AI_pealkiri: Anto Veldre ja Andre Visse küberturvalisusest, privaatsusest ja digitaalse jalajälje haldamisest

kuulajad, laupäeva pärastlõuna on käes ja saade on taas eetris, täna on meil neli inimest stuudios, saatejuhid Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja külas on turvaekspert riigi infosüsteemi ametist Anto Veldre, tere. Tere. Ja Telia Eestist Andre Visse, kes on IT-infrastruktuuri teenuste juht, tere. Tere. Me enne saadet läks päris jupp aega kokku leppida, millest me räägime siis täna ja, ja siis läks, siis me saime veel aru, et me ei ole seda tegelikult osanud päris hästi ära sõnastada ja siis, kui ma ütlesin, et me räägime, kuidas see oli, turvalisusest ja privaatsusest ja et see on sama asi, siis Anto hakkas silmi pööritama ja ütles, et see ei ole sama asi, aga mina tahaksin tänases saates rääkida sellest, et kas on võimalik üleüldse panna midagi internetti ja ajada oma äri internetis. Või, või hoida oma, ma ei tea, isiklikke fotosid internetis või isegi saata e-maili olukorras, kus me peaaegu iga päev võime lugeda selle kohta, et keegi häkkis kedagi, miski on väga ebaturvaline, viissada miljonit kasutajanime paroolilekkis. On olemas veebisaidid, kus on aastate jooksul need lekkinud kontod kokku korjatud. makseandmed, kõik on ebaturvalised, see, kui ma meediat loen, siis kõik on nii ebaturvaline, et ma tahaks juhtme seinast välja tõmmata kohe ja samas ma ei saa seda teha, nii et minu vaade sellele, miks ma teid siia kutsusin, on see, aga Anto lubas ära rääkida, klassika, et mis on privaatsus ja mis on turvalisus ja võib-olla paremini ära sõnastada, kogu, raamistada kogu see värk.

Nojah, et võib-olla väga lühidalt turvalisus on tehniline asi ja privaatsus on pigem selline sotsiaalne mõõde. Tehniline turvalisus tähendab seda, et meil on mingisugune käideldavus ja terviklus ja konfidentsiaalsus ja, ja kas lekib ja kaob ja, ja muutub, aga eraldi küsimus, mis sellest pärast oleneb, ja veel üks tähtis küsimus, millest sageli ei räägita, kelle turvalisus? See, et minu failid on turvalised, see ei tähenda, et sinu omad oleksid. Ja kui sa paned omad asjad pilve, siis noh, ma ei tea, kas sinu turvalisus võõra onu juures on tagatud, võib-olla võõra onu turvalisusega on asjadel väga hästi. Ehk siis see, see omanduslik moment, kelle turvalisus, see on minu arust maru tahtis ja tuleb alati see küsimus ära küsida, aga see oli tehnika, privaatsus on nüüd jah, niisugune sotsiaalsem kategooria, vaata, inimene on niisugune olend, et ta natuke häälestab ennast teiste järgi, ühesõnaga sa teed midagi, siis sa vaatad, kuidas teised reageerisid, ja, ja siis sa teed võib-olla noh, natuke vasakumini või paremini järgmisel korral, ja nüüd on lugu selles, et kui sa riputad selle kõikenägeva ja kõike kuulva silma seina peale ja sind kogu aeg kuulatakse ja vaadatakse, vaata siis sa hakkad lolli mängima, siis sa, kui sa tead, et sind kuulatakse ja vaadatakse, siis sa hakkad rääkima teistmoodi, et võimalikult ilus ja edev välja näha, sättid ennast nende ootuste järgi, Ehk siis sinu isiksus muutub, sa ei ole enam see, mis sa oled. Ja sellepärast sellistes noh, koledates diktatuurriikides noh, inimesed on sunnitud nutma, kui vana kimm ära sureb ja igasuguseid muid asju tegema, sest noh, muidu võib lihtsalt, muidu vangi minna.

Ei no me oleme sunnitud ka igasuguseid asju siin tegema ju veel mõnikümmend aastat tagasi.

No absoluutselt, aga softilt käib see asi ju edasi. Ja nüüd ongi see lugu, et kui sul on see risk, et, et midagi kusagile lekib, keegi saab midagi teada, siis sa pole, sa ise, siis noh, Niipea kui me hakkame rääkima mõnes tähtsas küsimuses, siin mingi poliitiline värk, mingi Donald Trump või mingi, mingi Keskerakond või, või, või mõni maha võet peaminister, no siis on kohe, siis sa mõtled, issand, aga mis mu tööandja mõtleb, issand, mis mu sõbrad pärast mõtlevad, et vaat see on privaatsus.

No aga hakkame kõigepealt sellest privaatsusest pihta, on ju, et...

Ma ütlesin, kas nüüd kumbagi on või?

No selles mõttes me võib-olla räägimegi selles lahti, et noh, et, et mida see üldse tänapäeval nagu t Orwelli siis noh, ütleme nii, et nad ei hakanud seal päris käituma teistmoodi, teades, et kõik need jälgivad ja nii edasi, on ju, et et noh, mina ka näiteks, kui sa kasutad Google'i, kasutad Facebooki, saad ennast nii palju jälgi maha, on ju, et, et eeldada, et, et et kuidas ma ütlen, et nad ei tea, mida sa teed või miks, mida sa toimetad, kuhu sa liigud, kus sa oled, et noh, see on täna selge, et, et kui ikka väga tahaks teada, küll siis saaks teada.

Ei no aga keegi ei jäta, ma ei tea, Selverisse minemata, sellepärast et Google teab, et sa käisid

seal. Just, just, just, aga, aga ma ütlengi, ongi, et noh, et, et sa nagu ei hakka teistpidi käituma ja ütleme, su elu muutub palju lihtsamaks, kui sa nagu ei mõtle selle peale, et kui palju sul neid nälg, jälgi on, mis sinu ennast maha jääb, on ju, mis nüüd on nagu see privaatsuse nagu nii-öelda definitsioon või olemus nagu, nagu muutub, ehk siis et ongi nii, et sa pead elama oma elu nii, et kuidas ma ütlen, et sa tuled nende tagajärgedega toime

No aga kas on ikka nii või?

Ma tahtsin just täiendada, et minu arust ka, et kui sul endal ei ole mitte midagi varjata, siis see ilmtingimata ei ole probleem, et sinust hästi palju jälgi maha jääb, et, et, et see ongi ja, ja inimestel on väga erinev tunnetus ka selle kohta, et kui palju ma tahan, et minust jälgi maha jääb ja kui palju neid siis nagu minu vastu või minu kasuks ära kasutatakse, et tihti, tihti neid andmeid kasutatakse ka minu kasuks, minu elu lihtsamaks tegemata.

Kus on need inimesed, kellel ei ole midagi varjata?

Mina teen tavaliselt seda, lava peal teen tavaliselt niimoodi, et ütlen, et aga mul ei ole ju midagi varjata ja siis samal ajal nööbin oma nahkmantlit lahti, et siis lähevad nagu kaks kujundit kokku, et siis inimesed saavad aru, mis, mis tegelikult toimub. No nii ta on, et see, kes elab seda hästi lihtsat elu ja teenib oma kõige madalama tunnipalga välja, tal ei ole tõesti midagi varjata. Aga nüüd me lähmegi natuke privaatsusest välja tööstuspionaaži, see vend, kes teeb start-upi kusagil seal mingisuguses tööstuskülas, temal on varjata kui palju, sellepärast et, et tal on olemas konkurent, tal on olemas vastased, võib-olla isegi mõne riigi mõni sõbralik eriteenistus tahab teada, et mis ujuvad kalade seal Tipi koolis siis ikkagi ehitate.

