AI_pealkiri: Bikeepi asutaja Kristjan Lind varguskindlatest rattaparklatest ja USA turu vallutamisest

Tere, ilusat laupäeva pärastlõunat, Restarti saade on taas eetris ja nagu ikka, saatejuhid Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka ning täna on meil külas Kristjan Lind sellisest firmast nagu Byteepe, tere! Tere. No Kristjan tegeleb sellega, et, et meie jalgrattaid ei varastataks ära ja kui ma hiljuti Amsterdamis käisin, siis kohalikud rääkisid mulle, et selline käibe nali on, et kui sa seisad Amsterdami kesklinnas ja hüüad kõva häälega, hey that's my bike, siis vähemalt kaks-kolm inimest viskab ratta nagu minema ja, ja putkab igaks juhuks teadmata suunas. Et see varguste probleem vähemasti Amsterdamis, kus on palju rattaid, see varguste probleem on ka meeletu, et me, me käime ringi, arvame, et oh, see on Lääne-Euroopa ühiskond, et kõik sõidavad, et noh, vaata kus tegelikult ei ole, ma saan aru, et teie jaoks probleem, et rattad varastatakse, eksisteerib?

Jaa, see vargusteprobleem on tegelikult igal pool ja väga suur ja see põhiline osa sellest probleemist ongi see, et inimesed nii palju sõidavad, jalgratas on selline noh, pigem ikkagi oluliselt odavam sõiduvahend ja, ja kahjuks ei viitsi ka politsei ega keegi sellega nagu väga palju tegeleda, kui seda varastatakse, ja seetõttu ta on niisugune natukene tähelepanuta jäänud probleem.

Samas sa ütlesid, et kuus ratast minutis umbes terve Euroopa peale kokku või tõik vargused, et mul ikkagi tekib see nagu tunne, et et noh, varastada niisama ei ole mõtet, et seal tekib ikkagi mingi ümberjagamine, on ju, ehk siis nagu tegelikult toimub mingi järelturg, et ühel hetkel peaks nagu turg täis saama, need rattad, et, et, et kas siis ei saagi täis või?

Ei, sest näiteks USA-s on põhiline probleem, põhikoht, kus varastatakse näiteks ülikooli kampused ja seal see toimub niimoodi, et üliõpilane varastab üliõpilaselt ja müüb üliõpilasele. Ehk et see on niisugune ringlus. Okei.

Mis see statistika siis nagu ütle, on sul mingisugused numbrid ja öeldud, kui õudne see on, kui palju rattaid läheb kaubaks?

Kui palju neid...

Varastatakse, jah?

Varastatakse, korra, korra igati välja, et Euroopas on see umbes kuus ratast minutit. Jah,

aga maailmas on see ilmselt

ju... USA-s on, on see võetud kokku ikka dollarites, nii nagu nemad arvestavad, see on umbes kolmesaja miljoni dollari eest aastas. Me ei tea, on see palju või, ei olegi väga palju.

Ei no ikka on, et aga noh, probleemi mõttes on suur, aga kui me USA-st rääkima hakkasime, et lähme siis kõige selle värskema uudise juurde, et et olete läbi murdnud nüüd ennast siis välipiirkonda?

Olema ja tegelikult meil on juba seal USA-s ka esimesed parklad püsti, aga, aga see nii et kõige suurem uudis, mis see nädal siis pauguga välja tuli, on see, et me paneme oma jalgrattaparklad püsti ka Bay Area Rapid Transitile, kes on siis San Francisco laheümbruse selline legendaarne rongiliikluse korraldaja.

Aga kui palju neid kohti on, kui suur see business on?

Praegu esimese hooga läheb meil ülesse kahte jaama kakskümmend kohta, ehk et noh, nende jaoks on see ikkagi niisugune, testime, proovime, olete te siis nii tublilt, kui räägite.

Aga kui see saab tehtud, siis mis on see nii-öelda turg, mida nad pakuvad?

Noh, nendel endal on vist kokku seal üle viiekümne jaama kokku, aga juba, juba ainuüksi sellest uudisest, et me Bayer ja Rapid Transitile need üles paneme, siis, siis on tulnud ja on ühendust võtnud ka mitmed järgmised transiidikorraldajad seal harnases piirkonnas.

Kuidas see selline San Franciscosse saamine käib, et Eesti idufirmadest kümnes ja kümned näevad paeva, et sinna lõpuks saada, et seal mõni klient oleks teil, teil on see nüüd õnnestunud? Jah, eks tuli näha paeva.

Aga mis see tähendab, sa käisid ära siit mingi perioodi, San Franciscos? Jaa,

jaa, loomulikult, et selle, selle aasta alguses ma olin ise seal pikalt ja eks see ongi nüüd nii-öelda selle töö viljad, mida me lõikame.

Kuidas see alguses, noh, ma kujutan ette, et inime, et kui inimesel on nagu idufirma, et siis ta heast peast ei noh, ei osta lennukipiletit ja ei maandu seal või, või sa niimoodi tegid või?

Põhimõtteliselt eks niimoodi tuleb teha, jah. Et meil tegelikult oli küll muidugi see eelise, et meil olid selleks, et kas kui ma see aasta sinna lendasin, olid meil juba kaks jaama seal San Jose's püsti, üsna, üsna sarnases piirkonnas. Aga, aga need esimesed läksid ka niimoodi, et kõigepealt nii-öelda pommitasime inimese interneti teel ja telefoni teel hästi palju ja siis kui

Okei, ja täna te põhimõtteliselt nagu paigaldate tühjeid kohti, kuhu inimesed saavad lukustada oma rattaid?

Jaa, meie Pike Keebijaamasid siis nagu eristabki, eristabki nendest asjadest, millega meid hästi palju sassi aetakse, see Pike Share, kus on nagu siis linn ise paneb oma rattad sisse, siis meid eristab see, et meie lukustame sinu personaalset jalgratast. Ehk et sa tuled kodust oma jalgrattaga välja ja ükskõik, kus sa siis linnas oled, siis, siis sa saad sellele turvaliselt ja mugavalt lukku panna.

Aga seda hirmu, et, et teie sellest süsteemi küljest nii-öelda ära varastatakse, et kuna seal on seda metalli nii palju, et siis saad nagu põhimõtteliselt ikka lahti seda.

