Kirsi Altjõe ja Andrei Korobeinik tegid uue idufirma

Jah, sul on, sul on õigus ja, ja natukene ma laiendaks seda sellepärast, et kuidas see smalls fashion üldse alguse sai, oli nii, et. Alustasime ikkagi sellega, et müüsime kõigepealt seda esimese ringi luksuskaupa. Et kui ma tulin siia Lissaboni, mul on selline taust, et ma olengi laste moe ja, ja fashion taustaga. Ja siis ma avasin Poe, kus olid sellised brändid nagu Balenciaga, Balmain, kõik sellised top brändid, mis oli noh, tegelikult väga suur töö üldse, et need brändid siia tuua, need ei olnud Portugalis. Et tõestada nendele brändidele siis Milanos, Pariisis ära, et, et Portugal on väga äge koht, kus selline pood teha. Ja, ja kui me alustasime, see oli kaks tuhat üheksateist detsember, mis oli nagu hästi, hästi ilus aeg, millal avada pood ja kakskümmend, kakskümmend kohe veebruaris hakkas, hakkas kõik selline möll peale. Aga see õpetas väga palju, et kui me tegime poe lahti. Siis me, me, me kohe hakkasid tulema kliendid, aga pandeemia ajal me saime sellelt kliendilt sellise tagasiside, et okei, ma ostsin selle Chimeney kleidi, aga mul ei olnud väga aega seda kasutada, ei olnudki väga võimalust kuskile sellega minna. Ja põhimõtteliselt pandeemia ajal siis hakkasidki meie kliendid ise pakkuma meile, et kuule, aga mul on selliseid asju kapis, et mis ma teen. Ütlesime, et too siia, nad on ju kõik väga head kvaliteediga, väga ilusad, et vaatame, mis saab. Ja me avastasime, et sellel teisel ringil on tohutu potentsiaal, sellepärast et kui ma ütlen niimoodi, et ma selle uue Balenciaga tossu müün ära võib-olla Q2-ga, siis teise ringi Balenciaga tossu ma müün ära nädalaga, sellepärast et hind on parem. See on paljudele selline esimene emotsioon, eks ju, luksuskaubas, sa saad selle, selle huvitava asjaga, väga hea hinnaga. Ja me avastasime ka seda, et inimestel on kadunud ära selline, et Jakk, et, et see on kasutatud asi, et ma ei tea, kas ma panen oma lapsele, tegelikult ei ole, et. Et minul on poes kõrvuti uus ja vana ja seesama klient, kes ostab uut, ostab ka teise ringi asja, mis on nagu üli-üliäge, mulle see väga-väga meeldib.

No meie eripära ongi see, et, et sa saad kõrvuti sellesama kogemuse, et sa tuled sellisesse luksuspoodi, selles täpselt sama, selline emotsioon on sind käi, sinuga tegeletakse. Kõik lõhnab hästi, kõik näeb välja väga ilus, sulle pakutakse ka võib-olla klaas šampoost, eks ju, ja siis sa vaatadki ringi ja ostad selle, mida sa tegelikult tahad. Ja, ja väga paljud avastavad selle teise ringi meie käest. Aga ma võin ka öelda sellist asja, et, et see teise ringi kaup ei ole ka. Selles mõttes ta on, ta minu jaoks on ta väga oluline asi, et kõik, kui me räägime luksuskaubast, siis sellel ongi kvaliteet ja sellel on eluiga palju suurem, palju pikem. Et kui me räägime kiirmoest, siis see juba by default, eks ju, me ütleme selle sõna kiireks ja siis ta kiiresti kasutad, kiiresti annab ta ära ja ta kvaliteet on nii. Nii lühikene, et, et seal tõesti ei olegi seda teist ringi, aga luksuskaubale me räägime teisest ja kolmandast minu pärast kas või neljandast ringist. Et kui täna jõuab moetööstusest ainult üks protsent asju teisele ringile, siis ja sellel ei olegi potentsiaali, sellepärast et see nii-öelda selline masstoodang, tal ei olegi potentsiaali jõuda, kuna ta ei olegi selleks tehtud, ta on ju tehtud selleks, et sa kiiresti vahetaksid ta välja uue vastu. Sest luksuskaubal on see potentsiaal, kuna tal on kvaliteetne kangas, tal on kvaliteetne disain ja disain on ajatu.

