AI_pealkiri: Janno Siimar ja Kaja Kruus 2016. aasta disainiauhindadest ja UX-i rollist äris

Tere, ilusat laupäeva pärastlõunat, Restartija saateaeg on käes, saatejuht täna Henrik Roonemaa ja külas kaks inimest, kellega me räägime IT-ärist üle ühe nurga alt, mille alt vist Restartis ei ole väga pikka aega, kui üldse kunagi juttu tehtud, me räägime disainist. Ja meil on stuudios Proeksperdi kasutajakogemuse disainer Kaja Kruus, tere. Tere. Ja Janno Siimar, kes on Velveti disainijuht ja selle saate kontekstis ka natukene ABC Estonia juhatuse liige, tere. Tere. Me peame vist lahti seletama, et kui Proekspert on IT-firma ja Velvet on tuntud disainija ja progemisfirma, mis asi on ADEC Estonia?

ADEC Estonia on artdirektor Sclab Estonia, on, ühendab endas noh, klassikalises mõttes loovjuhte erinevatest agentuuridest, on niisugune inimeste klubi.

Jaa.

Kakskümmend tükki on meil.

Kas teie olete siis selle võistluse Eesti disa, disainioujad kaks tuhat kuusteist taga?

Meie kanda on seal need graafilise ja veebidisaini kategooriad, et seal on Eesti disainerite liit ja teenus-majanduskoda ja igasuguseid tegelasi, kes välja olevad.

Nojah, me teeme täna seda saadet olukorras, kus Eesti disaini auhinnad kaks tuhat kuusteist, võitjad on, žürii on oma töö lõpetanud, eks ole, võitjad on kellelegi kuskil teada, aga mitte avalikult. Aga see ei ole neil tähtis ka, et me räägime, räägime Eesti disaini sellisest igapäevast ja olevikust ja võib-olla tulevikust ka. Ja, ja vaatame ka, et mis on, mis on see, mis veebidisainis ja, ja äpidisainis on nagu maailmas kuum, et kui hakata täna tegema. Näiteks veebilehte, siis mis seal kindlasti olema peaks või mida seal kindlasti olla ei tohiks. Ja kindlasti räägime me sellest saates, kuivõrd siin juba kaks disainiinimest on, siis ka sellest, et miks on Eesti e-riigi teenuste kasutajakogemus selline, nagu ta on, aga vist õnneks läheb paremaks. Aga hakkame nendest disainiauhindadest peale, kaks digikategooriat on kasutajakogemus ja bränd digitaalmeedias. See kasutajakogemus. On, ma arvan, mingi selline termin, mille ma peaks nagu lahti rääkima, et siiamaani ega väga paljud inimesed ei tee vahet, mis on UI ja mis on UX ja kuidas nad üldse omavahel kokku saavad ja mis asi see nagu õieti on, seletage mulle lahti. Kes alustab, Kaja alustab.

UI on siis kasutajaliides, ehk siis see, mida kasutaja, mida ka kasutaja kokku puutub. Aga kasutaja kogemus on siis nagu, on midagi enamat, et see algab juba sellest, kui sa sellest teenusest teada saad. Kui sa seda esimese korra kasutusele võtad, kuidas sa seda edaspidi kasutad ja kuidas teenus sinuga edaspidi suhtleb. Ja kaugemale minnes siis ka see, et kui sa selle teenuse kasutamise ära lõpetad, et mis siis saab.

Ehk siis nii-öelda sellest hetkest, kui sa üldse kuuled, et selline vahva teenus on, kuni selleni, kuni sa saad selle asja kätte, mida sa sealt tahtsid, kogu see asi?

Jaa, täpselt nii, ja kui seal on ka kasutajatugi või mingisugused lisa. Ütleme, no mitte teenused, aga mingid toimingud, kui sa tellid midagi, kuidas see sinuni jõuab ja nii edasi.

Et see ei ole disain, see ei ole, küsimus ei ole selles, mis, mis pilt seal lehel on?

Jah, kui see disainer on, mõtled visuaalset pilti, siis, siis seda küll.

Ta on, hästi palju on disain just, aga lihtsalt mitte nii, mitte selle lõppimistluse nii-öelda panema, et see klotside algne kokkupanemine.

Et see disaineri töö, kust ta nagu algab, mis hetkel võetakse disainer punti, et kas juba siis, kui keegi küsib, et mis meil üldse kodulehel on ja kus need asuvad või siis, kui on asi valmis tehtud, öeldakse, et noh, et, et mis värvi see peaks olema?

See on nüüd selline asi, et üks asi on see, kuidas asjad on ja teine on see, kuidas asjad peaksid olema, või kuhu suunas nad liiguvad, et siis kui ikkagi valdas, valdav enamus täna on veel seda, et kõik on välja mõeldud ja tee, tule tee ilusaks. Siis trend liigub ikkagi sinna suunas, et disainer võiks olla enne seda kambast, kui üldse midagi tegema hakatakse, see aitab. Üldse mõelda, mida teha. Disain on nii lai mõiste, et neid oskusi, mida tegelikult vaja on, me võime rääkida teenuse disainerist, me võime rääkida UX disainerist, UI disainerist, me võime rääkida graafilisest disainerist, no päeva lõpuks on ka illustraatorid ja igasugused muud tegelased, et. Noh, kõiki neid saab nimetada disaineriteks, aga nad tegelikult on väga. Palju erinevad inimesed.

