Taavi ja Henrik räägivad metaversumist

just. Muide, on kirjutatud just raamat, Palatsi kirjutas raamatu Nation States või vabandust. No ühesõnaga, ta kirjas raamatu sellest, et millest me oleme ise ka siin Eestis aastaid rääkinud, et, et mis oleks, kui hakkaks genereerima virtuaalseid riike. Mis see point üldse on, mis see mõte on, et noh, et miks me peaksime üldse, on ju. Ja, ja see taandub nagu mingitele noh, ala, ala ongi nagu mingitele kollektiividele, et. Ma ei tea, inimesi, kes on käinud eliitkoolides, on üldse nagu noh, ikka on sul ju mingi, sa võtad kaasa endaga mingi seltskonna. Klassikokkutulekule käid, noh ja tore meenutada, on ju. Klassivend kirjutab sulle, et kuule, et sa teed seda asja või müüd seda toodet, et äkki nagu müüd mulle nagu parema hinnaga, on ju, ja noh. Ikka mäletan Peetrit, ikka müün parema hinnaga, on ju ja nii edasi, et selles kollektiivses toimimises on mingi teatav kvaliteet, teatav väärtus. Ja meil oli siin juba haridusküsimus sees, on ju, et noh, et, et mingi kaks vahet, kas ma panen näiteks oma lapse siia kooli või sinna kooli, kui ma vanemana usun, et see teine kool on parem ja mul on võimalus ta sinna panna. Siis noh, sa vanemana ju tahtmatult teed selle otsuse ja paned sinna paremasse kooli, on ju. Ja see tähendab seda, et meil on võimalik hakata tekitama mingeid nagu no haalab, ma saan mingite vanemlike valikute kaudu kujundada seda seltskonda, kes suhtleb minu lapsega. Nii, mis tähendab seda, et me võime panna kokku mingid community'd juba, et kuule, et mul on Singapuris marulahedad sõbrad. Kuule, et kas sinu lapsed ei viitsi mängida minu lastega, on ju, või käia selles tunnis näiteks koos või teha seda kunstiprojekti koos või seda robootikaprojekti koos, on ju. Oo kuule, näed, selle Silicon Valley kuti lapsed, võtame need ka juurde, on ju. Ja veel hetkel me hakkame tekitama nagu community't jällegi üks väikest nagu virtuaalset universumit ja selle kaudu nagu noh, me usume seda, et me parandame neid võimalusi. Või seda nagu seltskonda või seda, seda arenguruumi, kus meie lapsed nagu

Aga see on seda, et me võime hakata looma igasuguseid nagu, nagu ruume onju, et noh, tervishoid, haridus. Kõik need on olnud väga niisugused nagu riikide monopolid.

Ja aga ma ütlen, et kui ma jõuda tahan, see, et mismoodi meta universumid üldse, need erinevad virtuaalmaailmad hakkavad, hakkavad päris maailma täiendama ja mis tähendab seda, et noh tekivad mingid nagu reaalsed muutused, et ma toon ühe reaalelu näite meditsiinist. USA-s on tervishoid väga kallis. Väga kallis on haige olla, väga kallis on operatsioone teha ja nii edasi, onju. Samas praegu juba on seda, et inimesed käivad Indias tegemas operatsioone, sellepärast et India tervishoid teatavates teemades on sama hea kui USA oma või isegi vaata, et parem, onju. Nii, aga nüüd ongi see, et kui meil on mingid teemad, mis on väga olnud lokaalsed, noh kujutage ette, et mingist situatsioonist meil on jumal tänatud, meil on väga hea tervishoid ja meil on väga hea haridus. Aga näiteks ma ei tea, Serbias inimesed täiesti teadlikult hakkavadki valima tervishoiuteenust oma riigist väljapoolt, sest see on niivõrd palju parem. Ja kui see juhtub, mis siis saab sinu enda riigi tervishoiusüsteemist? Jällegi, et kuna virtuaalmaailm võimaldab mul liikuda sinnapoole, kus on parem ja see, mis muidu on olnud sinu käes, sellepärast et noh, ta oli kodulähedal, ta noh kogu aeg oli siin olemas ja noh, kui sulle ei meeldi, siis mine Soome, onju, et noh, et, et lähengi. Aga mis siis sinust saab, kui nagu enam ei ole nagu tervishoiuteenuse tarbijat või kui ei ole enam nagu pensionite maksjat või ei ole nagu. Seda, kes austaks meie haridust on ju, noh, meil on näiteks hästi sellega eestlastel ei ole seda probleemi, aga vaata maailma laiemalt, eks. Vaata maailma, kas selle koha pealt näiteks finantsteenused siiamaani on väga suure osa maailma jaoks kättesaamatud ja seal paan kontotki. Aga kui ma pangakontot ei saa siin riigis, aga ma saan endale näiteks mingi korraliku virtuaalkonto kuskil mujal riiki onju, kustkohast see raha siis tekib, siia riiki või sinna riiki? Kui ma ei saa seda normaalselt kulutada ka, sest kui ma selle välja võtan, siis on jälle mingi probleem, onju, ma kulutan selle, seal mingis virtuaalruumis selle raha ära. Päris suur nagu osa väärtusest liigub nagu nii-öelda standardset või klassikalist majandusmudelist mööda. Ja see hakkab mõjutama riikide eelarveid, pensionimakseid, kõiki muid asju, onju. Kuule,

