AI_pealkiri: Sten Tamkivi ja Kristjan Lepik idufirmade rollist Eesti majanduses ja nende eristumisest

Seitseteist september on käes ja Restarti saade alustab saatejuhid Hendrik Roonemaa, Taavi Kotka, nagu ikka, ja meil kaks külalist, Sten Tamkivi ja Kristjan Lepik, kes kirjutasid nädal aega tagasi ühe väga olulise artikli. Ja artikkel oli sellest, mis asi on A ja B sellest, mis asi on idufirma, miks nad on isegi kahjumis mõnikord, miks nad mõnikord isegi ei jõua kunagi kasumisse ja miks paljud neist lähevad põhja, aga miks nad siiski on Eesti ühiskonnale olulised? Ja miks me ei peaks võib-olla nende majandusaasta aruandeid väga tähelepanelikult lugema ja tegema seal mingisuguseid järeldusi selle kohta. Mulle tundub juba päris nagu tükk aega tegelikult, kajastades ka ise idufirmade temaatikat ja vaadates ka nagu enda hinge ellu natuke, et see. Idufirmade teema, et sellel on oma Eesti avalikkuses nagu omaseni elukaar olnud, et, et veel võib-olla aasta tagasi olid kõik väga rõõmsad selle üle, et meil on palju idufirmasid ja, ja poseeriti nendega rõõmsasti ja, ja tõsteti neid igal võimalikul hetkel esile. Nüüd on nagu saabunud mingi selline hetk, kus. Ma arvan, ma räägin nagu paljudest, et on kõrini kergelt nendest tüüpidest ja, ja hakatakse noh, et, et see, selline eufooria on nagu läbi ja siis noh, mis tuleb peale eufooriat, eks ole, tuleb selline mõistlikkuse ajajärkus küsitakse, aga mis teist kasu on, poisid? Ja siis, kui sa kasu mõõdad, siis sa lähedki vaatad majandusest aruannet ja kes tegi kahjumit ja kes tegi kasumit ja sealt paista väga ilusad numbrid ja mulle tundub, et see on see, miks me, miks, miks teie selle artikli pidite kirjutama ja miks meie täna sellest räägime üldse. Mingi jama on nagu ühiskonna tajus nende idufirmadega.

Küsimus on, kas on ikkagi jama? Kes ütleb, et ei, ei, võiks ikka rohkem olla veel, et neid, neid idufirmasid. Aga hakkame kuskilt pihta, ehk siis hakkame kohe sellest pihta, et, et kas siis idufirmadest on majandusele kasu või ei ole majandusele kasu?

No nüüd hakkavad need kaks meest rääkima, kes oma peredele kingituse tegid ja ühe nädalavahetuse artikli otsustasid panustada, et. Seal tundus justkui sellest artiklit lugedes, et oli, et oleks kasu. Aga mis mina arvan, et mis, mis on idufirmade puhul võib-olla, mis teeb nad raskesti mõistetavaks, on see, et, et nad, selle peale muutes maailma, avastavad midagi uut. Ja ka kogu see nii rahastamine kui ka tegelikult nende nii-öelda mõõtmine on ka uutmoodi. Selles mõttes, et ei, ei päästagi see aastaaruanne, sest sa ei näe seal, sa ei näe, mida tegelikult, mis nende jaoks oluline on. Kas seesama GrabCAD, mis ära müüdi ikkagi väga kauniste numbrite eest, et siis tegelikult nende müügi hetkel, nende majandusaastaaruanne oli jätkuvalt kohutav. Mis see

tähendab, kui sa ütled kohutav?

Kohutav selles mõttes, et seal ei olnud, käivet oli mõõdukalt ja kasumit kaugeltki ei olnud. Aga see on see, et nende mõõdikud on teised, ehk et nende, nad suutsid tekitada turul sellise toote, mida sõltumata sellest, et kasutajad veel selle eest ei maksnud. Oli, ühe suurfirma jaoks oli see nii oluline lahendus teostatud, et tegelikult ta oli valmis maksma sellest väga palju.

Aga käime korra selle ikkagi nagu praktiliselt läbi, et noh, tavainimene, tema mõõdab seda kasu majandusele ikkagi selle järgi, et, et a la, et kui palju tuleb nagu raha majandusse, kui palju makstakse makse ja nii edasi, noh, mida muidugi tavainimene tõenäoliselt ei tea, on see, et. Eestis maksavad üheksakümmend protsenti maksudest umbes viis tuhat ettevõtet, on ju, kuigi äriregistris on sada kakskümmend tuhat ettevõtet, eks, aga. Aga noh, mida me ei taju või, või mida nagu tavaliselt ütleme, tava, tava, tavainimene taju, on see, et. Nende inufirmade töö iseloom on peamiselt ikkagi tööjõukulu, ehk siis meil on mingi hunnik spetsialiste, kes loovad midagi uut, mingit uut väärtust.

Aga siin see juba tegelikult alustab natukene valest otsast, et, et idufirmad ei tehta selleks, et esimesel aastal makse maksta. Ehk siis, et kui ühel pool on asutajad, kes, kes tegelevad sellega, et meil on väga riskantne tehnoloogia, üritame seda turule viia, sellest mingit äri ehitada. Meie ajaholisont on viis aastat, kümme aastat, et see asi õnnestuks. Ja teisel pool on nende investorid, kes ütlevad, see on okei, me teame, et üheksakümneprotsendilise tõenäosusega te lähete põhja, aga sellegipoolest anname teile raha ja anname sajale firmale veel, sest siis kõige peale kokku meie see kümme prossa nagu tasub ära, sest võidud on suured. Ja, ja et ühel pool on nagu see maailm ja siis teisel pool on siis see lihtne lehe, lehelugeja, kes, kes. Küsid täpselt sedasama küsimust, aga palju siis neid makse tuli, on ju, et siis sellel hetkel juba räägitakse ka eri keeles ja erinevates kohtadest erineva vaatenurgalt, et. Et võib-olla Hendrik, kui selle alguse juurde tagasi tulles, et, et kurdetakse, kas on kehvasti, et ma olen, või Kristjan, ega me arutasime ka läbi ka erinevad argumendid, mida me kuulnud oleme, et ühelt poolt ongi see, et. Sul võib olla inimesed, kes ütlevad, et start-up'idega midagi kehvasti, ühed ütlevad neist, et näed, et nad teevad kahjumid, see on üks argument, teine ütleb, et aga nad valetavad oma turunduse kohta, nad kõik räägivad suuremaks, kui nad tegelikult on. Mis on hoopis teine argument, siis kolmas argument, mida me nüüd kuulsime ühe, ühest tagasisidest või mitmest tagasisidest, oli see, et mina kardan idufirmasid hoopis sellepärast. Et, et kui tehnoloogia kuskil läbi murrab, siis tekib tohutu varanduslik kihistumine ja siis on kuskil mingi miljard ja miljard vaest inimest, et mulle see fenomen ei meeldi tehnoloogia juures. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja ei ole võimalik pidada seda vaidlust, et kas idufirmad on head või halvad, vaid ma arvan, et neid argumente tuleb nagu ükshaava lahti pakkida ja, ja mulle tundub, et see ongi see, mida me selle artikliga lahendama läksime, et tegelikult. Keegi nagu ei viitsi, et nagu kõikides asjades Eestis, on see siis nagu gei abielud või immigratsioon, et noh, et kõigepealt kahte kaevikusse. Head ja halvad, vastavalt siis kummalt poolt vaadetada, mõlemat pidi, on ju. Ja, ja siis läheb nagu lahing lahti, et, et ka selle ütleme, viimase aja mõne negatiivse meediakajastuse juures, et Eesti start-up'i juhtide klubi chat'is. Väga kiiresti on võimalik tõmmata see saak käima, et nagu ajakirjanik on loll või, või, või keegi, kes kommentaari andis, on loll või. Või ta ei saa aru, aga kui ei saa aru, et siis võtaks need argumendid ükshaaval ja katsuks arusaadavaks teha, et.