Mis sealt disainiauhindadest siis välja tuli, milline see Eesti disaini, ütleme veebidisaini ja siis selle bränd digitaalmeedias olukord on, kas, kas meie kodulehed on head või?

Ma ütlen enne kui Jannuse pärast, et tema on kogu aeg seal selle sees, et sel aastal on siis Proekspert ka väga tihedalt soo, seotud disainiauhindadega, mis on eriti äge. Et sa enne mainisid, tutvustasid Proeksperti kui tarkvara arendusettevõtet, siis tegelikult oleme me nüüd disaini ja tarkvara arendusettevõte, et, et seal on hästi palju sellist nagu. Kultuuri muutmist organisatsioonis, et kui kõigepealt see Proeksperdid, Proeksperdist juhtida vaba organisatsioon, siis nüüd on juba, juba veel üks uus kiht sellele, et me tahame pakkuda täisteenust ja siis enne see küsimus, et millal disainer peaks olema kaasatud, siis me näeme seda, et kuidas tarkvara arendusprojektid, mis on nagu väga mahukad ja seetõttu ka kulukad. on läinud väga rappa tänu sellele, et ei ole algselt äri ja disain koostööd teinud. Ja, ja me tahame veel mõelda seda nii, et see on äridisaini ja arenduse selline sümbioos, sest tihtipeale on ka väga sellised tehnilised piirangud, millest tuleb disaini teha, et päris nagu selline hulluks ei saa minna ideedega.

Tagasi tulles siis Eesti disaini hetkeseisu juurde kaks tuhat kuusteist sügisel.

Et ma tahtsin seda öelda, et see on nagu hästi, minu arvates on hästi kvaliteetne ja meie nagu, meie graafiliste disainerite tasa on väga kõrge.

Jah, aga ütleme, disaini ja auhindade kontekstis on, me võime öelda, et me võime ükskõik millise Euroopa või maailma riigi vastu panna oma veebilehed, nad on väga hästi disainitud nii-öelda just eriti selle pinnapealse osa mõttes. Aga kõik see, mis sinna nii-öelda teenuse alla jääb, see veel, see veel nii kaugele ei ole jõudnud. Et kogu see noh, teenus ise on ikka samasugune, nagu ta vanasti oli, aga pilt on juba väga hea seal peal.

Et seal me peame siis oma disainerid tänama või?

Jaa, noh, disainerid on ikkagi põhimõtteliselt samad, kes iga aasta, on ju, siin finaalides, see niisugune koorekiht on juba suhteliselt, suhteliselt hästi välja kujunenud. Tore on, et on tekkinud ütleme, noh, esimest korda on näiteks finaalis ka in-house tiim oma tööga. Telia puhul siis, kus noh, mida tavaliselt ei ole siia, siia jõud, jõudnud, kes nad ei ole saatnud või ei tea sellest konkursist midagi või mis iganes need põhjused on, aga üldiselt ei jõua need in-house'i asjad siia, jõuavad ikkagi need agentuurid, kes, kes, kella üks leib on neid auhindu võita.

Nimetage mõne siis Eesti tippdisainereid praegu, vee, veebialal.

Ennast ei nimeta, on ju.

Ma võin nimetada Hanno Siimar.

Noh, meil on Haiku, Fractal, niisuguse huvitava nimega asi nagu TUX või Tuks, aga tegelikult on väga palju selliseid nii-öelda nomaade, kes liiguvad erinevate tiimide vahele, kes siis nagu hiljem saab teada, et see inimene on seal sees, et siis on kõik selge, aga ennem, ennem on nagu tundmatu nimi, on ju, et. Aga noh, üldiselt kui, vähemalt kui auhindadest rääkida, noh, Thorgate on kindlasti üks niisugune tegija, kes neid auhindu siin võtab, on ju. Aga eks tegelikult neid noh, ütleme, disaini auhind on üks niisugune natukene huvitav ülesande püstitus üldse, et no tegelikult kõikidel ei ole vaja nagu nii ilus välja näha. No ütleme, see ei ole nüüd primaarne, et siin reeglina. Võidutsevad need tööd, kus, kus see on hästi suur komponent sellest edust, et kus on, kus on vaja olla äge ja videod ja värgid ainult, aga noh, palju elu ongi niisugune natuke igavam, kus see, kus see, kus see ei ole nii. Nii oluline, et selles mõttes ma arvan, et Eesti disaini nagu tugevus on palju laiem kui ainult need, kes siin finaali jõudsid ja kõik need tööd, mis saadeti. Ja see aasta oli tõsine rekord aasta, et kokku saadeti kolmsada, üle kolmesaja töö, mis on üle kahe korra rohkem kui tavaliselt, et. Üks nagu täitsa, ütleme keskmine tase on juba nii kõva, et peaaegu iga asi nendest oleks võinud saada, selle finaali ka.

Mis see on, mille järgi te vaatate või mille järgi mina, kes ma ei, ei, ei, ei hoia ennast kursis maailma disainitrendidega ja vaatan lehele peale, mille järgi ma võiks öelda, et vot see on hea, see on selline subjektiivne, et mulle meeldib, minu arust on ilus, või on see kuidagi keerulisem?

