AI_pealkiri: Kaspar Korjus ja Ruth Annus e-residentsuse kahest aastast, majandusmõjust ja turvalisusest

Laupäeva pärastlõuna on käes ja Restarti saade on eetris, saatejuhid Henrik Roonemaa, Taavi Kotka ja meil on täna külas e-residentsuse programmijuht Kaspar Korjus, tere. Tere. Ja Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Rutt Annus, tere. Ja me räägime sellest, et kui täna on laupäev, siis neljapäeval oli Eestis erakordselt oluline sündmus, nimelt e-residentsuse projekt, programm, nähtus sai kaks aastat vanaks, esimesel detsembril. Mis, mis juhtus esimesel detsembril kaks aastat tagasi?

Et täpselt kaks aastat tagasi andsime siis välja esimese eireseni kaardi, Eduard Lukasele. Toimus üritus showroomis, nii nagu täpselt kaks päeva tagasi ka suur sünnipäevapidu.

Et show oli kaks aastat tagasi siis suur, seal ruumis?

Show oli suur, sest kõik õnnestus ja esimene kaart päriselt lõpuks, esimene päris ei tööta, teine kaart hakkas tööle, siis me andsime, aga, aga, aga nüüd, nüüd on päris hästi õnnestunud. See on

kusjuures tegelikult hea lugu, sellepärast härra rääkige, et seal on see lugu, et Edward Lukasele anti kaart numbriga null null üks, aga kuna ta on selline nimelik nimi nagu Edward Lukas, siis sa ei saa kunagi teada, et kumb see nüüd see eesnimi on ja kumb see perekonnanimi on. Ja kuigi serdi peal oli õigesti, ehk siis digitaalne identiteet oli õigesti väljastatud, oligi Edward Lukasele, siis kaardi peale oli kirjutatud Lukase Edward. Ja kuna see oli niivõrd piinlik, siis me kiirkorras tegime talle nagu teise kaardi veel, mis on nii-öelda õige kaart siis, on ju, kus siis nagu need noh, kõik asjad, pole neile klappisid, on ju. Aga see

on siis numbriga null null kaks

või? Jah, et ta sai täitsa endale kaks kaart, siis oli ühe, mis siis tühistati ja null null kahe, on ju. Et Tim Trepper käest siis oli kolmas, et sama sai siis null null kolme, on ju, mis, mis, mitte siis nagu null null kahe, on ju, et.

No okei, aga see on selline hea asi, mida võib kunagi viktoriini võite panna oma, oma tiimis. No sind, Taavi, teatakse, kui selle e-residentsuse, ma ei tea, mida, ristiisa väljamõtlejat?

No ei ole, no Rutt ongi selleks.

Vot ja sellepärast ma tahtsingi sinna jutut küsida, et, et sa ütlesid, et me peame kindlasti Rutiga saatesse kutsuma ja mina pean tunnistama juba küll oma piiratust, aga ma sinu nime, Rutt, ei ole selle projektiga seoses varem kuulnud. Avaliku sees esineb Kaspar või esineb Taavi või, või esineb keegi kolmas ja sind on vähe näha olnud, mis sinu roll oli se

Noh, paljuski minu roll oli tõepoolest osaleda idee väljatöötamisel ja teha õigustaust, ehk siis selleks, et hakata e-residendi digitaalset isikutunnistust välja andma, tuli luua vastav õigus, me muutsime isikut tõendavate dokumentide seadust ja töötasime välja ka kogu menetluskorra, kuidas tagada siis see, et e-residendi digitaalne isikutunnistus oleks turvaline kaart ja et isikute taustakontroll oleks tehtud.

Nii et selles mõttes, et teistel inimestel, häradel tuli hea idee, et tuleks teha selline asi ja siis sina, sina siis tegelikult hoolitsesid selle eest, et seda oleks ka võimalik teha?

See ei ole ka,

kas nii on lihtne kokkuvõte

või? Kolmandas minutiski on mul juba teine lugu rääkida. Et see oli niimoodi, et mina tulin kaks tuhat kolmteist MKM-i tööle ja no ikka sa esimene, sa teed, sa vaatad oma valdkonna üle, vaatad, mis su ressursid on, mis su inimesed on, mis ülesanded on pandud sinu valdkonnale, Püüad nagu mõtestada, et mis neist on vajalikud ülesanded, mis ei ole vajalikud ülesanded, on ju, ja noh, hästi palju räägid, suhtled inimestega, teed intervjuusid ja noh, püüad nagu oma piiratuses targemaks saada. Ja igalt poolt kuulad, et noh, et, et ei, et, et meie siin MKM-is või meie oma siin haldusalas, me teeme igast mingeid asju, aga näed, Siseministeerium, et see on üks tohutu nagu, nagu organ, mis takistab nagu Eesti majandusel nagu õitsele puhkemast, on ju. Ja kõige rohkem, üks õudne inimene on seal Siseministeeriumis, kelle nimi on Ruth Annus, et noh, et see on nagu täiesti kohutav

inimene.