Ja, ja, aga ma mõtlen ka ikka, kuskil peab olema selline see, see, see, see põhjus, miks mulle tundub, et noh, ilm teie jaoks on läinud Eestis halvemaks. See oli väga, väga, päike paistis kogu aeg, mitu aastat paistis päike, kõik oli nii kihvt ja järsku on hakanud ilmuma nende artiklid, noh, neid on ju mitu olnud, eks ole, tegelikult Eestis või need, neid kommentaare ka, mis avalikkuses on antud, need erinevad inimesed, neid on ka mitu olnud, see ei ole nüüd, et kuskil on üks inimene istub ja ussitab, vaid et mulle tundub, et mingil Tulnud pilved sinna start-upi tagasse.

Nüüd lähevad saatejuhid omavahel tülli.

Väga hea.

Sest mul on vist vastupidi, on ta ju täna sellele, et kogu seda start-upindust või, või idufirmandust on meil umbes siin, ütleme, et ajalugu on umbes täpselt nüüd kaksteist aastat või, või umbes, umbes selline suur särkond, kus ta on aktiivsem olnud Eestis on ju. Me oleme jõudnud nagu mingisse küpsuse faasi, meil on tekkinud suhted, meil on rahale lihtsam ligipääs. Einselite kiht on tekkinud, mida meil ei olnud kümme aastat tagasi. Kümme aastat tagasi Eesti turu pealt tõsta kokku endale nagu noh, miljon eurot nagu oli pärast võimatu ülesanne on ju, no meil oli siin. Oli mõningad riiklikud nii-öelda investeerimisallikad ja, ja oli asi on ju ja oligi kõik on ju, et noh, et ärikatel raha ei olnud selle asja jaoks on ju. Nüüd meil on täiesti arestatav ainult kiht, kes ise juba suudab nagu korralikult nagu esimesest tõuget anda ettevõtetele ja nii edasi, et. Et me oleme palju küpsemad, et see juba noh, viis, et me enam ei lähe pärast Eestit, Läti ja Soome, vaid me vaatame kohe nagu USA suunas ja nii edasi, et. Et see kõik nagu, nagu on märk sellest, et me juba teame, mismoodi.

Sa räägid praegu sisemisest arengust, ma räägin sellest, et kuidas te välja paistate või avalikkusele tundute.

Aga võib-olla see on ka selline kasvufaas on teine, et mingi hetk oli see selline niši asi, kus vaikselt pusiti kuskil omaette ja nüüd ta on jõudnud laiemaks ja koos selle laiema tähelepanuga tuleb ka kriitikat, mis minu arust on täiesti okei. Siis tulebki, nagu Sten ütles, tulebki võtta need teemad ja selgitada normaalselt ära, et, et suuta see arusaadavaks teha.

Võib-olla see, võib-olla see inimeste kaasatus ongi hea, hea point, et sa ütlesid, kaksteist aastat, et kaksteist aastat tagasi oli Skype müüdi eBay'le, see oli umbes selline ajahätk, et lihtsalt Torisoniks mõelda, siis oli veel pots inimesi veel viis aastat Skype'is ja siis hakkas tulema niisugune start-upi retsants, mis meil praegu nagu toimub, et samal ajal olid mõned teised grupid, kus tuli sama.

Aga,

aga täpselt, et kui need näited võtta, on ju, siis loeme need kõik kokku sellistes esimeses, esimesel tegevusaastal, teisel tegevusaastal olevates start-up'ides kokku töötas võib-olla sada kordne inimest Eestis või kakssada inimest, midagi sellist. See tähendab seda, et sul on kakssada ema ja isa, kes peavad aru saama, millega nende laps tegeleb. Kui me täna ütleme, et viimase viie aasta jooksul on tehtud kaks tuhat viissada töökohta alustavatesse start-upitesse, suured ja vanad firmad kaotavad oma töötajaid kuhugi start-upitesse, ülikoolid ei kaota enam oma. Tudengeid suurtesse IT-firmadesse, nagu nad kunagi kurtsid kümme aasta tagasi meile, vaid ilmselt need tudengid lähevad, teevad start-upi. Ehk siis, ehk siis neid inimesi, kes nüüd isiklikult peavad järsku aru saama, kuidas ta selle teemaga suhestub, et kas see on nagu päris firma või ei ole või on see hea või halb või kuidas ma neist aru saan, et nende inimeste hulk kindlasti on plahvatuslikult ühiskonnas suunenud. Ja ka üks viide, mis me seal jälle ka artikli alguses tegime, oli see, et kui vaadata, et mis, kui Eesti ajalehtedes päevas on üks kuni üheksateist korda. mainitakse start-upe või idufirmasid, siis kui sa vaatad, mis väljaanded need on, need ei ole enam ainult geenius.ee ja, ja ma ei tea, Päevalehe IT-lisa, vaid, vaid need on ikkagi nagu Maalehe ja Lääne eluni välja, igal pool on neist juttu kogu aeg.

Ja üks asi, mis, mis selle keskkonna kohta artiklit kirjutades, mõtlesin ikka arutasime seda tehnikait, kuidas seda kvantifitseerida või näidata numbriliselt. Et kui palju meil see ökosüsteem on kümne aastaga arenenud ja see tegelikult see kasv on tohutu, aga seda on väga raske nagu välja tuua. No mida ma selle kasvu all mõtlen, on see, et ma mäletan, kui Ambient Sound Investments alustas. Investeeringutega tegelikult pärast seda eBay tehingut, et siis turul Eestis nad ei teinud eriti investeeringuid, kuna mitte kuhugi ei olnud investeerida. Ehk et tegelikult meil ei olnud tiime, meil ei olnud inimesi, meil ei olnud projekte, mis suudaks nagu tugevalt rahvusvahelisele turule minna. Kui me täna vaatame, siis see on, see on nagu meeletu hüpe nendes, just nende inimeste peades, mis kvaliteediga toimunud on, et kui tugevalt on, suudetakse asju rohkem teha. Ja see on minu arust nagu väga suur vahe ja seda on raske mõista, et kui suur see on.

No aga see ongi ju tegelikult selge mõõde, ehk siis kui me mõõdame seda, kui palju tehakse investeeringuid Eesti ettevõtetesse, siis iseenesest see on ju ekspordikäive, kuna peamiselt need investeeringud tulevad täna veel Eestisse väljaspoolt, mis tähendabki seda, et see on ju nii-öelda raha, mis on antud meile sõna otses mõttes kulutamiseks, et tehke selle eest nüüd parema toote. Minu jah, nimetame siis, nimetame selle sõnaga seda, on ju, et, et aga no ütleme noh, kui sa teed nagu tavainimse proovid selgeks teha, et, et, et noh, et, et see nagu noh, selle vastu noh, eeletaksegi nagu mingit arengut, mingit progressi, aga kui sa lõpetad kahjumiga, siis see ei ole mingi õnnetus, on

ju. Natukeselt nii, et litsustatud, või võtame konkreetse näite talle, et kui Chobatical saab viis miljonit eurot või mis iganes nad said mingi niisuguse suurusjärgu, siis see raha on antud mõttega, et kulutage kähku ära. See ongi raha antud, et mitte, et hoidke hästi ja andke lastele edasi, vaid et kulutage võimalikult kähku, võimalikult targalt ära.