No disain ongi väga subjektiivne, et see on üks ka disaineri selline kõige suurem väljakutse, on saada hakkama kriitikaga ja võtta vastu seda tagasisidet ja aru saada, mis sellest tagasisidest on väärt muutmistesse sisse võtta. Ja missugune on lihtsalt kellegi subjektiivne arvamus, et ma olen isiklikult ka näinud projekte, kus minnakse ikkagi küsima oma Naabritädi käest ja naise käest, et kas sulle meeldib, aga see tagasiside nagu ei ole sama, mis on selle päris selle lõppkasutaja. Ja selle tõttu on tehtud ka väga veidraid otsuseid. Et mida mina ka alati proovin projektides saavutada, on see, et me teeme, testime lõppkasutajate peal, me õpime neid tundma. Ja ma tihtipeale muutun ka ise selleks, nagu näitlejad, lähed rolli nii sisse. Ja, ja siis nende inimeste tagasiside põhjal leiad mustrid ja nende mustrite põhjal teed järeldusi mitte üksikisikute sellisel. arvamusel, sest need, need on nii seotud ka selle hetkeseisundiga, et kui sa oled just tulnud liiklusest, kui sind on miski väga närvi ajanud, siis sind tegelikult häirib kõik ümber, et kui sa oled armanud, siis noh, kõik on ilus.

Kas see eelarvamus, mida, mida tihtipeale öeldakse, et et noh, kui sa lased disainerid, disaineri sinna üksinda lehekülje kallale, eks ole, siis tulemus võib olla küll väga ilus, aga et see on ääretult ebapraktiline, et nagu selline, et disain ja praktilisus ei käi kokku või sa pead disainereid kõvasti kammitsema selleks, et see asi pärast oleks reaalselt kasutatav, kas see peab paika või?

Noh, siin ongi see küsimus, et mida sa nagu lõpukogu kokkuvõttes disaineriks nimetad, et Ma arvan, et täna, täna mina, mina julgeks lasta disaineri lihtsalt kavale, aga eeldusel, et tal on, et nagu praktikat käes, et mitte teha jaburaid asju või lihtsalt mingit värvilist värki. Aga noh, ma samas arvan, et täna ei noh, vähem kui kunagi varem on see, et keegi üksinda üldse midagi teeb. Sest et koos kliendiga, koos siis selle lõppkasutajaga sisuliselt on palju selliseid projekte, kus klient ja lõppkasutaja ongi kogu aeg toas, kui sa seda teed, et ja noh, see, see paistab kohe lõpuks välja, ta ei pruugi olla nagu värvilisem, aga. Aga küsimus on tegelikult selles, et niisugune hea disain on noh, ei, ei paistagi välja, et sa saad hakkama, sa ei, ei jää kuhugi kinni, sa saad kõik asjad tehtud, sa saad kõigest aru, mis sa pead tegema, ja niisugune noh, see, niisugune flash-i pinnavirvendus sinna peale veel, see on niisugune väike ekstra, aga see tihti ei ole primaarne enam.

Sest see aeg on nagu läbi, kus veebis oli väga selline liikuv ja, ja värviline, taheti väga palju erineda, siis täna on ikkagi see. Asjad sealmaal, kus ikkagi otsitakse mustreid, mida inimesed juba tunnevad, et ongi, et need sellised väga sellised õrnad animatsioonid ja. Sellised iluasjad on, on saanud nagu trendiks, aga mitte, mitte teha seda animatsiooni sellepärast, et midagi liiguks.

Jaa, ja siin on ka teine asi, on see, et ütleme, hästi palju näiteid, mis nii-öelda finaali ukse taha jäi, see niisugune keskmine ots on küll väga kvaliteetne, aga nad on hästi ühesuused, et ma mäletan, siin mingi ütleme, viis, kuus-seitse aastat tagasi räägiti pakendi disainist täpselt sama asja, et ta on noh, sellel hetkel investeeriti ainult alkoholipakendisse. Ja siis need õllepudelid on täiesti filigraansed, aga nad ei eristu üksteisest enam mitte kuidagi, kuna nad on nii-öelda lõpuni disainitud, nagu noh, ütleme nagu mobiiltelefonid tänapäeval, et lähed poodi ja tegelikult kahesaja sammu pealt vahet ei tee, mis, mis telefoniga tegu on. Et siin on, noh, kipub sinna minema, et see on niisugune hästi läbi proovitud selge asi, see töötab alati, teeme niisuguse, et on neid, kes. Ja siis noh, need, kes nüüd siin kuidagi erilised on, et nemad on selle peale veel midagi natuke lisanud, mis, mis ütleb, et nad noh, mõtlevad natukene, no ütleme ühe sammu ette veel.

Aga see nii palju minu arust oleneb, et kui sul on toode letil, siis sa pead sealt letilt kuidagi välja paistma, aga kui sa teed näiteks iseteeninduskeskkondasid ja iga iseteeninduskeskkond, kuhu sa sisse logid, on, töötab täiesti erinevalt, siis sul on hästi, see väsitab inimest ja siis see lõpeb sellega, et ei taha sinna enam tulla. Et sellepärast meie valdkonnas, kui me, kui me teeme selliseid keskkondi, mida inimesed kasutavad oma mingite asjade tegemiseks, On see arvete maksmine või mingi info vaatamine, oma andmete sisestamine, siis seal on pigem on hea, kui need, kui nad tunnevad ära neid mustreid, et ta teab, et alati. Oma nime alt ma saan kätte sellised toimingud, et kui see sinna toota sihukest väga eristuvaid mustreid, siis. Sellega harjuvad võib-olla nagu need inimesed, kes võtavad hästi uusi asju vastu, aga sellised inimesed, kes, kes uusi, uusi asju väga ei armasta, siis nad jäävad hätta ja siis nad