Noh, seda rääkisid minu enda noh, alluvalt mingite üksuste nagu, nagu nagu inimesed, on ju, ma ei hakka nimesid nimetama, sest nad siiamaani veel töötavad Ja siis et, et noh, et küll me ikka teeks ja küll ikka saaks ja, ja mina, mina tahan imeinimest nagu näha, on ju, ja, ja siis Ruth tuli mulle külla. Istus mulle, selline must diivan kabinetis, et istus diivanis ja arvutasime ja, ja, ja, ja vastupidi, tegemist oli ülimeeldiv inimesega. Üliavatud inimesega, sellise inimesega, kes nagu päriselt ka tahtis nagu, nagu läbi, läbi, läbi suruda midagi ja minu meelest seesama. See idee, et me ikkagi nagu võiksime nii-öelda märgata, radikaalsemat ja laiemalt anda välja digitaalset identiteeti väljas, välismaalastele. Minu meelest selle idee autor oled sina, Ruth, mitte mina.

Noh, ütleme nii, et kui me kokku saime, nagu näha, sellest on nii mõndagi head sündinud hiljem, et ega see mõte ei ole tegelikult uus, mõte pärineb ju kusagilt aastast kaks tuhat kaheksa. Oli selline mõttepoeg, et noh, oleks ikka mugav, kui nendel, kes ei ole Eesti elanikud, oleks ka selline turvaline digitaalne identiteet. Aga see, et kuidas teha siis kogu see narratiiv, et kuidas meil on e-riik ja siin elavad meil e-residendid. Algselt nad olid mitteresidendid, noh, see ei kõlvanud üldse kuhugile, eks, et. Et tegemist on ikkagi e-residentidega, kellel võiks olla hea siin toimetada, et. Et ma arvan, et see on ikkagi küll meil. Aga

mis see, kus sa Taavi ütlesid, et tema see esimene sisene oli, et see oli õudne inimene, kes ei taha midagi kuulda ja midagi teha ja vastitagurlane. Kus see probleem siis oli, et kas sa tegelikult olid südames kogu aeg õudselt selle erisidentsuse nagu poolt või sulle oli jäänud sellest enne kuidagi selline mulje, et see on mingi hull asi ja sellist asja ei tohi teha?

Ei, vastupidi, ma arvan, et, et see, paljuski see probleem võis olla ka ikkagi inimestes kinni, sest ma ei saa küll öelda, et ma oleks kardinaalselt muutunud nüüd siin aastate jooksul.

Aga selles mõttes on muidugi, siit edasi minnes on päris huvitav küsimus iseenesest Kasparile, et noh, et ma ütleme üll, saime lahti või välistasime selle, et ei nimetataks mitteresidentideks, vaid noh, saime selle e-residentsuse nimetuse sinna, on ju. Aga sina täna tunnetad seda kõige paremini, kui sa rahvusvaheliselt müüd, ega, ega see e-residentsus ka tegelikult nagu väga hästi tegelikult ei sobi, on ju, et rohkem ikka inimesed nagu, ütleksime selle kohta nagu ma ei tea. Digitaalne, me ei saa öelda digitaalne kodakondsus, aga ütleme, kui me saaksime öelda nagu digitaalne kodakondsus, siis seda mõistetakse, oma olemas mõistetakse oluliselt paremini, noh, et mul on mulje jäänud.

Kui me kaks pool aastat hakkasime laivi minema, see oligi väga huvitav tegelikult, et kui me professionaalselt küsisime abi, et mis me nimeks paneme. Siis peaaegu kõik välistasid ära, et ärme pane e-residentsust, see segab, see ei ole päriselt residentsusega seotud ja. Ja me jätsime, me jätsime selle alles ja pärast esimest laivi, esimene detsember kaks tuhat neliteist. Inimesed, inimesi kõnetas see ja nad hakkasid ise mõt, mõtestama, mis see nende jaoks on ja mis see uus residentsid või digitaalkond. Ja ma ütleks, et algus tegelikult aitas meid päris hästi kaasa, et tast oli midagi nii erakordselt uut, tähendab sellele nimele, et inimesed hakkasid ise uudistama. Nüüd paar aastat hiljem muidugi. Noh, siin võib olla uusi nimesid, aga ma ütleks, et see bränd e-residentsus on juba päris tugev, et ma ei tahakski hakata muutma, et seda nagunii kirjeldatakse kui digitaalset riiki, digitaalne kodakondsus, digitaalne residendus, kõigil omad nimed nagunii. Aga programmi nimi e-residentsus, ma arvan, et see võib... Te olete ära

ka teinud tegelikult juba selle tutvustamisel, et mi, mida see nagu, ta, kirjeldas seda kõige raskem püüa. Avalikkusele

või? Mina ütlen küll täna, et, et kõige, ühesõnaga, Financial Times küsis mu käest mingi paar kuud tagasi, et loeme neid artikleid siin, et kõik on maru kiitvad selle e-residentsuse õhtul, et noh, kuskil peab olema mingi kala, et noh, peab olema ka negatiivseid lugusid, et noh, et kas te saate meile anda mingeid linke või vähemalt järje peale aidata, et me ei saa kirjutada nagu nii balansist välja lugu, et on ainult, ainult kõik on hästi, et peab olema jäänud negatiivselt, siis ma ütlesin, et noh, et Votke Google, ta on Translator ja, ja lugege ükskõik millist artiklit Eesti ajakirjandusest sellest samast E-residentsust, te ei leia mitte ühtegi positiivset artiklit.

Ei, kui, ei, nii hull ei ole, aga kui vaadata, siis tegelikult noh, klient on ju mitte-eestlane ja eestlane mõnes mõttes investor, eks ju. Meie palgad tulevad ikkagi Eesti kodanike rahade eest ja selles mõttes noh, investorid ongi tavaliselt niisugused, asshole'id.