See on, see on täpselt see, et eestlane tuleb keskkonnast, kus, kus meil on sellised vanasõnad, nagu võlg on võõra oma, on ju. Välisinvestori kohta isegi ei ole vanasõna, see on nagu nii olematu nähtus. Et, et kui sa, kui sa tuled nagu selle fooni pealt ja, ja inimesed räägivad näiteks sellest, kuidas datapid raha põletavad ja võib-olla on ka siin founder'id ise natuke süüdi, kuna see on niisugune slängisõna, mida tõesti peale ka ise kasutatakse, on ju. Et mis tempoga sul, sul. Siis see tekitab kohe sellel nagu selline konnotatsioon, nagu keegi saab petta. Et kui kellegi raha pannakse põlema, siis keegi jääb sellest ju ilma ja järelikult ta on vihane ja järelikult tuleb selle vastu kõva ajaselt välja.

Ja, ja et meie ühiskonnas peaksime me veel palju ajaselt kaasa kiitma sellisele tegevusele, et see on veel lahe kuidagi.

Ja, ja kui tegelikult hakata vaatama, kust see raha tuleb, see raha tuleb investori käest. Kes läheb, kes ei anna seda niimoodi, et teda üllatab see, et see oha pannakse näiteks palkadesse ja, ja lennuviisidesse ja ma ei tea, millesse, tehnoloogia arendamisse. Täpselt selleks ta selle oha andiski. Isegi, kui see start-up läheb ja küsib EAS-i, kes toetus, Euroopa Liidu, kes toetuse, siis ta ei küsi seda niimoodi, et ta hiilis tädi Maali maksukontole ja võttis sealt neli tuhat eurot. Vaid see käib niimoodi, et me oleme valinud endale inimesed, kes on kehtestanud programmid ja öelnud, et me paneme riigina selle summa nende start-upide toetamiseks ja start-upid taotlevad seda täiesti läbipaistvate arustel, järelikult keegi ei saa jälle petta. See on founder, kes paneb tegelikult lisaks oma rahale kõige väärtuslikumaid asju, oma noorus, looruspõlve aastaid. Ka tema teeb seda täiesti teadliku riskina ja, ja ei taba teda üllatus, kui ta vähegi on erialast kirjeldust lugemas või mulle kolleegiga rääkinud, et see asi võib nässu minna. Ehk siis kogu selles protsessis kõik need nävirakud, öötunnid, raha, mis põleb, et seal ei ole nagu kaotajat. Aga siis ülejäänud ühiskond aeg-ajalt tunneb, et äkki peaks selle kaotaja eest välja astuma, keda nagu ei ole, et see on selline kerge, kerge nagu niisugune herne hirmutis.

Ma arvan, et see on nagu esimese ploki kokkuvõtteks väga hea koht selle pärast, et see on jah, tõesti niimoodi, et me oleme harjunud sellega, et kõigepealt noh, teenus või toote müük ja siis tuleb raha. Aga siin on ju teistpidi, kõigepealt antakse raha ja siis öeldakse, et olge head, mõelge nüüd välja, mis see toode võiks olla.

Jah, teeme siia pausi ja lähme varsti edasi. Restart läheb edasi, meil on stuudios Taavi Kotka, Sten Tamkivi ja Kristjan Lepik, saatejuht Henrik Roole me ka siinpool ja lähme siis tegelikult edasi selle küsimusega, et mis ikkagi keerleb, et mis Eestis on kasu, mis on startupidest mingi mõõdetav kasu Eestile? Ei oleks need noored inimesed panema midagi tootvat tegema.

Noored inimesed, kes töötavad Eestis start-up'ides, teevad midagi väga tootvat ja seal on kaks tootvat poolt, üks on tühiajaline pool, see kui palju nad täna palka saavad. Mis kipub olema tehnoloogiasektoris näiteks kaks korda, kolm korda, neli korda üle Eesti keskmise. Millega kaasnevad, kuna meil on ühetaoline maksusüsteem, siis see tähendab ka kaks korda, kolm korda või neli korda rohkem makse, mis nad, iga kuu nende pealt makstakse. Ja ühelegi start-upile selles osas allahindlust ei tehta, et Eestis on teatavasti maksusüsteem, kus kasumit ei maksustata, seda start-upil polegi.

Nii, saavad palju palka.

Nii, siis see palgaraha nagu, nagu on statistika näitab, et viimasel paaril aastal on kasvanud saja miljoni euro lähedale aastast tulnud välisinvesteeringud või start-upi, varasemalt start-upi investeeringud, millest üheksakümmend protsenti tuleb Eestist väljast. Ehk siis kuskil keegi välismaalt saadab Eestisse raha, mis makstakse siin palkadeks välja, mille eest Läheb raha majandusse, kõik üürid ja juuksurid ja restoraniarved ja teistpidi ka Riigikassasse täpselt samamoodi. Ja see kõik toimub lühiajaliselt, aga see on iga osa sellest lisaväetusest.

Oota, aga palju seda nüüd on ikkagi? No pange see konteksti, kas see on, ma ei tea, Telia jagu või Põlevkivi jagu või? Oskab keegi mind suurusarve

öelda. Ainult nagu kas või palgad, et, et kui me ütleme, et palk tuleb maksudena osaliselt ja ülejäänud läheb tarbimisena, et, et start-upides ja ligikaudu kuuskümmend miljonit eurot aastas. See on vanas rahas miljard krooni, et noh, et see on see, mis lihtsalt tuuakse väljast sisse ja mis siin nii-öelda jääb Eestisse.

Meie SKP on kokku umbes kaheksateist miljardit, siis erilikult üks kaheksateistkümnendik.

Aga siiski nagu see number kasvab ja see kümme aastat tagasi oli praktiliselt null. Et see kasvab väga tempokalt ja kui me korraks nagu võtame sammu tagasi ja küsime, et mis see siis nagu on, siis minu arust on siin ka väga oluline maailmas tervikuna kogu majanduse struktuuri muutus. Vanasti oli nii, et sul enamus ärist oli riigis sees, sul oli tehas. Kaubamajad, kõik asjad olid riigis sees, töötajad olid samas riigis, regulatsioon oli samas riigis, maksud samas riigis, kõik püsis selles samas potis keerles. Et see idufirmade ja tehnoloogia äriosa on seda maailma nagu jõuliselt muutmas, siis kui me võtame need Eesti idufirmade näited, kus praktiliselt alati klient on välisturul, maailmas kusagil raha tuleb ka väljast. Ehk et tegelikult me ei koorma seda Eesti keskkonda mitte kuidagi. Nii et, et see on, see on selles mõttes teistmoodi raha, kui keegi investeerib tehasesse, mis toob petsu paberit ja natuke reostab loodust, aga see on okei, et sest makstakse maksudega mingi osa kinni. Nii et, et miks ei välista kindlasti teist, et tehaseid meil on ka vaja, aga me peame aru saama, et see on hoopis teistmoodi ja nähes tegelikult täna üsna detailselt, kuidas riigid järjest aru saavad. Et see on neile ülikasulik maksutulu, siis see Euroopas ja maailmas tervikuna sõda start-upide toomise pärast käib väga jõuliselt.