Rattavargad on ka inimesed, et nad ikka lähevad sinna, kust on lihtsam võtta. Et kui, kui meie, meie süsteemis on pannud jalgrattalukku niimoodi, et ta on nagu kahest kohast läbi jalgratta, räägib jalgrattaterasest toru abil, on ju. Seal on veel juures on igasugused alarmid, kõik sellised värgid, siis rattavaras kõnnib nagu sada meetrit eemale, ta leiab ühe ratta, mis on üsna lohakalt lukustatud. Tänaseni ei ole, ei ole isegi keegi üritanud rünnata meie süsteemi. Palju te neid süsteeme siis kus, kuskohas need näha võib, et USA-s on teil kaks tükki juba pannakse, ma lugesin sellest uudisest aasta alguses või on midagi püsti? Midagi on ka püsti jaa, San Jose linnas on, on meil püsti paaril büroohoone juures, aga lisaks USA-le meil on veel tegelikult noh, loomulikult Eesti, aga meil on veel niisugused vahvad kohad nagu Minsk, Kiiev ja Budapest, kus, kus on ka samamoodi meie jaamad püsti juba.

Aga kui me selle äri keerukusest räägime, siis ma saan aru, et teil on põhimõtteliselt riistvara on valmis töötatud, et täpselt nii palju, kui on vaja, tellija küsib, lähedal panete kohale ja äpp on ka valmis põhimõtteliselt, millega saab lukustada lukust lahti, et nüüd ongi nagu ainult müük või on, või on see arendustöö ka pidev sinna peale veel?

Noh, eks arendada saab kogu aeg, on ju, et miski ei saa lõpuni valmis, aga, aga suures pildis küll, jaa, selles mõttes, et ega meil, me oleme oma sellest nii-öelda minimal viable product'i faasist nagu ammu väljas ja meil on ikkagi nii-öelda toi, toimiv toode olemas, mis, mis, mis töötab täna näiteks Sanno sees, nii et, nii et meie nagu ühtegi mehaanikut või kedagi seal kohal ei pea olemagi.

Aga te raha saate siis kasutuse pealt, et kui mitu korda on lukustatud või mille pealt see raha tuleb?

Meie oma lahendust müüme siis nii-öelda edasi nendele, kes soovivad jalgratturitele pakkuda võimalust turvaliseks lukustamiseks, meie klientideks on siis erinevad ärihooned, büroohooned, ülikooli kampused, on siis transiidisüsteemid, linnad, kõik sellised, ja siis lõpptarbija kui jalgrattur selle parkimise eest enamasti ei maksa. Et selle parkimise maksab siis kinni keegi teine temale, kes tahab, et ta tuleks sinna ja saaks mugavalt ja turvaliselt...

Nii et müüta tegelikult sellist valmislahendust, mitte teenust, vaid lahendust?

Ka teenust, selles mõttes, et olen nüüd kuidas vaadata, see on, see on mingis mõttes ka jalgrattaparkimise teenus on ju, Tallinna linn on väga hea näide selle koha pealt, et neil. Mitu aastat istus seal Vabaduse väljakul üks palgatud valvur, kellel kahjuks varastati rattaid, on ju. Aga nüüd sellest aastast on seal pike kiibid, elektrooniline jalgrattaparkimise teenus ja kõik rattad on alles.

Aga ma ei tea, ma toon võib-olla, kas sa saad üldse nagu seda niimoodi välja tuua, aga kui oleks võimalik, et noh, sõnavates mõttes, kui meil võtaks noh, ma ei tea, haigla võtaks näiteks endale kümme nagu paiki või parkimiskohta, mis sellise, mis selline aastane kulu umbes on, suurusjärk?

Suurusjärk selle nii-öelda stationi müümisel on, on... Ongi, et kümne koha eest umbes kaheksa tuhat eurot. Et see on küll suurusjärk, selles mõttes, et seal hästi palju hakkab sõltumine sellest asjadest ja mida rohkem sa kohti ühte ritta paned, aga noh, see on nii-öelda hinna, hinnasuurusjärk. Aga seal nagu tasub ka jälgida täpselt seda, et noh, mis selle teenusega kõik kaasa tuleb ja palju selle eest nagu säästetakse, eks. Et nii mitmedki Prohooned on pannud selle endale puhtalt selle tõttu, et puhtalt see peavalu tegelemaks jalgrattavargustega on, on suurem. Kui, kui see mingisugune kulu Et kui seal turvamees peab jälle vaatama neid videolinte läbi, peab tegelema selle kliendiga, kellelt nagu ratas varastati, kõik see, kogu see negatiivne emotsioon ka, mis sealt tuleb ja kerkib. Et maksab meile selle ühe korra selle raha ära ja pärast seda on jaam püsti ja enam rattavargustega tegelema ei pea.

Aga see tundub nii lollikindel, et ma alles hiljuti vaatasin, mis moodi jälle oli Facebooki pandud järjekordne turvakaamera video, vist oli Tallinna Ülikooli juurest, läks jälle mingi ratas minema ja siis küsiti, et kas keegi tunneb ära videos olevaid noori inimesi, on ju, noh, iseenesest, vargus toimetati jälle professionaalsed, tüdruk Valvasust ja kaks noormeest... Ma nägin ka seda videot, jaa. Kaks noormeest lõikasid vist Kaavi läbi ja oli korras, on ju, et...

Üks meie klient ütles selle kohta väga hästi, et temal sellest valvesüsteemist on kasu ainult sellest, et see nii palju, et ta tuvastas ära, et kogu aeg on üks ja sama inimene, kes varastab.

See on tegelikult päris suur kasu, kui ta lõpuks kätte saadakse, siis on temalt mitu korda nagu võimalik küsida igasuguseid asju. Kas seal USA-s olemise juures on midagi teisiti, kui näiteks Eestis see oma teenuse püstipanekus või Minskis või

Budapestis? Bürokraatia. Selles mõttes, et see on teada-nantud fakt, et meil siin nii-öelda asjaajamine on lihtne ja kiire, on ju.

Kas ka Minskis ja Budapestis

ja Kiievis? Ei noh, need on ka samamoodi, bürokraatia. Budapest noh, see kuulub EL-i alla, on ju, ja seal on meil kohalik niisugune tugev edasimüügipartner, kes selle kõik enda peale võtab. Aga jah, USA-s see bürokraatia, millega nagu kokku põrgata, et üldse, üldse üks auk kuskile maasse puurida, see on ikka võimas.

Jaa, aga kui see on bürooomanik, siis tema maja ümber olev... Jah,

puurigu ise.

Puurigu ise ju.

Põhimõtteliselt küll, aga selleks, et ta seda puurida, võiks tal oma aega väga palju andmeid väga täpselt teada, miuke see auk peab olema ja kus see kõik on

ja... Okei, sa usad muidugi jah, tule tõere ja muu teema on hästi suur, et sa ikkagi päris igale poole ei tohi nüüd nagu, ütleme see koht, mis oleks nagu rattaga tulijale mugav, et seda paarselt peab olema vabastatud igasugustest noh, sogast sõna otsa.