Aga mis on see probleem, ma saan aru, et üks hirm on olnud see, eks ole, et tulevad igasugused noh, ma ei tea, kurjategijad või kes iganes nagu raha pesema, see on üks asi, kas on veel mingi hirm, mida ma ei ole tähele pannud või?

Miks seda vaja on, sest kui ise seda kasut, ise klient ei ole, siis aru, et mis kasu mina sellest saan, et te teete seda asja. Ja õnneks nüüd paar aastat hiljem me, meil on väga tugevad alused rääkimaks täpselt, kui palju rahalisel see Eestile kasulik on.

No räägi. Väga hea, tee oma kõne ära, meil on aega.

Et statistika järgi siis... Iga kuu, kümnes kuues e-resident soovib seda ettevõtluse nime, soovib seda e-residentsust, ta sooviks läbi Eesti ettevõtet juhtida. Meil on täna siis üle viieteistkümne tuhande e-residendi ja nendest on juba üle tuhande ettevõtte asutatud. Üks ettevõte toob Eestile tulu kolmsada kuuskümmend kaks eurot

kuus.

Nende tuhande keskmine on kolmsada kuuskümmend eurot kuus, mis toob Eesti tulu, see koosneb sada kuuskümmend viis eurot maksude tulu, Kaheksakümmend viis eurot otsesed teenused, mida nad Eestis kasutavad, nad toovad Eestile uut tulu, kaheksakümmend kolm eurot investeeringut ja siis ärireisid ka kakskümmend üheksa eurot. See teeb kokku kolmsada kuuskümmend eurot kuus ühe erilise ettevõtte poolt.

Nüüd kolmsada kuuskümmend, kolmsada kuuskümmend tuhat, eks ole, mingi viis...

See on kolmsada kuuskümmend kaks eurot, see tähendab neli tuhat kolmsada eurot aastas ühe ettevõtte poolt. Kui täna on meil tuhat ettevõtet asutatud, see tähendab neli koma kolm miljonit eurot ja me teame, et tänase erisendi koguse poolelt oleks see kümne tuhande erisandiga nelikümmend kolm miljonit eurot. Ja see on, esimene aasta on ainult läbi, investeeringud on tehtud ainult kaheksasada tuhat eurot tiimi peale, ehk. Et kui me nüüd räägime sellest, mis kasu on, siis me teame päris täpselt öelda, et üks investeeritud euro, mis e-resentsil seal toob, mida riik paneb, toob tagasi nelikümmend kolm eurot.

See on hetkel niimoodi.

Hetkel üks euro sisse, nelikümmend kolm eurot välja ja see on see investeering, mis täna e-resentsil on.

No mõte ongi nagu selles, et kui me räägime, et mis e-resentsil see toonud on, mind selles mõttes ennast nagu väga segab ja mida ma nagu, miks ma ütlen ka, et mis seda kõige raskem on selgitada nagu eestlastele, on ju. Ma ütlen veel kord, meie oleme täna jätkuvalt veel prototüübi faasis. Sellepärast, et noh, e-rentsuse toote, ütleme, meil ainult tarne osa on see, et saaks kontot distantsilt avada, on ju, okei, me saime nüüd selle seaduse noh, ka läbi, ka ta on rutile nagu läbi surutud nüüd siin selle aasta jooksul, on ju, aga mitte ükski pank või muu finantsasutus ei ole oma lahendusega veel laivi jõudnud. Eks me jätkuvalt müüme nagu toodet, nagu autot, ilma ratasteta, noh, Jah, aga ilma kihvt auto on, ühesõnaga, et pane. Tulevad, noh, ühesõnaga, et noh, saab, on ju. Et me nagu ei ole aru saanud, et, et, et jah, seda nagu kisa on nagu kõvasti öelnud, aga, aga tegelikult nagu toode pole valmis olnud ja see, mis on ka, ütleme, et noh, et kes, kellega, miks mina ütlen, et eestlastega on kõige raskem, ongi see, et me oleme väike riik. iga artikkel, mis kuskil BBC-s või, või, või, või Guard, Guardianis ilmub, on ju, või Washington või, või New York Times või kus iganes, on ju, see, keegi ikka selle ära tweetib või retweetib, on ju, see jõuab Eesti meediasse ja siis tekib niisugune mulje nagu, et issand, kui palju sellest räägitakse ja kui suur see on, noh tegelikult me oleme piisk meres, on ju, no ma just tulin Ameerika Ühendriikidest, ostsin ühe asjakese poest, on ju, küsitust, kus sa oled, Eestist, oi, ma polegi kuulnud, niisugune riik üldse olemas, on ju. Saate aru, et noh, et, et tegelikult me oleme nagu maailmas, kus nagu noh, väga suur osa inimest ei tea Eestist mitte midagi, rääkimata mingist e-residentsusest, on ju, ehk siis kuigi meile tundub, endale tundub, et juba noh, teemast on nagu oksendamiseni, on ju, siis nagu noh, maailma meres me oleme nagu pisikene piisk. Ja Kaspar luges need numbrid praegu üles, noh, jällegi täna saada nagu tuhande pealt kümne tuhande peale või kümne tuhande pealt saja tuhande peale, noh, ei tundu meile ülevõimatu, nagu noh, ülm, ilmvõimatu ülesanne, päris liht Aga näed, kümme tuhat annaks juba riigile nelikümmend kolm miljonit eurot aastas, aastas, see ju kordub iga aasta. Sada tuhat annaks juba nelisada kolmkümmend miljonit eurot aastas, noh täiendavat tulu, on ju, riigile, et ma ütlen, et need, need ei ole, see ei ole otsetulu, see ei ole otsene maksutulu, vaid see on nagu nii-öelda noh, nii-öelda käive, on ju. Et selles mõttes pisut erinev, aga noh, ütleme need on reaalsed numbrid, et me näitame, et et iseenesest on võimalik seda riiki kasvatada, riiki suuremaks teha, ilma selleta, et see füüsil

Palju sa ise oled sellest teeninud, Taavi?