Okei, aga selles mõttes, me, me võime siis panna selle konteksti ja öelda, et start-upindus Eestis on nagu masin, mis ekspordib aastas kuuekümne miljoni euro eest.

Vähemalt selle

summa. Et see raha tuleb väljast, eks ole, läheb palkadeks.

Isegi oma katsetamise käigus, aga see suur eesmärk, see, see, see, mille poole kõik need start-upid püülevad ja kuhulist kümme protsenti jõuab. On see, et mõni neist murjab läbi ja kui ta murjab läbi, siis see kasv sealt saab olema eksponentsiaalne, see tähendab seda, et Transferwise, kes on nagu viis aastat pärast alustamist, väärt miljard. Ja kui ta, me ei tea, kas see tulevik on see, et ta on väärt viissada miljonit või viiskümmend miljardit, et, et kuhu iganes sellel hetkel, kui, kui see ettevõte on küps ja kasumlikuks ennast keerab või, või ära ostetakse või mis iganes temaga juhtub, sellel hetkel tuleb kapital Eestisse, juhul kui seal on Eesti asutajad, Eesti omanikud ja mõned Eesti investorid, et see on mõõdetamatult suurem kui mis iganes tänane see maksutulu, mida Transferwise.

Okei, ma vaatan üks käripäevast, kaks tuhat neliteist on avaldatud artikkel, eksportijate top tuhat, nii, tuletame meelde, start-up'id kuuskümmend miljonit, Ericsson Eesti üks koma kolm miljardit.

No siin on kohe üks nüanss, Ericsson Eesti on ka üks suuremaid importijaid, ehk siis nad toovad materjali sisse, panevad kokku ja saadavad välja, eks, et. Et

sealt. Huvitavam

näide vaadata, vaata, ma ei tea, kas sa sama kiiresti selle ka välja guugeldad, aga vaata ettevõtete poolt, ettevõtete palgafond, et ma mäletan, et kuskil aasta-poolteist-kaks tagasi oli esimest korda, kui Maksuamet hakkas avaldama neid andmeid, et kui palju on keegi maksnud sotsiaalmaksu, siis vist Ragnar Sass tegi selle väljavõtte, otsis sealt välja kõik start-upid OÜ-d, vaatas, palju nüüd need sotsiaalmaksu laekumine on ja umbes viiskümmend Eesti start-upi oma väheste töötajatega, mingi viis või kümme inimest per nupel, juba Nende töötajad lõid rohkem lisaväärtust palgaväljendatuna kui Eesti Energia kaevandused ja Eesti Energia muud üksused ja kõik sellised suured tuhandete töötajatega organisatsioonid juba, juba tol hetkel. Sellepärast, et nende, kui sul on üks nelja tuhande eurone programmeer ja siis lisaväärtus lihtsalt on suurem.

No see on Tartu suurim maksumaksja, kui Tartu Ülikooli mitte arvestada kõigi muu liinikumite ja asjadega, oli ju pleiter, mis on põhimõtteliselt nagu tarkvara eksportija ettevõte, mis on noh, ta ei ole küll start-up, aga oma noh, olemuselt täpselt samasug

Okei, aga teisest küljest, räägime siis IT-sektori töökohtadest, on ju, et erinevad IT-ettevõtted käivad Eestis ringi, ütlevad, et noh, et meil on, ma ei tea, viissada tuhat, kaks tuhat inimest täna puudu. Ja, ja need palgad seal on üsna sarnases suurusjärkus tõenäoliselt. Jah, ehk et, et noh, start-upid järelikult, me võiks need samad start-upi inimesed panna tööle mingitesse nii-öelda päris IT-ettevõtetesse, kus nad saavad samasugust palka, teevad samasugust, samasuguse lisandväärtusega tööd. Et seal ongi see väike vahe, et kust need suured IT-firmad tulid?

Need suured IT-firmad olid ka kümme aastat või, või mõnel Rootsi-Soome kontserni puhul sada aastat tagasi olid kümne töötajaga. Ja, ja nüüd ongi küsimus see, et kas me nüüd mõne kasvatame siin üles ka? Või, või laseme oma founderid kuhugi maailma peale, et nad teeksid seal need firmad või pakume siin ainult palgatööjõudu välisomanike?

Ei noh, saadame kõik Nortali tööle ja Nortar müüb nende tööjõudu väga hea hinnaga maha ja, ja raha ajad Eestisse.

Siin on nüüd hästi oluline vahe. On sul selles osas? Siin on üks väga oluline vahe, on ikkagi see, et start-upi töötaja vähemalt võtmetöötajad saavad osa ka nii-öelda ettevõtte väärtuse kasvust. Ehk siis kui ikkagi kokkuvõttes start-up osutub seal unicorniks või, või teeb ikka väga korraliku exiti, siis rikkaks ei saa mitte ainult nagu ettevõtte juht on ju, ja võtmeomanikud, eks, vaid, vaid ka tavaliselt noh. võtmespetsialistid, ehk siis see nii-öelda inimeste hulk, kes lisaks palgale, saavad veel noh, miljonärideks kui mitte mitmekordseks miljonäriks, on ju, nende hulk on oluliselt suurem kui, kui näiteks noh, a la noh, ma ei tea, see Nortali näide, mis sa tõid siin.

No aga, aga okei, ma olen nõus sinuga, aga teisest küljest neid, noh, sa räägid exitist, mis on start-up, ma arvan, see on see exit, eks ole, kui start-up on edukas, müüakse maha, läheb börsile, mis iganes, neid on nii vähe. Ehk et kas meil ei oleks selline noh, et parem, kuidas öeldakse, varblane pihus kui kurg katusel või et, et see noh, selle peale, et mängida, et meil tuleb kord kahe aasta jooksul, kahe-kolme aasta jooksul mingi suur exit, me teeme nüüd neid start-up'e, et meil oleks ju kindel saata need inimesed kindlale, tootvale tööle, õlimeestele mingisuguseid lahendusi. Ei

no aga meil ikka nii vähe ei ole, kui me praegu võtame ka sellesama näite, võtame kõikide suuremate Eesti IT-ettevõtete nii-öelda põhiomanikud ja vaatame, kui palju nad siis on nii- Ja nüüd vaatame, kui palju on inimesi, kes on saanud läbi start-upi Dexiti Eestis nagu miljonärideks ja ma noh, mul ei ole, proovisin ka laua taga koha, et koha nagu statistikat võtta, aga noh, nii-öelda sõna otseses mõttes peas nimesid nagu kokku lüües, nagu ma arvan, et vähemalt kolme-neljekordne vahe on kindlasti.

Ja start-upi miljonäre on rohkem? Kindlasti, jah.

