Taavi ja Henrik räägivad metaversumist

ei on, käibki, nii käibki, nii käibki. Muidugi. Nii, ühesõnaga ise muutumiskohtu mõistetakse, et kelle me nüüd maha lööme, kelle maha ei löö, onju. Sellegi pange tähele, kui palju, vaata kui huvitavaks asi, asi läheb, me hakkame ise otsustama, kes elab, kes sureb, onju ja tahangi olla pahalõne, et lasengi väljendast selle looma, mida ma muidu päris elus lasta ei saa, onju, noh. Me näeme seda ju kasvõi siinsamas sotsiaalmeedias, me ei käi üksteisele näkku sülitamas tänava peale, onju, aga mitte keegi ei keela meile üksteisele näkku sülitada sotsiaalmeedias, onju, et noh, et, et või öelda sõnu, mis nagu meid häiriksid, onju. Ja see ongi selle nagu metaversumite või virtuaalmaailmade võlu, et sa võid seal teha, mis tahad ja halbimisega juhtu saab, on see, et sind remove'itakse või block'itakse, kõik. Tähendab seda, et sa saad testida mingeid käitumismudeleid värdjaks olemist või vast see nilbeks olemist näiteks kuni mingi teatava äärmuseni. Ja kui enam ei meeldi, siis hüpan järgmisse.

See on väga hea küsimus, jah, ma alustasin mängudes sellepärast selle kohta ongi rohkem datat, et me võime siin ju niisama. Keskealised mehed pläkutavad midagi, et kokkuvõttes tahate ikkagi mingeid fakte ka saada, on ju, et, et siis selle kohta ongi rohkem datat. Mulle endale meeldib väga, noh, me nägime eelmisel aastal ju sotsialismi taassündi, DAO-d. Decentralized autonomous organizations, ehk siis maailm avastas, et kui me kambakesi kokku tuleme, teeme ettevõtte, igalühel on väike tükk ettevõttest, et see on üle, üle äge demokraatlik ettevõte, on ju, et sellega saab ju hoopis ägedamaid ärimudeleid teha, on ju. Noh, kõik inimesed, kes on. Sündinud Nõukogude Liitu teavad, et sotsialism on veel huulem kommunism ju ei tööta, et kui kõik on kõigi oma, siis kokkuvõttes nagu midagi sellest ei sünni, et alati keegi peab võtma vastutuse ja olema see, see keskpunkt või see nii-öelda founder seal sees, on ju. Ja seal taotjas ka päris ruttu, jõuti ju selle olukorrani, et no esimesed taod olid sihukesed napakad, et noh. Kambakesi siis virtuaalselt hääletati, et millise järgmise igavne vahvi pildi või NFT, mis ostame, on ju, mitme miljoni eest, on ju. Noh päris see oli kas pelikan või flamingo tao, mis oli selle, see oli selle tao nagu põhiolemus on ju. Et päris ruttu jõuti nende järeldusteni, et ups, et teed mingi ei viitsi, et äkki kuidagi valiks nagu mingid need mingid siuksed. Eestvedajad, ühesõnaga hästi ruttu hakkasid tekkima mingid demokraatlikud protsessid, kus inimesed jõudsid välja selleni, et ei, ei, et, et meie hääletame, aga te tehke. Noh, ühesõnaga keegi peab tegema, keegi peab vastutama, keegi möllama, on ju. Et ja see on ka mõnes mõttes ikkagi virtuaalne nagu tegutsemine, ehk siis jällegi inimesed, kes füüsiliselt nagu omavahel kokku absoluutselt ei puutu või, või puutuvad üksikutel juhtudel. Otsivad mingeid uusi koostöö ja koostoimimise vorme, et aga need taod surid, noh ma arvan, et suureneb, kasvavad, arenevad, eks. Aga nad ei ole täna jõudnud nagu ühe nii-öelda märkimisväärse tähiseni, millest me saaksime rääkida, kui, kui val

Okei, aga see on kaugem tulevik, minu meelest see, nad on sind ära udutanud Taavi selle, selle Zuckerberg oma jutuga, et ta paneb, mis see summa on, paljud panevad iga aasta metaversumi arendamisse, see on miljardeid võib-olla isegi rohkem. Aga noh, tegelikult me võiksime sellele asjale läheneda ju palju lihtsamalt, kui, kui minu mingisugused. Ei, kui, kui nüüd minuga, no ütleme näiteks minu postitused ja sotsiaalsed mingisugused kontaktid ja ringid ja kommentaarid ja asjad võiksid täna voolata Facebooki, Twitteri ja Apple'i ja ma ei tea emaili vahel orgaaniliselt ja vabalt. Siis ma nimetaks selle ka metaversumiks, see oleks jumala suur samm edasi. Ja kui see kõik oleks minu kontrolli all, pole vaja mingisugust 3D jura sinna ümber, et lihtsalt tehke see asi ära poisid ja ongi väga kihvt metaversum valmis.

olen üks vähe nendest vähestest, kes kui oleks viitsinud kätt tõsta, oleks tõstnud selle koha peale, et virtuaalmaailm on põnevam. Küsimus minu jaoks on see, kas põnevus on põhiväärtus minu elus, ehk ma jõuan sellesama inimlikkuse juurde, eks, et tõesti ta ongi põnevam, ma tunnistan seda. Ja, ja olen nõus ka nende plussidega, mida Taavi siin nimetas, eks, nüüd ongi teine küsimus, eks ole, see. Et, et kuidas läheb see, see päriselu ja kui me räägime põlvkondadest, no ilmselgelt on näha, eks ju, et mina olen, ma olen põlvkond viiskümmend kolm, äge vanus. Aga see, kui tõesti nagu lastele antakse varakult kätte need nutiseadmed, siis see, mida juurijad ütlevad, on see, eks, et ta. Kuna aju saab sealt väga kiiresti oma preemia kätte, et kogaks ja uus ja huvitav ja uus ja huvitav, eks. Siis lõpuks tal puudutabki motivatsioon ja hästi humoorikas, minu jaoks oli see Taavi näide, et ah, pean minema metsad hakkariite panema. Eks, et juba see nagu võibki tunduda selline keeruline ja raske, eks, et tõenäoliselt on nüüd siis minu laste põlvkond. Ehk need, kellel hakkavad tulema juba oma lapsed lapsevanematele nagu väga suur nüüd tunnetus, see, et need metaversumid saavadki olla hullult ägedad ja tõesti see loovus areneb ja inimene areneb seal, eks. Aga kui ta jälle kusagil seal istub ja kui ta päriselt ei suhtle sõpradega, vanaemaga, emaga, kui ta päriselt ei õpi suhtlema, et kui need kuidagi saaks kokku panna, see sotsiaalne areng, see emotsionaalne pool, eks, et me oleme inimesed, meil on tunded. Siis kahe käega keerutan alla ja, ja poisid, laske minna.