Ei no selge on see, et noh, integentsed inimesed, me suudame igast stsenaariumit siin välja genereerida, et, et mis ikkagi on selline privaatsus, mida ei tahaks arendada ja nii edasi, on ju, aga ma arvan, et see loogika või see point, mis me tahame siin täna öelda, on see, et ja tehnoloogia arenguga nii-öelda me, tänu selle, et me võtame uut tehnoloogiat kasutusele, me anname nagu vastutuseks suure osa oma privaatsust ära, on ju, noh, see on mida ka Siin on korduvalt tähelepanu juhtida, juhitud, et ei ole olemas tasuta äppe, on ju, ja nii edasi, on ju, et, et kui ta tahab midagi tasuta saada, see annab midagi ära, on ju, et sa kasutad Google'it, see annab midagi ära, eks, et ja võib-olla isegi adumatu, kui palju sa ära annad, on ju, et, et mul on kihvtum vaadata, kui inimesed nagu kirjutavad Facebookis hädaga, et et issand jumal, et ma alles mõtlesin, ma ei tea, abiellumise peale ja juba see reklaamib mulle seda, et, et noh, et, et osta pulmatarved meilt, et kust ta nüüd teadis seda, on ju, et...

No see diili, diili koht on alles teine tase, esimene tase on nüüd ikkagi see, et on olemas aparaadid. Viiekümnendatel, selleks, et panna kellelegi lutikat, oli vaja mingi koletu lampide peal mingi suur kast kohale vedada, ma olen näinud muide lampidega vene lutikat, aga see selleks. Selleks, et täna kedagi või midagi pealt kuulata, pealt vaadata, no igas poes on neid kaameraid, palgast jaksab osta. Nüüd füüsilise maailma peal on siis teine, see virtuaalse ehk noh, juriidilise maailma kiht, olukorras, kus võib kaameraid osta, nad on olemas, neid saab igale poole panna, nad töötavad, näiteks lätlased on osa kaamerad veel keelanud, kui sa lähed jahikaamerat ostma, siis Lätis seda ei saa, sest keegi on suutnud seaduse läbi lüüa, et jahikaamera on paha. Ja, ja nüüd ongi särane lugu, et nüüd sa pead ise mõtlema, esimene kiht, midagi tehakse niikuinii, statistiliselt, meeldib või ei meeldi. Teine kiht, osasid asju sa saad muuta, no vali nüüd ise, saad viis prossa alet, annad oma andmed ära. No tema niikuinii võidab kolmkümmend prossa selle pealt, et need on diilid ja nüüd tuleb enda jaoks need diilid paika mõelda.

Ander? Kui Anto rääkis, et kaameraid saab osta ja kaameraid saab paigaldada ja nad on väiksemaks muutunud, siis ma usun, et nagu enamikul meist on üks kaamera taskus. Me oleme juba need kaamerad ära ostnud ja neid on ka nagu väga lihtne kasutada, nii meie vastu.

Valguses ma tahtsingi küsida, härrad, kuidas te hääletate, kui mina näiteks hüpoteetiliselt otsustaks minna täna õhtul ühe, ühe Tallinna kesklinna juviili, juveelipoe puhtaks teha, kas mul oleks mõistlik telefon taskus kaasa võtta või ei oleks?

Okei, ma räägin ühe

loo,

klassikaline lugu, mul oli vaja loengus selgitada, kuidas luua uut identiteeti. Ma olin siis Maru Kaval, ma läksin sularaha eest tollaselt Õismäe turult, ostsin ühe telefoni endale, putkast ostsin talle kaardi sisse, siis ma ei mäleta, mis nipiga ma tegin kusagil, oli tollel ajal Google või ei olnud, ei mäleta, ühesõnaga tegin mingisuguse meilikonto, sidusin ära, Ja siis olin õudselt õnnelik, et mul on õnnestunud saatust ninapidi vedada, mul on identiteet, mida miski ei seo minuga. Ja siis tuli kolm tihedat töönädalat, mul polnud aega selle peale mõelda ja õudus saabus sel hetkel, kui ma sain, sain aru, et ma olen kahte telefoni taga taskust kogu aeg kaasas. korraga kaasas tassinud, seda, mis on minu oma, mis on igal pool kirjas, mida mu tööandja maksab, ja seda siis, mis jah, ja siis ma saan aru, et ei, ikka nii lihtne ei

ole. Sellega on kihvtsem näide olemas, et mis on täiesti klassika Eesti, Eesti politsei ajaloost, on see, et et kui Pätt tahab teha ennast nii-öelda anonüümselt, ta ostab endale kõnekaardi, et võtab siis ühe SIM-i välja ja paneb sellesse samasse telefoni siis selle kõnekaardi SIM-i ja loodab, et ei jää vahele.

Noh, ühesõnaga jah, see oli natuke selline lihtsustatud küsimus teile, aga, aga kui ma võtaks jätkuküsimuse, hüpoteetiline, kui ma olen hüpoteetiliselt lailine, kui me peaks minema näiteks armukese juurde, kas nutitelefon võtta kaasa või mitte? See ei ole seaduse rikkumine, ma ei jää, keegi ei kaeba mind tõenäoliselt politseisse.

See on nüüd natuke privaatne küsimus, et kuidas sul oma elukaaslasega on sätitud, kas te nuhite üksteise telefonides? Ei no aga

kas, kas ma saan selles üldse kindel olla tänapäeval?

No päris kindel ei saa.

See on väga delikaatne teema just Telia jaoks ka, et, et meie oleme need, kes igasuguste selliste andmelekete eest peaks nagu hea seisma, et, et meie juurest, meie juurest see info ka kuidagi välja ei lekiks, on ju.

Ei no aga mitte ainult, vaid selles mõttes tegelikult ikkagi, kui täna inimene kasutab Androidi telefoni, logib Google'is vastavale lehele, siis ta ju näeb oma, oma liikumise logi. Mida, mida Google noh, ise teab, aga väga abivalmilt jagab ka ju välja. Et, et see ei ole ju mingid noh, selles mõttes ta ei olegi nii väga hüpoteetiline küsimus, et, et sa võid üks päev selle kogemata lahti teha ja avastada, et ohoo, et kus keegi kogu aeg käinud on, noh, igast asjad on võimalik.

No aga sul on ka olemas family ja ifrandi ja muud äpid, on ju, mis nagu suvalisel hetkel on pingitavad ja nii edasi, on ju, et selles mõttes jah, see on puhas sinu kokkuleppe küsimus.