Mis mõttes, ma olen MKM-i asekantsler.

No aga ütleme, kui sa prooviksid numbritesse, ma pean küsima sellist asja, kui mina ei küsinud, siis küsib keegi teine. Ma väga ei taha sinu rahakottis ise isiklikult ringi vaadata, aga kindlasti on avalikkuses inimesed, kes ütlevad, nonii, et nüüd lehvib mööda maailma ringi, räägib siin, räägib seal, surub seal kätt, on seal laval, tegi endale sooja, sooja niisuguse mõnusa hüppelaua maailma.

Aga selles mõttes, kui ma oskaksin seda kuidagi nagu oma järgmises elus ära kasutada, siis on sul absoluutselt õigus?

Jah,

et sa pead jälgima väga teravalt, et ikkagi, mis meie järgmine, minu väljakoha seda pole, et kui see on, kui see on ilmselgelt seotud sellega, et ma hakangi näiteks nagu Motivational speakeriks ja hakkan rääkima noh, virtuaalsetest maailmatest ja e-residentsusest, siis on sul absoluutselt õigus, et ma olen teinud endale hüppeläeva nagu maailma. Aga kui ma seda ei tee, siis ma olen ikka väga rumal, et mitte seda mitte ära kasutada.

Siin kommenteeriks seda, et meil oli nädal aega tagasi veel, eks siis peaministriga sihukene ümarlaud, kus oli ka Eesti erasektor ja nad siis kommenteerisid viimast Taani-Rootsi visiiti. Ja, ja kõik ettevõtted, kes seal olid, ütlesid, et esimene sõnum, kuidas sa läksid jutule üldse investoritele, partneritele läbi e-residentsuse ja digitaalühiskonna üldiselt. Ehk siin nagu ma ütleks, et, et kuigi Taavi Kotka ja osad nimed siin paistavad nagu meile rohkem välja, siis rahvusvaheliselt nähakse Eestit rohkem, see on nagu. Ja see, see Eesti nimi on lõpuks, mis müüb sul ka esimesest uksest sisse minna, nii et see on kindlasti, me näeme juba nagu kasulik ka nendele, kes täna ei esinud, see sealt e-residentsuseks.

Kuidas Tanel Rootsiga oli, pidevalt oli see probleem, et, et noh, sa ei saa öelda, et Skype on meie juurest, sest nii Stockholmi linn kui, kui taanlased peavad nagu Skype'i nagu enda omaks, on ju, et noh, mis mõte see teie oma on, on ju? No

tuleb leida mingisugune võib-olla siis Gotland või midagi, mis on keset, keset neid riike igal pool, et see on

tulisead. See on hea, et meil tuleb järjest rohkem neid erinevaid teemasid ja start-upe ja näiteid, mis nagu positiivselt aitavad nagu kuvandit hoida.

Hüva, meil on viimane aeg teha paus ja varsti, lähme edasi. Restart on eetris tagasi, me räägime täna e-residentsusest, mis sai üleilja, no tegelikult kui me kuulata internetist, siis ei tea kunagi, neljapäeval, esimesel detsembril sai kaheaastaseks. Ja meil on stuudios, lisaks Taavi Kotkala, Henrik Roonemaa veel, Kaspar Korjus ja Rutt Annus. Rutt, sa oled Siseministeeriumist, ilmselt päris suur osa sellest, sellisest nagu raskusest või nendest kahtlustest langes. Sinu või, või sinu organisatsiooni õlule, et noh, tulevad rahapesijad, petturid, kõik see. Kuidas teil sellega majas oli, et kas pidi käima palju murdmas seda, neid, neid hirme või neid vastuväiteid?

Jah, eks neid hirme ikka oli ja osaliselt on ka need täiesti põhjendatud, sest ilma korraliku taustsüsteemita, kus tehakse isikule põhjalik taustakontroll ja rahapesu ütleme, avastamise ja tõkestamise meetmed ei ole paigas, ei oleks kindlasti mingist e-residentsusest saanud juttugi olla. Et alusloogika on meil siis see, et kui sa ei kõlba meile residendiks, siis sa ei kõlba meile ka e-residendiks, ehk... E-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise alused on täpselt samad, nagu viisa ja tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alused. Pluss e-residentsusel on veel see suur pluss, et kui, kui me näeme, et selle pangakontoga toimub midagi imelikku või e-residendi tegevus on kuidagi kahtlane, siis on meil võimalik koheselt peatada tema sertifikaatide kehtivus, ehk sisuliselt võtta talt ära edasise toimetamise võimalus.

No kui tuleb üks, ma ei tea, mis näite me toome, tuleb üks India härrasmees, eks ole, jalutab kuskil, kus see Eestis on, kus ta läheb Indiasse? Jah, kas on, meil on saatkond? Meil on

kusjuures, on nii hea personal, kes lausa ise seda võrringi mööda, Indiat viib kaarte ka nii-öelda

kätte. Ühesõnaga, jalutab selle saatkonda sisse, eks ole, ütleb, et mul tuli nüüd selline mõte, et ma hakkan e-residendiks, seal on miljardid rohkem inimest, kuidas me tausta kontrollime teda sealt, mis, mis see protsess on?

