No ma tõen selles mõttes, et nagu me ikkagi teame, kus meil on halvasti ja noh. Iseenesest me ju töötame nagu sõna otseses mõttes strateegiadokumentide järgi või mida me siis korda aastas üle vaatame, eks, ja noh ala, meil oli e-kommertsis mahajäämus. Noh, me panime sinna energiat, tõstsime teadlikkust, isegi rahastasime teatavaid projekte, et seda valdkonda rohkem nagu tähtsustada. Noh, inimesed ise ka nagu hakkasid rohkem nagu e-kaubandust usaldama ja meil on täna seal paranemine, meil on hüppeline paranemine, eks. Me tegime ära OpenData need portaalid, aga ütleme ausalt, noh seda teemat me ei ole maast lahti saanud, noh näeme vaeva veel, on ju. Hetkel me tegeleme tööstuse automatiseerimise teemaga, proovime sinna vahendeid juurde saada, ehk siis me tegelikult teame nõrkusi. Aga mingid kohad, kus me riigina nagu ei saagi nagu midagi noh, ette võtta, noh üks näide näiteks on samad puudetundlikud pangakaardid. Noh, ammu ära tehtud UK-s teistes riikides ja meil ei lähe. Aga milles on probleem, ongi see, et kaks tuhat üheksa, kui oli kriis, tapeti nii-öelda Põhjamaade olemasosalusega ettevõtetes innovatsioon ära ja noh, mahajäämus nagu noh, jäigi seisma, me siin hirmutame rahvast, on ju, et uute telefoniga äkki kaob ära mobiili-ID, on ju. Noh, teoreetiliselt on see võimalus, et see on nagu olemas, on ju, aga noh, inimesed töötavad selle nimel, et seal on nagu lahendus leida, aga see on erasektori teema. Ja siin me ei saa nagu riigina midagi teha, sellepärast et see teenus on erasektori poolt, on ju. Noh, sa ei kujuta ette, et me hakkame noh, pangakaarditeenust pakkuma riigi poolt, on ju, noh, ei tule nagu kõne alla, on ju.
No näed, see on jälle ehe näide sellest, kuidas Eesti on e-riik, ehk siis mismoodi on see meie mõtteviis, et me nagu noh, rahvana, kuidas me mõtleme üldse, mismoodi me näeme andmeid kui väärtust ja, ja, ja, ja, ja põhiväärtust. Aga jah, selles mõttes ta on iseenesest jällegi mõnes mõttes vana ideega, et selle idee käisime välja Euroopa Liidule juba kuskil kaks aastat tagasi, nii kui seda digitaalset ühist turgu hakata üldse planeerima ja noh, mõte on nagu selles, et no lihtsamad need näited on sellised, et ma lähen täna Hispaaniasse tööle, et siis. Ma ei peaks nagu oma Eestis olevaid andmestiku kaasas vedama, vaid nad, kui Hispaania riik vajab midagi noh, mingit maksutõendit, mis iganes on ju, et nad saavad selle otse nagu Eesti infosüsteemidest pärida, ma ütlen neile isikukoodi ette ja nad siis pärivad sealt, on ju. Ja ma lähen Saksamaale ettevõtet tegema ja tahan kohalikust pangast laenu saada, et ma ei peaks nagu paberil kaasas vedama kuus aastat oma noh, maksukäitumist. Praegu peab või? Jaa, praegu peab, et siis, et ta saaks otse pöörduda näiteks Swedbanka poole ja ma ütlen jälle, et talle Et need on sihukesed lihtsad näited, mismoodi Euroopa Liidus võiks üldse nagu andmed liikuma saada. Aga radikaalsem idee või mõte on see, et vaata, Euroopa Liit otsib juba pikka aega. Nii-öelda noh, moodsa nimega, disruption on ju, et, et noh, kuidas me raputame seda Euroopa Liit ikkagi selliselt, et meie konkurentsivõime paraneks. Et noh, on näidanud, et see, et me nagu Horizonisse paneme raha või. Me teeme siin igast kampaaniad või, või, või investeerime, et see ikkagi, see vahe selle USA-ga ikka läheb järjest nagu suuremaks, et USA-l on ikkagi rohkem raha investeerimiseks, seal on natuke parem seadusandlus, mis toetab innovatsiooni, ajud tulevad sinna kokku, eks, et see kõik on nagu noh, see kogu aeg USA-l nagu veel rohkem ees ja läheb järjest rohkem eest ära ka. Et noh, mis asi on see asi, millega me saaksime natukenegi järgi, et me saaksime seda vahet nagu vähendada, et me järgi niikuinii ei jõua, aga et me saaks natukenegi vähendada Ja, ja me sama kaks aastat tagasi välja kujutada idee oli see, et kui muudaksime Euroopa Liidus tervikuna seda suhtumist, mismoodi me näeme toorandmeid. Ehk siis, et kas me saaksime Euroopa Liidus kehtestada selle põhimõtte, et Euroopa Liidus toorandmete omanik on andmetekitaja ise, ühesõnaga kaasomanik, vabandust. Et noh, ta, kui ma oma Apple'i telefoniga mööda linna ringi jooksen ja Apple minu kohta nagu. Minu GPS-sokatsiooni küsib kogu aeg ja, ja seda talletab, on ju, et kui ma tahaksin seda anda näiteks sinu start-upile, et mul võiks see õigus olla, et noh. Kusjuures see tundub nagu, nagu väga nagu võimatune, aga iseenesest ei ole, et, et vajalik seadusandlus, seadusandlus tegelikult on Euroopolis olemas. Et täna andmekaitse reedeid juba ütlevad, et, et sul on õigus teada, mis andmed sinu kohta kogutakse. Sul on õigus need andmed välja küsida, kutsuda või noh, küsida, et vaadata, mis seal on üldse, on ju. Ja noh, kui sa tead seda Google, right to be forgotten, on ju, et, et siis on sul mingi isegi neid kustutada või nagu muuta, eks. Et, et siin sama lugu, et mõtle, kui ma saaksin nagu need andmed välja küsida masin Si see tõstaks oluliselt nagu Euroopa võimekust üldse nagu innovatsiooniga tegeleda, see tõstaks üldse kaardi välja jälle. Ehk siis, kui sul on muidu nagu vajaliku andmine koosseisu kokkusaamiseks USA-s näiteks kuuluks kuus kuud. Siis Euroopa Liidus, kus sa suudad piisava gruppi ära motiveerida, näiteks tuhat inimest, on ju, saaksid nad saada kohe. Noh, ala, ma maksan sulle näiteks sada eurot, et saada anonümiseeritud kujul sinu viimase kuue kuu andmed, et ma ei tea, need sinu käimised kokkuvõttes seal tuhande hulgas, on ju. Aga ma maksin su sada eurot, et sa oleks Noh, nii-öelda tuhande, tuhande inimese valik.