Tere, kena laupäeva, Restart on suvepuhkuselt tagasi, meil on hea meel olla taas stuudios ja terve järgmise hooaja, samuti rääkida IT-juttu. Restart on siis see saade, mis ei ole digitund Kuku raadios, ehk et Restart on see saade, kus me ei räägi uutest telefonidest ja, ja tehnoloogiatest, mis otseselt üksikisikud puudutavad. Me räägime IT-ärist, e-riigist, idufirmadest ja muudest sellistest abstraktsematest küsimustest võib-olla. Aga hooaja esimese saate otsustasime me kaks saatejuhti, Hendrik Roonamäe ja Taavi Kotka, teha lihtsalt kahekesi. No esimene põhjus on see, ei ole teineteist peaaegu, peaaegu terve suve näinud ja pole saanud juttu rääkida, aga nali naljaks, tegelikult me teeme tiiru peale igasugustele e-riigi ja Eesti positsiooni küsimustele, küsime, et kui hea see Eesti riik siis erinevate näitajate järgi tegelikult on, kas see on väga hea või on alla keskpärase halb ja, ja vaatame, mis on Mis on vahepeal suvega juhtunud ja, ja mis on teada, et hakkab juhtuma. No tegelikult meil on suurem osa saade, saadet ilmselt pühendatud sellele, et kas. Kas Eesti e-riik on kuidagi talutav nähtus või ei ole, et kas ta on, kas me oleme väga palju alla jäänud ja. Mis see väljend on, tiiger magab, ma kunagi kirjutasin ise esimese artikli sellest umbes aastal kaks tuhat, et nüüd tiiger magab. Ja, ja tegelikult viimastel, no viimase nädala-paari jooksul on siin Eesti ajakirjanduses ka üles kerkinud päris teravaid küsimusi selle kohta, et kas see töö, mida riik teeb, isegi väga konkreetselt see töö, mida, mida Taavi Kotka teeb, on midagi väärt, kas me oleme magama jäänud, kas me oleme laisad ja armastame ennast kiita, kuigi tegelikult seda sisu ei ole. Või, või mis see on, et erinevad mingisugused uuringud ja indeksid ja analüüsid näitavad, et teised riigid on Eestist mööda läinud. See on väga valus küsimus, sellepärast et Facebook, Eesti Facebook lahvatas väga eredalt põlema selle peale, et ühed hakkasid omasid kaitsma ja teised hakkasid neid ründama ja väga suur vaidlus oli teatud ringkondades kohe nädal aega püsti ja kolmandad ütlesid, et noh, et ärge väielge, et see kõik mõttetu teema, et mis sa, mis sa ikka inimesega vaidled, kui ta aru ei saa millestki. Ehk et see on selline emotsionaalne küsimus meie jaoks, Taavi, on ju, et kas on, meil on kogu aeg räägitud juba kakskümmend aastat, et Eesti riik on kõva ja nüüd, kui tuleb, keegi ütleb, et aga vaadake, siin on kaks uuringut, kus me oleme väga paljudes asjades keskmised või alla keskmise, see on valus.
Nii et Eesti e-riik ei olegi siis kunagi olnud või Eesti ei olegi kunagi mingi tiiger olnud, kui sa ütled, et me oleme kogu aeg kuskil keskel olnud?
No see on seesama nii-öelda küsimus, mis me seda nagu asja vaatame, et, et mina vaatan e-riiki kui inseneri ja ma vaatan just selle järgi, et noh, mida siin on tehtud, mis moodi eelkõige ühiskond üldse kasutab, Seda e-ühiskonda, noh alas ongi, et, et, et kas meil on digiretsept või millele digiretsepti, kas me kasutame digialgkirju või ei kasuta, on ju, noh täna me oleme riigina ikkagi ainuke riik maailmas, kes kasutab enamjaolt digialgkirja ja eelistab seda paberallkirjale näiteks, on ju, et võrrelduna nagu ükskõik millise muu riigiga. Aga sellist nüansse näiteks nendes uuringutesse aluseks ei võeta. See, kas haiglas saab infot vahetada või ei saa, et, et lähed ühest haiglasse, lähed teise haiglasse ja info liigub kaasa, eks, Seda isegi Euroopa Liidu uuringutes aluseks enam ei võeta, ehk siis, et nagu kus ma ütlen, et see hindamine ja võistlemine käib nagu nende reeglite järgi ikkagi, mis on enamikule sobivad. Ja need, kes sellest nagu üldisest mustrist väljapoole jäävad, siis nagu noh, tõesti ei perfoomi selle järgi, et noh, võtame sellesama ÜRO indeksi. Noh, me teeme väga kehva tulemuse, teeme fix-telefonide osas, aga vabandust, meil ei ole enam fix-telefoni, ei ole midagi parem.
