Tere, kena laupäeva, Restart on suvepuhkuselt tagasi, meil on hea meel olla taas stuudios ja terve järgmise hooaja, samuti rääkida IT-juttu. Restart on siis see saade, mis ei ole digitund Kuku raadios, ehk et Restart on see saade, kus me ei räägi uutest telefonidest ja, ja tehnoloogiatest, mis otseselt üksikisikud puudutavad. Me räägime IT-ärist, e-riigist, idufirmadest ja muudest sellistest abstraktsematest küsimustest võib-olla. Aga hooaja esimese saate otsustasime me kaks saatejuhti, Hendrik Roonamäe ja Taavi Kotka, teha lihtsalt kahekesi. No esimene põhjus on see, ei ole teineteist peaaegu, peaaegu terve suve näinud ja pole saanud juttu rääkida, aga nali naljaks, tegelikult me teeme tiiru peale igasugustele e-riigi ja Eesti positsiooni küsimustele, küsime, et kui hea see Eesti riik siis erinevate näitajate järgi tegelikult on, kas see on väga hea või on alla keskpärase halb ja, ja vaatame, mis on Mis on vahepeal suvega juhtunud ja, ja mis on teada, et hakkab juhtuma. No tegelikult meil on suurem osa saade, saadet ilmselt pühendatud sellele, et kas. Kas Eesti e-riik on kuidagi talutav nähtus või ei ole, et kas ta on, kas me oleme väga palju alla jäänud ja. Mis see väljend on, tiiger magab, ma kunagi kirjutasin ise esimese artikli sellest umbes aastal kaks tuhat, et nüüd tiiger magab. Ja, ja tegelikult viimastel, no viimase nädala-paari jooksul on siin Eesti ajakirjanduses ka üles kerkinud päris teravaid küsimusi selle kohta, et kas see töö, mida riik teeb, isegi väga konkreetselt see töö, mida, mida Taavi Kotka teeb, on midagi väärt, kas me oleme magama jäänud, kas me oleme laisad ja armastame ennast kiita, kuigi tegelikult seda sisu ei ole. Või, või mis see on, et erinevad mingisugused uuringud ja indeksid ja analüüsid näitavad, et teised riigid on Eestist mööda läinud. See on väga valus küsimus, sellepärast et Facebook, Eesti Facebook lahvatas väga eredalt põlema selle peale, et ühed hakkasid omasid kaitsma ja teised hakkasid neid ründama ja väga suur vaidlus oli teatud ringkondades kohe nädal aega püsti ja kolmandad ütlesid, et noh, et ärge väielge, et see kõik mõttetu teema, et mis sa, mis sa ikka inimesega vaidled, kui ta aru ei saa millestki. Ehk et see on selline emotsionaalne küsimus meie jaoks, Taavi, on ju, et kas on, meil on kogu aeg räägitud juba kakskümmend aastat, et Eesti riik on kõva ja nüüd, kui tuleb, keegi ütleb, et aga vaadake, siin on kaks uuringut, kus me oleme väga paljudes asjades keskmised või alla keskmise, see on valus.
Ei, no nii ongi, aga ma ei tahakski üldse selles mõttes nagu sellesse indeksiteni väga süveneda, et noh, minu võrdusmetoodika ongi see, et ma käin nagu riigist riiki ja vaatan, mismoodi nad oma süsteemid on üles ehitanud ja ja üldse, kas annab midagi ehitada, et noh, näiteks me naudime seda, et Eestis ei pea jooksma paberitega ministeeriumist ministeeriumisse, no miks me ei pea, sellepärast et nii erasektor kui avalik sektor näeb inimest nagu alati nii-öelda ühe isikukoodiga, suudab infot ise vahetada, meil on kuulus X-tee ja nii edasi, on ju. Aga need riigid, kus X-teed ei ole ja noh, need on enamus Euroopa riigid, isegi noh, nüüd Soome alles nüüd võttis, eks. Alla, Skandinaavias on isikukood, Baltikumis on isikukood, lõuna pool ei ole sellist isikukoodi, mida kasutatakse nagu kõikides sektorites. Ehk siis näiteks noh, Saksamaal sa peadki jooksma nagu ühest ministeeriumist täis, on ju, või nad on noh, suutnud kuidagi ära peita sellele ebamugavas sulle, nii et noh, okei, nemad jooksevad sinu eest, aga keegi ikkagi jookseb. Et selles mõttes nagu selleks, et teha automaatsüsteeme, sul peavad olema mingid elemendid nagu ühiskonnas paigas. Kas seesama usaldus peab olema paigas, et ühiskond üldse usaldab neid süsteeme, et ma ei tea. Me võtsime rahva ka siin ette, nii-öelda kogu rahvaga ja otsustasime saada lahti käibemaksja pettustes. Tegime tuhande euro reformi, mis tähendas seda ja kõik ettevõtted andsid oma ärisaladused riigile. Noh, ei olnud nagu probleem.
