal viisil. Aga USA-s üks väga suur kiirendi ütles mulle, et kuule, aga meid huvitab see teema. Meid huvitab see, et pane selle tehnoloogia pool sinna, et sa ise räägid, et saaks kiiremini teha ja, ja sealt hakkas ka arenema, et ma hakkasin otsima. Sellist viisi, kuidas seda siis suurendada seda, seda müüki, kiirendada müüki, panna rohkem inimesi sellesse, sellesse süsteemi ja sellest siis hakkaski kooruma selline mõte, et peaks tegema äppi ja peaks hakkama kaasama ka teisi ettevõtteid sinna. Kuna me räägime täna ka sellest, et see ei ole ainult see, et, et inimeselt inimesele müük, vaid mina pakun ka ja minul on ütleme nii, et üheksakümmend üheksa protsenti klientidest tahab tegelikult saada krediiti uue jaoks. Siis siin on potentsiaal kaasata teisi lastekaupade müüjaid luksuspoode, mis on põhiliselt Itaalias. Terve Itaalia on täiesti luksuspoode, neil ei ole isegi online-poode sealjuures ja nendel ei ole seda oskust tegeleda sellise ethnoloogilise poolega, et see krediidimajandamine ja, ja need asjad, et ja siis hakkaski. Kooruma sellest välja nii-öelda äppi idee, teiste ettevõtete juurde minekuid ja, ja see on väga kiiresti arenenud, ma olen nüüd käinud Itaalias. Kirendis rääkimas, kellele ütlevad, et nad ei ole mitte kedagi näinud, kes seda teeks selles valdkonnas, et on ju tegijaid küll, on, on Vintid. On Vestiaire selles vallas, kes teevad seda sekka nüüd, aga mitte keegi ei keskendu laste, kaupade ja luksuse, luksuse osale. Ja sellest on siis hakanud kasvama välja selline asi, et, et nüüd ma lähen järgmisest nädalast ühte Skandinaavia kiirendisse oma selle teemaga siis, et. Ja sealt ongi tulnud Andrei ja, ja Hendrik Aavik on need, kes siis tegelevad selle tehnoloogilise poolega ja aitavad mul seda startup'i maailma aru saada, sellepärast et mina olen lihtsalt selline suure südamega kapitalist, kes on, teeb lihtsalt oma äri.

Aga mõtlengi, et noh, start-upi tegemine oli ju lihtne, et nüüd on muidu oli ju tore sellist oma poekest pidada seal ja, ja noh. Oli aega tegeleda muude asjadega ka võib-olla on ju, aga nüüd kui start-upi tegema hakata, siis noh. Ütlen siin oma kodu kogemusest, kui on ikka vaja kella kümne tagasi tööle ronida, siis tuleb ronida, on ju, et noh, et, et õhtul ma mõtlen, mitte hommikul on ju, et. Et kuidas sa jõuad üldse? Ei, see

on väga tore, see on tõesti, võtab väga palju aega, kuna sa pead suhtlema erinevate ajavöönditega. Erinevates keeltes, erinevates kultuuriruumides, see protsess on olnud väga, väga, väga tore.

Aga mis siin motiveerib, et see ongi see, et seda sõike teha nagu suuremal skaalal, on see raha, no raha ei ole ju halb motivaatoriga, me ei pea seda häbenema, on ju, et noh, et, et noh, võimalik kui start-up on edukas on ju, et siis noh, ikkagi ju tuleb, et.

Ma arvan, et inimest, keda motiveerib raha, see võiks töötada siin Portugalis kinnisvarääris palju kiiremini saada palju rikkamaks, et kindlasti ei ole see raha, mis motiveerib, et, et. See, mida teha midagi uut ja muuta midagi maailmas, kui inimeste mõttemaailm olekski selline, et, et Taavi, kui sa räägid, et sul on, sul on väike tütar ja kui sa ostadki selle asja, mis on kvaliteetne, võib-olla natuke kallim kui sa plaanisid, aga kui sa tead, et sa saad sellest kuuskümmend protsenti rahast tagasi. Ja see läheb teisele ringile, siis sa teedki võib-olla selle ostuotsuse juba targemalt. Sa tead ka seda näiteks, et sul on see platvorm, kus sa seda müüa saad ja et need asjad kõik nagu liiguksidki õiges suunas, et täna, kui me räägime, et. Et siin Kristjan Lepik ja teeb oma tiimiga, eks ju metsast midagi totaalset uut, on ju, siis ma ei tee nii suurt asja, ma ei tee midagi nii suurt ja uut asja, aga ma teen asja, mis on nii reaalselt katsutav ja nii reaalselt äratehtav.