Noh, et sinna, sinna ei tohi rattaga minna.

Jah, päris nii.

Aga räägi ikkagi seda USA, või noh, hästi huvitav on alati küsida kellegagi, kes on sellise suure diili ära teinud, et. Ja ma arvan, et paljudel on huvitav kuulata, et kuidas see nagu algas, mis sa pidid selleks tegema, kuidas see käis?

Alguseks tuli, tuli teha loomulikult niisugune hea ja usaldusväärne toode, on ju. Aga kui see oli olemas, siis, siis tuli aru saada, kes on klient, kui on väga täpselt ära segmenteeritud, kes on see klient ja kes on ka kliendi juures see otsustav isik. Et noh, alati on hästi oluline ka see, et kui me räägime, noh, Bay Area ja Rapid Transit, eks ole, nad on väga suur organisatsioon nende. Kontorejoone on seal mingi üle kolmeteist korrusel, mis on kõik nende inimesi täis, on ju, kes on siis täpselt see mees, kelleni meie oma jutuga peame jõudma. Et kui, kui ka see on nagu välja selgitatud, siis, siis on vaja hakata seda nii-öelda sihtima, kuidas oma infoga temani jõuda.

Et nii, et te tegutasite nagu teadlikult selle nimel, et just sinna parti saada, see ei olnud juhuslikult, sa ei põrganud kuskil peol kokku mingisuguse tüübiga, küsis oh, tule räägi.

Ei, ei, ei, see on ikka kõik teadlik ja suur töö.

Nii et te otsisite välja sealt kolmeteistkümne korruselisest majast selle ühe inimese?

Jah, aga noh, me muidugi ei, ei panustanud nii-öelda kõike ainult ühe inimese peale, et, et kokkuvõttes neid inimesi, kelleni me üritasime jõuda, oli nagu väga palju ja eks see on nii-öelda, lõpuks siis mõned neist tulid sealt välja, on ju, et see park ei ole nagu ainukene nendest suurtest stiilidest, mis meil seal on ja nii-öelda omavahel, nii-öelda sealt on, on veel tulemas, aga need ei ole veel praegu avalikud.

Aga ma mõtlen, et see tundub nagu see, et, et see müüg Et

mitte kui veab, vaid kui oma nagu tööga tulemuseni jõuad, siis, siis loomulikult tasub. Et eks, eks see business to business müügis on, on alati see, et selle ühe kliendi saamine on keeruline, aga aga sealt jälle selle hoidmine ja temaga edasi koostöö tegemine on jälle oluliselt lihtsam selle peale.

Kuidas see ühe inimese leidmine ikka käib, mind huvitab, et kas te, no paljud näiteks on olnud, kes meil on käinud siin idufirmad, et LinkedIn on nende jaoks asendamatu tööriist, et inimene sihitakse kõigepealt LinkedInist välja ja siis minnakse edasi, kas See on?

See on üks hea tööriist, aga samas noh, ma võin öelda, et minu jaoks on ka üks väga hea tööriist, on, on sellised freelancerite portu, portaalid, kes pakuvad nii-öelda andmeotsinguid. Ehk et tegelikult on täitsa võimalik selline asi, et palkad omale kusagilt kas Indiast või Pakistanist inimese, kellele sa seletad nagu probleemi ära. Milliseid inimesi sa otsid ja tema siis on see, kes kulutab ööd ja päevad, et kõik need kontaktid sulle välja otsida, et saada kõik andmed teada tema kohta. Ja siis mina saan nii-öelda vastutasuks üks Excel-faili, kus on kõik mugavalt ilusti kirjas. Sellest ei ole midagi kuulnud, räägi lähemalt sellest, kuidas see käib? Nüüd teed sina, suurisilmi, et kuidas me pole kuulnud, aga no tõesti, ei, me ei ole kuulnud. Üks lihtne, mida ma võin nimetada näiteks fiver.com, kus põhimõtteliselt tehakse kõiki 5K-s, seal on ju ka samamoodi, et on, on, neid nimetatakse siis data mineriteks ja nemad siis nii-öelda pead nendele lihtsalt selgeks tegema, kes on see, keda sa sihid ja nemad, nemad sulle selle üles otsivad.

Ja kuidas seda, seda me ei tea? Kuidagi nad seda teevad?

No eks see on juba nende äriga, nende nii-öelda. Kuidas nad seda teevad, seda ma tõesti ei tea, nad, minu jaoks nad toodavad tulemusi. No Fiver on kuulus selle poolest, et sealt saab kõik asjad viie dollari eest? No vahel tuleb seda viiekat mitu korda maksta. Et selles mõttes, et üks niisugune hea väärtuslik nimekiri saada, siis ta nii-öelda, see tähendab mitut, mitut tellimust ühele samale inimesele, on Ainult viie dollari eest seda ei saa.

Aga noh, see peab ikka päris odav olema tegelikult, kui sa nüüd noh, tõesti viie dollari kaupa neid kontakte otsid, sa võid neid ka sada tükki lasta otsida ju? Ikka on suhteliselt mõistlik ajakulutus.

Jaa, selles mõttes, et niisuguse, ütleme nii, et väärtusliku saja kontakti hinnaks ei ole mitte viis dollarit, ta läheb sinna natuke alla viiekümne dollari, aga noh, loomulikult on see mõistlik.

Väga soodne. Teeme

esimese pausi ja tuleme varsti tagasi.

Me oleme Restartiga eetris tagasi ja meil on külas Kristjan Lind sellisest ettevõttest nagu Bykkipe, kes hiljuti tegi, kuidas nüüd õige oleks öelda, läbimurte moodi asja, läbimurdelaadse toote USA turule, nimelt siis San Francisco selline massitranspordiorganisatsiooniga Part on teatanud, et nad panevad kaks Bykkipe'i rattaparklad püsti testiks ja kui on toredad, siis tõenäoliselt panevad veel.

Selline nähtus, et, et Eesti start-up saab lõpuks nagu USA-s jala maha, ei ole väga levinud meil ja, ja me oleme alati nagu nüüd saadetes pidanud aru saada, et, et kui palju on siin küsimus nagu õnnes ja kui palju on nii-öelda müügitöös. Ja sellises sihipärases müügitöös, et räägi üldse sellest protsessist, et kui suur su meeskonda on, kas sa teed ise kogu seda müüki, me juba kuulsime seda, et sa ostad nagu nii-öelda osa nagu sellest kontaktitööst ostad, ostad, ostad sa välja sisse, et räägi sellest meeskonnast.