sellepärast. See vaidlus oli, mitte Reet Teibi pärast, see tekitab halduskoormust, mitte see, et me ei usalda oma riiki. Aga kui sa läheksid täna UK-sse ja ütleksid, et kuulge sõbrad, et andke palun mulle oma kõik oma eripartneritega tehingud, on ju. Nad saadaksid sind puu taha, et noh, et jumala eest, mitte mingil juhul. Ehk siis e-riik tegelikult tulebki välja sellest, et noh, et, et kui küps ta on, et noh, et, et noh, mismoodi ta üldse kasutab seda tehnoloogiat enda hüvanguks. Ja näiteks siin me oleme ka nagu kõvasti alla jäijad, ütleme sama e-kommerts, täna UK rahvas oli ikkagi palju suurem e-kommertsi kasutaja kui meie. Või Saksamaa nä
Noh, siin on jah, et me ikkagi natuke rohkem peame ka seda mammonet taga ajama veel, et noh, nii-öelda nooririigina ja, ja, ja mitte nii, nii varaka riigina kui näiteks UK, et, et inimestel nagu põhienergia läheb ikkagi nagu, nagu, nagu teenimise peale. Aga ma veelkord tule Minu meelest see, et, et kas me oleme või e-riik või ei ole riik ikka, e-riik. Ei ole niivõrd palju selles nendes edetabelites kinni, vaid ikkagi see, et kas meie tehnoloogiatavast tuntakse huvi. Kas meie tehnoloogiat hinnatakse, kas meie lahendusi hinnatakse, kas meie ühiskonna toimimist hinnatakse. Ja see, kui meil käivad ikkagi nagu kümme, kakskümmend delegatsiooni nädalas, käib meie uurimas, et mismoodi meil see e-riik on siin üles ehitatud. Noh, täna kohtusin, okei, me oleme eetrisse küll laupäeval, aga me natuke varem lindistame, on ju, aga. Aga kohtusin leedukatega, neil on parlamendis viimasel lugemisel e-residentsus. Tulevad aasta lõpus välja oma lahendusega, on ju. Ehk siis see, et meid kopeeritakse, noh, see, et Soome võtab meie X-tee üles, üle see, et jaapanlased teevad meie järgi enne oma mai numberit, on ju. Et need on need asjad, mis nagu ütlevad, et, et vaadake sõbrad, et meil ikka tasub olla uhke, et ei tasu nagu kõhtu maha lasta, ei tasu mõelda, et oi kui viletsad me oleme või kuhu me kukkunud oleme. Kusjuures me tegime uuringu ITL-iga kuskil kahe tuhande kümnendal aastal ja me uurisime, et mis on selle vingumise põhjus. Ja sotsiaalteadlased meile nii-öelda nagu noh, vastasid, siis oli põhiliselt see, et, et e-riik või kogu see IT on Eesti rahvusvahelist identiteedist nii suur osa. Et inimesed tunnevad hirmu, et kui meil seda ka enam ei ole, et siis me olemegi nagu, siis me oleme üks mõttetu rahvas. Ja seetõttu vingutakse noh, paneks nagu eriline energia sellesse vingumisse, et noh, et, et siis äkki tuleb juurde või ühesõnaga noh, ühesõnaga, et see tegelikult on see hirm, et me kaotame selle ainsagi tunnuse, mille järgi meid kui riiki teatakse, kunagi ju. President Ilves ütles selline kuulsad sõnad, et Euroopas on kolm riiki, kelle, keda kohta keegi ei tea midagi, et Slovakkia. No kelle puhul see ei suuda meenutada, et noh, et, et noh, mill Ja noh, Eesti on nüüd saanud viimastel aastatel või ütleme siin. Viiel aastal on saanud nagu omavahel selle nagu e-külge, aga noh Slovakkia puhul ikka ei ole, ma toon, noh, on Tšehhi puhul sa ütled nagu, et õlu ja. Praha ja, ja, ja Praha ja noh, et sa suudad nagu midagi meenutada, on ju. Slovakkia, Eesti ja Läti olevat olnud need kolm riiki, mille puhul nagu kõigil on juhe täiesti koos, noh.