No paljuski nende andmete põhjalt, mis on olemas, ehk siis erinevad ja nii palju kui ka see vastav riik on valmis koostööd tegema, et me ei ole kohustatud mitte kellelegi andma Eesti e-residentsust. See põhineb usaldusel ja on mõeldud heaustaseks kasutamiseks. Kindlasti on palju suurem rõhk järelkontrollil kui eelkontrollil. Ehk kontrollime kõik andmed ära, mida meil on võimalik kontrollida ja edasi lihtsalt vaatame, mis selle isikuga toimub, mis tema kaardiga toimub ja kahtluse korral saame kohe sekkuda.

Kes selle otsuse teeb, kas inimene saab või ei saa, kelle allkiri seal all on?

Politsei- ja piirivalveameti ühe ametniku allkiri.

Jaa, ja et see ei ole mingit komisjoni või see ei ole minister või midagi sellist?

See on täiesti tavaline menetlus, samamoodi nagu on tähtajalise elamisloa menetlus.

Nad ju ütlevad täna ka, ei.

Jah, palju on ei öeldud?

Täna on ei öeldud täpselt üks, üks protsent kõigist taotlejatest, ehk siis suhe sada viiskümmend neli ei-d.

Kas teil on mingeid andmeid, miks, mis, mis nende ei-de nagu sees on või mis see levinum põhjus on?

Võib-olla isegi ma ei saa sellest väga detailselt rääkida, aga ongi eelkõige taustakontrolli tulemusena välja tulnud kas siis ütleme, kahtlane äritegevus või siis rahapesu kahtlus, et kõik need meetmed meil tegelikult toimivad.

Kuidas see rahapesu loogika nagu selle e-residentsusega toimub, sealtage meil lahti, mis, mis see hirm seal taga on?

Ma selles mõttes võib-olla isegi haaran saatejuhina Mikri. Ma

tahaks aru, miks räägivad kogu aeg, et õudne rahapesu hakkab, aga ma ei ole täpselt aru saanud, et mis see mehhanism on, kuidas sa läbi selle e-residentsuse seda raha nii...

Ei, läbi e-residentsuse ei pesegi raha, et, et see ongi nagu alati jäänud nagu inimestele arusaamatuks vist, et et raha pestakse ikkagi pangas. Või, või siis nagu füüsiliselt kuskil nagu lokatsioonist kohapeal on ju, et noh, kuidas sa raha pesta saad, tood musta raha baari, ütled, et näed, mul baaris oli eilne saja tuhande eurone käive, et noh, tegelikult oli võib-olla tuhande eurone käive on ju, ja pesebki oma nagu musta kotistavad raha nagu puhtaks, on ju. Eeris on üldse nagu hüve või kogu selle maailma nagu on nüüd täis digitaalne, tema nagu mõte ongi selles, et sa distantsilt juhid oma hari, mis tähendab seda, et ükskõik mis tegevust sa teed, sellest jääb jälg. Aga kui sa tahad raha pesta, sa peaksid tegema pangaülekandeid, pangas jäävad jäljed. Ja nüüd ongi see, et ega pankade hoolsusmeetmed selle koha pealt, et kas, kuidas nad jälgivad, et, et et kust see nüüd see raha tuli ja kuhu sa nüüd selle kandsid, on ju, noh, isegi väiksemate summadega, mis, kas Eestit sa pead põhjendama, et noh, mis on su nii-öelda sissetulekuallikas või kust raha... Aga

kui ma kontot avan, ma pean mingisuguse tohutu

küsimustiku... Ainult konto avamisel, vaid isegi mis, kas viiskümmend või kakskümmend tu Et, et selles mõttes, et see toimus, see toimis ilma e-residentsuseta, toimub koos e-residentsusega täpselt samamoodi, ehk siis see nagu noh, nii-öelda see ikkagi pangad nagu vaatavad seda järgi. Ja nüüd me tegime selle võimaluse, et sa võid kontot nagu distantsilt avada, jah, isegi kui sul õnnestub mingi, ma ei tea, pettuse läbi või kuidagi see identiteet nagu, või panga nagu konto identiteet nagu varastada, noh see ikkagi, kui sa tahad, täna see distantsilt avatud konto limiit, sai palju.

Kas nii sisse kui välja, aga noh, seda võib alati muuta.

Ei no aga mõtleme nüüd, kui alati me sa tahad, noh, sa ütlesid, raha hakkad pesema, sa peaksid pesema nagu suuri numbreid, mitte väiksed, no tahad miljonit eurot pesta. Kakskümmend viis tuhat saab kuus teha, mitu aastat sul läheb selleks, et üks miljon ära pesta?

Mitu aastat ikka?

No neli. Et noh, ja see on nagu niivõrd suur ja nii pikaajaline, ma ütlen, kui sa iga kuulik kaks näistavad muudkui peseda, on ju, siis noh, sa ajad ikka kokku, saad sa ikka vahele, on ju, et noh, tekib nagu küsimus, et noh, miks sa nüüd nagu täpselt üksed summad iga kuul nagu ülekonnad ja nii edasi, on ju, et...