Ei no teistpidi, tegelikult võib-olla, mul on auto, kus on Androidi autoühendus, ehk et telefonist läheb pilt kogu aeg, minu autos on kaheksatolline ekraan ja, ja siis ma olen järginud, kuidas Google seal käitub, et noh, kui ma mõnikord näiteks huvi pärast, no ma ei tea, vaatan, et, et... kui pikk maa New Yorgist San Franciscosse autoga sõita või et, et mis ilm on Ateenas või noh, lihtsalt suvaliselt, siis järgmine kord, kui ma autosse lähen, siis ta soovitab mulle erinevaid võimalusi sõita New Yorgist Franciscosse, San Franciscosse või näitab, mis ilm on kuskil suvalises kohas, mida ma olen otsinud, aga võib-olla ka, kus ma olen viibinud. Kui ma ikka käin kord nädalas näiteks Paides, väites tegelikult, et ma olen Tallinnas koosolekul, siis ta hakkab mul ühel hetkel välja pakkuma ja esmaspäeviti on Paides ilus ilm.

Aga see on nüüd selline jah, väga praktiline kiht, et sa ise pead otsustama, milline upsecured sul on. Kas sa palkad oma sõpru, kes käivad sinu telefoniga ringi, et sinu naine ei saaks aru, mis toimub. Aga teoreetilises kihis ma tahaks öelda, et sellist kõikehõlmavat asja nagu privaatsus enam ei ole olemas, see tuleb lüüa vähemalt kolmeks. Esiteks, kui sa ikka mõne suurriigi valitsusega satud risti vastu, no siis sorry, ei ole sul mingit privaatsust, küll nad üles leiavad, need jäljed. Teiseks, Kui sa ikka igasuguseid kukisid igale poole paned ja, ja nii-öelda need oma New Yorgi teekondi vaatad, noh, siis ära pärast üllata, kui sulle sinna ka piletid pakutakse, ehk siis korporatsioonid. Ja alles kolmas tase on, milline on sinu privaatsus naabrimehe ees? Mulle tundub, et kõik need viimase aja seadusandlused Euroopa Liidu omad, need üritavad pigem sellist naabrimehe huvi nagu kinni keerata, aga need mehhanismid, kuidas korporatsioonidelt, ja kas need üldse saabki selle kontrolli ära võtta, big data kõik need teised sõnad. Paraku.

No tuleb, uus hänmekaitseväärus on päris huvitav tegelikult, mis nüüd mais välja tuleb, et sellest me teeme eraldi saate. Aga jah, ma täitsa Antoga nõus, et vastus sinu küsimusele on, et et kui sa selle, kui sul seda kokkulepet ei ole, et sa võid käia seal, siis, siis parem ära käia.

Noh, ongi, et tegelikult see on ju jälle üks asi, millega saab väga arvestama omal selles keskkonnas, et et noh, mis on turvalisus, mis on privaatsus, mis on privaatne kelle ees ja et seetõttu noh, mis on need asjad, mida ma üleüldse saan teha, nii et need oleksid kuidagi mõistlikult privaatsed ja neid asju ei ole palju vist.

Kunagi kooliõpilastele rääkides tõin välja asjaolu, et nii-öelda viimane, eelviimane intiimsus enne seksuaalsuhet on see, et vastastikku siis vaadatakse üksteise noh, et kuidas siis nagu üldse elu on ja mis ja ja ma tõesti ei tea, kas peaks seda tegema, et kaua see esimene suhe ikka kestab või teine, et, et võib-olla päris abieluks veel ei lähe, et see on kindlasti lühem, aga mõned asjad, mis selles ajaloos kirjas on, on võib-olla palju olulisema tähendusega. Et inimene peaks enda jaoks selgeks mõtlema, mis ta on, kõigepealt tulevad ise, kes siis tulevad, igaühel omad valikud ja neid tuleb teadlikult teha.

Selles mõttes on õige jah, et, et seda käitumist kindlasti on nagu just eriti lastele me ikkagi peame õpetama, on ju, et kuigi me noh, ütleme kõva häälega välja, et jah, see privaatsus pole enam see ja on ju, siis noh, mingid, mingid asjad, et sa sõna otseses mõttes ei tee endast... Antony Wienerlikult pilti ja ei pane seda nagu omale noh, nii-öelda oma telefoni ja, ja ei pane seda nagu eda, edasi kuskil Facebooki või Instagrami, noh, see on nagu noh, täiesti normaalne, kuidas ma ütlen, käitumise õpetus, mis tuleks nagu selgeks

teha. Hügieen on selline. Hügieen, jah. Aga ka, kas see on kuskil mingi privaatsus üldse olemas, öelge mulle, kus see on?

Lähename nüüd asjale teistpidi, vaatame nüüd privaatsuse hinda, kuigi kaamera hind on väike, lutikahind on väike, siis selleks, et seda pärast kuulata, kulub päris palju aega. Ja mõnikord öeldakse, ka oi, NSA kuulab meid, no palju ta ikka jõuab, palju tal neid tädisid tööl on seal, kes eesti ja farsi keelt oskavad ja on võimelised transkribeerima, Ma siin päris lõpuni seda tänapäeval ikkagi veel, veel ära ei tee, kui on vaadata tuhandeid tunde videoid, kuidas sealt leida kompromati üles, see on päris kallis asi. Ja nüüd moodustub selline tasakaal, ma annan küll kohutavalt palju andmeid ära, ma sisestan igasuguseid asju igale poole, aga seni, kuni ma mõnda ütleme niimoodi mõjukat vastast ei riiva või seni, kuni ma temas huvi ei ärata, seni tegelikult keegi ei hakka seda otsima, või kui otsitakse, siis tehakse lihtsalt statistika, ah, keskmine jalanumber on nelikümmend kaks, et so what, Kuid minuni keegi välja ei jõua. Mida nüüd ei tohi teha, seda läve ei tohi ära ületada, et keegi hakkab sinu vastu tõsist huvi tundma. Õige. Kui sa ikka otsustad juubeeli, juveelipoe kõrvadele panna, usu

mind. Jaa, kusjuures ma vist tahtsin öelda, aga et see lävi on liikuv. Et selles mõttes, et see, see mõjukas vastane võib olla sinu naabrimees või CIA. Selge. Me teeme esimese pausi ja siis läheme edasi.

Restart läheb edasi, me räägime täna privaatsusest ja turvalisusest ja Taavi Kotkal, Henrik Roonemaa, olen külas Anto Veldre ja Andre Visser. Me selle saate esimese ploki nüüd rääkisime sellist suht üldfilosoofilist mõningate praktiliste elementidega juttu privaatsusest, loodetavasti keegi sai targemaks, aga, aga selle kõrval on see, see teine maal nimega turvalisus, kus meie enda käitumisest vist oleneb vähem või ja kus paljude näiteks ettevõtete jaoks, kui äkki meie saadet kuulavad ettevõtjad, on palju rohkem kaalul. Teoreetiliselt ja, ja kus me ka loeme, eks ole, et, et riigi X kübersõdalased häkkisid riigi Y valimisi või tahtsid seda teha või mis iganes, see on selline igapäevane foon. olnud viimased, ma ei tea, aasta kui mitte rohkem, et kõik häkivad kõiki ja kõik lekib.