Ja siit tuleb ka tegelikult see vahe, et kui me võtame see, nagu Hendrik ütles, see tootev töö, teenust müüvas IT-ettevõttes, et neid on ka vaja, et, et sellest ka ümber ei saa. Aga kui me võrdleme korraks selle idufirma võimaliku selle exit'iga, et kui see exit juhtub, siis ka mitmed need täna Eestis toimivad IT-ettevõtted on välisettevõtted, kes siin arenduskontorit omavad. Kui see ettevõte ära müüakse edukalt, et ega siis Eestis keegi väga palju jõukamaks nagu ei saa, sest nad teevad töötunde. Aga kui idufirma ära müüakse, siis tõenäoliselt see tehing on juba, ütleme, et see ühe tehinguga tõenäoliselt tuleb rohkem raha tagasi, kui see kogu maksutulu, see kuuskümmend miljonit kokku.

Esimene, esimene versioon Skype'ist kirjutati nelja programmeerija poolt, umbes nelja kuuga. See on kuusteist inimkuud, on ju, ütleme, et nad müüvad oma töötunde ka tuhande euroga tund näiteks.

No ei müü ju, mis

see. Sada, ütleme noh, just siis, siis sa saad sealt nagu tulemus on see, et nad oleks teinud kümneid tuhandeid eurosid, on ju. Seesama väärtus, mis nad lõid selle nelja kuuga, kuna tarkvara marginaalne kulu paljundamisel on null, ehk siis iga järgmise miljoni koopia hind selle tarkvara tegemise hinda nagu kuidagi ei tõsta, on ju. Mis tähendab seda, et sellesama nelja kuuga tehtud asjal oli paar kuud hiljem esimene miljon kasutajat. Ja üks nagu niisugune suhtav, mida ma arvan, et me peaks Eestis jälgima oma majandust kasvatades, on, on sisse pandud tööjõutundide konverteerumine maailmale loodud väärtuseks. Ja kui see väärtusele korrigeerumine on üks-ühele, et sa paned saja eurose töötunni sisse, väga kalli töötunni sisse ja saad selle eest sada eurot või sada kümme eurot või mis iganes see kasumlikkus sul seal on, on ju. Siis selle, selle mudeli häda on see, et see eskaleerub niimoodi, et kui sa tahad oma äri kasvatada kümme korda suuremaks, sul peab olema kümme korda rohkem inimesi. Ja teate, mis häda Eestil on? Ei ole jah. Eestil ei ole kümneid kordi rohkem inimesi, et see, need riigid, kus tehakse tarkvaraäri lisades kümme korda rohkem arameerijaid, nende riikide nimed on näiteks Pakistan, India, Ukraina, Hiina. Ja mille kõikide rahvaarvud on nagu selline nelikümmend, kuuskümmend miljonit minimaalselt, et kui me nagu viiskümmend korda väiksema riigina tahame teha, siis see ongi see koht, kus me peame olema kavalamad ja osamaad ja oma töötunde korritteerima suuremaks väärtuseks, see on üks asi. Ja teine asi, mis ma tahtsin siia juurde öelda, on see, et. Et kui me räägime näiteks sellisest nähtusest, millest maailmas üha rohkem räägitakse, kuidas robotid võtavad inimeste töö. See, et tehnoloogia muudab tööturu olemust ja võtab mingeid töökohti ja, ja tekitab juurde vähem, aga teistsuguseid on nagu väide. Et siis piltlikult öeldes võib seda maailma vaadata niimoodi, et kas sul on, kui suur osa Eesti majandusest moodustavad inimesed, kes asuvad ülevalpool või allpool mingit loodavat äppi. Kas Eesti majandus on see, kus programmeeritakse Taxify äpp? Kui Eesti majandus põhineb inimestelt, kes ootavad, mis korralduse äpp talle annab järgmiseks tööotsaks. Ja me igal juhul, kui maailmaga ümberringi muutub ja kasvab ja muutub intelligent, intelligentsemaks, tehisintelligentsemaks ja robotiseeritumaks, siis igasugune pingutus, mis aistab Eesti majandusel püsida nagu ülevalpoolt seda joont, et me ka loome seda tehnoloogiat, mitte ei oota, mida robot ütleb meile, mida järgmiselt tegema peab. On, on nagu pikaajaliselt, mitte ainult mõnus või kuidagi kasulik kasumlikkuse mõttes, vaid see on nagu ainus võimalus üldse üle vantsust

Hästi oluline minu meelest on see, et me kipume kogu aeg, nagu me räägime start-up'idest, me kipume kukkuma, kukkuma sinna IT-sektorisse, me räägime programmeerimisest ja nii edasi, aga aga see on nagu minu meelest selle kümne või kaheteist aastaga oluliselt muutunud, et need tööpositsioonid, mida me täna suudame juba siit katta, ei ole enam ainult see toores koodi kirjutamine, mis võib-olla oli, vabandust, Skype'i puhul, on ju, omal ajal, on ju, et, et me suudame täita ka juba teisi rolle, et me suudame teha väga ilusat nagu uksi, on ju, kujundust. Okei, ma saan aru, et nagu rahvahelises turunduses me vist veel kaasa ei räägi või mida teinud suurem kogemuse, on ju.

Paar inimest leiab Eestis, kes räägivad, ma arvan,

aga rohkem mitte. Aga noh, nii andmeanalüütikas, noh, kõikides nendes tugiteenustes see, see nii-öelda palett on enda järjest rikkalikumaks, millega me seda pilti maalime.

Kogenud pankurit teevad Fintechi.

Ja, ja näiteks, mis ma arvan, et mis on hea näide sellest samast suunast, et tegelikult kui me võtame traditsioonilise tööstuse, siis seal on ka täna väga tugev maailmas tehnoloogia toel muutused käimas. Ja töösturid sageli ütlevad, et nad justkui räägivad erinevat keelt nagu selle tarkvaraettevõtte või IT-inimesega, et nad ei suuda nagu saada samale keelele. Ja see on, see on kohati tõsi, et nad erinevate maailmate tõttu ei mõista üksteist ja siis ei tule lahendust ka, aga on osapooled, kes on suutnud olla seal nagu tõlgid vahepeal, kes näiteks tunnevad mõlemat maailma. Sa paned kokku tiimi, kus on pool tiimi, ongi sellest tööstusest ja pool on siis seal IT taustaga ja saavad nagu kogu aeg koos teevad ja nii juhtuvad uued lahendused. Et tegelikult see on ka nagu väljakutse, me ei räägi absoluutselt ainult äppindusest, vaid sellest, et kuidas ikkagi muuta paljusid protsesse paremaks ja olgu see siis Uber, mis on noh, tegelikult põhimõtteliselt siiski äpp, aga ta muudab. Sellist reaalset lahendust mugavamaks või midagi muud, et tööstuses me täna nagu näeme näiteks seda, et ikkagi tootmisprotsess käib selliselt, et seadmed suhtlevad ise hankijate seadmetega. Ja kui on mingit värvi või midagi puudu, siis inimest ei ole sealt vahepeal, ta jõuab sellesse tootmisprotsessi sisse. Et see saab ainult siis ikkagi juhtuda, kui see on väga hea koostöö selle töösturi ja IT-inimese vahel.

Ma tahaks ühte asja täpsustada, kui öeldakse nii-öelda põldlikult, et noh, et, et see on see äpiäri, on ju, siis kas me suudame üldse nimetada, Eesti start-upid ei ole väga üldse nagu äpiärid, nad tavaliselt kipuvad ikkagi olema nagu mingis teises kohas oma lisandväärtusega, no võtame sama kord see Transferwise'i näit, on ju, see ei ole nii-öelda. Noh, me, me, see, see ei ole nagu klassikaline äpp ja see ei ole mingi Pokemon, on ju, et noh, et, et selles mõttes, et me suudame nagu välja tuua praegu, mis.

