AI_pealkiri: Ann Runnel ja Tea Oja tutvustavad Reversed Resourcesi platvormi tekstiilijäätmete suunamiseks ringmajandusse

Tere, ilusat laupäeva pärastlõunat, Restartisaade on taas eetris ja mul on hea meel üle tükk aja tervitada siin stuudios oma kaassaatejuhti Taavi Kotkat. Tervist. Mina olen saatejuht Henrik Roonemaa ja meil on täna kaks külalist, Ann Runnel ja Tea Oja sellisest iduettevõttest nagu Reversed Resources. Ja vaevalt, et enamus Eesti inimesi sellest ettevõttest kuulnud on, aga näiteks Climate Launchpad võistlusel on nad saanud top viieteist hulka, Ja see ei ole mitte Eesti võistlus ning hiljuti said nad sada viiskümmend tuhat eurot Granti ka selliselt Eestis ju vägagi tuntud ettevõttelt nagu H&M, rõivaketilt, mis asi on riiv, Reversed Resources, millega nad tegelevad ja kuidas see kõik välja näeb ja toimib, sellest me tänases saates siis räägime.

Ja ühesõnaga, meil on sealtpoolt nagu Ann Runnel ja Tea Oja.

Jah, valmis vastama meie küsimustele.

Aga hakkame pihta, nagu me ikka pihta hakkame, et kõigepealt väike ülevaade, et millega siis tegemist on, mis asi on Reversed Resources? Tere!

Reversed Resources on ettevõte, mis tegeleb tekstiilitööstuse jääkide kaardistamisega ja IT-lahenduste pakkumisega, et seda kaardistamist nende jaoks lihtsustada, õigemini jäätmeinventuuri siis. Ja, ja eesmärk on siis nende jäägid pärast kaardistamist anda disaineritele, brändidele kasutusse, et nad saaksid tegeleda upcycling'uga, mis siiamaani on olnud suhteliselt võimatu suurtööstuses.

Nii et kui mingit mantlit või T-särki või pintsakut tehakse, et siis teadmata nüüd sellest protsessist eriti palju, et ma saan aru, et seal jääb üle kogu aeg mingit materjali, lõikad kolmnurga, midagi jääb üle?

Just, üks kümme kuni viisteist protsenti materjalidest läheb, läheb jäägiks, et kui sa, kui mõte, mõtelda ühe T-särgi peale, et, et kui sellest nüüd kümme, kümme protsenti nagu välja lõigata, mis see tükk, tükki suurus on, et kui nüüd maailmas toodetakse umbes kaheksakümmend miljardit rõidvaes, et siis palju see nagu kogujääk võiks olla... Kui

kümme protsenti jääb üle, et kaheksa miljardit saaks veel nendest siis?

No jah, et ütleme nii, et noh, seda kõike jääki ei saa kasutada up-seitinguks, see osa on vaja nagu ka ümber töödelda ja, ja, ja sellest saaks siis uut kangast teha, aga põhimõtteliselt enamik sellest jäägist on võimalik uuesti kasutusele võtta ja neid kasutatud kasutamise meetodeid praegu on, on vähe ja ütleme, suurusjärk kakskümmend protsenti kõikidest jääkidest üleüldse saab, suudetakse kuidagi ära kasutada. Et tööd on seal kõvasti, et seda süsteemi natuke para, parandada.

Aga lähme natuke konkreetsemaks, et meil on ikkagi tavaline raadiokuulaja, tema peab ikka aru saama, et, et, et mis äri see nüüd siis ikkagi on, on ju, et me teeme, oletame, et me siin Erikuga teeme nüüd T-särke ja lõikame selle riidest välja, meil jääb siin ülejääk, et mismoodi nüüd siis teie meile appi tulete? Meie

meie klientideks on suured tehased, mis tähendab seda,

Oletame, meil on suur tehas, meil on palju sääke.

Jah, et siis nende, selle tootmisprotsessi käigus neid jääke tekib erinevatel hetkedel väga erisuguseid, aga üldiselt nad lükkavad need jäägid kõik ühte suurde hunnikusse ja nad ei tea ise ka, mis seal on täpselt. Et põhimõtteliselt me aitame neil lahti harutada, et sul on nüüd sellist kangast nii palju, sellist kangast nii palju, sellega sa saaksid teha seda, sellega toda. Ja sealt edasi siis noh, see on põhimõtteliselt nagu esimene väike samm siis nulljäägiga tootmise poole.

Aga mõtlen, kas te panete siis kokku selle ka, et teil on muuhulgas ka see info, mida nagu nende jääkidega nii-öelda, kes võiks selle jääkidega nüüd äraostja olla, või needsamad jäägid läheksid selles samas meie enda tehases nii-öelda uuesti kasutussele, et mis moodi see praegu nagu planeeritud on?

Planeeritud on jah, et nad võtaksid võimalikult palju oma, oma tehases kasutusele ja, ja see, see, mille, mis jutuga me jõudsime HM-i juurde välja, on just see, et, et selleks, et tehastel oleks põhjust seda süsteemi endal parandada nende motiveerimiseks, neil on vaja ka seda turgu sinna juurde, et tekitada seda nagu turu nõudlust selliste materjalide järgi, et nad, et nad tahaksid seda sorteerida välja. Siis on see otsapidi jõuab ikkagi nagu ka disainerini välja, et disainer peab kaasa mõtlema, et mina, mida saaksin mina oma järgmises tootes paremini ära kasutada.

No Tea, sina äkki oskaksid rääkida, et mis on selle asja nagu IT-komponent, ma saan aru, et kui need kolm nurgat tehasest kokku koguda ühte suurde kasti ja pärast vaadata, mis neist teha saab, siis seal väga nagu IT-d vaja ei ole.

Aga kas see, kus kohas see info lõpuks nähtavaks saab, see on IT-põhine lahendus? Et see on justkui nagu suur andmebaas, kus siis saab materjalide kohta infot ja saab ka nende suuruste kohta infot, et millised suurused ja mahud ja värvid täpselt kasutuses

on? Suur kolmnurkad andmebaas.