Aga miks siis nagu lapsed, noh, ma ütlen, et see väike tütar, kellele sa vihjad, see on juba pärast tiinekes on ju, viisteist. Et ja vot seal nüüd juba on kutsi mutsit, on ju, et noh, ikkagi peab olema selles vanuses, ma saan aru, on ju. Et, et miks sa tõmbasid selle piiri, et noh, et ainult lasteriided, sellepärast et su pood oli selline või, või see on kuidagi nagu fookuses nagu säästmiseks või see on kokkuvõttes sa oled juba välja mõelnud, et tegelikult võiks ju. Kogu lux kaup olla nagu teisel ringil läbi sinu platvormi.

Algus on kindlasti see, et ma olen selles äris, et ma olen selles laste moes sees, teine asi, et lapsed kasvavad väga kiiresti välja asjadest, ma võin näiteks öelda, et teiseks eluaastaks on laps välja kasvanud keskmiselt kahesaja kaheksakümnest tootest. Kakssada kaheksakümmend toodet, mis, mis võiksid saada, eks ju, uue elu. Et lapsed kasvavad kiiresti, see vajadus on hästi suur ja kui ma vaatan kõiki prognoose, siis järgmise viie aasta jooksul on see second hand'i kas on planeeritud kahekordseks. Ja kes seda viivad edasi, ongi väikeste laste vanemad, põhiliselt ikkagi emad, kes sellega siis tegelevad. Et seal on väga suur potentsiaal ja seda, see on ka nii-öelda see, see tühi nišš, eks ju, kus ei ole mitte kedagi veel.

Nii, aga mõtlengi, et sa oled küll läbi kiirendite käinud, oled juba hakanud siin otsas midagi ehitama on ju, mis on seda, et sa pead mõtlema ka mingite. Kuidas ma ütlen siis nagu puudu või nüüd nagu, nagu challange'ite peale ja no ütleme, sellises maailmas me oleme siin saates varem ka Henrik ju käsitanud nii-öelda seda. Taaskasutuse teemat ja noh, alati on see kvaliteedi probleem on ju, et noh. Balentšaga, Balentšaga on ju, teed ilusa pildi ära, on ju, noh, teed pärast paki lahti, vaatad kurat nagu. Et kus nendega hööveldamas on käidud, on ju, et noh, et pole seda kvaliteeti siin ollagi, on ju, et noh, et, et. Kas sa juba nende küsib, noh, poes on sul lihtne, sa vaatad, on ju, kaup tuleb sisse, ütled, et sorry, aga noh, see on ikka ära trööbatud, on ju, et seda me ei võta siia, on ju, et nagu, et. Aga, aga noh, netis, kui sul on platvormi peal sihukest asja teed, kuidas sa tagad kvaliteedi?

No enamasti see, see käib niimoodi, et pilt on see, mis, mis peaks siis kõnetama nii müüjat kui ostjate, see peaks olema. Valideeritud pilt, sellepärast et, et see on selle järgi, mida siis oodatakse, mida ostetakse.

Vabandust, see on valideeritud pilt, et paned selle päeva ajalehe kõrvale nagu noh, ma ei tea, mingid pommipanijad tavaliselt teevad oma ähvardusi.

Aga me oleme rääkinud sellest erinevates kiirendist ka, ka Itaalias, et, et kuidas valideerida, et näiteks Vestier, kes on üks unicorn'idest, kes tegeleb selle, selle teise ringi luksuskaubaga. Või The Real Real USA-s, need kõik alustasid niimoodi, et nad valideerisid sedasi, et nad võtsid oma selle Gucci, mis tuli, võtsid endale, siis nädal aega vaatasid seal nuusutasid, panid natukene midagi seal vett peale, vaatasid, kas on päris õige nahk. Aga see, see tegi selle protsessi kalliks ja see tegi selle protsessi väga aeglaseks, et kõik on läinud seda teed, et see nii-öelda see vastutus jääb siis sellele müüjale, et. Müüja peab olema siis selline, kes, kes, kes annab selle, et see, mida ma müün, see on see, kõik on läinud seda teed, sellepärast et keegi ei jaksa oodata kolm nädalat, millal tuleb sinule nüüd see toode, mille sa oled online'ist ostnud. Ja ma ütlen ausalt, et me ei räägi, me ei räägi täna sellistest summadest nagu on investeeril, kus kott maksabki, Louis Vuittoni kott maksab üheksa tuhat eurot. Me räägime keskmiselt tooted, mille hind on kuuskümmend kaks eurot. Kui ta näeb välja nagu Gucci, lõhnab nagu Gucci, maitseb nagu Gucci ja ma saan sellest teha kolm pilti oma Instagrami jaoks, siis tegelikult sellest kliendile piisab. Et kui nüüd on selline situatsioon tõesti, et see müüa müüb seda toodet, mis on väga-väga kehv, siis jääb selline, selline nii-öelda vahe sinna, et see raha, mis liigub, sellel on natukene aega, et seal on kolm päeva, on aega sellel, kes sai selle toote kätte öelda, et. Et kuule, et see ei olegi Gucci või sealt mul tuli hoopis, ma ei tea, õllepudel, eks ju, et mul ei tulnudki seda õiget asja kätte. Et seal on natuke see, et me saame seda, seda raha liikumist kinni hoida, et see, kes müüb seda halba toodet, see ei saa seda raha kätte.