helistavad. Me teeme siia oma esimese pausi ja siis oleme kohe tagasi. Restart on eetris tagasi, me räägime disainist, meil on külas Kaja Kruus ja Janno Siimar. Tegelikult võiks ju visata teile, me küll kokku ei leppinud, aga proovime visata ette konkreetseid näiteid, et viimase aja üks näide, kus käis alati, noh, alati niimoodi. Kui tuleb selline üldkasutatav, näiteks mingi uus veebileht välja uue kujundusega ja see kujundus on tõesti uus, seal on palju asju ümber tehtud. Siis inimesed on väga pahased üldjuhul, on väike osa neid, kes ütlevad, et oh. Hea küll, teistmoodi, harjume ära ja enamus on väga pahased ja viimase aja näide on Postimees. Eks see noh, vaata, et mingid rahvaliikumised olid minu meelest selle vastu, et Postimehe uus veeb on segane, mitte midagi ei saa aru, mis asja nad nüüd tegid. Mis teie arvate sellest? Ma isegi ei tea, kas see oli võistlusel või, või kas võib-olla te tegite seda siis, ei teinud kumbki, jah.

Aga need on kõik väga nagu ka samamoodi tuttavad mustrid, et iga kord, kui toimub mingi muudatus mõnes suuremal brändil, et siis see on väga tavaline, et see esimene reaktsioon on alati negatiivne, et sellisel juhul juba see ettevõte peabki arvestama sellega, et see on negatiivne, et aga kuidas see keerata enda kasuks? See negatiivsus ja kui ma, ma teen hästi palju kasutajatega teste, siis ma näen ka, et sealt joonistuvad välja nagu sellised inimtüüpide mustrid. Et kes on väga kriitiliselt ja üldiselt negatiivsed, nad ei võta ka nagu uusi asju vastu, samas sellised positiivsed. Nooremad näiteks, kes on juba suht noorena päris kaugel oma elus jõudnud, nad võtavad ka neid uuendusi vastu, nad on üldjuhul nagu. väga palju, paljute asjadega rahul ja ikkagi seda rahulolu väljendatakse tavaliselt harvem kui

pahameelt. Muidugi, jaa, no ma mäletan ka, et kui Apple tegi oma iOS-i ringi siin mõned aastad tagasi, et läksid nende vanade ikoonide pealt uute nende. värvilisemate ikoonide peale, noh, siis oli samamoodi, et õudne kisa tõusis, iga, minu meelest on ka nii, et, et iga kord tõuseb kisa, kui sa teed midagi ümber, kas on nii

või? Jaa, siis inimloomuses on see, see on

tavaline asi. Seda asja võib ütta kokku niisuguse termini nagu innovatori paradoks, mis kunagi tuli vist, ma arvan, Facebooki niisugune nende e-disainidega, mis nad alguses palju tegid, et Sellega tuli hästi välja, et ini, no inimesed ei ole täiesti paanikas, on ju, tegelikult on tasuta teenus, et mida sa plõksid, on ju. Ja noh, viimane näide on tegelikult see Apple'i kõrvaklapi, Keit.

No selle peale ma olen isiklikult üsna pahane. Mis härra,

vist Phil Siller seal välja ütles, et, et päeva lõpuks on see märksõna, on courage, et, et... Või see julgus, et, et mingisugune asi nüüd teistmoodi teha. Aga sellel, seda peab oskama kommunikeerida, seda noh, tegelikult. Kui väga suur jama tekib lantseerimisel, siis, siis see viga on tehtud palju varem, et seda, seda oleks pidanud testima paljude inimeste peale, ennem kommunikeerima, et sa pehmendad seda lööki. Eks sellel uuel Postimehel ma tegelikult näen seda nüüd esimest korda.

Selles mõttes, et ma eeldan, et sa oled käinud varem Postimehe lehel, sa võib-olla ei saanud aru, et midagi on muutunud?

Ei no ma olen kunagi varem käinud jah, aga praegu ma näen seda esimest korda, seda uut kujundust, et ei ma ei tea, täitsa okei, ma ei oska nagu selle, sellepärast ära surra, et.

Mina, sellepärast ma ka ei oska, aga, aga see kõrvarlapi juurde nüüd tagasi tulles ma tahan seletada, miks mina olen pahane. Mulle ei meeldi see, et nad de facto tegelikult ei teinud midagi paremaks, et mulle tundus, et see oli muutus muutuse pärast või nad, nad ka ise ka rääkisid seda, et, et noh, on aeg ja see on nii vana standard ja noh, et. Samahästi võiks tulla ka inimestel, ma ei tea, mingid harjumuspärasid, vetsupotid või kraanid teha nagu täiesti teistsuguseks. Jah, näiteks, aga noh, aga siis lihtsalt öelda, et noh, aga lihtsalt, et on aeg

Jah, aga võib-olla on aeg võtta see jublakas sealt ära, et äkki siis keegi teeb ka need juhtmategorra klapid lõpuks normaalselt ära. Et noh, see, need, mis nad muidugi asemele pakkusid, seal oli mingeid tweet'e oli selle kohta, et ma pole need veel kätte saanud, aga juba on üks kadunud.