Ei pruugi ainult kolmnurgad olla, aga põhimõtteliselt küll, jah.

Jah, see on väga tihti juhtuvalt, juhtub see, et need materjalid, mis üle jäävad näiteks väga suurtes kogustes, võib järsku tekkida täiesti korraliku, rullide viisi korralikku kangast, mida parajasti ei olnud võimalik kasutusele võtta, sellepärast et näiteks jõulud jõudsid juba kätte ja tootmine ei jõudnud lõppeda ja, ja rullide viis jääb mingisugust punast kangast üle.

Või jõuluvana pildikastega mingeid asju, jah? Just, näiteks. Aga mis teha on, keegi ei taha seda, ükskõik, kas teie olete seal vahel või ei ole, keegi ei taha seda enne järgmisi jõule?

No jõuluvana pildist, pildist, pildikestega kangas võib tõesti natuke keeruline olla, aga aga noh, näiteks võiks kasutada ühest partiist järgi jäänud kangast järgmises partiis selliste nagu peidus detailide kasutuse õmblemiseks.

Aga kui me vaatame näiteks sellised nagu, ma ei tea, Bangladeshi näiteks on ju, kus noh, kui on tohutu rõivatoestus on ju, tohutud keemiad, möllud, tohutud jäätmed, suured hunnikud, siis noh, selge oleks see, et võiks alustada nagu sealt, mitte nagu, nagu Eesti-sugusest, kus tegelikult see rõiva tootmine on ikkagi noh, suhteliselt nagu väike veel. Et kes teil siin nagu tänase nii-öelda ankurpartner on nagu olnud, et okei, H&M-undisse investeerinud, aga, aga kindlasti noh, seda nii-öelda nagu seda, et IT-süsteemi nagu läbi mängida või, või see, seda nii-öelda välja arendada, selles peab ikkagi olema kuskil nagu mingi see seeme või kus, kuskilt nagu pihta hakata, et kes teil siin see partner on olnud?

Kõigepealt ma tahaks täpsustada üle, et me seda toetust ei saanud mitte HM-ilt, vaid HM-i kõrval neil on selline organisatsioon nagu HM Consious Foundation, mis on siht, eraldiseisev sihtasutus. Ja see toetus tuli neilt, nii et tegelikult see meid ei seo kokku HM-iga. Küll aga annab, andis see auhind võimaluse HM-iga ja nende, nende alltööd tegevate tehastega lihtsalt seda dialoogi alustada. Ja kui päris aus olla, siis me olemegi niivõrd varajases staadiumis start-up, et meie, meie jaoks see loogika nagu start-upilik loogika oligi, et me kõigepealt püüame valideerida idee, leida kliendi, kes sellest huvitatud on ja siis liikuda edasi prototüübini. Et meil on, meil siiamaani ei olegi olnud ühtegi tehast, kellega koostööd teha. Aga hetkel on meil kokkulepe, et me jõuame nende tehasteni.

Samas, see kõik kõlab natukene uskumatult minu jaoks, et kui kuskil on tööstusharu, kus konstantselt jääb üle kümme protsenti toorainest, lihtsalt jääb üle, jääb üle aastast aastasse ja mahud on niivõrd suured, et siis siiamaani see ongi nagu ülejäänud, et keegi ei olegi mõelnud välja mingit viisi, kuidas seda kasutada, me, me loeme märk Toonance'i kohta, kuidas isegi kananokad kasutatakse ära mingiks X asjaks.

Jah, et ma arv, see noh, see ei ole päris üks-ühele niimoodi, et keegi ei ole mitte kuidagi selle peale mõelnud, ma arvan, et lihtsalt kui sa jooksed kogu aeg mingisuguses samas rajas, sul on kogu aeg kiire ja sa kogu aeg rabeled, et oma nagu põhitööga hakkama saada, siis ja tõesti nagu Aasias on rõivetohtmises nagu neid probleeme tõesti nagu uskumatutes mastaapides ja teemadel. Et siis lihtsalt sul ei jää aega kohati mingisuguseid probleeme näha mingi teise nurga alt. Et ma arvan, et see, et, et meie kogemus up-seigring disaineritega on andnud meile lihtsalt natuke teistsuguse vaatenurga sellele samale probleemile, miks on see niimoodi tõstatanud meie jaoks sellisesse nagu valgusesse.

Aga räägime sellest samast ideesünnist ikkagi ja sellest samast upcycling disainimisest, et, et teeme sellega selgeks, millega tegemist on ja, ja, ja, ja kuidas te selle ideeni jõudsite ikkagi?

Tõenäoliselt Eestis väga hästi tuntud Reetaust ja up-cycleing disainer see juba kõnetab, et mil, millega tegu oleks. Minu kogemus on tööd, et ma olen töötanud Reetaga koos üle viie aasta ja ja sealt tegelenud trust-trend, up-cycleing kommuuni arendamise ja, ja, ja just nagu selle mõttetööga, et kuidas see up-cycleing valdkond võiks, võiks nagu paremini käivituda ja, ja minu jaoks see idee hakkaski ka visalt välja kasvama.

Ja kommuuni, kas see on nagu selline kommuuni asi või see on äri? Praegu ei suuda, ongi raske otsustada, et kas, kas see on nii-öelda teene emake selle maale, mida peab grandiga kinni maksma või on see selline vabatahtlik tegevus või on see suur äri?

Ütleme nii, et minu meelest upcycling valdkond ongi praegu olnud liiga niššis ja liiga nagu selline pisikene põlveotsas teema. Et ma olen ise taustalt majandusinimene ja minu jaoks ongi kogu aeg olnud see küsimus selles, et kuidas see välja kasvatada nüüd sellest, nagu see hea idee kasvatada suureks niimoodi, et sellega saaks tegeleda ärina ju suurtes mastaapides, nii et sellel, see nagu, sellel ka mõttetu oleks.

Aga mõtlengi, et kokkuvõttes see, et te olete alustanud Eestis, tähendab ikkagi seda, et esimesed need partnerid, kellega seda prototüüpi hakkate nüüd edasi arendama, et need on kõik ikkagi Eesti ettevõtted või lähete kohe välja?