No näed, see on jälle ehe näide sellest, kuidas Eesti on e-riik, ehk siis mismoodi on see meie mõtteviis, et me nagu noh, rahvana, kuidas me mõtleme üldse, mismoodi me näeme andmeid kui väärtust ja, ja, ja, ja, ja põhiväärtust. Aga jah, selles mõttes ta on iseenesest jällegi mõnes mõttes vana ideega, et selle idee käisime välja Euroopa Liidule juba kuskil kaks aastat tagasi, nii kui seda digitaalset ühist turgu hakata üldse planeerima ja noh, mõte on nagu selles, et no lihtsamad need näited on sellised, et ma lähen täna Hispaaniasse tööle, et siis. Ma ei peaks nagu oma Eestis olevaid andmestiku kaasas vedama, vaid nad, kui Hispaania riik vajab midagi noh, mingit maksutõendit, mis iganes on ju, et nad saavad selle otse nagu Eesti infosüsteemidest pärida, ma ütlen neile isikukoodi ette ja nad siis pärivad sealt, on ju. Ja ma lähen Saksamaale ettevõtet tegema ja tahan kohalikust pangast laenu saada, et ma ei peaks nagu paberil kaasas vedama kuus aastat oma noh, maksukäitumist. Praegu peab või? Jaa, praegu peab, et siis, et ta saaks otse pöörduda näiteks Swedbanka poole ja ma ütlen jälle, et talle Et need on sihukesed lihtsad näited, mismoodi Euroopa Liidus võiks üldse nagu andmed liikuma saada. Aga radikaalsem idee või mõte on see, et vaata, Euroopa Liit otsib juba pikka aega. Nii-öelda noh, moodsa nimega, disruption on ju, et, et noh, kuidas me raputame seda Euroopa Liit ikkagi selliselt, et meie konkurentsivõime paraneks. Et noh, on näidanud, et see, et me nagu Horizonisse paneme raha või. Me teeme siin igast kampaaniad või, või, või investeerime, et see ikkagi, see vahe selle USA-ga ikka läheb järjest nagu suuremaks, et USA-l on ikkagi rohkem raha investeerimiseks, seal on natuke parem seadusandlus, mis toetab innovatsiooni, ajud tulevad sinna kokku, eks, et see kõik on nagu noh, see kogu aeg USA-l nagu veel rohkem ees ja läheb järjest rohkem eest ära ka. Et noh, mis asi on see asi, millega me saaksime natukenegi järgi, et me saaksime seda vahet nagu vähendada, et me järgi niikuinii ei jõua, aga et me saaks natukenegi vähendada Ja, ja me sama kaks aastat tagasi välja kujutada idee oli see, et kui muudaksime Euroopa Liidus tervikuna seda suhtumist, mismoodi me näeme toorandmeid. Ehk siis, et kas me saaksime Euroopa Liidus kehtestada selle põhimõtte, et Euroopa Liidus toorandmete omanik on andmetekitaja ise, ühesõnaga kaasomanik, vabandust. Et noh, ta, kui ma oma Apple'i telefoniga mööda linna ringi jooksen ja Apple minu kohta nagu. Minu GPS-sokatsiooni küsib kogu aeg ja, ja seda talletab, on ju, et kui ma tahaksin seda anda näiteks sinu start-upile, et mul võiks see õigus olla, et noh. Kusjuures see tundub nagu, nagu väga nagu võimatune, aga iseenesest ei ole, et, et vajalik seadusandlus, seadusandlus tegelikult on Euroopolis olemas. Et täna andmekaitse reedeid juba ütlevad, et, et sul on õigus teada, mis andmed sinu kohta kogutakse. Sul on õigus need andmed välja küsida, kutsuda või noh, küsida, et vaadata, mis seal on üldse, on ju. Ja noh, kui sa tead seda Google, right to be forgotten, on ju, et, et siis on sul mingi isegi neid kustutada või nagu muuta, eks. Et, et siin sama lugu, et mõtle, kui ma saaksin nagu need andmed välja küsida masin Si see tõstaks oluliselt nagu Euroopa võimekust üldse nagu innovatsiooniga tegeleda, see tõstaks üldse kaardi välja jälle. Ehk siis, kui sul on muidu nagu vajaliku andmine koosseisu kokkusaamiseks USA-s näiteks kuuluks kuus kuud. Siis Euroopa Liidus, kus sa suudad piisava gruppi ära motiveerida, näiteks tuhat inimest, on ju, saaksid nad saada kohe. Noh, ala, ma maksan sulle näiteks sada eurot, et saada anonümiseeritud kujul sinu viimase kuue kuu andmed, et ma ei tea, need sinu käimised kokkuvõttes seal tuhande hulgas, on ju. Aga ma maksin su sada eurot, et sa oleks Noh, nii-öelda tuhande, tuhande inimese valik.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]