No pood ei ole start-up, aga, aga see pandeemia õpetas, et kui vanasti enne pandeemiat võib-olla seitse kuni kümme protsenti luksuskaupa müüdi, onlainis. Siis pandeemia ajal näiteks maailma suurim luksuskaupade müüa, Farfetch, tõstis oma käivet kuuskümmend kuus protsenti. See tähendab seda, et onlain on, on väga atraktiivne ka luksuskauba jaoks, mis ei olnud varem, see tõesti on fakt, et Gucci-t keegi ei ostnud onlainis, kuna sa tahtsid seda kogemust. Kui me näeme, et täna ostetakse online'is ja mina näen seda, et kui ma panen toote ülesse, mis on teine ring, ma panen ta oma poodi ülesse, aga ma panen ta ka, ma panen ka sotsiaalmeediasse ülesse, ma panen ka oma veebipoodi ülesse. Siis ma müün seda kiiremini ja kaugemale, ma müüsin just eile Austriasse, üle Ida Sloveeniasse, ma olen saatnud isegi Aafrikasse teist ringi, et seda luksuskaupa just. Ma näen, sellel on väga suur huvi, kuna ta on hea asi, kvaliteetne asi, vahest on ta isegi sellisest kollektsioonist, mida enam ei ole, ongi vau, et ma olengi otsinud midagi sellist ja, ja kuna me näeme, et sellel oli suur huvi ja ma nägin just hästi palju, mida osteti, oli läbi. Instagrami, et panin pildi ülesse, kohe tuli Instagram, oi, mul on huvitatud ja see oli väga suur töö minu tiimi jaoks kogu aeg vastata nendele Instagrami, et mis see on, kuidas see on, palju maksab, kus see on. Et me nägime, et inimesed telefonis liigutavad väga palju, emotsiooni pealt ostavad ja leiavad asju, nii et. Siis meil tekkiski selline mõte, et kuidas vähendada seda ringi, et praegult ma olen teinud selline, mul on olnud selline TaylorMade service, et kõik tuleb minu kätte, ma. Pildistan nad üles, ma panen nad ülesse online'i, ma tegelen kogu selle sotsiaalmeedia poolega, aga kui saaks selle kiiremini, nii et kliendilt kliendile ja kaasata ka teisi ettevõtteid sellesse teise ringi programmi, sest me ei räägi täna ainult sellest, et. Mis on huvitav, on see, et seda rikast inimest, no tõesti, kes ostab seda Gucci-t, Gucci-t ja Balenciagat oma lapsele, mis on, mis on tohutult kallis, minu, minu rekord müük, ühekordne müük ühele inimesele oli üle kümne tuhande euro. Ma lihtsalt ei usu, et ükski laps seda ära kannab sellise, sellise kiire aja jooksul. Siis ma ütlen, et seda inimest alati ei motiveeri see raha. Me nägime, et teda motiveerivad hoopis teised asjad, et. Et teda motiveeris näiteks, kui ma ütlesin, et sa saad selle müüdud toodete eest krediiti, see motiveerib teda. Ja siis ma ütlesin, et kui teda ka krediit ei motiveerinud, et me paneme selle sinu valitud annetusse. Et seda rikast inimest motiveerivad natuke teised asjad kui see, et võib-olla, mis on Vintidi kasutaja motivatsioon, et tema tahab võib-olla seda kümme eurot kiiresti kätte saada. Aga seda rikast inimest ei motiveeri see kuuskümmend eurot, mida ta saab second handi pealt. Seda motiveerib võib-olla see, et kui ma müün ära kolm vana asja, ma saan ühe uue asja või see, et ma kogun endale mingi summa ja see läheb näiteks Aafrikasse, et me riietame seal lapsed või anname kooliharidust lastele.