Me oleme siin natuke ühte huvitavat teemat ju puudutanud, et sa ise ütlesid ka, et ei olegi Gucci. Ma arvan, et seal võib, kui sa selle asja hoiad nagu väikseks, et need inimesed, kes käivad sinu poes. Nad teavad, mida nad ostavad, sina tead neid, eks ole, see on mõnes mõttes nagu klubi ja et mitte ainult müüa, vaid et ka ostja on kuidagi verifitseeritud, eks, et ta teab, mis, mis see on ja mida ta ostab. Kui nüüd see asi ajada suureks, on ju, siis ma arvan, et seal võib tekkida ridamisi olukordi, kus keegi müüb mingit suvalist särki, millele on ilus silt peale pandud, eks ta müüb mingit võltskaupa. Ja ostja ei pruugigi aru saada kohe, on ju, et see on võlts, vaid võib-olla piinlik moment, kui. Riietab oma lapsed kutsisse ja läheb basseini peole ja siis teised emad ütlevad, et fui, mis asi see on. Et, et see pettumus võib tulla nagu ootamatult ja hiljem, eks ole, kuidas sa seda võtsingute

probleemi ise oled mõelnud? Olles inimene, kes, kes käib kaks korda aastas brändidega kohtumas nende samade. Balenciagade, Moskinode ja, ja kõikide brändidega, siis igaüks mõtleb selle peale, et teine ring on aina tähtsam. Ja näiteks tooted, mis tulevad, Louis Vuitton, peadisainer, kes on küll taevastel teedel, nüüd lõi ka ju lastebrändi Of White Kids. Ja nendel on juba kõigil hologrammid, Dolce Cabanal on hologrammid, nii et sul on. Nagu raha, peidetud märk. Jah, et seal on nagu peidetud märgid on tõesti toodetel olemas ja kui sa panedki sellesse kohe eesmärgina see, et sa pead näitama ära, milline. Ma ei saa enam eesti keelt rääkida. Ütle portugali keeles. Ma ei saa, inglise keeles tuleb kõik, milline, eks ju, label on sul taga, eks ju, kõik need, mis on turvaelemendid, see, see juba. Hakkab tõestama seda ja lõppkokkuvõtteks on see selline äri, nagu ma ütlesin ka, me ei räägi kümnest tuhandetest eurodest. Millest, millest juttu oleks, vaid me räägime selline keskmiselt kuuskümmend kaks eurot on see toode, aga mis minu jaoks on väga oluline, näiteks on see, et uus toode, mida ma müün, on keskmiselt sada eurot. Ja teise ringi toode on kuuskümmend kaks, me räägime asjast, et seda hindab nii ostja kui müüja, mis on nagu väga tore, et see teine ring ei ole nii-öelda see Taavi kaltsukas enam, et see teine ring on nagu jumal äge asi.

Aga vot see sama, et noh, ta ei muutuks selleks kaltsukaks nii-öelda, on ju, et sul see lubadus, et sa leiad sealt ikkagi, et sa pead nima poni otsima, vaid no kõik asjad on ikkagi ägedad, on ju. Tähendab seda, et sul peab olema mingi väga kindel nimekiri, et noh, ala ongi, et noh, et sul on seal Balantšaga ja Gucci ja Mutši on ju, aga vaat näed, see Rootsi. Või ma ei tea, Eesti marat näiteks nagu ei tohi tulla, et noh, see ei sobi, et, et kuidas te seda nagu piiri tõmmate, kas te üldse tõmbate selle piiri, sest kui see piiri ei tõmba. Siis jälle võiks ju kõike müüa noh, et, et nagu mitte ka. Rebokit, vaid, vaid ka on ju, et noh, et, et nagu noh paneb, pole nagu korralik tennise on ju, paneb müüki on ju, et noh, et, et. Et aga noh, see ei ole seda kutsimutsi on ju, et noh, et, et, et. Põhiliselt defineerid ette brändid, mida üldse saab müüki panna.