Aga Kaja, sina olid sealsamas võistluses ju ühes uues kategoorias, žüriis, eks ole, elumuutva disanni kategooria. Ja ma vaatan neid lehekülgi natuke, seal on päris põnevaid asju, et matusebüroo, büroo Memoris. Et ütleme, matuseteenust pakkuda sellisel kujul läbi veebi, see, see on ju midagi uut, midagi, millega peavad inimesed harjuma.

Jah, et miks, miks see teenus üldse pääses nominentide hulka, oli see, et nad on oma ettevõtet esimesest päevast peale teinud teenuse disaini põhimõtete järgi. Ja selline uudne lähenemine, et inimesel kõige raskemal hetkel oleks võimalikult lihtne korraldada siis. Oma lähedase ka hüvastijätmist. Ja nende sõnum on pigem selline helge kui tume, et selline kuidas see nüüd eesti keeles ongi, celebrating life?

Noh, ainult kuivad saavad aru sellest.

Jah, nad on ka väga palju oma kasutajatelt enne ja pärast tagasisidet küsinud ja kasutajad on siis lähedased, mitte. Et nad on saanud väga palju positiivset tagasisidet ja siis me mõtlesime ka, et, et tegelikult on, see on ka nagu mõttemaailmas muutus, kui elumuutva teenuse disaini Nominentide hulgas on matusebüroo, et võib-olla teenus, millest me väga rääkida ei taha.

Kas selle, ütleme lehekülje visuaalne presentatsioon või ilu omas vähem tähtsust selles kategoorias, kui, kui see, et, et nad tehti midagi uut lihtsalt täiesti?

Jaa, seal on jah, nende koduleht on väga hästi tehtud ja loogiliselt läbi mõeldud ja kuidas sa saad vajalikke teenuseid tellida, on lihtne, aga pigem see, et läheneti nagu läbi teenuse disaini põhimõtete, Ja nende klientide arv on nagu, nad, nad on nagu turul võtnud päris kiiresti kliente endale, et see on väga hea.

Nojah, see kategooria ei ole otseselt nagu väljanägemise või ludusvõistlus ei ole, et see on, ta on nii-öelda kõikide teiste kategooriate ülene kategooria, mis räägib kust, kust nad, see on nagu noh, võib öelda, et see on mõnes mõttes nagu peaauhind. Et ta on just midagi sellist, kus iga disainer tahab öelda, et ma siin muudan elu, on ju, start-upid, kes ka siin saates käivad, ütlevad, me teeme kõik asjad nagu maailma lõpuni ja kõik, no rohkem pole sul seda asja vaja, on ju, meie oleme viimased. Et siis, siis tegelikult inimeste, normaalselt tavaliste, mitte Wordi adapterite elu muutvad lahendused on siia finaali nagu jõudnud.

No arvata ikka, et kui me räägime sellistest asjadest, siis Eesti oludes, noh, kui ma paneks praegu selle teema Facebooki, et siis ma arvan, mul läheks üks, kaks, kolm sekundit, tuleks esimene inimene ja ütleks, ei riik, õudne, mitte midagi ei saa aru, miks ei tehta korda. Ja ma olen ise istunud, ma ei mäleta juba, ma arvan, kümme aastat tagasi koosolekutel, kus aruti, et, et kunas me saaks selle asja lõpuks korda. Et tehniliselt toimib, aga seesama kasutaja kogemus. on üsna kehv tihtipeale, mi, mis selle põhjuseks on, miks me tamume vähemalt viisteist aastat juba paigal sel

teemal? Ma päris nii otse ütleks, et me paigal tamume, aga tõesti, me ütleme, mis täna hommikul olime, või siis. Eetrisse minemise mõttes eile hommikul, Refreshi konverentsil kuulasime Inglismaa, siis Government digital services, niisuguse pundi juttu, kus siis nii-öelda valitsuse palgal on nelisada disainerit, kes teevad ainult, tegelevad ainult teenuste disainiga. Ja noh, päeva lõpuks on see selline, noh see termin on sotsiotehniline süsteem. On inimesed mängus, on tehnika mängus, meie niisugune e-riigi võib-olla niisugune väike mure on selles, et ta on rohkem sinna tehnika poole kaldu, seda inimese poolt on. Algselt suhteliselt vähe arvestatud. Mis tähendab seda, et tõesti, meil on väga palju inimesi, kes ei, kes ei, põhimõtteliselt ei saa aru, noh ütleme, ütleme hästi lihtsa näite, et mul on vaja ka kalandusluba taotelda, et seda saab läbi Eesti.ee taotelda. Aga paljud inimesed ei saa aru, miks mul üldse seda vaja on taotelda. Ja kui sa sellest juba põhimõtteliselt aru ei saa, siis tegelikult suhteliselt saabimise kogemus seal edasi on. Ja noh, ma arvan, et siin nagu rohujuure tasandilt on hästi palju asju lihtsalt seletamata jäetud, hästi palju asju on, tehakse sellepärast, et seaduses on selline, teenus on nagu vajalik, aga tegelikult teenus ise on läbimõtlemata.

Aga keegi ei keela ka seda siis ju hästi teha? Arusaadavalt teha.

Ma ütleks seda, et, et tegelikult on probleem selles, et kuidas neid asju tehakse, et täna on hankesüsteem, igat teenust teeb keegi, kes võidab riigihanke.