Ei, meil ei ole Eestis praegu sel hetkel ühtegi partnerit, me ikkagi kogu võrgustik on meil väljaspool Eestit,

jah. Näitajad?

Näite, et on Euroopas päris mitu up-cycleing brändi, kellega me pommitame seda, et kui ta, kui nüüd up-cycleingut teha suurte brändidega, siis, siis kuidas nüüd sellele teemale läheneda. Meil on, on Inglismaal, on Hongkongis sellised nagu mittetulunduslikud organisatsioonid, kelle huvides on jätkusuutliku moe propageerimine. Siis brändid ise ja, ja siis läbi nende brändide me tahame jõuda siis nende tehasteni selleks, et üks, teine meetod oleks alustada tõesti tehastest ja liikuda sealt välja. Aga, aga meie lähenemine olnud jah, siiamaani, et me läheme brändide juurde ja, ja lahendame nende oma jääkide probleemi.

Okei, ühesõnaga, me räägime ikkagi nagu nii-öelda tootmisprotsessi jääkidest, mitte see, et mul jäi nagu ma ei müünud kõiki särki ära, et mul jäi särki üle ja nüüd ma sellepärast nagu noh, ütleme viis kunagi tagasi nagu nii-öelda nagu ma ei tea, nagu vana paber katlasse, jaa, tagasi katlasse, ütleme niimoodi.

Jah, jah, ongi, et, et kui, kui ma ise toodan ja see minu jääk mõnes mõttes on see brändi jääk, mis tekib, et siis ma ise võtan ka vastutust, et sellega mingisugune, mingi, sellele mingi lahendus leida.

Mis see lahendus siis nagu täna on, et kas nad, mis nagu täna ilma teie sekkumiseta nendest jääkidest saaks või saab?

Seal on väga palju teadmata hall jala, aga nii palju, kui oleme teinud uurimust tegelikult päris mitu aastat, siis üks, üks asi on see, et paremad kangad müüakse kohalikul turul noh, a la meie Abakan, eks, müüb mingisuguseid kangaid ühe rullikaupa. Siis on palju seda nagu kohalikku tootmist, mis väikestes kogustes selle ära kasutab, aga on ka väga palju seda, et, et see materjal lihtsalt jääb kuhugi vedelema, oodates paremat aega, siis ta läheb seal hallitama ja läheb käest ära. Et no näiteks Bangladeshis neil ei ole korralikku jäätmekäitlussüsteemi, mis tähendab seda, et neil puudub statistika, palju nad tegelikult prügimäele saadavad materjalid, sest neil ei ole niisugust nähtust nagu prügimägi. Ja, ja seega neil on nagu noh, kui sa nende käest küsid, mis sellest saab, siis nad, nad annavad väga ebamääraseid vastuseid, et...

Võib-olla Bangladeshi lapsed saavad endale koolivorme ja keegi ehitab endale kardinaid

sellest. Üks suur prügimägi.

Ja noh, see on täpselt see, et sa, kui sa ring, ringi käid, siis sul ei teki küsimust, et, et kas see on probleem või mitte.

Aga ma küsin, et et ikkagi see nii-öelda probleemi püstitus nagu paika saada, et, et see fookus on ikkagi see, et meil jääb ka nii-öelda kangast üle, et see on nagu suurem probleem kui see, millest nagu Henrik siin rääkis, et noh, et a la lõikasin kolnurga välja ja, ja, ja väike, väikene riba jäi nüüd alles, on ju, et, et et see, et meil on nagu mingid suured rullid kangad, mida me enam ei vaja, et, et see on nagu see, mis on esimese hooga vaja nagu lahendada ära, ja siis me räägime sellest väikestest tükikestest.

No kokkuvõttes me peame ära lahendama kõiki aegid ja, ja selleks ongi see, see küsimus ongi, et, et kui sa nüüd mingi materjali saad ära kasutada õmbluses, on ju, siis mingi materjal sa pead, pead selle ümber töötlema, kasutame ära kuskil pikema kiuga materjalid, sa saad teha sellest uut kangast, lühemad kiud, rohkem kulunud materjali sa saad kasutada mingites istmetäidetes, mööblitööstuses, autotööstuses, Et neid, neid kohti, kuhu seda materjali suunata, on piisavalt palju. Küsimus on ainult selles, et, et sa pead nagu alustama sellest, et sa, sa nagu üleüldse nagu lahkad seda küsimust, et mis materjalid sulle annaks.

Võib-olla ma tooksin siia vahele ka, et, et sa tekitad nähtavust, et see ongi võib-olla see, mida meie süsteem võimaldab. Ta tekitab nähtavust, mis üldse on see mastaap ja mis on need materjalid ja millised sorti need jäägid on.

Me teeme siia kohta oma esimese pausi ja oleme varsti tagasi. Nii, Restart on eetris tagasi, meil on külas Ann Runnel ja Tea Oja sellisest Eesti idufirmast nagu Reversed Resources, mis, nagu me saime esimesest osast kuulda, millel Eestis ei olegi kliente ega üldse mingit erilist tegemist, sest kliendid on Londonis, Hongkongis, Bangladeshis ja kõigil mujal. Ja jõudsime siis selgeks teha, et te tegelete rõivatööstusjääkide parema korraldamisega, et nad saaksid endale toreda, uue ilusa elu ja mitte ei läheks prügimäele või veel hullem, kuhugi lihtsalt hallitama. Võib-olla peaks rääkima, kuidas see teie ettevõtte nagu tegevus välja näeb, mida te reaalselt teete? Me saime teada, mida te tahate teha, nüüd rääkige, kuidas te seda teete.