Jah, et need brändid on ette defineeritud, et täpselt, et ei tuleks seda sellist brändi võib-olla. Mis hakkaks segama seda poni otsimist sellest, sellest hunnikust. Aga me räägime sellisest ärist, mis on nii suur, et Eestis võib-olla, kus ei olegi. Selliseid, selliseid brändi üldse müügil, siis kogu maailmas on see nii suur äri, et mitte ükski asi ei ole peatanud, mina olen, saatsin kaks päeva enne seda, kui, kui Ukrainas hakkas sõda Ukrainasse asju. Samal ajal kui Palestiina ja Iisrael üksteist pommitavad, mina saadan ikka Balmääni jakke sinna, raha ei maga mitte kunagi ja lapsed kasvavad ja rikastel on see huvi nende asjade vastu. Et see, see äri, mis näiteks. Mina väga selgelt tunnetasin, kui, kui Venemaa ja Ukraina nüüd ära kukkusid, Euroopast hakkas klient ära kaduma, siis ma saadan ikka Lähis-Idasse ja USA-sse väga-väga palju kaupa, nii et, et see, see ringluses on nii palju tooteid. Miks nad ei jõua teise ringi, kui me räägime, täna jõuab vähem kui üks protsent üldse asjadest teise ringi, et noh, see on minu küsimus, ma tahaks lahendada selle ära, et need asjad, mida müüakse sadades miljonites, näiteks Londoni suurim lasteriiete pood, Children's Salons, tema aastakäive. On üle saja miljoni ja kasum on neliteist miljonit, kuhugi need asjad ju liiguvad, midagi peaks saama selle teise ringiga, et, et ei ole niimoodi, et saavad otsad, nüüd me peame hakkama müüma siis seda nii-öelda kiirmoodi sealsamas platvormil, need asjad ei saa otsa, neid asju on nii palju.

Ja ma hakkasin praegu mõtlema siin kuulates, et, et ei tea, kas siin võiks olla mingit sellist blockchain'i ruumi umbes, et iga kampsun, mis tuleb, on ju, et see noh. Liinilt või saab selle märgi külge, et kusagil internetis on registreeritud, eks, et koodiga see ja too on just seesama kampsun. Ja sa saad kuhugi minna vaatama ka teisel ringil, eks ole, on seal QR või mis see on, et see pilt tuleb lahti, on, et noh. Kas on sama toode, sama värvi, sama suurus, et see iseenesest peaks olema kuidagi tehtav, aga, aga sul on seda võib-olla keeruline isegi

teha. Et kõik need hologrammid ja, ja QR koodid, mis on pandud toodetele külge, ongi selle eesmärgiga, et tõestada seda, et see on see originaaltoode, see on tehtud heal eesmärgil hea kavatsusega. Et kui me räägime sellest luksustootest, et, et võib-olla ta on selline asi, mille peale mõned inimesed kirtsutavad ninad ikkagi kallis ja mis see on siis tee särk, millel on lihtsalt Gucci kiri peal, et miks ta peab nii kallis olema. Aga ta ongi sellepärast kallis, et ta tehakse. Seal ei ole laps tööjõudu, seal on väga kvaliteetne seesama Portugali õmbleja, kes seal õmbleb kokku kangast, mis on valmistatud väga kvaliteetsel viisil, et, et see, see kallis asi tegelikult ikkagi kannab ka seda väärtust. Et ta ei ole ainult see, et ta on, ta on kallis asi ja nii-öelda see Gucci-Mucci, mis on natukene võib-olla nagu pahatahtlik öelda, aga ma võin öelda, et kõige suurem müügibränd praegu on Balenciaga, mis on ikkagi noh. Minu jaoks nagu järgmine sambalance jaga on ikkagi selline urban fashion, ta ei ole, ta ei ole enam ainult glitter ja kutsi-mutsi, on ju.

Kohutavad need kroksid. Mul lapsed on näidatud mingeid pilte nendest mingitest suvejalanutest, mida sa jäänud jala otsa viskad nagu on ju, et. Ühesõnaga ma ei ole nii, ma olen konservatiivne ikkagi selles kohas, et ma ei saa aru päris, et aga see selleks, et mina ei ole moehinda. Nii, aga mis see kirsi saab, et kas see on platvormi tööle saad, et siis kohe üle Euroopa või see on ikkagi, kuidas sa seda maailma nagu vallutad, et kas on öelda. On see mingi piirkond, on see mingi riik, noh, sa ei saa ju kohe panna nagu, ma ei tea, ostad. Ma ei tea, BBC-s või CNN-is reklaami ja, ja muudkui müüda, on ju, et sa kuidagi pead ikkagi liikuma noh, vähemalt kas nagu a la USA või, või, või Lähis-Itta või, või noh, ma ei tea, Lääne-Euroopasse.

No ma ütlen, et see algus oli selline, et ongi hästi orgaaniline kõik olnud, et kaks tuhat kakskümmend üks, kui me alustasime, me suutsime kohe nelja kuuga kakssada kuuskümmend toodet ära müüa niimoodi, et noh küsiti, et millal tuleb juurde, millal tuleb juurde, et. Sealt me hakkasimegi vaatama, et okei, me peaksime sellele tegema midagi, mis, mis kiirendaks seda, seda protsessi ja läheks laiali Portugali peale. Läheks edasi sealt Hispaaniasse, läheks edasi sealt Itaaliasse, see oli siis algne plaan enne seda, kui hakkas peale suur ja hirmus sõda Ukrainast, mis tegelikult muutis väga palju Euroopas seda, seda tasakaalu. Ja, ja kuna see huvi on väga suur olnud ka USA-st ja ma näen läbi selle, et, et ma töötan ka selliste maailma suurte platvormidega nagu Farfetch, ma näen, et ma müün kaheksakümmend protsenti oma kaubast, üksuskaubast, müün USA-sse. Siis USA on tõesti väga suure potentsiaaliga turg ja USA kiirendid on kõik öelnud ka seda, et kui see tehniline pool tuleb järgi, siis nad on väga huvitatud seda toetama.