Ma ei tea, ma arvan, et need, kes seda põlvkõikust toonist kasutavad, nad kasutavadki seda ka laeja joonega, et kõik, mida sa kasutad äpi kujul. Et ma arvan, et need inimesed ei lähe nagu sügavasse AI-mudeli analüüsi, et ma ei tea, ka Pipedrive'ist on olemas mobiiliäpp ja Telepordist on mobiiliäpp. Ma, ma arvan, et sellest juba piisab, et me oleme.

Mida see on hea koht, ma tahaksid, me peame minema paus

Restart jätkub, tänane teema on siis see, miks on ma, maailmale ja Eestile vaja idufirmasid ehk start-upe, meil on stuudios Taavi Kotka, Henrik Kroonemaa, Sten Tamkivi ja Kristjan Lepik ja ma tahaks sellest plokist panna teile mõned, minu arust tegelikult me oleme siin rääkinud, et start-upid on, Ma olen proovinud küsida teistpidi, aga ma ju tegelikult ise olen nõmm sellega, mida me siin räägime suuremalt jaolt. Aga siiski ma tahaks mõned reaalsed probleemid välja tulla, noh, et ei ole ju niimoodi, et, et meil on nüüd, oleme järsku leidnud maagilise sellise majandusvaldkonna Eestis, kus ei olegi ühte probleemi, ühtegi probleemi ja. Ja lilled muudkui õitsevad ja kõik lõhnab hästi, on ju. Et mõned reaalsed probleemid tegelikult on ja, ja olles, olin siin ise augusti lõpus ühel üritusel, kus esines üks Eesti väga tuntud start-up Ise tema ütles, Taavi Küll proovis mulle vastu vaielda, noh, et on olnud ja on inimesed nagu rikkaks saanud, aga selgelt on, et neid on ikkagi vähe. Sellised suuri edukaid exit'id me loeme kindlasti ühe käe sõrmedel, võib-olla piisame ainult paarist sõrmest.

Minu jaoks see kõlab natuke nagu proportsioonitajuna, et mulle tundub, et Eesti start-upi maastik on arenenud liiga hästi. See, et me figureerime rahvusvahelises meedias, et kõige rohkem start-up elaniku kohta ja nii edasi, see, et meil ei ole, okei, meil pole olnud piisavalt exitit, meil pole olnud piisavalt hävinguid veel. Et see ei ole tõenäosuslikult võimalik, et meil on nelisada start-up tiimi ja neist näiteks kakssada õnnestub. Et see, mitte kuskil portfelliteooria või viisisektori analüüs ei näita seda, pigem on see, et meil peaks üheksakümmend protsenti ikkagi põhja minema. Ja, ja, ja siis...

See on, see on täiesti võimalik veel praegu, kui me

vaatame. Ehk siis minu arust see, et meil on olemas see esimene laine edukalt esimese, teise võib-olla isegi kolmanda ringi raha tõstnud, mis on sellised vahe, vahe-gate'id nende exit'ite suunas, et keegi on, kes tahab su aktsia Et, et, et see, et neid investeerimisraunde on see, et need ettevõtted tekivad, et nad kasvavad, et parkavad palju inimesi, minu arust on pigem sinnapoole kaldu, et meil on see algus nagu natuke liiga hoogne, et ma nagu natuke väikse hirmuga ootan, et kui need esimesed paugud ära kaevad, milline see sentiment siis turul on?

Ma annaks ka tausta natukene ühest faktiliselt, et kui me loeme kokku, mis palju on rahvavaheliselt tunnustatud start-upe, siis kuigi me oleme Lätist ja Leedust oluliselt väiksem riik, on meil täna rohkem start-upe kui Lätit ja Leedul kokku.

Aga terve kaks tuhat kuusteist pole ühtegi märkimisväärset exitit.

Kohati on see start-up, ma mõtlesin, et kui me seda artiklit ka kirjutasime ja pärast ta ära avaldasime, siis tuli palju tagasisidet ja, ja sealt tuli ka välja, et me peaks umbes kolm samasugust veel kirjutama. Erinevatel teemadel ja üks asi, mis mul gripeldab, on see start-upide finantseerimine, mis ma arvan, on paljuski teistmoodi ja huvitav lahti kirjutada. Aga kohati võib exit'ist olla olulisem ka see, kui keegi tõesti väga suured round'i investoreid kaasab endale, et noh, et, et kui sa müüd ühe ettevõtte saja miljoniga ära või et sa suudad ta kasvatada juba selliseks, et ta väärtus on kaks miljardit ja kaasad kakssada miljonit, see on palju väärtuslikum. Ehk et exit kindlasti on keskkonnanäitaja, aga kui me mõtleme ka seda, et meil see start-up maastik on arenenud kümne aastaga palju ja enamus sellest arengust on tegelikult kolm-neli-viis viimast aastat. Siis, kui sa ühte projekti ehitadki seal võib-olla kuus-seitse aastat, meil täna veel võib-olla ongi vara selleks.

Keskmise

VC fondi, riskikapitali fond, kes tõstab omakorda investorite taha, tema ette, lepinguliselt kokkulepitud tähtajaga kümme aastat. Ehk siis kümme aastat esimesest investeeringust hakkame rääkima sellest, et tekib investori poole sulves exit teha, et viieaastasel turul on maja veel rääkida.

Ma panen veel niisuguse võrdluse ka, et kui me tahaks nagu tõmmata mingi paralleeli nagu spordiga. Siis noh, ütleme, unicorni staatuse tõusmine, noh, ütleme nii, et olümpiavõit mingil meeskondlikul alal oleks, oleks nagu, nagu adekvaatne võrdlusmoment. Aga sinna olümpiavõiduni, sinna eelnevad veel Euroopa meistrikate võitmine, ma noh, ma ei tea. Aga meil ei ole neid ka. Aga vaata, sinna lähevadki need raha tõstmised, ehk siis need on. Ehk siis need on tegelikult väga suured võidud, sellepärast et seesama investor, kui ta ikka mõtleb, kuhu ta oma kümme miljonit paneb, jah, see kümme miljonit võib-olla ei tundu väga suur number, eks, aga. Kuhu ta seal kümme miljonit paneb, siis ta tegelikult on seal noh, tal on võimalusi, tal on sadu võimalusi, kuhu seda investeerida ja see, et ta valib just selle, selle meeskonna nüüd selleks võitjaks. Ja teeb nagu sellest mehest nagu Euroopa meistrikate nüüd nagu number ühe, on ju. Et see on nagu see, mida meil on väga palju ja, ja kokkuvõttes noh, ma ütleks ikkagi Unicorn'i, mis on nii-öelda olulised eestlaste abiga, noh, selle saatuseni.

Ja, ja Skype.

Nõus, aga ma mõtlengi, et nad on eestlaste abiga, see on ikkagi meeskonnasport, see ei ole nagu üksikisiku sport.

Okei, aga mitu sellist exiti, noh, ütleme peaaegu exiti küpset, start-up'i meil teatas praegu on?