Ma isegi ei oska teha, et kuskilt alustada. Me tegeleme start-upilikult umbes saja kahekümne asjaga korraga. Ja, ja ma jah, üks teemaliin on, on see pilootprojektide käivitamine Aasias ja, ja just nagu arusaamine, et millisel turul, kuidas peaks lähenema. Teine teemaliin on upcycling idee maha müümine suurematele brändidele, ehk et jõuda väikestest kogustest upcycling disainlahendustest suurte mahtudeni, sest et näiteks edukamad upcyclingbrändid suudavad aastas ära kasutada kaks tonni jääki, aga samas üks tehas Bangladeshis võib toota kaheksakümmend tonni jääki kuus. Nii et, et ei ole üldse kuidagi vastavuses, et, et see, et mingi disainer kuskil Euroopas tahab up-cycleingut teha, ta ei, ta ei, väga hästi ei suuda veenda seda tehast, et tehke, tehke nüüd minuga koostööd, et selleks, et neid tehaseid veenda, neid materjale paremini kirjeldada ja, ja, ja me, meelitada brände neid kasutama, on meil vaja väga, väga palju müügitööd teha.

Aga põhimõtteliselt te olete nagu, ütleme siis nagu teistmoodi abakan? Et te võtate nagu mingid materjalid, leiate nagu kõrgema kvaliteediga disainerid, kes seda appsaiglingut tahavad teha ja panete need kaks asja kokku, mis on mõne, mõnes mõttes samamoodi, et noh, nagu mul võib-olla Tartus nagu pood, kuhu astub sisse üks memm, kes tahab teha uued kardinad, võtab samamoodi nagu materjali ja teeb sellest nagu uued kardinad, noh, noh põhimõtteliselt see on noh, teistmoodi abakan nagu.

Ei ole, sest et tabaka müüb ise materjali, meie pakume ikkagi ainult IT, IT-lahendust selleks, et panna info liikuma.

Ja aga sa kuskilt pead teenima, on ju, et sa pead nagu, kui sa oled start-up see ikka, eesmärk on kokkuvõttes raha teha, on ju, okei, teil on, teil on see roheline värk ka nagu väga oluline, et, et selles mõttes... Ehk siis see kokkuvõttes tähendab ikkagi seda, et te kuskil peate nagu nii-öelda mingi cuti nagu saama, on ju, et noh, et, et et kas on siis seda, sellel tark variant või, või noh, meil parlamendab siis ikkagi nagu see, et see vana pankurin oli, et et noh, et näpud oma kuidagi rasvaseks teha, on ju, et kui igal tehingul natuke vahel olla, et siis näpud väga rasvased, on ju.

Jah, see teenimise koht peaks olema see, et kui tehasest materjalid reaalselt liikvele lähevad ja nende jaoks tekib reaalne väärtus sellest meie teenusest, siis, siis sealt nagu seda vahe, vahendustasu küsida materjalide müügi pealt.

No aga ma ütlen Bangladeshi näide on ju, palju lihtsam on sinna sama selle jõa äärde maha visata, kui nagu hakata siin nagu maksma selle eest, et see võetakse kuskile Euroopasse ja, ja, ja, ja nii edasi, on ju.

No jaa, see on muidugi lihtsam, aga see on ka nende jaoks veenev, et see on siiski tööstusharu, kus konkurents on ülitihe, see on väga lihtne on hakata riide tõmblema, sul on, lihtsalt võtad endale mingi kamba inimesi, hakkad muudkord hakkad õmblema, on ju. Ja, ja see konkurents on üritihe, mis tähendab seda, et nende jaoks igasugune sõnum, et meie teeme midagi natuke paremini, on väga suur väärtus.

Teistpidi, hind on jälle see, mis surub seda niimoodi, et hoia kulud madalad, on ju, noh, täna ka, on ju, lase seesama värvi, riiete värvi, see jääk lase otse jõkke, on ju, ära hakka seda puhastama, on ju, viska see jäägi sinnasamasse jõe pärvele maha, sest seda pole mõtet ka maha visata. Või

muidu see t-särk on niisugune

kalli. See neli üheksakümmend kallim on ju, et see teistpidi on nagu see, mis nagu just nagu ütleme nii, et sellesama valdkonna tohutu konkurent täna tingibki selle räästuse.

Jah, seda küll, aga kui praegu on väga mas, massiline see, et brändid küsivad sult, et aga mida sa teed keskkonnasõbralikult, too meile nagu mõni näide, siis enamasti keskkonnasõbralikud uuendused on suhteliselt investeeringumahukad. Ja mida me tegelikult neile pakume, on, on väga madalate kuludega, väga tõsise keskkonnasõnumiga uuendus.

Siin tegelikult on, see on päris hea vastus, ehk siis juba aastaid on näiteks teises valdkonnas, kui me vaatame neid andmekeskusi, ehk siis mida rajavad Google ja Apple ja Amazon, et kui nemad tulevad näiteks kasvõi Skandinaaviasse ja tahavad siia rajada enda uut andmekeskust, siis alati üheks võitvaks argumendiks on see, et, et kas saab teha niimoodi, et selle andmekeskuse energia oleks roheline energia, noh, kas siis hüdroenergia või Või, või, või LNG, eks, et, et, et see on nagu tõsine argument ja, ja näiteks nagu Eesti on nii mõnegi diili kaotanud, sellepärast et me ei ole suutnud piisavalt puhast energiat nagu pakkuda, nagu.

Jah, ja ma juhuti ju käisin just selle Barcelona mobiilimessil, sada tuhat külastajat ja seal olid igal pool suured sildid ülevalt, meil on süsinikuneutraalne üritus. Ehk et see üritus ei tooda, ei tooda nagu CO2-te maailma juurde. Ei,

pluss nad

lendasid sinna kõik kohale suuta lennukitega ja, ja, ja tegid igasuguseid muid asju, eks ole, nii et see on alati huvitav küsimus, et kas see on päriselt nii või see näib nii, et see ei ole, et kuidas see ära offset-itakse. Aga, aga, aga tagasi nagu teie juurde minnes... Kas ma saan õigesti aru, et te pigem töötate täna üksikute rõivabrändidega, et te lähete näiteks rõivabränd X-i juurde ja ütlete talle, et kuule, et, et kas, kas me saaksime teha nende teega koos midagi, et teil see jäägi küsimus oleks kuidagi väiksem, et, et lahendame asja teie ettevõtte keskselt?

