No me oleme selle mängu läbi mänginud, et, et. Kaks tuhat neliteist, kui Krimmi võeti, siis me ju tegelt päriselt nagu mõtlesime läbi need stsenaariumid, et kas me suudaksime rahvusena jätkata. Pilves olukorras, kus meie territoorium on okupeeritud. Ja noh, nii kaua, kui me räägime näiteks laste sündidest, surmade registreerimisest, valimistest, ühesõnaga kõik, mis ei ole seotud füüsilise mateeriaga, nii kaua on see kõik lihtne. Aga näiteks seesama, et sul ikkagi tuleb mingi järjekordne bandeerlane sinna koju ja ütleb, et nii automaadi ähvardusele, et nüüd see kodu kuulub mulle onju, või anna see auto mulle onju, siis sellest, et sul on. Mingi register kuskil pilves, mis ütleb, et noh, et ei kuulu sulle, on ju, et, et noh, sa ikka jääd sellest ilma, on ju. Seda muidu minevikus meiega ei juhtunud, tuhat üheksasada nelikümmend, nelikümmend üks on ju, noh jääme oma taludest ilma, eks. Ja teistpidi me oleme suutnud ka minevikus tulla tagasi, ehk siis nagu a la maareform üheksakümmend kolm, üheksakümmend neli tagasi anda. Aga kui ma seda virtuaalmaailma jutuga tahan jõuda, on see, et see, et neid universumeid on nii palju. See avab täiesti uut tüüpi majanduse. Me just rääkisime, kui palju seal on raha, eks seal on nagu sadu miljardeid. Virtuaalmaailmade puhul on see hea asi, et ainukene ressursikulu on põhimõtteliselt ju elekter. Et noh, plastikut ei tooda virtuaalmaailma jaoks onju või erinevad riided, mis sa teed. No mis siis on? Fortnite'i mängus eelmisel aastal riideid müüdi kahe miljardi eest. Kahe miljardi eest. Ja ma toonitan, et kes seda mängu ei tunne, siis need riided ei anna mitte mingit mängueelist, et sa ei ole rohkem kaitstud või sa ei ole rohkem ainuke, mis on seda ägedam. Teistmoodi, teistsugune. Ja see on inimese jaoks nii oluline, et kokkuvõttes terve maailm kulutas kaks miljardit, et osta mingeid virtuaalseid hilpe. Ja see on hea, kui ma mõtlen nüüd nagu natuke jällegi looduse peale, me räägime, kuidas inimene saastab loodust, kuidas turism saadab looduse, saastab loodust ja nii edasi. Nagu niisugune film nagu iRobot, Will Smith veaosas. Seal on, film jõuab olukorraga lõpptulemuseni, kus siis superaju või nii-öelda see superarvuti sunnib kõik inimesed kodudesse. Sest ta jälgib robootika kolme põhireeglit, ehk siis, et sa ei tohi kellelegi kahju teha ja inimest tuleb alati saastada ja nii edasi, onju. Ja ta jõuab nagu järeldusele, et kui ta paneb kõik inimesed nagu vangi. Siis inimesed ei saasta loodust ja annab neile piisavalt süüa, siis nad ei sure ära, onju, annab neile piisavalt tegevust, onju, hoiab elus, onju, aga vanglast välja ei saa, et see on nagu ultimate nagu noh, nii-öelda tulemus, onju. Ja kui me mõtleme selle peale, et kui virtuaalmaailmad on nii ägedad, et noh, ma ei tea, Pariisi külastamine virtuaalselt, ma saan aru, et see kõlab jälle haigelt, onju, aga Pariisi külastamine virtuaalselt noh, on ägedam kui füüsiliselt, onju. Ei aise ja vaata on hea ilm ja kõik muud jutud on ju, et noh, et, et siis iseenesest me oleme teinud loodusele nagu teene.