Okei, no aga see ei ole vist kõige suurem oht järelikult siis, ma, ma ei härelda, või mis, mis on see kõige suurem teoreetiline jama, mis meil saaks tulla e-residentidest?

No olles selle teema üle väga põhjalikult järele mõelnud, me ei suutnud avastada mitte ühtegi uut riski, mis ei oleks olemas ka juba ilma e-residentsuseta. Küsimus on pigem mastaabis, ehk kui meil tõesti peaks õnnestuma saada omale päris palju e-residente, siis selle võrra protsent või ütleme, tõenäosus, et nende hulgas on ka mõni kurjategija või mõni rahapesija, on lihtsalt suureneb, arvestades seda, et, et isikute hulk suureneb, kes tegelikult meie õigusruumis toimetavad.

No ei, aga turistide hulgas on ka ju, selles mõttes, et tuleb mingisugune kümme tuhat turisti sisse, no üks on ikka varas ja pätt ja midagi pole teha ju, või on? Nii ongi.

Meil on isegi riskitabel, kus on üle kahesaja viiekümne riski ja endselt üks top risk seal on see, et kõige suurem risk on see, et me ei julge investeerida, me ei lähe edasi selle projektiga. Midagi halvasti juhtuks, vaid lihtsalt, et suretame ära vaikselt selle projekti, et see on... Muretsedes

ja kartes kogu aeg muid asju, suretame lihtsalt projekti ära või? Täpselt. Ei ole midagi juhtunud ka, ma saan aru, praeguste seisuga.

No taustakontroll, järelkontroll, et need meil toimivad väga tugevatel alustel. Et ega iseenesest noh, ei saagi kunagi välistada, et keegi panebki mõne kuriteo toime. Aga, ja väga võimalik, et see ilmneb alles natukene hiljem, aga iseenesest midagi mastaapset ei ole me küll praegu

avastanud. Sorry, see on ju täiesti loogiline, et Nii nagu protsentuaalselt on mingi protsent residentidest, kust tuleb kuritegelikust, tuleb ka e-residentidest ja noh, täna Maksuameti info järgi on e-residendid õnneks tublimad maksumaksja deklareerud kui residendid, aga kindlasti tulevad need juhtumid välja ja siis on lihtsalt meie asi olla tugevad ja näidata ja tõestada, seista selle taga, et see on üks juhtum, lähme edasi.

Kusjuures ma tõenäoliselt noh, ise vaadates, ma ütleks ka, et maksundus kindlasti on üks teema või valdkond, kust Eesti võib saada nagu mingi noh, ala esimese nagu signaali, et ma ei tea, keegi firma, keegi riik ütleb, et, et, et teate, meil on tunne, et, et need, kes meil, meie, teie e-residendid on ju meie riigist, on ju, Et nad tegelikult ei maksa meile makse kuigi peaks, on ju, et noh, et, et et see on suhteliselt nagu, nagu tõeline nagu, nagu noh, stsenaarium, aga me oleme seda ka adresseerinud, me oleme sellest täiesti avalikult rääkinud, et me ei taha olla maksuparadiis, me tahame infot välja anda, me oleme hoiatanud e-residente, et me anname seda informatsiooni välja, et ärge, ärge arvake, et see kuidagi nagu tuleta siia, Nagu ma ei tea, riigi meil enam ei suuda veel väljagi hääldada, on ju, ja, ja, ja siis peidata asjad siin ära, on ju, et, et see nagu noh, see võib teil mingi perioodi toimida või kuidagi võiks õnnestuda, aga et, et pikapitte, on ju, nii edasi, et, et selles mõttes väga avatud olla selles.

Kas teil, kas mingi selline imagoloogiline risk on ka läbi kaalutud, et noh, mina isiklikult kujutaks ette, et üks, üks suuremaid ohte on see, et, et noh, et et toimub mingisugune jama, mis annab Eesti imagole paugu, et kas midagi lekib, midagi häkib, midagi ei tööta kriitil

No meil oli siin ju suur pauk, kui osa ID-kaarte olid noh, üleüldse noh, kõigi nagu eestlaste residente, mitteresidentide kaarid olid ju teatavasti vigased, tuli tarkvara nagu upgrade'ida, nii edasi, et noh, kõik sellised asjad nagu ju, kuidas ma ütlen, vahendavad usaldusväärsust teenuseks kvaliteedi suhtes, on ju, et, et see kindlasti on nagu, ma ei tea, Kaspar, sa nägid seda lähedalt nagu, et.

Jah, jah. Sellepärast ka me oleme hoidnud e-residentsusse ühte niisugust väärtusena, niisugust rajaleidjana, et me ei kunagi ütle, et nüüd meil on valmis toode või et nüüd ongi digitaalne ühiskond valmis, et võta. Et noh, IT-s ikka juhtub kogu aeg vigu, kunagi ei ole IT ideaalne, eks ju, ja, ja kui me läheme selle sõnumiga edasi, siis me näeme, et inimestel meeldib see, et nad tulevad sõbralikult vastu ja nad tulevad, leiavad vigu ja nad aitavad meil parandada vigu. Ja selle suhtumisega me peamegi jätkama, me ei tohi kunagi ligi ülbeks minna, nüüd, nüüd ongi kõik

Aga teil on päris, ütleme, praegune kasutajaskond on siis niinimetatud

early adopterid. See andmebaas on näiteks väga väärtuslik kõigi ligi sellele häkkima, et meil on viisteist tuhat maailma kõige early adopterid, kes vahest maksavad sada eurot ilma, et nad midagi teeks selle kaardiga.