Ma ütleks, et me praegu, me proovime erinevaid variante, noh, start-upilik mõttelaad jälle on see, et senikaua, kuni sa ei ole oma ärimudelit tõestanud ja seda tööle pannud, on sul väga palju erinevaid hüpoteese ja meetodeid, kuidas seda tööle saada. Et üks, üks meetod tõesti ongi käia mööda rände, küsida neilt, et, et lahendame teie jääkide probleemi. Aga üldiselt brändid on väga, nagu öeldakse, disaini, disainist lähtuvad, nad ei taha teha nagu. Nad ei taha väga painduda ja oma disaini muuta ja, ja sellest tulenevalt nad noh, on lihtne disainbrändil meid uksest välja tagasi lükata, et mine räägi kellegi teisega. Et siis on nagu järgmine koht, kuhu, kust küsima minna, on, on siis need, kes disainerite jaoks neid materjale kokku otsivad, eks. Et selles mõttes meil, ja, ja iga bränd, keda me praegu vaatleme, vajad natuke nagu eri, erinevat lähenemist vastavalt sellele, kuidas, kuidas nemad mõtlevad ja kuidas nad, kuidas nad toimivad?

No lihtne nagu analüüs näitab, et kui teil oleks olemas ülemaailmne andmebaas selle kohta, et kust mingid jäägid tekivad ja teistpidi see andmebaas, et kes, mis nagu materjali vajab selleks, et nagu oma, oma rõivad kokku panna, Kui selline infobaas oleks nagu ühes kohas koos, siis on noh, selge nagu business mudel, siin ei ole mingit küsimust, oleks nagu, nagu võimas äri. Aga, aga just seesama, et, et, et nagu ühe Eesti start-upi võimekus nagu selline nagu almebaas kokku saada, on ju, et, et see on selline väljakutse siin.

Just, et kust otsast alustada?

Aga ma mõtlengi, et läheksingi võib-olla selle poole peale nagu noh, meil on ikkagi nagu start-upi saade ja me siin edendame ettevõtlikku mõtteviisi ja, ja, ja, ja meil on alati nagu tore, kui on, satuvad saatesse sellised nii-öelda uued start-upperid, kes alles esimest korda siis nuusutavad seda valdkonda, et, et noh, teeks niisuguse Eesti spordireporteri küsimuse, et noh, mis tunne on?

Väga põnev on.

Põnev on ja, ja ma arvan, et. Igapäevane küsimus on see, et kuidas see, ma nüüd võib-olla lähen väga isiklikuks, aga, aga lihtsalt kui nagu kui me näiteks oma teiste start-up seltskondadega, kellega me siin Kiirendis kokku oleme puutunud, et kui me omavahel vestleme, et kuidas, kuidas sina ennast täna tunned või või mis sinu põhiprobleem on, siis ausalt öeldes kõige nagu igapäevasem teema on see, et kuidas saada üle oma ebakindlusest. Sest et sa tegeled iga päev selliste teemadega, millega sa ei ole kunagi varem kokku puutunud, sa nagu iga päev tunned, et sa hüppad jälle uuesti tundmatus kohas vette. Ja see on, see, see on nagu selline pidev võitlus iseendaga, et ma lähen ikka veel edasi, ma ikka veel lähen edasi.

No aga see pigem edasiminek tähendab seda, et sul on olemas kapital, millele toetuda nii kauaks, kuni sa noh, saad veel edasi minna, eks, et kui palju teid see raha siis nagu aitas, et kui palju teil sellist nii-öelda noh, popi terminiga ranuvaid on, et kui kaua selle rahaga veel juosta saab?

Me loodame, et selle rahaga me jõuame nii kaugele, et meil on toimiv prototüüp aasta lõpuks. Ja see raha on ülihädavajalik, ütleks ma, sellepärast et siiamaani tegelikult ennem seda rahastust oli küll meeskond, kes kaasa mõtleb, aga ei olnud võimalik reaalselt tööd teha, et kui sul on kogu kamp töötab niimoodi, et üks leiab endale ühe õhtu vaba aja kella kümnest kaheteistkümneni õhtul, ja teine saab teha tööd ainult kolmapäeva hommikuti kell kümne, üheksast kümneni, siis noh, nii ei saa meeskond töötada. Et reaalselt on võimalik nüüd endale igapäevakulud kinni maksta ja, ja tööd teha.

Aga mõtlengi, et teil on aasta lõpuni praegu nii-öelda tegutsemisvabadust ja samas nagu ärimudelite alles otsite, uue ringi raha tõstmine võtab ka vähemalt noh, ütleme neli kuni kuus kuud aega on ju, mis tähendab seda, et, et iseenesest keegi teist peaks juba praegu nagu tegelema sellega, et nii-öelda järgmist ringi raha nagu tõsta või, või vähemalt seda ette valmistada, et, et te nii kaugel veel pole jõudnud või, või juba mõtlete selle peale ka?

Jaa, ikka mõtleme selle peale ka ja me tegelikult on juba ütleme nii, et kaks-kolm varianti nagu õhus, mida, mille peale mõelda.

Aga ma ütlen, need samad asjad, kes teil õhus on, et kas nad on selles mõttes teile eesmärgid ära defineerinud, et noh, et ala, et meie anname teile raha siis, kui te olete, saavutate nagu need ja need eesmärgid, et et teil on olemas nagu kindlad partnerid, kus te saate materjali, teil on kindlad partnerid, kes aitavad teil seda IT-süsteemi nii-öelda kokku panna, defineerida, et mis andmebaasis nagu väljad peaksid olema ja nii edasi, on ju. Et kas, kas ka sellised juhised on teile ette antud või ikkagi selles mõttes kobatepimeduses, et, et et on teile öeldud, et jah, meil huvi on, eks, aga noh, eks me vaatame siis, kui teil on nagu midagi ette näidata.