Meeskond on meil täna umbes niisugune kümneliikmeline, millest küll enamus on sellised tehnoloogilised inimesed ja kes on, kes on siis nii-öelda garanteerinud, et meil nii hea toode olemas on, nagu ta täna on. Aga, aga sealt ka üks, üks tugev, tugev osa panustabki sellele müügile ja selle müügi, müügitöö, et aru saada, et kui palju peab ikkagi vaeva nägema, et see üks inimene sealt välja tuleb. Minu meelest selle nii-öelda kõige parema visualisatsiooni, visualisatsiooni on joonistanud just Eesti startup Pipedrive. Et see on selline vahva asi, kus sa tegelikult pead omale nii-öelda toru ühest, üht-tootsa genereerima hästi palju neid nii-öelda kontakte ja liide, kellega sa tööd hakkad tegema, ja seal ta visuaalselt, sa saad ise aru, kuidas sa tõstad neid nii-öelda järgmisse, järgmisse etappi, kuni siis lõpuks üldse üks teisest otsast välja tuleb, eks ole. Et ega ma ei oskagi sealt muud öelda, kui tuleb aru saada, et kes on su klient ja võimalikult palju ne

Aga teistpidi nagu, kui sa vaatad selle toote üle, sa ütlesid, et niisuguse kümne kohaga parkla loomine aastaks on, on kaheksa tuhat dollarit, oli see üle eurot, et, et see tundub nagu suhteliselt nobrainer, et noh, et ala võikski küsida, et kuule, et ülikool, et, et miks sa juba ei ole oma kampusesse nüüd sama, sama, sama siin Eestis, on ju, et miks meie kampused või samad ülikooli esised, miks meil ei ole neid päepe või neid... Parklaid nagu täis, on ju, et mis neid nagu tagasi hoiab, et see ei ole ju suur raha, pakkuda seda mugavust, mis meile kõigil, kõigile nagu meeldiks, on ju, et inimesed on sportlikumad, käiksid, vähem autosid, juba linn võiks olla nagu huvitatud, et neid parkimiskohti on võimalikult palju.

Jah, esiteks väike täpsustus, et see kaheksa tuhat ei olnud mitte aastas, vaid see oli ühekordne tasu, aga, aga. Tihtipeale on see raskus, et inimesteni oma hea tootega jõudmine, et harjumuse jõud on nii suur. Ja eriti, eriti me põrkame selle juurde, kui me üritame mingite munitsipaalidega nii-öelda koostööd otsida, et keegi, kellel nii-öelda süsteem toimib, eks ole. Jah, rattavarguselt mingi probleem tal on, aga et miks ta peaks nüüd ennast hakkama liigutama, et, et mingi uuem ja parem siis süsteem püsti panna, et see on see, mis on meie töö kliendile selgeks teha, et mis on tema kasu selles.

Ja need samad argumendid ongi sellega, et, et sa ei pea ise pärast selle vargusega tegelema, et, et sa ei pea ise nagu jama mingite videolintidega kuulama rahulolematu kliendi virinat. Ei

noh, selles mõttes, et varguskindel rattaparkla, kaks sõna, see on müügiargument iseeneses.

No ei ole, need ei piisa.

No ma arvan, kui sa selle, ma arvan, et ilmselt ei usu seda lihtsalt, kui ma ei tule ütelnud, kuule, Taavi, ma tahaks sulle müüa täiesti varguskindel rattaparkla.

Ei no vaat, oleks mul äri joone, on ju, ma kohe võtaks.

Ei, siis sa ütleksid, sa ajad lolli juttu, sa müüd

Seal on see erinevus, et varguskindel rattupar, rattaparkla on see inimene, kellel see on tohutu müügiargument, ei ole tihti see inimene, kes saab meie jaoks otsustada, et kas ta selle võtab, eks ole. Et kas see inimene ka kuulnud on, et tal see probleem on, see on nagu...

Aa, et mingi allu vajab asja korda.

Täpselt, eks, ja siis, eks, eks siis üritame meie olla see, see alluv mõnele organisatsioonile, kes ajab asja korda, eks ole, et paneme selle süsteemi püsti ja enam, enam nagu mure ei ole. Aga seal on ka teine aspekt, mitte ainult see varguskindlus, vaid, vaid ka see, et organiseeritud ja struktureeritud jalgrattaparkimine. Et USA-s nii mitmeski kohas on ka jalgrattaparkimiskeelusildid üleval, sest inimesed mingites kohtades liiga palju pargivad, ei taheta, et need jalgrattad seal laokil oleksid. Ja see probleem on ka Eestis, ma tean, et üks, üks, üks supermarket, kes nüüd siin jälle pani. Bykkiipe, nendel oli ka probleem, et inimesed, kuna nad kartsid seda rattavargust, tõid, tõid rattad põhimõtteliselt poodi sisse. Ja, ja nende jaoks oligi, oligi see üks vahend, et, et panna parkla, rattad parkima ilusti poe ette, keegi ei tuleks nendega valesse kohta.

Jaa, ja ma näiteks, kui ma, noh, saadet ma alustasin Amsterdami näitega, eks siis teine asi, mis mulle meelde jäi sellest Amsterdami loost, oli see, et, et nende jaoks, Amsterdami linnavalitsuse jaoks, on jalgrataste tekitatud visuaalne reostus meeletu probleem. Ehk et meie siin tahaksime näha rohkem ja rohkem ja rohkem, et jalgratas nii tore nunnuv asi, eks ole. Aga tegelikult, kui sa ikkagi seisad seal, noh teatud kohad seal Amsterdamis on nüüd Roostes kulusid täis. Ja see ei ole ilus vaatepilt, midagi ei ole teha, et seesama organiseeritus nad tõesti kuhugi ilusti ära panna, ma saan aru, et see teatud nagu skaalast muutub täiesti argumendiks.

Jaa, ja lisaks veel, mis muutub argumendiks, meie juures on see, et igaüks, kes jalgrattat pargib, on ju tegelikult sinna mingisuguse oma infosisendi andnud, kes ta on, kas ta on mingi kaardiga või läbi äppi või läbi telefoni, ehk et kui see jalgratas sinna liiga kauaks seisma jääb, siis saab põhimõtteliselt talle helistada ja küsida, oh, millal järgi tuled. Ja see on ka üks suur argument, mis näiteks sellel samal partyle nagu väga meeldis.

Ei, seal ongi, ma tulin just New Yorgist ja noh, tänavad on inimesi paksult täis, on ju, ja, ja kui rattad on kinnitatud nende trossidega suvaliste noh, tänava laternate külge, et noh, tänava pealt, siis ongi see, et nad takistavad inimestel nagu liikumist, on ju, et selles mõttes on argument kindlasti olemas.