Jah, ma mõtlen, et see, nende, nende kohta kehtib definitsioon, et need on inimesed, kes ostavad katkisi asju.

Aga, aga, aga noh, mis on, selles mõttes nagu Kasparile ja kogu tema meeskonna nagu meeletu väljakutse ja üldse nagu kõikidele ministeeriumitele, et Osapooli on niivõrd palju, on ju, inimene hakkab taotlema, noh, ta läbi siin erinevate kodulehekülgede, kõik puutub kokku Siseministeeriumiga, PPA-ga, Välisministeeriumiga, noh, enne üldse, kui ta jõuab nagu meie, nagu, nagu tegutsemisruumi, on ju, ja, ja see teenuskvaliteet peab olema ühtlaselt kõrge nagu igal pool, et noh, mis oli, et üks ka Eestis tegutseva Suurpanga juhatuse liige läheks Rootsi konsula, saatkonda oma kaarti välja võtma, Ja just sel päeval seda inimest, kes nagu suutis neid koerte välja anda, sest nagu Rootsis, ei olnud tööl, mistõttu inimene nagu oli sunnitud nagu tagasi pöörduma ja loomulikult noh, tegi sellest nagu oma nii-öelda sõbraliku märkuse, et noh, et, et tema võttis vaevaks nagu minna nagu konsulaate, aga ta ei pannud isegi inimeste, on ju, et noh, et, et selles mõttes, et nagu kogu see nagu riik selles mõttes nagu terandatud nagu tähelepanu all, et me noh, selles mõttes on ka negatiivne võimalus, et noh, kuskil nagu oma kvaliteed alla laseme või eks

Aga selline asi ju ikkagi suuremas koguses, pikemas perspektiivis ei meeldi ametnikele.

No tegelikult meile meeldib, kui asi on automatiseeritud ja mugav, jah.

Ei noh, midagi uut üldjuhul ei tahaks teha, muidugi, see on selge, aga, aga noh. Kui räägime välisesindustest, ametnikest, kes kokku puutavad e-residente, siis oli päris huvitav näha, kui me avasime välisesindused poolteist aastat tagasi. Kui suured hirmud olidki, et mis me nüüd teeme, et me tegelikult ei tea, mida me müüma läheme ja me avasime nad ja, ja siis. Me märkasime, et kahe-kolme kuu tagant meil olid kolmkümmend kaheksa välisitsenduses kõik nagu meie müügiagendid. Kõik said nii palju kiita, siis läksid, rääkisid, said suhelda, kuulsused tulid eesti nende kaardi järel, tegid pilte, olid õnnelikud, tänased neid ja nad oskasid neid Eesti majandusega siduda ja siis ühendada, ja. Ja siis me näemegi, need, kes kokku puutuvad, on üldjuhul väga särasiirmsed, õnnelikud ja see annab ka meile tiimile väga palju energiat vahepeal, kui siin Eestis vahepeal energia ka peale selle majandusega, siis me läheme välja, räägime, saame hästi palju tähelepanu, kiitustame tagasi, paneme uue jõuga edasi.

Kas seda müüakse täna, ütleme nüüd, kust need uued e-residendid tulevad, et kas, kas see asi müüb ennast juba ise või tulevad nad siis, kui Kaspar sõidab kuhugi ja esineb?

See tuleb suuresti niimoodi, et nelikümmend protsenti, kes kuulevad see läbi meedia, nii et meil on väga tugev meediatiim, Katre Kasmeliga eesotsas, kes on seda vedanud poolteist, kaks aastat. Ja läbi meedia siis suurväljaannet tweet'itakse ja Facebookis jagatakse, sealt tuleb ülejäänud kakskümmend protsenti. Ja kakskümmend ja kolmkümmend protsenti, mis on järel, on siis kõik konverentsid, sõbra, sõprade, sõbrasoovitused ja muud allikad, aga täna on niisugune PR-indusmeedia meil üks keskne olnud. See nüüd järgmine aasta muidugi muutub ja me läheme rohkem üle turundusele, otsemüügile ja otsekampaaniatele, sihtturgudele.

Mis see tähendab, kuidas te hakkate tegema, ostate kuskil reklaami tänaval, et? Puhk trammi peale?

See koosnebki viiest, kuuest eri valdkonnast, see on community juhtimised, see on reklaami ostmised, see on, see on konverentsid, see on partnerlused sihtriikidega, ja kui räägime isegi kõige niisugusest Kõige kehvemast allikast, mis on otseselt, reklaamid. Siis täna me näeme, et sada eurot Twitteri reklaami tõi meile viis e-residenti. Viiest e-residendist me teame, et üks e-resident hakkab ettevõtteks vähemalt ja üks e-ettevõte toob meile neli tuhat kolmsada eurot aastas tagasi. Ehk seesama sada eurot toob meile neli tuhat kolmsada eurot tagasi, kui me räägime otsereklaamist ainult, aga see ei ole isegi kõige efektiivsem viis.