Aga tehniline pool, räägime sellest tehnilisest poolest, eks, et me riietest oleme nüüd päris palju rääkinud, mis see tähendab, kas see on veebisait, kas see on äpp, kas see on midagi, mis tegelikult võib-olla hoopiski liidestub kuidagi. Instagrami või mingi muu asjaga või kas see on nagu traditsioonilises mõttes e-pood või mida te ehitate?

No me praegu teeme sellist äppi, millel on sellised unikaalsed omadused tõesti, et, et seal saab tekitada krediidi haldamise süsteemi, seal on võimalik raha välja võtta, seal on võimalik raha annetada. Et nii-öelda see, see veebipood ei ole ainult veebipood, kus sa, kus sa ostad, müüd, vaid seal on natukene ka lisaväärtusi, lisaks. Ma näen, et väga suur potentsiaal on kaasata sinna teisi poode, kes siis ütlevadki niimoodi, et okei, sa teed täna selle otsuse, et sa ostad selle kalli pintsaku või kalli beebikombe lapsele. Aga kas sa tead, et sa saad siit selle ära müüa, selles, selles äpis väga lihtsal viisil ja sa saad tulla krediidiga kas meie poodi. Või, või annetada selle asja, nii et me tahame kaasata sinna teisi ettevõtteid, see on meie erilisus ja me tahame tekitada sellise krediidi haldamise süsteemi sinna, mida keegi teine ei tee, keegi ei paku täna. Vana asja müümisest uuele krediiti, mis on tegelikult nagu mida sa lähed, eks ju, müüd oma iPhone'i ära, sa saad osta endale siis uue selle krediidiga või sa lähed, viid oma auto ära ja saad osta uue autot, seda ju tehakse juba, aga seda ei tehta moes, moeäris. Minu meelest moeäri üldse on selline asi, et. Siis noh, nii paljud asjad valesti, et nii-öelda klaas on kogu aeg pool täis, kui mitte lausa täis, sest seal on nii palju asju, mida ära teha. No igal tasandil, see on lihtsalt üks samm.

Vabandage mu ignorantsust, aga sa alustasid poodidega ja nüüd sa teed platvormi, ma ei pannud tähele, kas platvorm on valmis või olete laivis või?

Praegusel hetkel on mul veebis käib müük samas veebipoest, kus ma müün uusi asju, müün ma ka kasutatud asju ja see äpp on kohe-kohe välja tulemas.

Siis aga praegu on ikkagi, sa müüd põhimõtteliselt sulle Portugalist poodi toodud asju. Jah. Jah, aga su plaan on nüüd kohe-kohe välja tuleb, et siis hakkavad inimesed panema üle maailma need sinna sisse ja siis hakkab. No

alustame Portugali, Portugal, Hispaania sellise piirkonnaga ja siis järgmine etapp oleks lihtsalt vaadates seda, kui suured müüginumbrid on USA-s ja USA-s keegi seda ei tee sellise spetsiifikaga. Siis järgmine samm võiks olla USA.

Aga siin ärilises mõttes on ju, Taavi, kui ma, mina ei ole tõesti sellist tüüpi ju idufirmat ehitanud, aga ma kujutan ette, et siin. Mis eristab e-poodi ja idufirmat on, eks ole, see, et kas sul on noh, oma selline community, kes sinu eest midagi ära teeb. Noh, et seesama, et, et inimesed ise panevad neid asju müüki, et sellest tekib mingi noh, isetoimiv masin, eks ole, et iga e-pood ei ole ju start-up kaugeltki.

Jah, õige. Et. Ja siin on väga, siin on kõik erinevaid olemas, siin on selles mõttes olemas. Vajadus selgelt pluss nagu tahame või ei taha, üks liikuma ja tahapanevaid jõudu on ka luksus, et meil noh, ühesõnaga luksus on alati siuke kategooria, mis paneb ka investorite kõrvad liikuma, sellepärast et see tavaliselt võrdub mingi kasutaja grupiga, kes ei loe raha. Ja teda saab nagu nii-öelda siis nagu tema käest saab rohkem nii-öelda välja võtta, et see lifetime value on nagu suurem ja parem.