Siin on muidugi kaks taset, üks on see, et meil on nagu noh, mingid väited, et noh, et a la Putin mõjutas USA valimisi on ju, ja meie kunagi ei tea, kui palju selles on propagandat ja kui palju selles on reaalsust, on ju, aga noh, hullem on ikkagi see, et kui me loome Noh, ma ei tea, kas palju inimesed on käinud sellisel saidil, have you, have you been poons, kus sa saad siis tšekkida, et, et kui sa paned oma e-maili aadressi sisse, et, et ta ütleb sulle, et noh, et, et a la millistes keskkondades noh, nii-öelda tõenäoliselt sinu paroolid on lekkinud, eks,

noh, tõenäoliselt

on nagu, on sul kohe siin Dropbox ja LinkedIn, on ju. Ehk siis need on nagu, nagu nii-öelda reaalselt faktikus ikkagi tõesti nagu noh, me teame faktiliselt, et on nagu miljonid kasutajanimede ja salasõnad nagu jooksma läinud.

Adobe, Patreon.

Ja kui sa ütled praegu, Henrik, et sa isegi noh, ei saa ise midagi väga teha, no ikka saad küll, sellepärast et noh, kus on kõikides keskkondades sama parool, on ju, nii kui ühe kätte saad, on ju, oled sa juba igal pool, on ju.

Dropbox, Last.fm, LinkedIn.

Noh, ühesõnaga, et sul on korralik maja siin ikka.

Ma proovin erinevaid meedia aadresse, mida ma olen kasutanud.

Aga rääkides nüüd hügieenist, ma olen näinud mingit viiekümnendate aastate USA õppefilmi, kus seletatakse, kuidas siga ja, ja rotid ja, ja, ja, ja siis, kui käsi ei pese ja, ja liha ei keeda, et siis mida juhtub, noh, hügieen. No nüüd on küber, kui vanasti mürgitati kaevusid ja tehti sääraseid trikke, siis tänapäeval mürgitatakse meeme, kuulad mingisugust asja ja lõpuks sa ise ka enam aru, kas Vladimir Vladimirovvitš on hea või paha. Ja milles nüüd mure, on asju, mida saab teha, eks ole, käsi saab pesta, saab enne sööki, peale sööki, täpselt samamoodi saab mõned asjad teha korda küber sfääris, seesama parooli asi. Mida need suured lekked tähendavad? See tähendas siis seda, et ega tegelikult su parool ei lekkinudki, lekkis selle parooli räsi. Sellest räsist ei saa tagasi arvutada, mis su parool oli, aga on ilusasti näha, et sul on täpselt sama parool kümnes kohas. Või mis veel hullem, kusagil läheb see kokku inimesi pidi, näiteks keegi teevad ühise Dropboxi, et sealtkaudu jagada no ma ei teagi mida. Ja, ja siis on neil seal mingi ühine parool, no sa näed kohe ära, et need kodanikud omavahel suhtlevad. Aga mida teha siis, kui ühel näiteks riigiasutusega seostuval aadressil on täpselt sama parool, mis ühel, kuidas ma nüüd viisakalt ütlen, lõbustusasutusega või isegi mitme lõbustusasutusega seotud aadressil. Ja mida nüüd teha, vastane on ju ka võimeline analüüsima, et kuule, vaata, siin on kolm pokersaiti ja siis on riigitöötaja, et no ma ei tea, no astume talle ligiõhtul või? Et siit läheb nüüd asi natukene kurjaks. Ja ma ei tea, miks inimesed neid paroole korduv kasutavad, ei no mugav on.

Ma arvan küll, et sa tegelikult tead, võib-olla ei taha lihtsalt aru saada.

Ei no igal pool on kellike, seitse, teist ja üks, kaks, kolm, neli, viis, mõtle kui

mugav on. Ei no isegi, kui sa võtad ühe väga hea parooli välja, siis teist on juba suhteliselt keeruline mõelda, no okei, sa võid panna null kuus, null seitse, null kaheksa sinna lõppu, aga siis sul on endal ikkagi see asi, mis või null kuus või null seitse oli, mis saidil, see on võimatu.

Ei, selles mõttes on see võimatu, seal on ka pärast, on, ma arvan, kogu meie turbe ja krüptomaail

No me oleme neist lahti, lihtsalt Feissaar ei taha mind sisse lasta selle ID-kaardiga millegipärast.

No isegi sellest mõtlen jah, et me läheks isegi oma kokku biomeetria peale... Jaa, Ander?

No täpselt, et seadme, seadmetel on juba biomeetria seadmed ja, ja võimalused külge tulnud, aga, aga see hakkab ikkagi sealt pihta jah, et kas meil on piisavalt töötajaid koolitatud, kas nad on teadlikud sellest, kuidas nad peaksid päriselt kai, kaitsma enda kontot, ja, ja tegelikult väga paljud ründed saavad ju sealt alguse ka ettevõtete vastu, et, et... tavalise kasutaja kaudu, tal on väga lihtsad paroolid, häkitakse tema arvutisse sisse, tal on õigused juba edasi süsteemidesse ja, ja, ja see ongi probleem.

Aga lähme siit kohe edasi, et no võtame, et nüüd samas, have you been boned, noh, sa võib-olla lugesid siin ette, et noh, et mis on need keskkonnad, mis juba pihta on saanud, on ju, et noh, Dropbox, LinkedIn ja nii edasi, on ju, et Noh, ongi see esimene küsimus, et noh, et kas ma peaksin nüüd kohe Dropbox'i nagu kinni panema või mitte, on ju, Anto vaja kõigest ütles, et et noh, tõenäoliselt ei ole nagu sinu parool mitte lekinud, vaid, vaid sinu räsi, on ju, mida küll jah, on noh, see räsi on ka rünnatav, eks, et kui ta on nagu piisavalt lihtne, siis läbiproovimise teel ikkagi on võimalik nagu noh, kätte saada, kui sul tõesti on seal nagu noh, test üks, kaks, kolm või, või, või password kaksteist, siis tõenäoliselt on see juba ammu lahti, on ju, et noh mistõttu näiteks eestlastele ma väga soovitan kasutada nagu eestikeelseid lauseid, noh, a la et kevade järel on suvi või midagi niisugust, on ju, et, et noh, seda ikkagi kui nagu ikka ei võta, on ju. Et aga, aga just küsimus nagu selles, et, et, et mis me nagu järeldama peame sellest, et, et noh, et okei, LinkedIn ja rünnatud Dropbox, rünna, rünnatud, on ju, Kas ma siis peaks nüüd loobuma, peaksin tagasi minema ainult füüsiliste seadmete peale, et mul on kodus tohutud kettamassiivid, kus me oma faile hoiame...

Mina läksin tagasi, näiteks mina Dropboxi oma majas ei, ei käivita või käivitan ainult siis, kui mul on tõesti sõpradega vaja vahetada, kui on mingi ühine konto korraks ja siis... Binaar ka maha masinast, et mina kardan Dropboxi.

Aga miks, ma küsin, miks sa selles mõttes nagu kardad, et nagu, nagu me räägime näiteks nagu no ma ei tea, isegi riigisaladuse käitlemisest näiteks on ju, siis seda, noh, sa ei käita seda kunagi oma, oma, oma nii-öelda tööarvutis või koduarvutis, sa teed seda ikkagi nagu noh, mingis kindlas kohas on ju, nii edasi, et, et nagu et noh, kas sul on nagu seal midagi sellist, mis nagu, isegi kui nagu siis ma ütlen, et noh, Ma ei tea, kui, kui mingi hetk mu pere pilte nähakse, on ju, nagu, nagu...