Aga me oleme rääkinud sellest erinevates kiirendist ka, ka Itaalias, et, et kuidas valideerida, et näiteks Vestier, kes on üks unicorn'idest, kes tegeleb selle, selle teise ringi luksuskaubaga. Või The Real Real USA-s, need kõik alustasid niimoodi, et nad valideerisid sedasi, et nad võtsid oma selle Gucci, mis tuli, võtsid endale, siis nädal aega vaatasid seal nuusutasid, panid natukene midagi seal vett peale, vaatasid, kas on päris õige nahk. Aga see, see tegi selle protsessi kalliks ja see tegi selle protsessi väga aeglaseks, et kõik on läinud seda teed, et see nii-öelda see vastutus jääb siis sellele müüjale, et. Müüja peab olema siis selline, kes, kes, kes annab selle, et see, mida ma müün, see on see, kõik on läinud seda teed, sellepärast et keegi ei jaksa oodata kolm nädalat, millal tuleb sinule nüüd see toode, mille sa oled online'ist ostnud. Ja ma ütlen ausalt, et me ei räägi, me ei räägi täna sellistest summadest nagu on investeeril, kus kott maksabki, Louis Vuittoni kott maksab üheksa tuhat eurot. Me räägime keskmiselt tooted, mille hind on kuuskümmend kaks eurot. Kui ta näeb välja nagu Gucci, lõhnab nagu Gucci, maitseb nagu Gucci ja ma saan sellest teha kolm pilti oma Instagrami jaoks, siis tegelikult sellest kliendile piisab. Et kui nüüd on selline situatsioon tõesti, et see müüa müüb seda toodet, mis on väga-väga kehv, siis jääb selline, selline nii-öelda vahe sinna, et see raha, mis liigub, sellel on natukene aega, et seal on kolm päeva, on aega sellel, kes sai selle toote kätte öelda, et. Et kuule, et see ei olegi Gucci või sealt mul tuli hoopis, ma ei tea, õllepudel, eks ju, et mul ei tulnudki seda õiget asja kätte. Et seal on natuke see, et me saame seda, seda raha liikumist kinni hoida, et see, kes müüb seda halba toodet, see ei saa seda raha kätte.

No ma ütlen, et see algus oli selline, et ongi hästi orgaaniline kõik olnud, et kaks tuhat kakskümmend üks, kui me alustasime, me suutsime kohe nelja kuuga kakssada kuuskümmend toodet ära müüa niimoodi, et noh küsiti, et millal tuleb juurde, millal tuleb juurde, et. Sealt me hakkasimegi vaatama, et okei, me peaksime sellele tegema midagi, mis, mis kiirendaks seda, seda protsessi ja läheks laiali Portugali peale. Läheks edasi sealt Hispaaniasse, läheks edasi sealt Itaaliasse, see oli siis algne plaan enne seda, kui hakkas peale suur ja hirmus sõda Ukrainast, mis tegelikult muutis väga palju Euroopas seda, seda tasakaalu. Ja, ja kuna see huvi on väga suur olnud ka USA-st ja ma näen läbi selle, et, et ma töötan ka selliste maailma suurte platvormidega nagu Farfetch, ma näen, et ma müün kaheksakümmend protsenti oma kaubast, üksuskaubast, müün USA-sse. Siis USA on tõesti väga suure potentsiaaliga turg ja USA kiirendid on kõik öelnud ka seda, et kui see tehniline pool tuleb järgi, siis nad on väga huvitatud seda toetama.

kui iga luksusmoepood näiteks kas või laste osas pakuks seda võimalust ka, et sa saad selle kasti sinna tuua oma asjadega. Nemad nii ehk naa peavad tegelema, eks ju, kauba ülespanekuga ja nii edasi, et siin on nii palju võimalusi, nagu ma ütlen, kogu see moetööstus on, on täisklaas, mida sa saad nagu nii palju asju paremini teha.