Aga neid on jällegi vähem, eks, et kui me räägime siin

noh. Ja seda enam on, ei, ma ütlen, et need rikkad on vähem, aga, aga ütleme jällegi, kui sa leiad mingi asja ja no lapsed. Riided, rikas, need on kõik siuksed märksõnad, mis tegelikult nagu noh, kui sa näeks, meil videopilt ei ole, aga ütleme, mul elevandi kõrvad lapendavad praegu ekraani peale on ju, et noh, et, et.

Laps on muidugi ka tänuväärne, tänuväärne riidetarbija, tõesti käib korral ivakastis ja on vaja hopsti jälle õued püksi tõsta.

Ja see viib ikka kohe Kirsi küsimuse juurde, et noh, et, et noh, kuna kõik märksõnad on õiged, on ju. Kõik need sinu meeskonna liikmed on ka kogenud start-upperid, on ju, mõni neist on isegi edukas olnud, eks, on ju, et. Noh, jällegi investorid pised silmad püsti, et noh, et sul on juba raha ära tõstetud, kindlasti on ju, no raha pole vaja, on ju, et ainult.

Ikka on raha vaja, et, et kiiremini ja, ja kaugemale minna, selleks on ikka raha vaja, et siiamaani me ei ole tõstnud raha, et me oleme saanud ise oma jõududega hakkama. Ja tõesti, see müük on käinud nii orgaaniliselt, et. Eelmisel aastal me tegime rahulikult kolmkümmend tuhat kuus, et siit ainult, ainult tõusta, ainult lennata kõrgemale. See on nii suur potentsiaal lihtsalt, mida siit saaks ära kasutada, kui me räägime, et, et kogu maailm vaatab juba selle peale, et mis saab edasi, eks ju ka planeedist. Mis, mis tähendab see, et, et, et kui ühe teesergi jaoks läheb kaks tuhat seitsesada liitrit vett. Kas meil on vaja neid T-särke alati uusi, viks, eks ju, võtta ka mingi teise ja tõesti see, see inimene, et kes on rikas, ma ütlen, et raha ei maga mitte kunagi, võib-olla sõda, võib-olla pandeemia, raha ei maga mitte kunagi, see on alati on olemas, kuskile ta liigub. Sa

pead ikka kokku, et selle Eesti väikeinvestori, ma arvan, ära nagu rahustama teadmisega, et ta. Sinu ettevõttesse ikkagi vist investeerida ei saa, et tõenäoliselt on sul juba täna nagu suured fondid, kes tahavad sinna raha panna, sest noh ala. Kui sul on kõik märksõnad õiged ja veel käive ka noh, saad aru noh, enam nagu märjama tunnenägu ühel investoril pole olemas, on ju, et noh. Mina

ikkagi ootan selles mõttes, et ka Eesti panust, et miks mitte Eestist saada ka investor, kes tuleb sellise noh, mina olen nii-öelda alustav start-up, ma ju ei ole mitte midagi start-upi

maailmas ära teha. Sul on seal kõrval õnneks Andrei, kes teab, mismoodi õige raha tõstmine käib ja ütlen ausalt, et. Ma oleks väga üllatunud, kui Eesti investor seal üldse mingi võimalus jääb.

Oota, aga räägime ikkagi mingid ohukohad ka läbi, meil on üks selline noh, me oleme siin teinud nüüd kolmkümmend seitse minutit, eks ole, saadet ja. Kuidagi hästi iseenesestmõistetavana on siit kogu aeg nagu läbi käinud, et, et nende inimestega, kes ostavad neid Gucci asju oma lastele uuena. Et neil on, kuigi nad on jube rikkad, on ju, siis miskipärast on meil tohutu soov võtta oma päevast tundide kaupa aega ja ma ei tea, pildistada neid ja panna üles kuhugi ja. Ja viia postkontorisse ja panna pakki ja saata ja noh, tegeleda kogu selle asjaga, et mulle. Pigem tundub, et kui noh, et sellist tüüpi inimesed võib-olla ütlevad, et noh, ühesõnaga, et sinu juurde kirsi sinna poodi. Ma võin need tuua, saanud mulle šampust, ma räägin sinuga juttu, eks ole, ma panen sulle selle koti letile, lähen minema. Ma ei pea tegelema selle tüütu, eks ole, mingisuguse pildistamisega, et, et miks ma peaks tegelema sellega kuskil äpis ja postkontori sabas seisma, kui ma olen, kui ma olen jõukas inimene.

Aga see on väga hea küsimus, Hendrik, mida sa küsid, sellepärast, et me oleme seda arutanud ka Andreiga, et kuidas see on niimoodi, et tõesti, et, et on selline rikas ka, kes tõesti ei taha seda teha. Et siin on variandid, et on olemas tal koduabiline lapsehoidja, kes tegeleb selle asjaga ja tahab natuke ära ja siis on ka see variant, kuna ma täna näiteks, kui ma saadan DHL-iga.