Ja tihtipeale sa ei saa aru ka, kaua see ratas seal olnud on, on ju, et siis kui ta juba vaatab, et kuule, ta oli eelmine aasta ka siin, on ju, et siis nagu hakatakse mõtlema, et kas peaks midagi ette võtma, on ju, aga meie süsteem võimaldab kohe, et näed, see ratas on se

Okei, aga oma müügist täna te olete ikkagi suhteliselt selles mõttes dünaamilised, et sa ütlesid, et sul on siin Valgevene, Kiiev, Ukraina, ühesõnaga Bulgaaria ja USA, et sul ei ole välja valitud ühte turgu, kellele sa keskendud, et sa nagu põhimõtteliselt nagu vaatad, kust saab või, või mis moodi siis praegu see müük nagu on organiseeritud?

Põhimõtteliselt on välja valitud üks turg, millele me keskendume, see on USA ja kõik need teised huvitavad asjad on siia tulnud nagu ise küsima. Siiralt on, ongi tulnud, koputan teise uksele, et kuule, teil on äge asi, kas müüte, noh, ikka müüma, on ju, et ega me ei ütle kellelegi, et ei müü.

Aga samas selle lahenduse ju kopeerimine teha nagu järgi noh, nagu sõna otseses mõttes paljud start-upid üldse Eestisse on jõudnud teistpidi, noh, on ka mingid välismaiste lahenduste kopeeringud olnud, on ju, et et kui palju seda praegu te juba tunnetate, et on tekkimas näiteks ussa veel samasuguseid teenusepakkujad?

Me oleme selle vastu võitnud sellega, et meil on näiteks toode on patenteeritud, meil on ka tööstusdisainid, kõik sellised asjad on kaitstud. Ka USA,

USA, USA süsteemis patenteeritud.

Jaa, ka seal, et selle asja nii-öelda lihtsalt otsejärgi tegemine ei ole nii lihtne.

Aga see protsess, patenteerimisprotsess on päris pikk, et see on ligi viis aastat või? Ei. On lühemaks lähtunud?

Lühemaks, selles mõttes, et meil läks taotlus vist sisse, see oli kaks tuhat kolmteist lõpp või, nüüd suvel saime kätte. Aga ühesõnaga,

te ei ole, ei, ei ole nagu tunnetanud seda, et tekiks nagu konkurents ja et, et näed, et kuskil on nagu veel, et...

Mingeid sarnaseid asju ikka üritatakse, aga ma tean, mis meie meeskonna hästi tugev eelis on, ongi see müügioskus. Me suudame seda asja ka müüa.

Ja ma just, minu järgmine küsimus tegelikult oleks siis, et Kristjan, et kui palju sellest jutust, mis sa praegu räägid meile, on jama? Mõnes mõttes nagu mõistus keeldab uskumast, tuleb mingisugune mees meil nüüd stuudiosse, istub maha, ütleb jaa, et meil on siin patenteeritud USA-s niisugune varuskindel rattaparkla, mingid suured linnaorganisatsioonid ja jah, lasime seal mingil hindul otsida mehe ja müüsin maha ja noh, et see ei ole asi, see ei ole normaalne asi, nii ei tehta, asjad ei juhtu niimoodi. No lihtsalt on raske uskuda seda, mis sa räägid. Ei noh, kui sa selle

niimoodi kahe lausega kokku võtad, see tundub lihtne, on ju, aga nagu me ütlesime, vaata kaks tuhat kolmteist juba hakkas töö peale.

Ma, ma ei, ma ei räägi võib-olla nagu enda eest, aga ma räägin, ma üritan nagu tabada seda, mida tõenäoliselt paljud kuulajad mõtlevad, et noh, et kuulge, et mingisugune šarlatan on täna stuudios, et tõstke ukse taha.

No ei, ärge tõstke, selles mõttes, et tegelikult kui see asi nagu panna nüüd jälle sellesse vaatevinklisse, et me oleme seda asja teinud alates aastast kaks tuhat kolmteist, on ju, juba siis oli selge, et USA on üks nagu põhiturgusid, kuhu peab liikuma. Praeguseks on meil seal mõned parklad püsti, on ju, okei, tundub tulevik ilus, aga et siia jõuda noh, on ikkagi aastatepikkune töö. Põhimõtteliselt te olete

kolm aastat seda järjest teinud, et need mõnda parklat saada?

Jah, et väga, väga palju A-sid on seal vahepeal olnud, et see, see nagu võib, võib iseloomustada seda, et mis selle asjaga raskeks teeb.

Aga olete üldse break-even või selles mõttes nagu ma nii-öelda kuludega tasa jõudnud, et suudate ennast igakuiselt ise ära nagu rahastada või on ikkagi nii-öelda investorite r

Pike Keepi ei ole tänaseks päevaks ühtegi sihukest investorrahastust veel üle kantud. Et meil on olemas investor, kelle toel me nüüd lähme sinna USA-sse suuremalt ja laiemalt seda asja tegema. Aga selle, kuhu me, see, kuhu me oleme tänaseni jõudnud, see on nii-öelda. See, selle jaoks oleme kasutanud stardilaenu, aga mitte sellist nii-öelda kellegi ingelinvestori raha.

Ja see on päris ikkagi suur töörisk ja te olete ise pidanud nagu väga palju nii-öelda, kus ma ütlen siis, tasuta aega investeerima selle nimel, et äkki tulevikus tuleb tagasi?

Jah, aga eks seda sihikindlam on see töö olnud, et see peab tulevikus tagasi tulema, on ju. Loomulikult, ega, ega see lihtne ei ole olnud ja palju, palju on nagu tööd seal olnud.

Aga need parklad, mis on noh, et ma, ma loodan, et ei ole nagu kolm aastat või ma ei tea, kas te olete kolm aastat lihtsalt elanud nagu säästudest või et, et sellised noh, olemasolevad müütud diilid, kas või need, mis Tallinnas on, on ikka midagi sisse toonud, et te olete saanud endale palka maksta ja vaikselt laieneda?

Loomu, noh, loomulikult, eks me oleme neid ju ikkagi müünud nüüd kolm aastat, et ega see ei ole nüüd nüüd, et kolm aastat otsime ühte suurt USA mingisugust agentuuri, kes meie käest nagu metsikult ostma hakkab, eks ole. Et meil on tänaseks päevaks, Eestis on juba vist üle kolmesaja viiekümne pa, parkimisposti püst ja noh, siis siin veel mõned, mõned veel, veel teistes riikides ka, eks. Et jaa, eks seda müüki on tehtud ja ega me müüme selle kõrvalt ka, ka teisi jalgrattaparkimistooteid, et seda nii-öelda ärielus hoida.

Mis need teised tooted on?

