Tegelikult kuhu me näeme, kuhu see meie jalgrattaparkla veel areneb, on, on see, et Jalgrattad ise muutuvad elektriliseks, seda on juba täna siin Eestis näha, et üha rohkem tekib tänavale elektrijalgrattaid ja igasuguseid muid niisuguseid, nii-öelda. Light electric vehicle'i ehk kergeid niisuguseid elektrisõidukeid. Ja neid, tavaline elektrijalgratas on umbes viis korda kallim kui tavaline jalgratas ja selle viis korda kallima sõiduki omanik näeb juba pigem, pigem veidi rohkem vaeva, et see kindlalt ka turvaliselt ära parkida. Ja me täna näeme, et nemad on nagu need, kes eriti otsivad meie paikibijaamasid. Teistpidi, meie jaamades on ju elekter olemas, mida elektrijalgratas nii-öelda toiduks kasutab, ehk et siis me tahame ka hakata seda neile vahendama. Et tuleviku kontseptsioon on selline, et kui elektrijalgrattur tuleb, pargib oma ratta ära ja siis ta saab sellega samal ajal sinna laadima panna. Ehk et iga kord, kui ta sealt välja tuleb, siis, siis saab ta nii-öelda värskelt laetud ratta.
Aga ma ütlen, et see on seesama, see kliendiharjumine ka ikkagi, mina mõtlen, et minul on Viimsis, on ju, ja meil on Viimsi keskuses, meil on saja meetri raadiuses kuus toidupoodi. Ja ma otses mõttes läheksin sinna, kus sees on nagu pikep olemas, aga ma ei ole nagu, nagu, nagu märganud või tähele pannud, et kas üldse on olemas?