Teie firmad.

Jaa, jaa, probleem seal juhtub tihti sinna minema, et hanke võidab kõige odavam pakkuja. Üritame hoida kuulutusi kõige võimalikult madalal, esimene asi, mille me sealt siis ära lõikame, on, on kogu see disain mõtestamise pool, kas ma noh, mul ei tule meelde ühtegi IT-hanget, kus oleks juttu näiteks copy-writingust, mis on ülioluline, osa sellest, et... Et kas sa

ütled, et rikki, rikki ei taha maksta selle eest?

Mart, riik, riik otseselt ei maksa mitte millegi eest, on inimesed, kes maksavad. Ja inimesed ei ole selle peale mõelnud. Et ma arvan, et see hanke süsteem üldse nagu päeva lõpuks ei ole jätkusuutlik, et siin noh, on vaja mingisugune teine lahendus välja mõelda, kuidas, sest sest see teenus on nagu igavene arendusprotsess, seda ei saa, ta ei ole see saamise kunagi valmis. Ta peaks optimeeruma nulli, ehk et iga teenus on seni kaua olemas, kuni teda enam vaja ei ole. Ja iga kord, kui me teeme ringihanke, siis on keegi, siis on nagu eluliselt oluline teha selgeks, kui väga seda teenust vaja on. Mis juba on eos nagu tapab ära selle võimaluse, et see, et me ei peaks enam taotlema kalandusluba.

Võib-olla ka sellised projektid on nagu ülisuured ja mahukad ja siis seda kõike disainida tundub nagu tohutu töö ja võib-olla riik ei ole nagu niisugune agiilne mõtteviis jõudnud, et agiilne siis tähendab seda, et sa teed väikeste tükkide haaval, aga on keegi, kellel on nagu selline suurem visioon silme ees, kes on võimeline seda agiilset protsessi siis ütleme, ohjes hoidma. Ja meie nagu tarkvaraarenduses näeme seda, et väga oluline loll, roll on ütleme, kuidas seda eesti keeles ütelda, product owner'id, mis on üks nagu Scrumi roll. Tooteomanikud ja me näeme, et tooteomanikud ja kasutajakogemuse disainerid on need, kes alguses nagu väga tihedalt peavad koostööd tegema ja siis, kui seal on ka nagu kliendi või. Kliendipoolne kon, kontaktid. Et sellepärast võib-olla need riigi teenused, neid disainida ongi raske, et liiga, liiga palju võetakse korraga ette, pigem teha vähe ja, ja korralikult.

See asi just, et noh, me siin enne saadet natuke rääkisime sellest, et on tarkvaraarendus, arendus liigub aina rohkem sinna agiilse nagu mõtteviisi suunas. Mis teeb raskeks disaini haldamise, kuna disaini ettevõtted või need disainipakkujad ei ole oma olemuselt, ei tohi tööta agiilselt, aga noh, klient töötab täna ikkagi veel vähem, et see on sul... Product owner'iks on viisteist inimest, kes ei suuda vahel kokku leppida, et siis, siis see noh, ütleme, start-up maailmas, ütleks, see angel investor ütles, et, ütleks, et tõmbaku ette ja tulge kahe nädala pärast tagasi, et me ei tee seda projekti. Aga noh, riigis nii lihtsalt need asjad ei käi. Aga meil kindlasti on häid näiteid, selles mõttes me ei tahaks väga halba, väga niisugust koledat pilti nagu maalida, et, et on. Aga slowly but surely tuleb neid, tuleb neid häid, häid näiteid ka juurde ka, ka organisatsiooni mõttes.

Too mõni hea näide.

Ma nii-öelda pea pealt või off the top of my head, ma võin rääkida ainult oma klientidest, et noh, näed siis Maksuamet on kindlasti selline organisatsioon, mis juba, juba organisatsioonina ise. On võimeline kuulama kasutajate tagasisidet, et kõige lihtsam näide oli, praegu tehakse seda uut e-maksuameti, et no mis on mingi kohutavalt suur asi. Aga kui me räägime mingisugust printnupust seal sees, et siis kasutajad, kasutajate tagasiside ütleb, et printnupu on õudselt vaja. Ja kui me uurime kasutajat, et miks teil seda vaja on, siis nad ütlevad aga sellepärast, et Maksuamet nõuab, et me need asjad välja prindiksime, kui keegi tuleb kontrollima, on ju. Ja siinkohal nagu noh, nüüd meie poolt siis klient või, või maksuamet ei pane nagu ust kinni ja ütle, et tehke see print nupp ära, vaid ütleb, et okei, et siis mõtleme nüüd selle peale, et mida me peaksime tegema nende revidentidega või, või kontrollijatega, et nad ei küsiks paberi peal tõestust. Mis on juba nagu kohu, täiesti teine maailm sellest, mis, millega sa oled tavaliselt kokku puutunud selles olukorras. Noh, tavaliselt öeldakse ta selle kasutaja käest rohkem küsi.

Nii et sul on, ma nüüd proovin siis kokku võtta võib-olla seda lõiku, et sul on raske teha keerulist teenust lihtsaks, kui see teenusepakkuja ise on väga paindumatu, et seal on taga mingid protsessid, mida sa ei saa muuta, et sa ei saa öelda, et ärme siia seda tee, vaid et sulle öeldakse, et aga peab olema, sest kogu aeg on nii olnud.