Tegelikult, tegelikult see on päris uskumatu, kui paljud, paljud inimesed kasutavad oma tööalaseks tegevuseks just näiteks Dropboxi. Ja tööalaselt dokumentide vahetuseks, kus on kindlasti ka konfidentsiaalset infot. Ja, ja noh, see on küll asi, mida saab nagu ettevõtte reeglistikuga peale suruda oma töötajatele.

Toome siis ühe väga konkreetse näite, oli see nüüd kaks või kolm kuud tagasi, läksin mina ühte kolupoodi, noh, kus vanu asju teisele ringile saadetakse. Ja midagi huvitavat ei olnud, aga üks karp oli, mingi läpakas paistis, ma küsisin, aga mis see on? Aa, see on mingi tuksis läpakas, palju maksab, aga me pole veel hinda pannud, no vaatame ta peale, vaatasime ta peale, ekraan oli ämblikuks, panime noh, siis, no mis sa kasutad, kui ekraan on ämblikuks ja vedelikult ilgub. Panime karbi kinni, müüa küsib, no aga te olete huvitatud või? Ma ütlesin, nojah, et ma olen tegelikult läpakat ilma ekraanita kasutanud küll serveri naa, nagu no jaa, ise mõtlesin, ahah, vot mis seal sees siis nagu töötab, ja siis ta teeb ettepaneku, noh, küsib, aga ostaksite ära või? No aga paljudel, ma ütlen, ma isegi ei oska öelda, no pakkuge midagi, viiekas. Võtan viie, jaa, jaa. Teen lahti, no loomulikult, aga kõigepealt muidugi ta puutis monitoriga koos üles, aga see selleks, mingi Windows oli peal, Ja pikk jutt jääb vahele, eks ma muidugi vaatasin, mis seal ketta peal on, no seal ketta peal oli üks kataloog, mille nimes sisaldas, et seda kataloogi on ainult üks eksemplar. No ja tõepoolest, seal oli küll tütarlapsest pilte, mida oli ainult üks eksemplar, noh, lihtsalt ma olen nii vana mees, ma olen neid tütarlapsi näinud, et noh, ei viitsinud isegi sinna põhjani vaadata. Ja ei viitsinud mina ka neid turu peale välja panna, mul see ketas juba lastud nii-öelda millegi muu alla, aga nii see asi käibki. Läheb sul arvuti katki, mõtled, no kes see ikka midagi, eks ole, viita müüki, sekka. Okei,

no see on üksikisiku tasand, aga Dropbox on kuskil teisel tasandil ja kui ma vaatan näiteks siitsamast, have I been boned saidist, kolmsada kuuskümmend miljonit MySpace'i account'i, sada kuuskümmend neli miljonit Lintini account'i, sada viiskümmend kaks miljonit... miljonit Adobe account'i, kuuskümmend kaheksa miljonit Dropbox'i account'i, need on, mis on lekkinud. Ja see ei ole selles mõttes ju juhus, nad ei ole kuidagi halva ilma tõttu lekkinud ja need ei ole rumalad firmad. Eks ole, need on tegelikult ikkagi maailma ühed suurimad firmad, kes ei ole toime tulnud oma kümnete või sadade miljonite nagu kontode haldamisega ja kui küsimus läheb Andrele, kes istub siin ja ütleb, et no ei tea, et pange ettevõttes nagu reegliga paika, et ärge Dropbox'i kasutage, noh, järelikult see lause teine pool on, et kasutage mingisugust muud asja, võib Meile pole see turvalisem, kui Dropbox ei suutnud oma kuutekümmend kaheksat miljonit kinni hoida, kuidas teie suudate?

Aga miks Telia, miks mitte ettevõtte sisest, et ka ettevõtte... Aga kuidas me

seda kinni hoidame, see on ka internetis otsapidi ju, mis see vahet on?

Ei, ta ei pruugi olla ja, ja seda saab kindlasti päris palju paremini kontrollida, et, et et ta on sinu enda kontrolli all, sulle jäävad logitreisid maha, sa saad tuvastada need paroolid täpselt, mis on läkinud, see on, sul on see palju paremini sinu enda kontrolli all kui avalik... Ei no aga Dropbox...

Popxis ka, on ju, me, me võime kontrollida, kas on lekkinud, me lekkiski. Mis vahelt

on? Ütleme nüüd ausalt, ikka miljoni kasutajaga teenus, seal on ikka palju suurem risk ja huvi. Kui tekib mingi huviline, kellel vaba aega on, siis ma ei tea, kas ta seda Eesti Teliat siin viitsib täiesti Teliaga jänti, ta võtab ikka mõne kõrgema taseme.

Või mingi väikse ettevõtte, mul on kümne kohvikukett, et siis mul on oma sõjur, keegi ei viitsi sinna tulla, arvata, jah?

Asi kindlasti taandub motivatsioonile ka, et, et igasugune rünne nõuab mingeid ressursse ja neid ressursse nagu niisama ei raisata, et, et kindlasti otsitakse nagu neid kohti, mida on mõtet rünnata. Ja, ja on kahte, kahte tüüpi ründeid, mis on väga selgelt sihitud ja, ja teised, mis on ikkagi niisugused nagu fishing tüüpi, et, et vaatan, proovin ja katsun, kas ma saan nagu küüned kuhugi taha.

No siin kusjuures on väga õige, niisugune uus dimensioon tuli praegu sisse, et noh, et, et alati peab olema see nii-öelda noh, mingi huvi, miks nagu üldse tahetakse rünnata ja noh, üldjuhul on see majanduslik, on ju, et proovitakse nagu noh, ikkagi nagu noh, saada kätte mingit, mingit informatsiooni, mida siis päris kaubelda, on ju, et ma hiljuti kohtusin Londonis ühe Iisraeli härrasmehega, kes täna töötab Skolkov-s. ja tema on negotiator, ehk siis läbirääkija ja tema vähe, noh, ajaloosest on läbirääkinud selliseid noh, kus ma ütlen siis noh, terrorismisituatsioone, kus no inimene võtab pantvange ja siis nagu on vaja kaubelda, et noh, mitu inimest elavalt kätte saada ja nii edasi, on ju, Tänapäeval, nüüd ta töötab teises, teises valdkonnas, sama ala peal, tema... Ta räägib

faile tagasi

või? Jah, täpselt, tema räägib tagasi lukustatud arvuteid, tema räägib tagasi sama, et sada kuuskümmend neli miljonit parooli on lekkinud, noh, et, et mis siis see hind on, millega sa tahaks tagasi saada, on ju, et ma ei tea, India miljardäri tütar paneb Instagrami pildi, et näed, käisin puhkamas, noh, kus on näha hotell, kus ta oli, mille peale häkitakse hoobilt selle hotelli lahti ja saadakse kätte ka natuke enam pilte sellest tütarlapsest, mis Instagramis oli, on ju, ja Papa oli nõus kohe maksma nagu sada miljonit selle eest, et, et andke noh, noh, kustutame ära, on ju. Et selles mõttes nagu see on muutunud nagu täiesti nagu omaette nagu businessiks, aga jah, sa pead olla piisavalt suur, et olla huvitav. Et kui sul on nagu väiksed, ma ütlen, kui sa oled nagu kerbes seina, siis ega üldjuhul sind ei nähta.