Noh, mis on Taavi, miks sa ei lase meie külalisel rääkida?

Ma ei tea sellepärast rääkida, et, et noh, mis rikasid mina olen, on ju, aga et, et emad hoolivad oma lastest, emad hoolivad loodusest. Ja kui sul on ilus asi, siis sa ei taha seda nagu noh, sul on hea meel, kui ta leiab uue omaniku. Ei, ei noh, selles mõttes ongi nagu, et vaata sa nagu ma arvan ei vii konteinerisse, on ju, et noh, et kui sul on võimalik nagu talle anda nagu kindel elu edasi, et. Ja ma olen nõus see, et noh, et, et see krediit ja see võib-olla ei ole kõige tähtsam, on ju, aga ta leiab selle aja, et see on ilus asi, ta tahab, et seda kõige teine tunneks ka väga ilusat rõõmu, on ju, ta teeb selle pildi ära ja ta, ta leiab

seda. Mina ei ole üldse, ma vaatan näiteks meie pere käitumist, mul abikaasa korjab ka, mitte meil. Ei ole, eks ole, aga noh, et mingid, mingid laste asjad on korralikumad kui teised, eks noh, mõni on HM-i T-särk või, või isegi teise ringi T-särk. Okei, see selleks, see läheb konteinerisse, aga mingid asjad on korralikumad, eks ole, mingi noh, neli nädalat kantud talve saapad, poes maksid sada eurot, noh, et ei taha ja ei raatsi nagu sinna konteinerisse viia, siis need kotid kogunevad kuhugi. Ja siis kord aasta või kahe jooksul vaadatakse selle kotile peale, jälle polnud aega sellega tegeleda ja siis, ja siis, kui me oleme selles, et nüüd meil on terve kott neid. Siis mitte kellelgi ei ole jõudu hakata ükshaaval neid asju kuidagi üles pildistama, panema kuhugi sisse, inimesed hakkavad nüüd kirjutama,

mis. Meie teeme ikkagi siis niimoodi, et me pildistame ülesse ja me nagu mõtleme enne selle riideeseme peale ja mõne väiksema sugulase peale, et kuule, et näed. Et tütrest jäi siuke kleit üle, et kas pakub huvi, noh, sa ei tee kolme pilti on ju, aga sa lihtsalt pildi, et näed, et siuke kleit on, on ju tahad, saadame sulle ära on ju, või toome ära sulle, on ju. Et selles mõttes ma jah nüüd annaks kiire seda tagasi selle sunnu, aga, aga ma ütlesin, ma tõstsin käe sellepärast, et me alahindame nende pereemade soovi samamoodi nagu teha nagu seda head, et ta panna uuesti ringlusesse. Nad tahavad teha seda.

Ja teine asi on see, et see, see ost, mis ta on teinud, see on talle väga südamelähendav olnud, see on kallis, ta on teinud selle ostu väga suure mõttega, sest et inimene, kes ostab kallist asja, ta ikkagi väga valib, mida ta ostab. Et see, see ei lähe enam pärast sellisesse kilekotti ja kuskile nurka. Ja selleks ongi teine. Teine service, mida me pakume, ongi see TaylorMade service, kus sa tuledki, saadadki oma kastitäie asju, meie kuller tuleb, võtab sinu kasti vastu, toob siia, meie tegeleme kõigega. Sa ei peagi midagi tegema, selleks on ka loomulikult lahendus olemas sellele, kes siis ei taha neid ise üles pildistada.

Aga ma raha saan pärast või palju see teie käitlust tasuvad, kui ma kotitäie riided sulle kulleriga veel saadan?

See on kakskümmend protsenti, võtame, võtame müügist.

Okei, no see kõlab huvitavamalt, sest ja tõesti, ma ütlen, et kui mul oleks see koht ja mitte ainult lasterijate jaoks, vaid üldse, kui ma vaatan oma elamises ringi, eks ole, et noh, see, ma ei tea, kuskil on mingi. Vanem telefon, mida võiks kuskil, no ei viska ära, on ju. Aga ei viitsi elu sees tegeleda mingi osta.ee-ga, sest saad sealt võib-olla kaheksakümmend eurot, mis on ühest küljest suur raha, teisest küljest. Ei noh, aga et kui oleks mingi teenus, et ma viin ära. Ma ei oska

öelda, kuidas, kuidas see Eestis on, aga näiteks siin Lissabonis on niimoodi, et kui ma näiteks tahan DHL-i või UPS-iga midagi saata või saada. Siis ma saan seda teha oma kõrvalt juurviljapoest, lotokioskist, et see ei ole enam niimoodi, et ma pean minema postkontorisse, ma saan täpselt samas kohas teha, kus ma ostan oma banaanid ja, ja, ja mustikad, saan ma kanda ära oma paki. Mis teeb seda asja lihtsamaks ja see, kuhu me liigume logistika poolelt, noh, see on ka, eks ju ulme, et see, mis toimub täna, see kindlasti on palju paremal tasemel homme.