Natuke selle esialgse teemaga, kust te alustasite, et ma olen täiesti nõus, et minu arvates on ka päris maailm ägedam ja võib-olla ma olen natuke skeptiline selle metaversumisse kolimise suhtes. Enda valdkonnast haridusest, ma mõtlen sellele, et okei, väga äge on see, et, et mingi maalt pärit laps saab käia maailma tippmuuseumites näiteks, et tal on avanevad täiesti teistsugused võimalused tänu metaversumile täna koolis. Võib-olla sellised võimalused, mis muidu oleks ühele keskkonna, kesklinna kooli lapsele. Võimalikud, aga ma olen eriti skeptiline just selle osas, kuidas see mõjutab meie loovust ja, ja mõjutab sellist igavlemise võimet. Et iga kolmeteistaastane ütleks, et ta oleks pigem avatarina seal koolis või võib-olla mitte koolis ja kõik võiks olla gamify'd, aga see. Loovus tavaliselt ju ütleme, et kui ma ütlen, et kujutame ette ühte Pegasust laseritega, kes laulab seda pa-pa-paarim suvilaulu, et. Sorry, vabandust kõigi ees, aga et kui ma ütlen, et kujutame seda kõik ette, siis me kujutame seda Pegasust laseritega ette oma kujutusvõimest lähtuvalt, et võib-olla me pole seda näinud, aga me suudame seda mingil moel ette kujutada. Nüüd, kui me võtame mingi simulatsiooni, eks, et siis on see Pegasus laseritega, kes laulab meile loodud. Ehk siis see viis, kuidas ma hakkan seda ette kujutama, on nagu nii-öelda ette antud, et minu selline hirm on selline nagu lameduse, lameduse sünnitamine ja, ja sellise. Igablemise itk ja, ja võib-olla sellise loovuse põud, mis võib nagu tekkida seetõttu, on teil mõtteid selle kohta, olete midagi põnevat

Jaa, et ise kirjutanud, lähevad, et, et noh, ma olen siin, räägin nagu tohutu virtuaalmaailmade fänn ja austaja. Hiljuti tegime oma kalli kaasaga ühe istumise, et panime, eksime kodust välja. Meil on neli last on ju, et vaikigi omaette hetk olla, kirjutasime kumbki nagu oma valge paberi peale, et mis on hetkel elus puudu. Ja, ja noh, selles mõttes nagu isegi kui ma tahaksin olla nendes virtuaalmaailmades, kuna mul on neil last ja töö ja kõik muud jutud, onju, siis noh, üks nendest asjast, mis ma kirjutasin, oleks, tahaks olla rohkem virtuaalmaailmades, onju. Aga no päris elu lööb nagu ka ikkagi vastu pead, onju, et tule lastega tegutseda, onju. Aga, aga küsimus on jah see, et, et mis nagu kaasa toob, et, et kui te nagu mõtlete selle peale, et noh a la globaliseerumine või ma ei tea, kes on su sõbrad üldse, onju, et see suhtlus, onju. Kakskümmend aastat tagasi oli võib-olla okei, kui sa inglise keelt ei osanud, said hakkama küll, eks, ja sinu ökosüsteemi ja sinu sõpruskonda, sinu maailma, millest sa elad, väga palju ei mõjutanud, eks. Noh, minu näiteks täna oma tööd ei oleks võimalik teha, kui ma ei oskaks inglise keelt, eks, et, et see nagu kohustus või noh, see vajadus on olemas on ju, samas vene keelt ma nagu ei peaks oskama, et see nagu väga ei kutsu, eks. Et siin on sama asi, et sama statistika, mida me siin tsiteerisime alguses. Ega ta suhtleb oma sõpradega, ta lihtsalt ei suhtle sellisel viisil, nagu sina oled harjunud, ehk siis, et noh, näost näkku saame kokku, lähme kohvikusse. Ei, ei, me suhtleme, iga päev suhtleme, mõtleme Henrikuga kolm aastat suhtleme, iga nädal. Saadet koos ja nii edasi, onju, ja siis hakkame pärast mõtlema, et ups, onju, et ainukord, kus me füüsiliselt suhtleme, on Arvamusfestival. See on okei, ehk see nagu, kui see muutub, see on see metaversumite nagu põnev pool, eks on ju, või noh, kuhu see kaasa jõuab. Ja see, et haridus on lõpuks seal ja tervis on lõpuks seal ja kõik muu lõpuks seal.