No ei olegi selles mõttes, sa mõtled siis nii-öelda, eksid selles mõttes, et eestlased väljuvad, et noh, kokkuvõttes ettevõte ju läheb edasi, nagu a'la Crackad'i näide oli, aga ettevõte ju elab edasi, ta noh, jätkab nagu

kasvamist. Start-upi faas, millest me räägime, et see saab läbi, noh, ei tule rohkem raha tõstmisi, midagi, keegi võtab ta, võtab ta niimoodi üle ja hakkab temaga midagi tegema, valmis.

Ma ei tea kedagi, kellel see oleks eesmärk. Ehk siis selles suhtes, ma, ma arvan, et see, see ongi võib-olla teine koht, kus täpsustada, mida sa selles exit'is otsid, et kas sa otsid, et Eestis saab kõige rikkaks ja tekib raha, mida investeerida ja inimestesse.

Ja, ja,

ja see, et, et vahest mingi founder väljub, on ju, et neid asju võib siin lähiaastatel, ma arvan, paaris-kolmes-neljas firmas juhtuda. Täiesti ootamatult võib juhtuda see, et kuskil on täna üks viiest tudengist koosnev tiim, kelle nimegi me ei tea ja kelle Google.

Otsib konkreetselt vastust, teeme niimoodi, me oleme saatejuhid hooaja lõpuni, hooaja lõpuks, mina ütlen, et meil on kaks.

Kaks exitit, ma ei tea, okei, defineerimise küsimusega, ja exit selles mõttes, nagu me räägime

noh. Eestlastest omanikud, kes kunagi alustasid, väljuvad. Noh, nii-öelda tuleb, müüvad oma salasema.

Võib-olla kaks sinna panema, vaadates viimase aja mõnda exitit ka klausliga kasumlikult. Aga, okei, aga see on liiga palju tahetust.

Aga üks võib-olla nüanssi ja juurde, aga mis ka exit'eid ka puudutab, et üks asi, mida kohati ei mõisteta, on see, et see idufirmade ja riskikapitalide turg on hästi tsükliline. Et, et ta käib lainetena, aeg-ajalt on justkui investorid ettevaatlikumad ja siis on nagu hoogsamad perioodid. Praegu tegelikult minu arust on laiemalt hoogsam periood, raha on päris palju investeeringuteks. Ja see toob kaasa selle, et täna on üsna hea aeg, et ma arvan, et viie aasta jooksul me näeme kindlasti nagu viletsamat aega ka. Ja see on koht, kus ka headel projektil võib olla natuke keeruline raha kaasata ja see on koht, kus tõenäoliselt me näeme projekte, mis lähevad põhja. Täna ongi neid, Sten üldse õigesti liiga vähe olnud. Ja vot siis on ka selline, võib-olla selle, selle idufirmade sel, lahtiseletamine on oluline just selleks ajaks. Et siis võib tulla ka sentimendi, et kuulge, see ongi mõttetu, et noh, et näete, et kolm ettevõtet on põhja läinud, unustatakse see, et kaks näiteks on sada korda selle raha tagasi toonud. Et, et, et selles mõttes selline üldine selgitamine, mis need teevad, on tähtis ja kaasa arvatud tsüklilisus, et, et mingi hetk, ma arvan, investorid on ettevaatlikumad ja koos sellega raha kaasamine raske.

Okei, ma tahan luua järgmise asja, mis on selgelt turul olemas, mille nimi on lollid start-upid ja start-up hipsterid. Ehk et kui kuskil on juba raha lõhna, eks ole, siis ilmuvad sinna kohale igasugused inimesed, mõned suudavad päriselt start-upi teha ja mõned on need, keda me, ma arvan, kõik näeme ürituselt üritusele käimas ja sehkendamas, aga nad ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi, aga mingil müstilisel moel on neil kogu aeg jälle kakskümmend tuhat raha. Keegi jälle annab, keegi jälle annab. Me oleme Taaviga siin ise teinud saateid, kus me, okei, ma võib-olla avaldan mõne saladusega, pärast saadet vaatame üksteisele otsa ja küsime. Kes need olid ja mida nad mõtlevad, õige teha, ehk et seda on väga palju. See, selle, sellest nagu, mitte võib-olla väga palju, aga seda on tuntavalt palju.

Ürituselt üritusele käiakse ka sellepärast, et saab tasuta süüa

juua. Aga noh, selge, on ju, aga need üldiselt käivad ka ringi, räägivad, et nemad tuleb start-up.

Tudengiga, ütle, mitte kunagi tasuta toidule

ei,

aga, aga ei, ma saan su, ma saan su sellest püstitusest aru, ma olen sellega nõus ja ma arvan, et maailmas absoluutselt kõik varajase faasi tehnoloogia investorid unistavad sellest, et oleks mingi hea lihtne vilt, filter, kuidas nagu tegijat jobust eristada, on ju. Et, et selle eksponentsiaalse innovatsiooni häda on ka see, et väga sageli, kui sa näed mingisugust äri-ID-d või mingisugust inimest, kes on nagu väga lähedal sellele, millega sa juba tuttav oled, siis see tõlkes tähendab, et see innovatsioon, millega ta tegeleb, on ikka mentaalne. Kui keegi on võtnud kohvikannu ja pannud sellele suurema sanga ja see teeb jätkuvalt välja nagu kohvikann, siis see, siis sealt ei saa midagi eksponentsiaalset tulla, sest see oli kümme protsenti parem, et startupid ikkagi tegutsevad maailmas, kus mingi, mingisugune vana äri lastakse täiesti õhku või muudetakse mingisugust toodet, pakutakse kümme korda, odavamalt kümme korda paremini, mingisugune plahvatus toimub seal. Ja nende plahvatuste häda on see, et enamasti nad näevad algfaasis kõik üsna lollakad välja, sest kui väga palju alajase faasi investorid ütlevad, et kui sa näed mingit ideed ja sa tunned ennast mugavalt, siis järelikult ei saa olla see uue idee. Et nagu investorid otsivad ebaugavaid.

Eestis viimane oli see, mis need rataste robotid on, noh Starship.

Starship on,

see on ju haruldaselt loll idee, kui sa seda esimest konda loed, jah.

Üsna, ilmselt väga palju inimesi tulevad ennast ebamugavalt, kui esimest korda hobot neil üle vaeva sõidab, on ju, et no või no Telepodis, me kuuleme iga päev seda, et inimesed ju ei koli iga nädal ringi, et mis on ju mõttetu kõik, on ju, et mis on super, mulle väga meeldib, kui see. Okei, selge, ma

tahan ühtlasest veel rääkida. Mis, mida me oleme ka siin saates Taaviga näinud, on see, kus start-up'indus muudetakse kellegi teise mainekümmenduskampaaniaks, tüüpiliselt teevad seda mingid suured vana majandusettevõtted, kes leiavad oma, oma kontorist kasutamata keldrinurga, on ju, värvivad seinad kollaseks, panevad kaks kottooli sisse ja ütlevad, et meil on inkubaator.

Nüüd sa oled need kaks asja kokku pannud, on need, kes tahavad üritustel käia, on suured firmad, kes ise enam innoveerida ei suuda, et noh, see ongi väga super ju,

et saadakse kokku. Aga jällegi, kõik nad käivad ringi ja räägivad, et meil on startup ja, ja, ja sellele vastikule ja imagole, mille vastu te siin olete kolmveerand tundi võidelnud, see, see lihtsalt aitab kaasa kogu aeg.

