Ei, no nii ongi, aga ma ei tahakski üldse selles mõttes nagu sellesse indeksiteni väga süveneda, et noh, minu võrdusmetoodika ongi see, et ma käin nagu riigist riiki ja vaatan, mismoodi nad oma süsteemid on üles ehitanud ja ja üldse, kas annab midagi ehitada, et noh, näiteks me naudime seda, et Eestis ei pea jooksma paberitega ministeeriumist ministeeriumisse, no miks me ei pea, sellepärast et nii erasektor kui avalik sektor näeb inimest nagu alati nii-öelda ühe isikukoodiga, suudab infot ise vahetada, meil on kuulus X-tee ja nii edasi, on ju. Aga need riigid, kus X-teed ei ole ja noh, need on enamus Euroopa riigid, isegi noh, nüüd Soome alles nüüd võttis, eks. Alla, Skandinaavias on isikukood, Baltikumis on isikukood, lõuna pool ei ole sellist isikukoodi, mida kasutatakse nagu kõikides sektorites. Ehk siis näiteks noh, Saksamaal sa peadki jooksma nagu ühest ministeeriumist täis, on ju, või nad on noh, suutnud kuidagi ära peita sellele ebamugavas sulle, nii et noh, okei, nemad jooksevad sinu eest, aga keegi ikkagi jookseb. Et selles mõttes nagu selleks, et teha automaatsüsteeme, sul peavad olema mingid elemendid nagu ühiskonnas paigas. Kas seesama usaldus peab olema paigas, et ühiskond üldse usaldab neid süsteeme, et ma ei tea. Me võtsime rahva ka siin ette, nii-öelda kogu rahvaga ja otsustasime saada lahti käibemaksja pettustes. Tegime tuhande euro reformi, mis tähendas seda ja kõik ettevõtted andsid oma ärisaladused riigile. Noh, ei olnud nagu probleem.