Tavapärasemad jalgrattaparklad, katusealused, igasugused paranduspukid, kõik niisugused asjad, et tegelikult see, et me oleme aru saanud, kes on meie klient ja, ja lisaks sellele, et ta selle meie paiki või nutika rattaparkla sinna paneb, noh, tegelikult meil on see klient käes, me teame ju, mida ta veel osta tahab, noh, või omale eest, eks me siis anname talle need teised asjad ka.

Aga nende postide tootmine, see on kõik Eestis või, või tellite Hiinast või?

See on väga suures osas kõik Eestist, et ainukene element, mis vist sisse tuleb mujalt, on, on elektrooniliselt kontrollitavad luku, lukuelemendid, et aga, aga kõik disain on meie enda tehtud, ka kõik elektroonika toodetakse Eestis, noh, metallist rääkimata.

No kui ta nüüd saate USA-s mingisuguse suurema

diili, siis, siis see ilmselt saab olema made in America? Mitte niipea, muuseas see, see transporditasu siit-sinna ei olegi üldse nii suur, selles mõttes, et siin viimasel ajal need transpordihinnad päris jõuliselt langenud ja meie postile, ühele postile, kui saate sada tükki korraga, siis tuli vist kas mingi kolmkümmend üheksa eurot per post, et ei ole veel nii suur kiir, kiirustamine sellega, et seda tootmist sinna viia.

No kui tuleb see mees, kes teeb Ameerika jälle kreidiks? Siis

peavad, siis te peate lihtsalt tootma USA-s kõiki asju. Jaa, selles mõttes, et seal, et riigihanke korras midagi üles panna, siis peab olema Made in America.

Kuidas see tootmine üldse käib, millised asjad üldse on, räägi, ega me, mina ei tea, kas ma olen neid, ma tõenäoliselt olen neid järelikult linnas näinud, aga ma pole osanud tähelepanu pöörata.

Tootmine, põhimõtteliselt suures pildis koosneb ta mingisugusest metalltootest, mida siis juhib seestpoolt mingi elektrooniline asi. Ja, ja siis, siis on seal veel siis nii-öelda lukustusmehhanism, mida siis elektroonika juhib. Need on need kolm suurt komponenti. Tootmine käibki põhimõtteliselt nii, et, et meil on oma, omad, omad allhankijad, kes, kes kõik vastavalt nii-öelda joonistele valmis teevad ja meie oleme siiamaani, nii-öelda omal on niisugune väike hoone, kus neid komplekteeritakse. Pannakse, pannakse kokku, täna ta kõik on niisugune hästi modulaarne struktuur, et, et hästi kiire ja lihtne koostamine, kui, kui seal kunagi midagi on, ongi vaja nii-öelda. Nuputada, mis, mingi, mis mingil postil juhtus, siis nii-öelda tõstetakse piltlikult öeldes üks, üks moodul postist välja, pannakse teine töötava asemele ja minnakse kontorisse nuputama, on ju, mis seal siis on?

Aga seesama näiteks ilmastikukindlus on külmad, kuumad, vihmad?

See on hästi huvitav, hästi tihti meie käest küsitakse, et kuidas ta siis ikka sellele külmale ilmale vastu peab. Aga tegelikult talv ei ole kunagi olnudki probleem, aga probleem oli kuum-kuuum Eesti suvi. Et kui esimesed postid olid suvel väljas, siis niisugune tund tumedat värvi, päike, päev läbi paistab peale, see temperatuur tõusis seal kuskile üle kaheksakümne kraadi. Ja see osutus nagu natuke probleemiks, noh, eks siis sai seal disaini veidi muudetud, sai nagu suuremad ventilaatorid ja niisugused asjad lisatud ja noh, täna enam see probleem ei ole, see oli ainult esimesi.

Noh, San Franciscos on ka päris soe, on ju?

Ja, on, on ka päris sohe, on, aga noh, need, need nii-öelda takistused, ma usun, et me oleme siin Eestis juba ületanud.

Selge, meil on aeg teha teine paus ja siis läheme edasi. Restartan eetris tagasi ja meil on külas idufirma nimi ka paikib, kuigi ma ei teagi, kas teie kohta võib idufirma öelda, sa ütlesid, et investorit, ma ei saanudki aru, kas ei ole või, või viima, kuni viimase ajani ei olnud?

Selles mõttes, et siiamaani, kus me täna jõudsime, ei olnud. Ja nüüd lihtsalt, et lihtsalt mitte tekitada seda, seda tunnet, et jah, et käime ja elame mingite ilusate investor rahade peale.

Okei, aga räägime tulevikust, et sa ütlesid, et et, et selle nii-öelda turvalise ratta hoidmise teenus, et see ei ole ainus teenus, mille peale te mõtlete, teil on veel ideid?

Tegelikult kuhu me näeme, kuhu see meie jalgrattaparkla veel areneb, on, on see, et Jalgrattad ise muutuvad elektriliseks, seda on juba täna siin Eestis näha, et üha rohkem tekib tänavale elektrijalgrattaid ja igasuguseid muid niisuguseid, nii-öelda. Light electric vehicle'i ehk kergeid niisuguseid elektrisõidukeid. Ja neid, tavaline elektrijalgratas on umbes viis korda kallim kui tavaline jalgratas ja selle viis korda kallima sõiduki omanik näeb juba pigem, pigem veidi rohkem vaeva, et see kindlalt ka turvaliselt ära parkida. Ja me täna näeme, et nemad on nagu need, kes eriti otsivad meie paikibijaamasid. Teistpidi, meie jaamades on ju elekter olemas, mida elektrijalgratas nii-öelda toiduks kasutab, ehk et siis me tahame ka hakata seda neile vahendama. Et tuleviku kontseptsioon on selline, et kui elektrijalgrattur tuleb, pargib oma ratta ära ja siis ta saab sellega samal ajal sinna laadima panna. Ehk et iga kord, kui ta sealt välja tuleb, siis, siis saab ta nii-öelda värskelt laetud ratta.

Aga veel mõtlen, et kui rääkida tulevikust, me oleme alati uurinud ka seda ambitsiooni, on ju, et, et noh, kui ütleme selline, kas seesama ettevõte, mis siit Eestist on välja kasvanud, et kas ta jääb ikka selleks pereettevõtteks või selliseks kümne inimese ettevõtteks või ta kasvab nagu millekski nii-öelda, milleski väga suureks, et kas sa ütlesid, et sul on Eestis täna kolmsada viiskümmend parkimiskohta, et kui me räägime nagu Paiikibist viie aasta pärast, Et kas siis on kümme tuhat kohta, on miljon kohta, on kümme miljonit kohta, et, et et ühesõnaga, kui, kui suureks see hokikäpp läheb, et kui, kui võimas see kasvab olema?

