No ma tõen selles mõttes, et nagu me ikkagi teame, kus meil on halvasti ja noh. Iseenesest me ju töötame nagu sõna otseses mõttes strateegiadokumentide järgi või mida me siis korda aastas üle vaatame, eks, ja noh ala, meil oli e-kommertsis mahajäämus. Noh, me panime sinna energiat, tõstsime teadlikkust, isegi rahastasime teatavaid projekte, et seda valdkonda rohkem nagu tähtsustada. Noh, inimesed ise ka nagu hakkasid rohkem nagu e-kaubandust usaldama ja meil on täna seal paranemine, meil on hüppeline paranemine, eks. Me tegime ära OpenData need portaalid, aga ütleme ausalt, noh seda teemat me ei ole maast lahti saanud, noh näeme vaeva veel, on ju. Hetkel me tegeleme tööstuse automatiseerimise teemaga, proovime sinna vahendeid juurde saada, ehk siis me tegelikult teame nõrkusi. Aga mingid kohad, kus me riigina nagu ei saagi nagu midagi noh, ette võtta, noh üks näide näiteks on samad puudetundlikud pangakaardid. Noh, ammu ära tehtud UK-s teistes riikides ja meil ei lähe. Aga milles on probleem, ongi see, et kaks tuhat üheksa, kui oli kriis, tapeti nii-öelda Põhjamaade olemasosalusega ettevõtetes innovatsioon ära ja noh, mahajäämus nagu noh, jäigi seisma, me siin hirmutame rahvast, on ju, et uute telefoniga äkki kaob ära mobiili-ID, on ju. Noh, teoreetiliselt on see võimalus, et see on nagu olemas, on ju, aga noh, inimesed töötavad selle nimel, et seal on nagu lahendus leida, aga see on erasektori teema. Ja siin me ei saa nagu riigina midagi teha, sellepärast et see teenus on erasektori poolt, on ju. Noh, sa ei kujuta ette, et me hakkame noh, pangakaarditeenust pakkuma riigi poolt, on ju, noh, ei tule nagu kõne alla, on ju.