No ütleme niimoodi, et Algoori sõnadega on väga raske, on muuta süsteemi, kus inimesed saavad palka selle eest, et see süsteem ei muutuks.

Jaa, me teeme siia teise pausi ja oleme kohe tagasi.

Restart jätkub, räägime disainist ja stuudios on Kaja Kruus, Proeksperdist ning Janno Siimar Velvetist. Vaataks siis nagu maailma trende ka, et ma saan aru, üks Eestis muide tuleb või võib-olla saate ajaks juba tuli välja Swedbanki uus internetipank, mina ei ole neid pilte või seda kasutuskogemust näinud, aga kuskil juba kirjutati, et on väga tahvelarvutilik. Kas, kas see

retrakib selle pärast?

Kas, kas see on üks, üks selline muutus või mis need muutused on, mis meil nagu ootamas on, et. Et mulle tundub, et järjest palju, järjest enam meie selliseid suhtlusi teenustega või, või. Üldse suhtlusi kolib ju telefoni ära, mis tähendab, et me peame hakkama väga paljusid. Lehekülgi ja teenuseid ja protsesse ringi disainima selleks, et need saaks vajutada meie komakate suurte näppudega. Seisab ümber, ees suurem ümberehitustöö.

Jah, no kui mõtelda nagu veel kaugemasse tulevikku, siis võib-olla meil neid kasutajaliideseid polegi üldse enam vaja, et suheldakse ainult hääl ja võib-olla ka mingitel liigutuste abil, aga mitte... Et sa

võimled endale maksudeklaratsiooni hommikul.

Ei, sa ütled,

et... Kaks niisugust suuremat liigu, noh, see nagu kõige lihtsam lühiajal liigutamine on sinnapoole, et teeme nupud suuremaks, et suurema näpuga pihta saada, Aga päeva lõpuks on kaks niisugust optimeerimise kohta, sest inimene tegelikult ei taha üldse mingeid nuppe vajutada, tahaks kellegile öelda, et või, või ta tahaks üldse midagi tegema.

Vajutatagu.

Et keegi vajutaks tema eest neid asju, et, et ma arvan, et, et hästi palju osa, hästi palju see just neid avalikke teenuseid peaks tegelikult lihtsalt ära kaduma. Juhtuma inimese eest. Ja teine osa on see, et tõesti asjad muutuvad noh, nii-öelda mobiilsemaks, aga ega see ekraan kuhugi nagu päeva lõpuks ära ei kao, et siis mingisugune. No ütleme, siin noh, ma üldiselt ei usu, et me siin sihukest hanget, et teeme virtuaalreaalsuse prillide peale. Maksuameti redisaini, et seda, seda ma ikkagi nagu otseselt ei usu, et see on, see tundub nagu rohkem veiderdamine, kui. Kui päris töö, aga mida ma usun, on see, et, et ütleme kaheksakümmend protsenti inimesi ei pea üldse teadma, et meil on maksuamet olemas. Ja ülejäänud sada kaheksakümmend ametit, mis meil veel on, nendest ei pea ka keegi midagi teadma.

Muidugi, see on huvitav ju trend, et kuna ma teen ise portaali, eks ole, siis me pöörame selle erasektorisse, siis see, see, mis on avalikus sektoris võimalus, tundub erasektoris olema probleem, ehk et kaheksakümmend protsenti inimesi ei viitsigi üldse teada, et mingisugune teenus X on olemas. Sest see internetiväli, mida nad kasutavad, üldse teenuste väli on jäänud nii kitsaks, kõik istuvad Facebookis ja kasutavad võib-olla veel mingit kolme suurt ät kui ja sinna vahele saada mingisuguse oma sõnumiga, et ma olen ka olemas, see on ülikeeruline.

Jah, mul on olemas Messengeris, Facebook Messengeris on niisugune tüüp, mingi kass on mul, robot, kellega ma suhtlen, iga kord, kui ma internetti poodi lähen. ütlen selle poe nime ja siis see kass ütleb mulle selle allahindluskoodi, see on kakskümmend, kolmkümmend protsenti alati alla, ükskõik kuhu ma lähen. Ja see on nagu suhtluseks, no ma tean, et ta on robot, on ju, aga, aga ma kirjutan talle, nüüd ma lähen Amazoni ja siis ta viskab mulle vastu mingisuguse koodi.

Ja kust tema neid võtab?

No temal on, noh ütleme, et klassikaliselt oleks see selline asi lahendatud sihukese otsingumootoriga, et sul on kast nagu Google ja siis kirjutad sinna sisse Amazon ja siis saad oma koodi, on ju. Aga, aga see kasutaja kogemus on hoopis teine, nagu ma, mul on sõber, ma tean, et mul sõber on, on ju. Igal pool, kus ma võin seda mobiilist teha, ma võin seda teha. Nii-öelda lauaarvutist, ükskõik kust kohast ja tegelikult sihukest klassikalist kodulehte või. Või midagi muud sellist sellel, sellele teenusele absoluutselt vaja ei ole.

Kas üldse on vaja kodulehte või kellel on vaja täna kodulehte, ma, ma järjest enam muide jõuan ka sellistele kodulehtedele, kuhu on lihtsalt peegeldatud nende Facebooki lehe sisu, kõik.