See on nii, nii konkreetselt, eesmärk ei ole seatud, aga see on küll, et kui, kuna noh, see on see nii-öelda tark raha, eks, et mida rohkem me räägime inimestega, kes sellest valdkonnast midagi teavad, seda rohkem teatakse ka seda, kui keerulist ülesannet me tegelikult lahendada üritame. Ja seda rohkem ollakse paindlikud, et, et kui ma usun, et, et muidugi ei tea ette, kui rangeks see asi minna võib, aga mulle tundub, et see on, et kui me näitame pidevat progressi ja, ja noh, siiamaani meil on, tegelikult ju hakkasime pihta selle asjaga tõsisemalt tegelema alles augustis ja selle aja jooksul on juba nagu nii mitu sellist käega katsutavat tulemust ette näidata, Et ja, ja ma ütleksin, et meil on väga tugev meeskond, et ma usun, et kui me nüüd nagu jätkame samamoodi selliste väga kindlalt käega katsutavate tulemuste saavutamist, et me saame öelda, et meil on nüüd nii ja nii palju tehaseid, meil on valideeritud need ja need ideed ja arusaamad ja me peame öelda, et nemad tahavad seda ja nemad toda, siis selliste, selliste nagu käega katsutavate saavutuste pealt on võimalik ka rahastust juurde leida, oleme sellest täiesti veendunud.

Aga ma mõtlen, et kui tänases faasis nagu ütleme, noh, iseenesest on nagu baasidee on teada, on ju, et tuleb kokku korrata informatsioon, et kellele, mida üle jääb ja teistpidi on informatsioon, et kellel, mida nagu vaja on. Sest sellise asja saab ära prototüüpidega erilise ja suurema IT-kuluta, ehk siis, et sa ei pea ju täna töötavat süsteemi veel tööle panna, et piisab sellest, kui sa nagu sõna otseses mõttes nagu töötad kuvadega ja, ja, ja näidata ära selle pildi, et noh, et, et mismoodi see info nagu, nagu tekib. Ei, aga

küsimus on protsessis seal tag

Ehk siis nagu siit ongi küsimus, et kes see nagu tänane teie meeskond nagu on, et mis moodi ta nagu ära jaotub, et kui palju on neid, kes tegelevad sõna otseses mõttes nende samade tehastega ja nende võimalike nagu disaineritega, ühesõnaga, kus see fookus nagu rohkem täna on, kas ta on rohkem selle protsessi nagu nii-öelda prototüüpimisel või ta on rohkem sellel, et noh, sõna otseses mõttes leida nagu need õiged kliendid ja, ja, ja õiged partnereid?

Ma ütleks, et see meeskond jaguneb umbes pooleks, kes on need, kes hakkavad reaalselt kolama tehastes. On meil kaks, kolm inimest, üks on, kes võtab täie vastutuse selle tootearenduse prototüüpimise eest ja, ja siis on ütleme nii, et kaks inimest, kes Euroopas siis seda turundusega tegeleks.

Kui lihtne, kui lähemegi nende tehaste juurde, et ma kujutan ette, et sealt seda protsessi nagu käima panna, aa, me peame tegema klavioosi ja siis läheme tehaste juurde, nii, väike maus ja siis tuleme tagasi. Restart on eentris tagasi ja räägime Eesti iduettevõttega Reversed Resources ja jäi mul küsimata küsimus, et kui lihtne nende tehastega on asju ajada, ma kujutan ette, et kui tehas on mõnes kolmanda maailma riigis, siis nende IT-võimekus on üks asi, võib-olla nende protsessi võimekus on ka, on ka veel üks asi, et kui lihtne ja kuivõrd valmis nad ise on üldse pidevalt nagu raporteerima seda, millised kogused neile üle jäävad ja, ja nii-öelda seda andmebaasi täita, et ma kujutan ette, et see protsess ei saa olema automaatne.

Jaa, see kindlasti ei saa olema automaatne, aga ma arvan, et kõikides suurtes organisatsioonides tegelikult taandub see küsimus sellele, et kas sa leiad sealt majast seest endale selle ühe inimese, kes sinu projekti usub. Ja kui sa leiad endale selle ühe või mõned inimesed, kes, kes väga usuvad, siis ei teki ka seda probleemi, et sul ei ole seda infoliikumist piisavalt tõhusalt võimalik tööle saada. Aga mulle,

mulle ikkagi tunne, tundub, et see, et, et kui te läheksite ja paneksite selle töö üle sõna otseses mõttes ainult Bangladeshis? Ehk siis vaata, kuna seal neid vabrikuid on niivõrd palju või noh, tehaseid on nii palju, jääke, ülejääke on nii palju, needsamad disainerid ju ise ka toodavad väga suures mahus sealsamas noh, Bangladeshis, ehk siis kui sa lihtsalt paneksid nagu tehaste vahel selle informatsiooni nagu noh, nii-öelda liikuma, juba see oleks nagu, nagu meeletu võit ja, ja seda oleks nagu paratavalt nagu efektiivsem ja, ja, ja ja tulemuslikum teha nagu seal kui, kui seda siin Eestis distantsilt.

Jah, ma olen nõus, et see võibki lõpuks välja kujuneda meie põhitegevuseks, aga ma ei anna veel alla.

Ei, selles mõttes ei peagi anda, anda, küsimus on nagu see, et noh, kui me vaatame seda, et ütleme näiteks nagu tarkvaratoot, kui nad tahavad oma tooteid müüa Ameerika turul, siis neil on kaval olla näiteks Bostonis, on ju, et noh, et, et et ehitada oma müügimeeskond sinna üles ja kuigi see, ütleme see nii-öelda, toode ise valmib nagu, nagu Eestis, siis, siis nagu ütleme, kogu müük ja, ja, ja kõik see pool on nagu, nagu viidud nagu teisele mandrile, eks, et, et et siinsama lugu, et, et noh, et idee võis ju siin sündida, aga kui tuleb välja, et selle idee nagu elluviimiseks parem keskkond on hoopis teine riik, on ju, siis miks mitte minna ja, ja elada ja, ja toimetada seal.

Meil jah, üks meeskonna liige siin just avaldas arvamust, et ei tea, kas peaks aastaks kolima või kaheks aastaks siin. Ei noh, sellepärast, et ta on ise Hiina huviline ja meil tegelikult esimesed tehased, kellega me siin koostööd mõtleme teha, on just Hiinas ja Hongkongis.