Eestis saab teha parselsi nende kastidega. Ei, no need kolm inimest, kellel need kastid on, et

sa pead omavahel

saata. Kuussada kasti juba, no okei.

Aga Vistakonnas on tõesti niimoodi, et igasugune lotoputka, igasugune juurvilja ja müüja. Samas võtab vastu kasju, et tegeleb DHL-i UPS-iga, minu meelest on see fantastiline, et sa juba kuskile kaugele minema. Kaks sammu, võtad koera kaasa, võtad oma kasti, annad ära kõik tehtud.

Mulle tundub see ka siin võib-olla tootearenduse mõttes, kui ma, kui ma vähegi nüüd üritan õudselt ennast ette kujutada selle emarolli, eks ole, kellele on see üks kutsiseelik, et. Mõnes mõttes tahaks ka, et see pakendamine oleks kuidagi standardiseeritud. Jah, et, et mul ongi selles Smalls Fashioni. Ma ei tea, mis iganes, eks ole, mingi kast või kott või no mingi asi, sah, tõmbad kleepsu ära, paned kinni, et sa ei pea muretsema, kus ma nüüd jälle mingit teibi ja musta prügikotti pakkima ja. Mingit aadressi silti kleepima ja et, et kas see flow oleks minu jaoks nagu kuidagi ettevõimalikult palju ära tehtud, et see oleks jube

kipst. See on, see on ka plaanis.

Jah, aga jah, ühesõnaga, see on jälle jälle vist nagu väljakutse, eks, et kuidas siis see, kuidas ma selle kasti siis saan, et noh. Kas ma siis tellin enne kasti sult ja ootan nädal aega või on mul näiteks kümme kilekoti kogu aeg igaks juhuks kodus olemas või noh, see on huvitavad, sellised. Ma arvan, tootearenduse ja sellise klienditeekonna nagu küsimused, mida.

Triinitakse välja lõpuks, et. Jah, jah, jah. Noh, seal on isegi juba, ma arvan, see, et kui sa saad veebist vaadata ja, ja kokkuvõttes see vahetus toimub sealsamas, ma ei tea, füüsilises poes on ka juba nagu noh, nii-öelda kõige esimene samm näiteks on ju. Aga

kui iga luksusmoepood näiteks kas või laste osas pakuks seda võimalust ka, et sa saad selle kasti sinna tuua oma asjadega. Nemad nii ehk naa peavad tegelema, eks ju, kauba ülespanekuga ja nii edasi, et siin on nii palju võimalusi, nagu ma ütlen, kogu see moetööstus on, on täisklaas, mida sa saad nagu nii palju asju paremini teha.

Ja meil hakkab saateaeg läbi saama. Lähme siis otsime oma kapit, Taavi, läbi, et mis sealt, mis sealt on?

Kõigepealt peab Kirsikast küsima selle brändi nimekirja, ma väga kahtlen, et oota, vabandust, üks, kuhumaani see laps läheb, mis vanuseni?

Kuni kuusteist.

Aa, no okei.

Mõned, mõned leiad võib-olla jah.

Mõned võib-olla jah, oleks kümme, ei leiaks.

Saame esimesteks klientideks seda hakata. Igatahes me soovime sulle palju edu ja, ja kas see Kirendi on Itaalias või on ta lõpuks USA-s või on ta Skandinaavias. Kõik tunduvad väga sellised paljulubavad kohad ja, ja kui turgude peale mõelda, siis ka ma ei tea, Aasia, Ameerika kõik kõik tundub nagu selline, et anna ainult minna. Edu. Edu ja usume, usume, et kohtume sinuga veel pärast mis iganes tähega ringi, mida sa oled raha tõstnud ja.

Ja meil on NaisFounder. Meil on NaisFounder.

NaisFounder, kes tegeleb sellise naisteliku teemaga, naiste, emade ja lastega.

Saate lõpuks me siis jõudsime ka selle ilmselge tõdemuseni, olles Kirsile siin viiskümmend minutit otsa vaadanud. Tegemist on nice founder'iga, aga kui seda tuleb eraldi ära märkida ja vist ikkagi kahjuks veel tuleb, eriti Eesti start-up'i sellises kliimas. Siis märgime, aga märgime ka ära, et meie saade on nüüd läbi. Kirsi, kas Smallsfashionil on mingi leht või kuhu nüüd inimene peaks minema, ükskõik, kas ta tahab osta, müüa, vahetada või investeerida, kuhu me saadame ta?

Okei, ja kellel raha taskus sügeleb ja tahab investeerida, siis kirsi alt ja leiate kust iganes ise üles. Meie seda teenust esialgu veel stardis ei paku. Olgu, aitäh kõigile kuulajatele ja kohtume nädala aja pärast.