No näed, see on jälle ehe näide sellest, kuidas Eesti on e-riik, ehk siis mismoodi on see meie mõtteviis, et me nagu noh, rahvana, kuidas me mõtleme üldse, mismoodi me näeme andmeid kui väärtust ja, ja, ja, ja, ja põhiväärtust. Aga jah, selles mõttes ta on iseenesest jällegi mõnes mõttes vana ideega, et selle idee käisime välja Euroopa Liidule juba kuskil kaks aastat tagasi, nii kui seda digitaalset ühist turgu hakata üldse planeerima ja noh, mõte on nagu selles, et no lihtsamad need näited on sellised, et ma lähen täna Hispaaniasse tööle, et siis. Ma ei peaks nagu oma Eestis olevaid andmestiku kaasas vedama, vaid nad, kui Hispaania riik vajab midagi noh, mingit maksutõendit, mis iganes on ju, et nad saavad selle otse nagu Eesti infosüsteemidest pärida, ma ütlen neile isikukoodi ette ja nad siis pärivad sealt, on ju. Ja ma lähen Saksamaale ettevõtet tegema ja tahan kohalikust pangast laenu saada, et ma ei peaks nagu paberil kaasas vedama kuus aastat oma noh, maksukäitumist. Praegu peab või? Jaa, praegu peab, et siis, et ta saaks otse pöörduda näiteks Swedbanka poole ja ma ütlen jälle, et talle Et need on sihukesed lihtsad näited, mismoodi Euroopa Liidus võiks üldse nagu andmed liikuma saada. Aga radikaalsem idee või mõte on see, et vaata, Euroopa Liit otsib juba pikka aega. Nii-öelda noh, moodsa nimega, disruption on ju, et, et noh, kuidas me raputame seda Euroopa Liit ikkagi selliselt, et meie konkurentsivõime paraneks. Et noh, on näidanud, et see, et me nagu Horizonisse paneme raha või. Me teeme siin igast kampaaniad või, või, või investeerime, et see ikkagi, see vahe selle USA-ga ikka läheb järjest nagu suuremaks, et USA-l on ikkagi rohkem raha investeerimiseks, seal on natuke parem seadusandlus, mis toetab innovatsiooni, ajud tulevad sinna kokku, eks, et see kõik on nagu noh, see kogu aeg USA-l nagu veel rohkem ees ja läheb järjest rohkem eest ära ka. Et noh, mis asi on see asi, millega me saaksime natukenegi järgi, et me saaksime seda vahet nagu vähendada, et me järgi niikuinii ei jõua, aga et me saaks natukenegi vähendada Ja, ja me sama kaks aastat tagasi välja kujutada idee oli see, et kui muudaksime Euroopa Liidus tervikuna seda suhtumist, mismoodi me näeme toorandmeid. Ehk siis, et kas me saaksime Euroopa Liidus kehtestada selle põhimõtte, et Euroopa Liidus toorandmete omanik on andmetekitaja ise, ühesõnaga kaasomanik, vabandust. Et noh, ta, kui ma oma Apple'i telefoniga mööda linna ringi jooksen ja Apple minu kohta nagu. Minu GPS-sokatsiooni küsib kogu aeg ja, ja seda talletab, on ju, et kui ma tahaksin seda anda näiteks sinu start-upile, et mul võiks see õigus olla, et noh. Kusjuures see tundub nagu, nagu väga nagu võimatune, aga iseenesest ei ole, et, et vajalik seadusandlus, seadusandlus tegelikult on Euroopolis olemas. Et täna andmekaitse reedeid juba ütlevad, et, et sul on õigus teada, mis andmed sinu kohta kogutakse. Sul on õigus need andmed välja küsida, kutsuda või noh, küsida, et vaadata, mis seal on üldse, on ju. Ja noh, kui sa tead seda Google, right to be forgotten, on ju, et, et siis on sul mingi isegi neid kustutada või nagu muuta, eks. Et, et siin sama lugu, et mõtle, kui ma saaksin nagu need andmed välja küsida masin Si see tõstaks oluliselt nagu Euroopa võimekust üldse nagu innovatsiooniga tegeleda, see tõstaks üldse kaardi välja jälle. Ehk siis, kui sul on muidu nagu vajaliku andmine koosseisu kokkusaamiseks USA-s näiteks kuuluks kuus kuud. Siis Euroopa Liidus, kus sa suudad piisava gruppi ära motiveerida, näiteks tuhat inimest, on ju, saaksid nad saada kohe. Noh, ala, ma maksan sulle näiteks sada eurot, et saada anonümiseeritud kujul sinu viimase kuue kuu andmed, et ma ei tea, need sinu käimised kokkuvõttes seal tuhande hulgas, on ju. Aga ma maksin su sada eurot, et sa oleks Noh, nii-öelda tuhande, tuhande inimese valik.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]