Okei, me oleme nendest tehastest tegelikult päris palju rääkinud, ma hakkasin mõtlema ka, et meil, et, et selle, selle vorsti nagu teine ots on ju disainerite käest, keegi peab need jupid uuesti kasutusele võtma, eks ole. Mul on hakanud selle jutu põhjal tunduma... Et, et maailmas on teatud rõivabrändid, kes kasutavadki neid nii-öelda ülejäänud kolmnurki ja, ja näitavad sellega, et nad teevad noh, et, et see on nagu osa nende sellisest brändiloost ja brändi võib-olla väärtusest ja ja nad saavad näiteks küsida kõrgemat hinda inimeste käest ja ütlevad, et me teeme noh, nende argument on nagu see, et me teeme maakerale ja looduspuhtusele teenet ja seetõttu me küsime rohkem raha, kas see minu ettekujutus vastab tõele või et on olemas sellised, sellised brändid, kes, kes võiksid neid kolmnurki kasutada?

Jaa, neid brände on omajagu, aga ma ütleks, et nad mitte ei küsi sellepärast rohkem raha, et, et see keskkonna sõnum seal on, vaid sellepärast, et see materjalide kättesaamine nendele brändidele, kelle jaoks see taaskasutatud materjal on nagu selline püha, mida ta, mida, millest ta nagu kõige rohkem tahab kasutada disainis. Nende materjalide kättesaamine on ülimalt keeruline olnud, sellepärast et kui sa nüüd disainerina lähed ühe suure tehase ja ütled, et ma tahaksin teie jääke kasutada, siis sind suunatakse sinna nende suurte mägede juurde, öelda, öeldakse, et noh, mine, mine siis otsi, on ju. Et see lihtsalt see, kogu see protsess on ülimalt ebaefektiivne. Ja, ja kogu selle tootmis, tootmise püstipanemine, oma disainide väljatöötamine ja turule toomine on ühe, ühe brändi ja, jaoks noh, bränd kui nagu sarnaselt võib vaadata seda kui start-upindust, eks. Et sa pead nagu tegelema väga paljude asjadega korraga ja see, see protsess on lihtsalt väga keeruline ja aeganõudev ja sealt tulelevalt siis läheb ka see hind kõrgeks. Et see, see mõte nagu, kust see... Reversed Resources lugu hakkaski ju arenema, oligi see küsimus, et kuidas seda kõige odavamaks ja mõistlikumaks teha?

Jaa, aga ma ütlengi, et siin on nagu ikkagi väga palju nagu, nagu sellest ka kinni, et see nii-öelda materjali hulk ei ole ju stabiilne, ehk siis nagu täna jääb mul punast üle natukene, homme jääb mul kollast üle, on ju, et see on sama probleem nagu, et mis siin, ma ei tea, Tallinna restoranidel on, et väga raske on toetada ainult nagu Eesti mahetootjatele, sellepärast et nad ei suuda seal tagada nagu kogu aeg nagu seda stabiilse kvaliteediga mingit toorainet, on ju. Mis tähendab seda, et, et sa pead oma disainis olema ikkagi paindlik ja kui sa disainis oled paindlik, siis see kokkuvõttes lõpeb sellega, et sa oled kallis, sest su kogused on väikesed, on ju. Et ma selle pealt küsiks ikkagi seda ka, et vabandan, võib-olla võhiklik küsimus, on ju, et kui me paberil nagu ümbertöötlemisest nagu veel saame aru, on ju, et kui keerukas see ikkagi, see riide ümbertöötlemine on, et noh, et ola, et, et noh, et punane sai otsa, et kollast on, aga sellest kollast uuesti punase tegemine, et, et, et kas nagu... Kas, kas selle ümbertöötlemine on odavam kui uue udumine sõna otses mõttes või, või, või kuidas see pilt nagu paistab?

No sellist asja vist ei, ma arvan, et ei tehtaks, et kollast kangast hakata punaseks värmima, et see on juba... See on järgmise

start-upi teema.

Et, et küsimus on noh, üks asi on see, et kas sa, kas nagu selle toote puhul on nagu tähtis, näiteks, et kas sul täpselt see detailina on nüüd ikkagi kollane või punane, on ju, et sul on võimalik Noh, kui ma näiteks mõtlen mingite selliste asjade peale nagu poekotid on ju, kas sul on tähtis, et sul poes müügil olevad kotid on kõik täpselt identsed?

Rimis on, sest need on rimi punased.

No jaa, Rimis võib-olla on, aga kas see rimi punane peab olema see nagu see koti enda värv või piisab sul sellest, et sul on see logopunane?

Ma arvan, et nad on ka nii nõudlikud kui nõudlik on tarbija ja noh, tõenäoliselt on sul õigus, kui sa ütled, et tarbija on tegelikult sügavalt ükskõik mis punane või kas ta üldse punane on, äkki võib-olla roheline.

Just, et samamoodi võikski ju see poekott olla see see signaal, et meie mõtleme keskkonnasõbralikult ja me väljendame seda ka oma koti näol ja et see kott ongi iga, igaüks erinev ja see väärtus kliendi silmist hakkabki tekkima hoopis sealt, et see on selline nagu turundamise erinev vaatenurk, ma ütleks.

Kui suureks teie arvates seda, seda, selle asja skaalat nagu saab ajada, ehk et et nagu Taavi juba ütles, et tõenäoliselt need kogused, mida sa saad toota teatud disaini, on väikesed, sellepärast et need kogused, mis jäävad üle mingisugust materjali, millega sa saad arvestada, on väikesed, ehk et kas me üldse saame, no näiteks rõivabränd, suur nagu saab üldse arvestada oma jääkide nagu suurel määral ärakasutamisega, on see üldse kuidagi võimalik ja majanduslikult mõttekas nende jaoks?

Ma arvan, et see vajab veel uurimist.