No aga see ei ole ka tegelikult ju argument või noh, see on see, see on niisugune nagu kõrgemaks kasvava muru nagu mahalõikamine, et, et sirutad pea välja, et oh, ma olen nii suur, ma olen äge, mul läheb hästi, krõks käib kohe ära. Ole vait, tule maad ligi.

Las ma proovin ühte mõõdet veel, eks see Eesti noh, tsivilisatsioon ei saa võib-olla öelda, aga Eesti kultuur on ka rohkem selline, et igaüks rabab tööd teha omas nurgas ja laupäeval käib siis korra kõrtsis ja korra kerikus, rohkem nagu ei suhtle, Mäletan vana, vana lugu, ostsin turu pealt lutika ühe vene mehe käest, kes Moskva sõjatehas valmistas nüüd, tema tõi nüüd siia ja müüs turu peal, ja siis ta ütleb, et tema ei saa eestlastest aru üheksakümnendatel, et Moskvas on kogu FM, on neid lutikaid täis, kõik kuulavad kõiki pealt, mees-naist ja tööandja-töövõtjat ja ütles, et eestlased mingid imelikud elukad rügavad tööd teha ja keegi ei viitsi midagi pealt kuulata, oluliselt lihtsamini saab see kätte. Ja võib-olla eestlastel ongi aeg ära harjuda sellise tihedama tsivilisatsiooniga, minge kuskile Lõunamaadesse, seal, kus kõik kõiki patsutavad ja kallistavad ja kättpidi teretavad ja, ja kogu aeg suhtlevad, suhtlemine on ju palju olulisem, isegi kui oma töö ja kõik muu. Et võib-olla tuleks sellest oma töö, tegemise mullist välja, suhtleks rohkem, siis saaks eestlane aru ka nendest noh, võimalustest, kuidas suhted tuksi võivad minna, mõnda pilti näidatakse kellelegi või kellelegi räägitakse... See

ka korralik seebiooper püsti tõmmata,

jah? Jaa, jaa, et eestlane peab ikka ennast sinna seebiooperite suunas harima, et me, meil lihtsalt puudub kogemus.

Nojah, vaata, aga sina tõmmata seda juttu, ei ole praegu sinna üksikisiku poole tagasi, on ju, et noh, Jah, jah, aga, aga mind ikka ikkagi huvitab see, selline nagu suurem hilt, et noh, tõesti, kui mul on täna midagi äriliselt kaalul, midagi suurt, kas mul on, kuhu, kuhu ma ei julgenud selle üldse panna, kuidas ma saan kõiki neid e-riigi võimalusi ära kasutada, kus meil siin, ma ei tea, kes Ansip käis viimati ja ütles või kes ütles, et, et Eesti ettevõtted ei kasuta e-võimalusi piisavalt ära? Äkki nad ei julge lihtsalt?

No nüüd me jõuame jälle Dan Bogdanov ja Sharemindini välja, ehk siis need algoritmid, millega saab erinevates kohtades hoida tükke ja enne, kui mehed omavahel ei räägi, enne täispilti kokku ei saa. Eesti andmesaatkonnad, kogu, kogu, kogu see muu asi. Aga muidu jah, nii ongi, kui sa paned asja krüptitult pilve, siis selleks, et teda lahti krüptida, sa pead ta enne kõik tagasi tooma, su sideliine ei ole seda üle. Ja niipea, kui sa üritad teda seal pilveserveris lahti krüptida, nii onu saab ju kohe kätte. kelle server on, teeb mälu, tambi ja hopp, üks nupp pole vajutis ja tal on su võtmed olemas. Et ongi täpselt niisugune üks-ühele ja mitte miski muu, kui need Shermandi taolised algoritmid ei päästa sellest paradoksist. Mis siis saab? Lähme pausile.

Ega siis, lähme pausile ja küsime siis saate viimasest plukist, mis siis saab?

Restart läheb edasi stuudios, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa, Anto Veldre ja Andre Visse ja me räägime, no hetkel oleme jäänud, siis räägime kõige turvalisusest ja ja sellest, kas on võimalik midagi pilve panna, nii et sa tead, et ainult need inimesed näevad seda, kes peavad nägema. Mis see pilve tulevik siis on, Andre, julgeme me sinna midagi panna või julge?

Mina ütleks, et kindlasti julgeme ja, ja ei maksa seda pilveplatvormi nimega karta, et, et kuigi me rääkisime sellest, et, et rünnete puhul on motivatsioon hästi oluline ja kindlasti, kui me räägime pilveteenustest, siis pilveteenused on kontsentreeritud kogus mingeid teenuseid, Ilmselgelt see tõmbub rohkem tähelepanu, tõmbub ka rohkem häkkerite tähelepanu, kui, kui ma ei tea, Oido, mingeid rakendusi enda juures ettevõtte serveris. Aga kui me räägime sellest, et kui palju investeerivad pilveteenusepakkujad ikkagi nende keskkondade turvalisusesse, siis see on. kordades, kordades, sadades kordades suuremad numbrid kui ikkagi iga ettevõtte üksi jõuab panustada sellesse valdkonda, mis muidugi omakorda ei tähenda seda, et kui me viime oma rakenduse pilve, et me ei pea sealt pilvest teda siis omakorda turvama, kindlasti tuleb ka selleks nagu palju investeeringuid teha ja, ja seal meetodeid kasutusele võtta. Et tihtipeale me vaatamegi seda, et oi, et pilves asuv rakendus, nüüd seda on häkitud, justkui see oleks nüüd pilvepakkuja või pilveteenusepakkuja süü. Tihtipeale ei tule need, need ründed läbi selle platvormi, vaid pigem tulevad ikkagi otse selle teenuse või rakenduse pihta ja selle rakenduse turvamine tihtipeale on ikkagi selle ettevõtte enda, enda vastutus ja enda töö. Okei,

Anto, teeme reeglid, investeerime kõvasti raha, on kasu või ei ole?

Vot minul on niisugune kahetine vaade, riigi tööl nagu ma olen, ma natuke mõtlen selle riigipilve peale, seal pigem juriidika on, on saanud takistuseks ja seesama sharemind'i paradoks, nagu ma enne rääkisin. Eraisikuna ma olen teinud väga selge vahe, ma püüan selliseid asju mitte koguda, mis on netist taastõmmatavad, no mis sa sellest muusikast ja filmidest ikka tõmbed ja kodus hoiad, selles mõttes, et iga hetk, kui sul vaja läheb, sa tõmbad ta uuesti. Aga on mingid asjad, mis kipuvad kaduma, on need siis needsamad mõned WikiLeaksi kirjad või või mõned vanaaegsad raamatud, et, et neid on, neid on küll mõtet hoida. Ja oma perekonnapilte ma hoian ka ikkagi enda juures.

Et ta ei hoia pilves?

Ma ükskord lihtsalt hakkasin mõtlema, et tõesti on mingisugune videopoiss, oli vist kahene või kolmene, kuskil järves ujuvad lapsed kõik pall ja tilliga, no ma ei julge seda üles laadida sinna, tulevad mingisugused pahandused. Et, et, et milleks, milleks ja mina nimetan, on selline kategooria nagu citizen handbooks, eks ikka igalt maalt midagi lekib, mingid manuaalid, kuidas keegi infosõda tegi või kuidas mingi relvaga ringi käia, noh, kanepit ma ei kasvata, see mind ei huvita, aga no lihtsalt on sellised. Hallis tsoonis asjad.