Aga tead, ma ütlen omast kogemusest, et on väga palju tiime, millel ei ole praktiliselt lootust, sest nad ei saa hästi aru, mis nad teevad, ei ole kogemust ja ei ole ka piisavalt finantseeringut, pusitakse liiga väikselt. Et aga see on okei, sest selliselt õpeta, õpitakse, et see. Ei ole nagu kedagi, kes oleks nagu sündinud start-upper'iks või mingi suure rahvusvahelise projekti tegemiseks, sa õpid kogemusest ja järgmine tuleb paremini. Et sa pead nagu kogu aeg seda kasvulava looma, kust saadakse nagu tarkust juurde. Minu arust see on nagu oluline mõista, et jah, need ongi projektid, mis ei ole väga suure edu tõenäosusega, aga on vajalik õppida ja ma arvan, et suurte firmade kiirendid on nagu selleks ka vajalikud.

Siin on muidugi oluline vahe, et kui tõesti tehakse seda noh, nii-öelda inkubaatorit, et või tahatakse nagu mainet tõsta, on ju, et, et me panustame ka innovatsiooni kuidagi, on ju, projekti projekti pärast, on ju. Siis tõesti on see tulemus nii nagu sa räägid, eks, aga kui me räägime, vaatame nagu. Nagu spin-off'iga lõppevaid nagu näiteid, noh, ma võtan oma kogemusest kui oma näite, on ju, meil oli, meil oli veebmeedia, meil oli vaja nagu tarkvara tootmisprotsessi optimeerida, me ise olime kõige paremad testijad sellele tootele, meie klientuur oli kõige parem testi sellele, ühesõnaga me tegelikult lõime nagu ideaalse tingimuse selle toote nagu arendamiseks ja katsetamiseks. Ja andsime kolm-neli aastat nagu armuaega, et noh, et küpse siis, ehk siis nagu, et see, noh, me ei teinud nagu seda, nagu innovatsiooni. Ei, ma

saan aru, te ei teinud ka seda niimoodi, et te kutsute ajakirjanikud, mitte mitte, mitte ja Eesti seltskonna ajakirjanikud, kutsute kohale vaatama, kuidas te annate miljon dollarit auhinnaks kellelegi, kes.

See on, ma arvan jälle, võib-olla sa üldistad üksikut üldisele väga julget, et

ma.

Usun aga, et näiteks suurte firmade uste avamisel niisuguste väikestes tüüpide jaoks on ka sellised olulised, näiteks vaata need Eesti startupid, kes tegelevad mingite isesõitvate autode tarkvara ja moodulitega, nii edasi. Nendel tüüpidel ikkagi on oluliselt lihtsam, kui mingisugune Saksa autokonglomeraator oma keldesse teinud selle kollaste sentidega toe. Ehk siis nagu ma arvan, et väga suurte, väga paljude nende suurte juures, kui nad avavad reaalselt mitte ainult selle keldri nurga, vaid ka avavad oma kontaktivõrgustikud, on valmis su esimest toodet ostma ja nii edasi, et seal on mingid sünergiakohad, nagu tegelikult olemas on, mida päris alahinnata ei tohiks.

Okei, ja siis me, meil on paar minutit veel aega, aga ma tahaks üle ühe asja välja tuua, mis ma arvan, on selline rahvuspsühhe omapära võib-olla Eestis, mis, mis ka start-upidele mõjub halvasti, on see, et eestlased on sellised konkreetsed tüübid ja, ja start-upid müüvad õhku päris palju ja, ja, ja isegi kui see paljuoodatud exit lõpuks ära tuleb, siis võib ta lõppeda maailma jaoks, noh, Või ütleme, sellise pigem nagu kurva näitega, et, et oli meil Skype rahvuselt kaua ja uhkus, on ju, nüüd ükskõik kus sa IT, IT-seltskonna Skype'i nime ütled, siis kõik tõmbavad nina viltu ja ütlevad, et pagan, Microsoft, et noh, et käkkisid ära meie Skype'i. Ehk et siis tekib tunne, et see raha on vastu võetud, see Skype, mida me koos poliitikute ja presidendiga siin rõõmsasti ehitasime ja kaasa elasime, see parseldati maha ja noh, sisuliselt on nagu vana rauakski istud. Ja see on olnud tunne.

Nojaa, aga seda enam on meil vaja uusi, uusi, uusi, uusi, uusi unicorn'e, uusi asju, millel ei ole uhke tunne, uhkust tunda. Minu me aastaid kaklesime Skype'i, Steniga selle koha pealt, kus selle Skype juhtisid, et ma nagu ootasin seda, et millele ometi siis Skype laiali läheks, et me saaks kõik selle hea. Kui

iga, kui ütleme, kui iga eestlane tuleks ja aitaks ehitada Tallinna kesklinna ühte hirmus ilusat, uhket, kõrget maja ja lõpuks me saame selle valmis, me kajastame seda viis aastat ja, ja siis tuleb ameeriklane ja ostab selle maja ära ja me saame raha kätte ja me oleme õnnelikud, õnnitleme üksteist ja järgmisel päeval lihtsalt lammutate selle maja ära, ütleb, et kuulge, see ei olnud päris see. Et on ju, no kui tühi tunne jääb hinge ju.

Mis on erakordselt naljakas ja meie, möödunud nädame artikkel algas sõnadega, et eestlased armastavad ja vihkavad oma start-upe, on ju. Ehk siis kogu selle, kogu selle nagu sellise skepsise ja, ja, ja vigade otsimise ja õnnetuse ennustamise taustal ikkagi taga on nagu selline rahvuslik omanditurna. No

muidugi on, aga nad on ju meie omad ju.

Ehk siis, et kui, kui see oleks nagu lihtsalt sügav viha mingite kahjumlike käkkide teemal, kelle majad pärast ära mõtetakse, siis oleks ju suva, on ju, aga vist ikka ei ole tegelikult.

Mul on üks mõte siia veel juurde, et tegelikult suured ettevõtted on väga rasked, nendes on raske innoveerida, sest nad on suured aeglased juriidilised osakonnad möllavad, sul ei juhtu asjad kiiresti, sellepärast nad väikseid kokku ostavadki. Et see meie Eesti au ja uhku Skype mingi hetk kasvas nii suureks, et tal oligi raske turul juba ja müüdi tegelikult väga õigel hetkel, kuigi nagu eestlased tundsid, et nagu midagi oleks tükike hingest, oleks nüüd vanakuradile antud. Et tegelikult minu arust see ongi nagu see, et, et aeg-ajalt tuleb ettevõtteid ära müüa, teha uusi asju järgmisi, see on loogiline, protsessi osa. Minu arust see aeg on möödas, kus meie mingi panganduse lipulaev sõidab sada aastat ja kogu aeg on kõik ühtemoodi.

Selge, Taavi, sina lõpetad, üks minut aega.

Tanel Vaarit tegi kaks tuhat kümme uuringu, et miks eestlased siunavad oma e-riiki ja miks nad ei ole uhked selle üle. Ja põhiline lõpperedus oligi selles, et iseenesest nad kardavad seda, et kui meil seda ka enam ei ole, siis meil polegi mitte.

Me lööme sellepärast, et me armastame nii palju, tahad sa öelda? Ei tea, hea küll, meie Restart on selleks nädalaks läbi, aitäh kõigile kuulajatele ja loomulikult kõigile osalejatele ja me oleme eetris nädala aja pärast.