Vaadates seda, kuhu üldse kõik maailma transport, nagu just niisugune linnatransport liigub, et kui palju promotakse seda jalgratta sõitmist ja kui palju igal pool jalgrattureid ja elektrijalgrattaga liikuvad juurde tuleb, siis, siis see hokikäpp, ma usun, et saab olema väga võimas, meie asi on lihtsalt see, et olla, olla ja liikuda selle kõigega kaasa, on ju. Et pipe keep tulevikus kindlasti on selline, selline toode, mis, mis saab olla nii, nii Jaapanis, Hiinas, Kasahstanis kui Eestis ja San Franciscos, on ju. Et sobib ta, sobib ta nagu praktiliselt ikka igale poole, et põhimõtteliselt Aafrika on hetkel niisugune manner, kuhu, kuhu me väga ei vaata, aga ülejäänud kohad on niisugused potentsiaalikad kõik. Mis see täpne number saab olema, see sõltub nüüd meist endast.

Jaa, aga see tähendabki seda, et noh, et, et sa, sa ei jõua ise nagu väga palju nagu keskenduda nagu kõikidele turkudele, et sa pead ikkagi leidma mingeid frantsiisilahendusi, mingit võimalust nagu partneritega tegeleda, seda põrgustikku üles ehitada.

Loomulikult, ja täna meil näiteks, kui ma siin mainisid, Ungaris on meil Baikibi parkla püsti, siis seal tegelikult ongi juba kohalik esindaja, kes tegutseb, kelle jaoks meie oleme siis nii-öelda. platvormipakkuja, me anname neile toote, me anname neile kogu selle back-end süsteemi, me anname neile väga palju oma know-how'd ja nemad on siis need, kes seda seal kohapeal müüvad, püstitavad ja kõik nagu meie eest ära teevad.

Kui palju teid on üldse, mis, kui suur firma on PikeEEP?

PikeEEP-i meeskond umbes koosneb niisugusest kümnest liikmest, aga see on selline, me oleme selline vastutusvaldkonnapõhine tööstruktuur, on, et, et igalühel on oma asi, mis on vaja nii-öelda ära teha ja. Ja et see ei ole selline, et kõik, kõik kümme tulevad hommikul kaheksa kohale ja hakkavad siis nüüd tegema.

Aga kõik ikka töötavad seal või on niimoodi, pooled teevad päris töö kõrvalt oma pikepi või?

Ei, mitte päris töö kõrvalt, eks see pikep on ka niisugune päris töö, aga, aga noh, väga palju selles mõttes, et kui on jälle mingi tootearendus, siis kindlasti peab tehnoloogiameeskond rohkem panustama ja eks, ega nad ei ole nüüd kõik, et kümme inimest ainult sada protsenti on pikepi peal, et eks, eks on inimestel teisi projekte veel. Kes see ü

Et näe, palun,

palun,

palun, et selles mõttes, et no ilmselgelt meil on tegemist nagu noore ettevõttega, kes on idufirmalikult murdnud suurele turule, loonud ise oma toote, patenteerinud selle ära, nüüd, kui tõesti läheb ilma

investorita,

veel eriti hea, on ju, kui ta läheb sõna otseses mõttes nii-öelda miljonite businessiks, ehk siis nagu miljonid uued pikekeping, positsioonid toodetakse kõik Eestis, erinevad aluhankijad saavad tööd, See on ju suurepärane näide, kui kasu on, palju on kasu nagu start-upides.

Ja kui meil on siin näiteks mingit, ütleme, kui meil on tööstust, kes otsib endale kliente, Võib, aga ei pruugi, võib minna pankrotti hoopis paikki, me ei tea seda. Või, see on suure otsa vaadatuse, sina ei tahaks kindlasti, et see juhtuks. Kuidas te alguse saite, ma, ma nagu uduselt ausalt öeldes mäletan seda juttu, et paikki tuleb ja mingisugused uut tüüpi parklad linnas ja... Aga neid, igasuguseid nutika linnaruumi ja mingeid jalgratta, selliseid start-upeid tuleb nii palju, et nendega, noh, need lähevad ühest kõrvast, siis teisest välja, need ei jää pidama.

Jah, alguse sai tegelikult üldse niisugusest asjast nagu Summer of Start-ups ja kus siis, kus siis sai see nii-öelda mõte välja mõeldud, sealt edasi tuli selline vahva võistlus nagu ajujaht. Seda ma isegi mäletan. Ja, ja ajujahi raames läks ka siis esimene nii-öelda parkla üles Ülemiste keskuse juurde ja see oli siis see, kust hakkas see nii-öelda teekond.

Kas te võitsite selle ajujahi või võitkond?

Ei, see on tihti nagu võistlustel on, et need, kes nii-öelda võidavad, need ei ole need, kes lõpuks võidavad.

Aga miks see ideede või kuidas te kokku saite, kuidas te selle ideeni jõudsite?

See idee sai alguse meeskonna reaalsest probleemist, rattaid varast, et ja väga suur osa meeskonnast on pärit Tallinna Tehnikaülikoolist ja nii-öelda inseneri taustaga ja siis tunti, et midagi, midagi peab tegema ja samas kui nagu natukene mõelda selle teema peale, siis oli selge, et mida saaks teha. Ja tundus, et seal, seal võiks ka olla ju äri ja nii nagu... Siin saate alguses kõlas, et kui me ütleme, et näed, me teeme turvalise jalgratta parklaid, siis see on kõva müügiargument kõigile ja seda me uskusime ja seda me oleme tänaseks täid

õinud. Aga paljud nendest ülesannetest, mida te olete pidanud, eks ole, täitma hõlmavad kompetentse, mida ma ei tea, kas teil on firmas või ei ole, nagu näiteks patenteerida, see noh, nõuab mingit juriidilist kompetentsi ja majanduskompetentsi, igast selliseid asju, kas need olid teil loojate poolt olemas või te olete ikkagi kasutanud abi väljastpoolt?

Ei no patenteerimiseks kindlasti tuli kasutada väl loojat nagu juriidikas või just, just selles patendi juriidikas meil ei olnud, on ju, aga väga palju on, on meil Eestis toredaid ettevõtted, keda saab nii-öelda koostööpartneritena kasutada. Ma arvan, et see võib-olla ongi ka üks meie niisugused edu alused, et me oleme leidnud omale väga palju häid, häid koostööpartnereid, kes nii-öelda täpselt selle teenuse, mida meil vaja on, meie, meile vajalikel tingimustel ka ära saada.

Jaa, aga see kolmsada viiskümmend kohta ikkagi klientide mõttes Eestis, see tundub mulle vähe, et ma ise mõtlen ka... Tundub just

palju Eestis.