See, see on ka olemas, aga neid asju jah, ei, ei, ei tahaks seal. Ja mina olen oma kodus korraldanud korraliku faili serveri endale, sellest on olemas ka nii-öelda varukoopiad, teine server,

Et ei kurda, seni olen hakkama saanud, eks ma annan teada, kui kõik hävi.

Aga samas muidugi peab arvestama, et kõik inimesed Eestis ei ole nagu sina, eks ole, sellise, sellise tasemega...

See nõuab oskusi, see nõuab tohutut aega, mis sinna sisse läheb ja mis kõige hullem, mille peale ei tulegi, puhtalt kataloogi puu, millised failid kuhu, et seda üldse üles leiad ja seda ei ole üldse lihtne kodus teha. Aga vaadake, pilv on teise asja pärast, pilv on majanduslik paratamatus. Mida rohkem sa IT-d kontsentreerid, seda odavamalt saad sa seda teha. Ja kui see eraisikut nüüd väga ei loksuta, siis firmat see loksutab vägagi, see on tohutu tõmme, kui sa saad oma kulud järsku alla kordades ja need riskid, mis sellega kaasa tulevad, tõesti noh, alguses näivad nii, et äkki ei olegi midagi. Tuleb rohkem nende peale mõelda, tuleb rohkem läbi mängida neid situatsioone, kindlasti firmad saavad teha pilves äri, saavad mugavalt teha, lihtsalt tuleb teemaga tegeleda, turvanõudeid püstitada endale, teistele, ei väida, et lihtne

on. Mis see läbimäng oleks, kas see, et, et ma lihtsalt katsun kirja panna näiteks paberi pealt, mis juhtub siis, kui kogu mu raamatupidamine, töölepingud ja veel mingi X asi on homme... Ei, aga miks

sa ainult, miks sa ainult pilves hoiad, see reegel oli vist nii, et sul peab olema vähemalt kolm eksemplari, vähemalt kahel, kahes erinevas solvestusviisis.

Ei no ma saan aru, kui nad on pilves ka,

siis... Jah,

no ka

su raamatupidamine...

Mure ei ole selles, et ma neist ilma jään, võib-olla see on üks mure, aga kui ma pilve panen, siis pigem minu mure on see, et nad on homme igal pool.

Keskmise firma raamatupidamine ei huvita mitte kedagi. Keskmise Eesti firma raamatu

midagi. Ja

kui sa radarile satud, noh, siis sa lihtsalt jätsid selle riski arvutama, tegid kuskil nii-öelda, käisid ääripidi.

Ei, aga kui ma teen mingisugust ärikonkurentsi tihedas valdkonnas, siis ma olengi kohe radaril ju. Ja see on

õpik, eks ole, juristid, kirikuõpetajad, tehnoloogia arendajad, nii edasi, pikk, pikk nimekiri, Siis tuleb aresta konfidentsiaalsusega.

Ma lähen ka riigihankesse, mingi valdkonna, ma ei tea, võib-olla ma toon kontoritoole maale, ma lähen riigihankesse, ma olen ikka mingi tüüpi radaril sellega.

Vastab tõele ja siis pead mõtlema selle peale, kuidas teha.

Henrik, kui palju sa tead ettevõtteid, kes täna ei ole internetti ühendanud oma süsteeme? Küsiks, küsiks nagu vastu, et, et kui sa oled juba radaril, siis tegelikult ei ole vahet, kas sa oled seal pilves radaril või sa oled nagu oma, oma ettevõtte süsteemidega radaril ja võib-olla noh, see on isegi haavatavam koht, kui see, kui see, et sa oled pilves?

See on trikiga küsimus tegelikult, et sa ei kujuta ette, kui palju meie ettevõtted on jätkuvalt veel paberi peal, muide. Aga, aga ei, ma, me lepsime kokku, et me siin kõige, kommenteerime nagu omanägemust, siis küsimus on ju ikkagi nagu sealsamas nii-öelda hügieenis ja, ja, ja käitumlikkus nagu noh, kuidas sa käitud, et ma ütlen ausalt, minu töö arvuti, ma olen meelega noh, läbi see nelja aasta, mis me riigisool on töötanud, kogu aeg hoidnud sellisena, et kui see arvuti varastatakse, läheb kaduma, mis igast, aga nagu nii-öelda noh, nii-öelda juhtub, siis sealt ei saa mitte midagi, seal ei ole mitte midagi, sellel arvutusel ei ole mitte kunagi töödeldada ühtegi sellist dokumenti, mis sellel ei oleks mingi noh, isegi mingi noh, ma ei tea, mingi tund, noh, salajasest tunnust, mida, mis iganes. Lõhna peale, ühesõnaga, et mitte midagi seal ei ole. Aga

kus sa neid töötled siis, vabandust isikliku küsimuse pärast?

Küsimus on üldse see, et kas mul on õigus neid üldse töödeldada, seda ma ka ei tea, vaat, väga mõned sa ei tea.

Ja mina ka riigitöötajana näiteks oma kirju telefonis ei loe, mul oleks tehniline võimalus panna telefonil õiged programmid peale, lasta üle vaadata, et kõik on korras, ma ei taha seda, mul on seitseteist minutit kodust trammiga töö juurde. On vaja, lähen töö juures ja loen, ma ei kanna kaasas.

Mina loen telefonist kirju ja jällegi noh, me ütleme, et noh, see nagu teistpidi on kuigi hea, et kui sul on nagu noh, korrektne riik, siis ta ei saadagi sulle selliseid dedikaatseda asju kunagi nagu mingi e-mailiga, et selleks on nagu omad protseduurid, kuidas sellist informatsiooni töödeldakse, aga aga ühesõnaga jah, et, et sa nagu noh, ma ütlen, kui ma oleksin, ütleme nüüd mingi mingi täppisteadlane, kes on just leiutanud midagi nagu noh, kuidas, mis, mis päästab nagu maailma nagu, nagu, nagu vaesusest, on ju, või see, mis, mul on mingi, mingi kuldne idee või mul on, olen ma jurist ja mul on kogu oma kliendibaas kogu nende saladustega nagu noh, kõik sellised asjad, et sa pead nagu arvestama sellega, et, et... Noh, arvuti, ta võib vist kaduma minna, noh, failserver, mis on internetti ühendatud, sinna võib ainult ligipääseda, pilveteenus, noh, jah, keegi võib teha selle koopia või ütleme teistsuguse noh, kellegi jaoks nagu noh, kui väga radaril noh, a la, tuleb välja, sest nõudena hoidis oma meilikontot nagu sinu, sinu, sinu firma nagu poolt pakutud, nagu, nagu teenuse küljes, on ju, ja noh, noh, sul on valida, et kas sa põhimõtteliselt annad selle välja ja kaotad kogu usalduse või sa lähed pankrotti, on ju, nagu lavapitiga juhtus, on ju Et sa pead nagu, nagu uue varjastamisel sellest riski.