Ei ma, vastanud ära selle, selle intervjuu jooksul, et see oli sama see mõtteviisi küsimus, on ju, et kui nagu sul samas H&M-i poes oletama, et sul on eraldi korv nagu selle koha pealt, et näete, et siin on meie need või mis moodi kutsute seda, nagu ja tähendab, meil siin need upcycle rate'd on ju, et sobra ise, on ju, et ei ole nagu noh, et ongi noh, tehtud nagu nagu disain, ongi tehtud nagu meelega selline... Aga sa

ei saa teha seda, lihtsalt sa ei saa seda massiefekti

sinna? Selles mõttes massiefekti, et sa, et sa nagu kunagi ei teagi, et sul võib särgselt tulla välja, on kollane või sinine või, või, või, või, või valge, on ju, see lihtsalt trend ongi see, et on trendikas, kanda sellist särki. Noh, ühesõnaga, ja, ja see sõltub hooajast, et noh, et mingil hooajal on nad peamiselt punased, mingil hooajal on peamiselt kollased, on

ju. Ja ka see küsimus ei ole ainult ju värvis, küsimus on ka selles, et need tükid on tõenäoliselt erineva

kujuga. Ja sa ei saa

neid toota kümnete miljonite kaupa ühest masinast kogu aeg välja.

Noh, point ongi, et enamus, mida üle jääb, on see, et neil on nagu mingid kanga mitte nagu kolmkümmend tükikesed, on ju, vaid see... Tervet rullid või?

Mina just sain aru, et tükid jäävad üle?

Hästi erinevalt on, ma võib-olla tooksin siinjuures sisse ka selle, et tegelikult neid kasutusi on hästi mitmeid, et me räägime ka tegelikult poodide sisekujundusest, me räägime uute riiete tegemisest, me räägime riiete detailidest, me räägime võib-olla üldse sisumaterjalist.

Mulle tundub, et teil on vaja mingit IT-lahendust, mis ütleb, et meil on sellised tükid ja siis ta algoritmiga automaatselt paneb mingi õmblusmasinnate softi jaoks sobiva nagu sellise programmi kokku.

See on teatavasti tehtud nende põrandatega, mäletad need erilise kujuka looduslikud lauad, mis pannakse kokku. Ma,

ma tuleks korra tagasi veel selle... Tegelikult miks, miks meie idee H&M-i seal konkursil silma paistis? Ei ole üldse mitte see up-sigling loogika seal. Et nende jaoks on oluliselt suurem küsimus see, et kui neil on praegu, nad üleüldse üritavad oma tööstusharu mõttesse materjali ringlust tekitada ja seda ringi kinni panna. Ja neil on järjest suure hulk erinevaid taaskasutusvõimalusi, näiteks koos meiega sellesama viie võite hulgas olid, oli üks seltskond, kes, kes tegeles puuvillamaterjalide ümbertöötamisega, Ja üks seltskond, mis tegeles polüestri ümbertöötlemisega, et sa pead juba sellest nagu aru saama, et mis, et kus sul on nüüd need puuvillajäägid ja kus sul on polüesterjäägid, et, et neid üldse ümber töödelda saaks. Ja, ja me tegelikult nagu tegeleme väga erineval tase, tasemel ümbertöötlemise küsimustega, et meie jaoks see teema lihtsalt on nagu selline üks. üks hingelähedane teema olnud, mida, mida nagu mõelda, et kuidas, kuidas seda ikkagi nagu edasi kanda, sest et kõik muu tõmbab meid kogu aeg selle recycling teemade poole tegelikult.

Okei, meil hakkab saade läbi saama, et saate lõpetuseks võib-olla veel, et kui on mõni start-upi saade, et, et seda on juba korduvalt mainitud, et väga keeruline on see, et, et selline elu on nagu väga hüplik ja iga päev nagu, nagu on uus väljakutse ja, ja tuleb õppida midagi uut, aga, aga midagi veel, mis, mida tahaks nagu välja tuua, et, et mille poolest see start-upi maailm just nagu nii-öelda põnev ja selline ahvatlev on?

Ma arvan, et põnev ja ahvatlev on ta sellepärast, et see annab võimaluse tegeleda millesse, millegi selle, sellisega, millesse sa tõesti usud ja, ja mulle näiteks väga meeldib see, et mul ei ole ühtegi ülemust.

Aga ma mõtlen, kui tähtis siin nagu see on, et noh, ütleme sõna otseses mõttes Dollaripaks silme ees, et noh, teil on täna ikkagi see valdkond, kus nagu esimese hooga näha on, et et noh, nii-öelda miljonid ukse peale nagu koputamise ei ole või, või noh, tuleb nagu, nagu tükk aja pärast alles on ju, et et täna see on ikkagi rohkem selline nii-öelda maailma, maailma muutmise nagu nii-öelda ambitsioon, mitte niivõrd äriprojekt.

Ma ei ütleks ei üht ega teist, sest et ma ütleks, minu enda isiklik ambitsioon on tõesti see maailma muutmise ambitsioon, aga ma arvan, et miks, miks on olnud selle projektiga nagu nii noh, järsku on tekkinud väga selge edasiliikumine, on see, et, et seal on siiski ka see nagu äripotentsiaal suur ja see on see, mis tekitab seda liikumist. Muidu ma võiks oma maailma, maailma päästmisega üksinda mõelda niisama.

Minu jaoks, et mina just ka näen seda, et miks minu jaoks see nii atraktiivne on ja miks ma, mul on väga hea meel, et ma olen osa sellest meeskonnast, on just seesama, et see on midagi, mis tundub nagu... Nii keeruline, aga samas sa näed, et see on nii vajalik ja see noh, on tegelikult lihtsates asjades mingil määral kinni, kui me räägimegi, eks ju, informatsiooni avalikuks tegemisest ja selle informatsiooni jagamisest, et noh, tänapäeval see ei ole mitte midagi nii keerulist ühest küljest, kui me räägime infosüsteemist või räägime nende andmete sisestamisest ja sellest, samas aga sa saad aru, et need tehased ja need protsessid, need on midagi täiesti omamoodi, omamoodi maailm. Aga samas see, noh, see tekitabki nagu seda, et see lihtsalt tuleb ja peab proovima. Ja kui ta ei õnnestu ühest küljest, siis tuleb välja mõelda teine külg, kustpoolt ta õnnestub.

Selge, aitäh teile, aitäh Reversa Resources, idufirmale, meie saateaeg on läbi ja aitäh kõigile ka, kes kuulasid, ja kohtume jälle nädala aja pärast!