Ei no come on, mina ei lähe rattaga poodi, sellepärast et mul ongi sama hirm, et noh, et, et sel ajal, kui ma sealt poes ära käin, on lõpuks läinud, on ju, et noh, et et kui ma teaksin seda, et, et ta igal juhul alati on alles seal, on ju, issand jumal, minusugune mees peaks kindlasti rohkem rattaga liigutama, on ju, et, et hea meele käiks rattaga.

Ja see kolmsada viiskümmend on ka tulnud, muuseas sellest päris suur kasv on tulnud nüüd viimase aasta jooksul, et see, me paigaldasime selle viimase jalgrattahooaja jooksul rohkem posti kui me eelnevate aastate jooksul kokku. Et noh, nüüd on näha ka Eestis natukene seda nii-öelda lendutõusu, et inimesed on sellest lahendusest aru saanud, hakkavad seda lõpuks uskuma, noh, nii nagu sinagi siin saate alguses ütlesid, et sa ei usu seda, et ega... Neid on meil teisigi olnud ju palju, eks me oleme ennast kõvasti pidanud tõestama ja Aga, aga nüüd me oleme nii-öelda nii supermarketite ees kui, kui, kui büroonetele, kõikidele enamasti nagu...

Aga ma ütlen, et see on seesama, see kliendiharjumine ka ikkagi, mina mõtlen, et minul on Viimsis, on ju, ja meil on Viimsi keskuses, meil on saja meetri raadiuses kuus toidupoodi. Ja ma otses mõttes läheksin sinna, kus sees on nagu pikep olemas, aga ma ei ole nagu, nagu, nagu märganud või tähele pannud, et kas üldse on olemas?

Viimsis kahjuks ei ole. No vot, näed,

see pood võidaks praegu kohe minu kliendiks.

Nüüd, nüüd siis tuleks ootama hakata, milline Viimsi ringil olevatest kauplustest meiega esimesena ühendust võtab.

Eestis on ju ketid, selles mõttes, et kui sa saad ühes suures ketis jalaokse vahele, siis neid poode vaikselt pikepida tundub ju täitsa logiline tee.

Selverite juures näiteks päris palju juba on. Peetris, Saku, Kakumäe, Pirita, noh, Selverites juba on, eks ole, siin Rimis ka ühesõnaga, eks, eks see vaikselt tuleb.

Aga see kliendi harimine, et te praegu tegelete rohkem nagu oma selle toote müügiga, et see oleks nagu platvormi paika, aga see kliendi harimine, kas see üldse on probleem või ei ole, et kui juba nüüd püsti on, siis klient õpib selle päris ruttu ära, mis moodi seda turvaliselt kasutada?

Sa mõtled nüüd kasutajat?

Jah, kasutajat, selles mõttes, jah.

Jaa, üks, üks nagu niisugune probleem, mille otsa me alguses ka põrkasime, on see, et ta ei ole üldse niisugune intuitiivne toode, ehk et kui panna üks paikibi post tänavale, siis nii-öelda ei ole nii, et võõraske nüüd mööda, rattaparkla. Et esimene asi on ikka, et mis asi see on, on ju, aga, aga kui sinna nii-öelda jalgratast sisse panna ja siis, siis hakkavad inimesed juba esimesed niisugused early adapterid tulema, et ohoh, kuidas ta siia parkida sai. Aga, aga see nii-öelda kasutaja harjumine tegelikult on, on küllaltki keerukas protsess, et meil on kõikide parklate juures on suured sildid üleval, et see on tasuta rattaparkla, kuidas see töötab ja küllaltki palju ikka veel siiamaani saab meie infotelefon kõnesid, et palju maksab. Ja siis ei, et see on tasuta, on ju, et iga posti peal on kirjas ja suur silt on, kindel või? Kas ikka tõesti üldse midagi? Kärelikult tuleb hakata raha küsima, kui inimesed juba ise helistavad ja tahavad maksta. Jaa, ja muuseas meil on ka kasutajaid, kes arvavad, et nad maksavadki. Ja siis, kui nad lõpuks kunagi teada saavad, et iga kord, kui nad pargivad, nad tegelikult ei maksa, siis on niisugused positiivselt üllatunud. Kui tuled NFC-ga pangakaardid, siis sealt mingisugune

viiskümmend senti võtta on ju suhteliselt lihtne, pargid pangakaardiga, väga lihtne.

Ei nõus, nõus, et kui sa mõtled, minule alati on võõrastus selliste asjadega see, et et kui sa sinna külge ära paned, mul on see hirm, et kui sa lähed näiteks Soome ja paned auto sellesse parklasse, kus sa mobiiliga teed värava lahti, siis ma olen korra olnud selles situatsioonis, kui ma tulen öösel nagu Soomest tagasi ja on ju, ja ma ei saa parklast välja. Miks? Et see telefoninumber, kus sa helistad, ei tööta. Ja siis on seal kakskümmend autojuhti kõik paanikas, on ju, et tahaks nagu koju, õhtusuuröö käes, on ju, mitte kedagi kätte ei saa, on ju, ja lähebki selle maani välja, et davai, poisid, kruvime selle posti siis nüüd siin küljest ära, on ju. Et see hirm alati selle elektroonikaga on, et kui sul on selline nagu noh, nagu seade, mida sa nagu läbi-lõhki ei tunne, on ju, nagu iga tehnoloogilise asjaga parem ette natuke karta, on ju, kui, kui kasutada, on ju.

Ikka, eks see inimeste hirm uute asjades, isegi mitte hirm, vaid laiskus ja laiskus nagu, et ma ei taha muidugi uut hakata õppima, mul on süsteem olemas, see, selle otsa me oleme päris palju põrganud ja aga kahjuks on ka, on ka nagu noh, kahjuks meie jaoks nagu õnneks on ka neid näiteid, kes ütlevad, ei mina siia ei pargi, mul sellest piisab, on ju, mis ma tavaliselt panen, siis ei pargi siin nii kaua, kuni ükskord ratas ära varastatakse. Suures pildis see on, kui sa igapäevaselt jalgrata, jalgratast pargid, siis sa ainult niisugune numbrite mäng, millele üks het

Hea küll, meie tänase Restardi aeg on ümber, aitäh Kristinile, aitäh PikeEEP-ile.

Tahaks kindlasti muidugi soovida teile seda, et, et see USA-del läheks ikkagi väga lendu, et me tõesti nagu ühel hetkel hakkame lugema miljonites neid kohti, mis te olete ära installeerinud. Jaa. Eesti, Eesti tööstusel oleks kõva sõna.

Selge, aitäh kõigile kuulajatele ka ja kohtume nädala aja pärast.