No aga mis siis saab, selles mõttes, et, et kuskil on vaja ikkagi neid templiga ja mitte isegi lõhnaga, vaid päris templiga ja mitme templiga pabereid ju töödelda. Ja, ja mitte ainult võib-olla riigisektoris, vaid noh, päriselt on... Need ongi nagu,

need on nagu selles mõttes, mis puutub templiga, nende jaoks on omad protseduurid ja nii edasi, et me seda siin lahkama ei pea, aga ma arvan, et kui me tahame täna nõu anda inimestele, et et kas ma ei tea, kas noh, kas, kas Facebook on okei, kas LinkedIn on okei, kas, kas Dropbox on okei, on ju, et, et siin on jah, hästi oluline nagu aru sa Kui mul tõesti on ülisalased failid, mida ma tõesti ei taha, et mitte kellelegi ei lekiks, noh, Dropbox'is, mina ütlen ka nagu Antole kaasa, et ma Dropbox'is ei hoiaks.

Mul on igal pool, mul on paroolimänedžeriga igal pool kaheastmeline sisselogimine, härrased, kas Muga on okei või? Ma võin hoida seal. Oma ühisvalajasi ja asju või?

Ei, ma ütlen nüüd, mul on täna, minu Dropboxis on perepildid, mingid presentatsioonid, mingid ülikooli materjalid, see, et sinna keegi sisse saab ja seda kõike loeb, heaolust isegi kaasa kirjutaks eriti oma ülikooli materjalidele, on ju, et mulle väga meeldiks. Aga

pakuks siis nagu kaks telge välja, X ja Y, X telge pidi annaks siis näiteks üks, kaks ja kolm, paneks prioriteedid, asjad, millest ma ilma jääda kindlasti ei taha, ehk siis kui mul enam seda ei ole, see on marukahju, kui mul ikka lastest pilte noh, enam ei ole, ketast läks katki või, või pilv nendas õhku, noh, maru kurb on. Aga mõned pildid, võtame näiteks mingid kursusekaaslastega või, mis vahet seal on, mõnel ikka alles on, kuskilt ikka kätte saab. Et liigitakse ära, millest ma üldse ei taha ilma jääda. Millest noh, ei ole väga mugav, aga saab tagasi ja siis asjad, mis on täitsa kama, nagu mingid standardsed muusikapalad. Ja Y-teljele paneme selle teadmise, mis siis juhtub, kui ma tõesti olen millegipärast endast teinud alasti pilte ja nüüd riputan need kusagile välja. Kui keegi need saab, kas ta saab mulle esitada, mis selle nõude hind võiks olla? Ja, ja selliseid asju, mida keegi ei tohi teada saada, ei ole tõesti mõtet näite riputada. Mõlemad kategooriad pidi kolmepallisüsteemis hinne ja näed, ongi juba üheksane maatriks, trip-strap-strull, otse, otse noh, palju lihtsam on otsustada.

Jah, see on ilmselt nagu su koduse varagagi, et, et ilmselt osasid asju sa jääd ka kodus seifis, on ju, osad asjad sa peidad kodus ära ja osasid asju hoiad nagu rahulikult laua peal ja ei karda, et, et naabrimees või, või ma ei tea, mõni pahalane aknast näeb ja tuleb, tuleb neid ära võ Et sama, sama peaks kehtima ka infovaradega, et, et on erinevad, erinevad kriitilisuse konfidentsiaalsed klassid.

Koduse vara mängutäit, see võib-olla väga selline, kogemata veel väga tulevikku vaatavalt, sest kui ma praegu kiiresti natuke läbi lasin, siis tegelikkuses mul ei ole kodus vist mitte ühtegi asja, mis ei võiks kuuluda homme kellelegi teisele. Noh, eeldusel, et ma kindlustusest, mis mul niikuinii on kohustuslikust korra, saan selle raha tagasi.

Mina küsin, et kas sa oma kindlustuslepingut lugenud oled? Tavaliselt kodukindlustus on tehtud tava, nii-öelda trikiga, eks, sul on küll kodukindlustus taastamisväärtuses, kuni seal ma ei tea, kakssada, kolmsada koht, aga tehnika seal sees, on tihti mingi mapp, mapp, napi, mingi tuhande või, või tuhande viis... Ei,

ma tean, aga noh, see on ka lõppkokkuvõttes, on see lihtsalt raha, mul ei ole... Mul ei ole selliseid asju, mi, mi, noh, mis ma jumala eest, et ei tohiks nagu...

Aga kui minutaks ära su koduarvuti ja see on see ainus koht, kus sul olid need perepildid

sees? Jaa, siis on jama, eks ole, aga ma mõtlengi, et kas see, et mul, ma mõtlen oma kodu peale täna, nii mõtlen, ei ole tegelikult see on nagu midagi, et noh, et mul on kõik, on minu vara immateriaalne, kas see on siis küll tulevikese...

Kus sa oma paroole ajad? Minul näiteks tagavarakoopia on tõepoolest paberi peal ja see on ka seifis.

Igast paroolist ja, ja kui sa ise saadad, sinu asutus saadab välja perioodiliselt, vahetage kõik oma paroolid, siis sa istud päev otsa selle ruudulise paberi taga.

Ei, ei, ei, ma räägin praegu enda elust.

Sina ei vaheta oma

parooli. Asutuse juures on omad, omad, omad reeglid, kuidas vahetada.

Ei, no sinu asutus soovitab inimestel ka perioodiliselt, jälle vahetage kõik paroolid ära, see on absurd ju.

Ei ole. On kaks, jah, on kaks stsenaariumi, maailmas ei ole selgeks vaieldud, kumb on kumb, aga vahet ei ole, mul on tõesti see väike pakk A4-sid, seal on täpselt kirjas, mis kuupäeval ma missuguse identiteedi asutasin, mis on see parool sealjuures ja see asi käib minu seifis.

Selge. Ma ei oskagi rohkem kõigepeale midagi öelda. Targemaks, vist saime, aga jube raske on oma käitumist muuta.

Ei, aga ma arvan, et sa ikkagi kokkuvõttes nagu käitud või muutud selle ühiskonnaga, et et kui inimesed viitsivad vaadata, no eriti, kes nagu Androidi maailmas on, et vaata, Google ikkagi annab seda informatsiooni välja, mis ta on nagu, noh, ta väidab, et mis tal sinu kohta on, eks, et kui sa natuke ringi surfata ja, ja loeta seda informatsiooni, mis siis nagu teie kohta teada on, on ju, ja noh, ja vaadake selle otsa ja kui te suudate selle infoga, mis see kõik on, noh, te ei näe seal midagi halba ja suudate selle kõigi elada, siis järelikult olete nagu, kas ma ütlen? küps või ühesõnaga, mature on see inglisekeelne termin, nagu selles, selles, selles teemas, ja kui seal on midagi, mis teid häirib või, või, või teile ei meeldi, kustutage see ära ja tehke sellest omad järeldused, seda, mis, selles osas, mis tulevikus tegema hakkate, aga arvestage sellega, et Google ainult üks osa sellest maailmast, kus te juba olete ennast nagu paljaks teinud.

Aga äkki järeldus ongi see, et päris ilma mõtlemata enam edasi ei saa, et nüüd tuleb ikka pead kasutada?

Hübe ja tüütu on, kogu aeg tuleb

pead kasutada.

Väga raske on niimoodi, aga hea küll.

See on küll kusjuures nagu teema viimasel ajal, et vaatan igasugused valimist tulemusi, siis ikka vist peale taga ei kasuta keegi neid.

Selge, no no viimane aegse saade ära lõpetada, aitäh kõigile kuulajatele ja kohtume nädala aja pärast.