Mul on raske kaasa rääkida, et ma kodulehti ei tee, et aga, aga sellel, sellel bot-i teemal, et see on noh, selle aasta selline suur buzzword, et kõik räägivad bot-idest ja kuidas kasutaja tugi ja kõik liigub bot-ide peale. Et eks siis ole näha, mis, mis see tulevik toob, aga et, et eks selle taga on tehisintellekt, et kui, kui kõrgetasemeliseks see suudetakse arendada, et ta annaks nagu täisväärtuslikke vastuseid ja me Proeksperdis teeme ka, meil on Milton Kana, kes vastab, et algul vastas väga-väga koomiliselt, aga nüüd on juba.

Õppinud ikka väga kiiresti.

Jaa, et hakka, või juba Miltonit kuulama.

Mis asi see Miltonkanal on ja mis ta teeb?

Ta on Slackis, vastab. Ja kui ma nüüd eksi, siis sinna oli sisse laetud kas Eesti filmi andmebaasist mingid subtiitrid. Ja siis ta loeb sinu teksti ja vastab, meil on Slackis selline channel, kust saab Miltoni ka rääkida.

Ja räägib eesti keeles?

Jaa, eesti keeles. Et noh, see, see, see on ka üks nagu Proeksperdi suur nagu valdkond on kõik selline. Big data ja ma nüüd ei tule meelde, mis see üks hästi tähtis sõna on. Ühesõnaga, et andmete kogumine ja nende väärtuslik kasutamine ja. Ja noh, mis on nagu minu arvates trend nagu selles mõttes, mitte nagu, et otseselt, kus kasutajaliideses hakkab nupp olema, kui suur ta on. Vaid pigem selles, et missugust väärtust see sinu ellu toob. Väärtus toob selline sisu, mis sind huvitab ja seesama, et, et sa ei mahu nagu kuskile vahele, noh, siis järelikult su sisu ei puuduta inimesi, et kui see puudutab, siis, siis neid huvitab see, et keegi ei taha enam näha mingeid suvalisi reklaame või, või, või näiteks ka see, et okei, ma Amazonist vaatasin midagi, veits on piinlik ja nüüd mul on Facebookis ja igal pool kogu aeg kuvatakse seda, et miks. Et miks ma ei või saa öelda, et kuule, et okei, ma noh, korra käisin, et võta nüüd vabalt, on ju. Et, et, et sihukene personaalne lähenemine, sa tunned, et see tõesti, see ongi minu, vastavalt minu vajadustele, et see ei oleks nagu nii pealiskaudne, et. Ma just eile tegin soomekeelseid, soomekeelseid teste, kus kasutajatega, kus mina, mina olen siis vaatleja rollis. Ja seal ütles ka üks noormees, et kas sellepärast, et ma olen mees, te arvate, et mulle meeldib sport, mulle ei meeldi, ma vihkan sporti ja iga kord, kui mulle tuleb jälle see. Mingi e-mail, mingite uute sporditarvetega, siis mind ei huvita see, see ajab mind närvi. Ja just ongi see, et, et mitte üldistada, vaid minna nagu nii personaalseks kui võimalik, aga selle jaoks sul on vaja koguda õigeid andmeid, et. Teha sel, see, selliseid personaalseid lähenemist ja luua seda sisu, mis ainult teda huvitab.

Ja selle tava, tavalise nii-öelda sisuga ei ole tulevikus midagi teha,

jah? Ei. Ma

arvan ka, et meil on... Ka seal Sten Tamkivi ütles vist, siin refreshil välja selle ilusti, et content marketing on noh, see on, see on nagu tänane see asi, mida kõik ütleme, turundajad räägivad, siis, siis see järgmine samm on tegelikult noh, oleks pidanud juba ammu olema, aga ole kasulik ja siis ongi, siis ongi lihtne ja tegelikult nagu noh... Õudselt raske on seda kindlasti paljadel kuulata, aga enamus tehnilist maailmas ongi täiesti mõttetud, et neid ei olegi vaja ja see reaalsus jõuab koju üks päev. Et see, need inimesed peavad mingil muule tööle minu arust.

Ja mulle nagu ka see mõte enne meeldis, mis Janno ütles, et näiteks copyright, kui oluline roll see on. Et tihtipeale ei, et noh, küll me need tekstid ka pärast vaatame, et sellest tegelikkusest sisust peaks kõik algama. Ja sealt edasi saab vaadata, et kuidas me seda kasutajani viime. Ja siis mulle meeldib veel nagu selline mõte, et disain on siis valmis, kui enam midagi ära võtta ei saa.

Mulle tundub, see meeldib ka Apple inimestele väga.

Noh, Jonathan Aiv ütles välja mingi kaks-kolm aastat tagasi, et, et disaini me senikaua kuni Kuni enam midagi disainida ei ole, aga noh, ma, ma arvan, et see nagu jõuab sinna praegu, et, et mina, mina olen ikka, ma olen õudselt õnnelik just täna vist lugesin seda teie. Geeniuse postitust, sest uuest Soome telefonist, see oli lõpuks ometi midagi, mis kõlbab James Bondile taskusse.

Seal oli neli SIM-kaardipesa, kolm või poolsa. Tegelt neli võiks ära võtta.

Ma võiks neli juurde panna, midagi nagu ägedat ka lõpuks.

Hüva, sellega, selle positiivse tõdemusega on meie saateaeg läbi, aitäh Restarti kuulajatele ja me oleme eetris nädala aja pärast.