Kusjuures siin ongi väga õige, et, et see community on noh, täna veel viisteist tuhat, on ju, mis on noh, suhteliselt väike, et, et see peamine nagu kasutöö tuleb ju sellest, et noh, ma ei tea, sõber soovitab sõbrale, et näed, et mul oli meeldiv kogemus, on ju, tee endale ka selline asi, on ju, et noh, tänapäeva ju maailm, läbi selle peamiselt käibki, on ju, et et siin on täna suur probleem, on ikkagi see, et me ei ole, ma mõtlen nii naljaks kui see kõla, et kaks aastat on möödas, me ei ole oma tootega ise mitte nagu nii-öelda Versioon ühest, sellepärast et nii kaua, kui, kuni kontot ei saa distantsilt avada, on ta poolik. Ja nüüd esimesed pangad tulevad detsembris, on ju, kes pakuvad seda teennust, on ju, et siis me saame rääkida, et noh, et, et nüüd meil on, nüüd, nüüd on versioon üks, et nüüd me hakkame müüma, on ju, et et siis ongi see, et noh, et, et kui su, sinu, sinu early adapterist sõber nagu viitsis siiamaani kui Eestisse sõitud, konto lahti teha, on ju, siis nüüd noh, sa, kes sa ei viitsi, on ju, et näed, nüüd sa saad teha ka distantsilt, on ju.

Kas siis on veel

See on, aga see ei lahenda ka maailma kõiki probleeme, et distantsid saavad avada konto Euroopa Liidu riikides pluss umbes kümnest samast riigist, kes on sama rahapesu tõkestamise seaduse alusel. Sinna kuuluvad suurimad riigid nagu Ameerika, Brasiilia, India, aga mitte kõik riigid, see on üks asi, teine asi, et e-residendi kättesaamine, mis on number kaks kriitika e-residendi poolt, on ikkagi peamiselt Euroopas, kus meil on esindused olemas. See

on muidugi kaardi kättesaamine?

Kaardi kättesaamiseks ja selleks... Te

ei tohi kirja, DHL-iga ei tohi saata.

No vot, täna me ei saada ja Teeme koostööd Siseministeeriumi, Välisministeeriumiga, et siis läbi kolmandate osapoolte saaks uusi, niisuguseid asukohti üle maailma, et eesmärk oleks, et igas suurimas linnas üle maailma oleks võimalik erisidentsus ka saada ja siis Eestisse investeerida läbi selle.

Sest muidugi, siin peab natuke vaatama ka seda, et kes on need tänased selle programmi peamised tarbijad. Ja ega nad tegelikult ongi ju needsamad Euroopa riigid ja, ja USA, on ju, et.

Mul on, me oleme nüüd viieks grupiks jaotanud need tarbijad, et ma ei tea, see võtab umbes kaks igavahet minutit, kui ma läheksin sinna sisse, et ma, aga...

Meil ei ole seda kahte minutit.

Aga seda ei ole, et siis need, need jah, Euroopa Liidu sees on ettevõtte, aga ka suuresti arenguriigi inimesed, kes tahavad ettevõtlusega tegeleda, kellel üldse puudutavad finantsvahendid ja finantsteenused, ja siis see on peamine põhjus, miks nad eires endiseks tulevad.

Hüva, meil on aeg teha pausi ja siis oleme veel meenalt tunniks

on eetris tagasi, me räägime täna e-residentsusest, stuudios on Taavi Kotka, Henrik Roonemaa, Kaspar Korjus ja Rutt Annus.

Meil oli eelmine plokk pooleli selle koha pealt, me hakkasime Kosporiga vaidlema siin, et kas see, et me andsin Euroopa ja lähiümbrusest, anname oma kaarte välja, et kas sellest juba täna on piisav või ei ole piisav, et võib-olla peaks kuulaja selgitama mingeid näiteid, kus me täna näeme, et noh, et mis on need trigger'id, mis sunnivad üldse inimesi nagu erisünteks hakkama, et ma teen ühe näite ise, et et Erdoğan, Türgi suurjuht ja õpetaja tegi, karmistas. Nõudeid finantsasutustele suvel, mille tõttu Paypal loobus seal teenuste pakkumisest, on ju, mille peale tuli kohe laviin. Türklasi, e-residenteid, eks sellepärast, et see andis võimaluse neil kasutada edasi, Paypal-i teenuseid. Et see on nagu üks näide, aga ma ei tea, Kaspar, sa.

Jah, see näide on tegelikult kõige parem näide, et lihtsalt kergelt aru saada, et. Täna enamus inimest on maailmas ja ei ole võimalik veebiteel asju müüa, sa ei saa nagu panna krediitkaardi vormi internetti, no meie oleme harjunud peepäädiga panema. Ja see on number üks põhjus, et sa teed Eesti aadressi ettevõttega, Eesti pangakonto ja selles on Euroopa Liidu keha ja see annab selle võimaluse internetis asju hakata müüma. Teenuseid, tooteid, kõike. Ja nii me näeme, Indiast tulevad inimesi ja Aasiast üldiselt, kui ka meie lähimad naabrid nagu Ukraina, Ukrainas samamoodi probleem ja nüüd Türgi. See on number üks põhjus, teine põhjus, miks tullakse, on kõige parem näide on see Brexit. Brexit päriselt aitas meid selles mõttes, et väga, väga tihti on nagu kerge öelda, et miks e-residentsuse äri ajada, mul on keha Euroopa liidus olemas. Ja Brexit aitas meil seda mõista paremini, ehk et kui sul on partnerid või kliendid Euroopa liidust, teed e-residentsusega hea keha. Annad sinna Euroopa Liidu pangakonto numbri ja nemad siis vahetavad vastavalt Euroopa Liiduga sul rahasid, mitte ei saada sul rahvusvahelisi makseid kuskile suvalisse panka. Ja see number teine põhjus. Kolmas põhjus, siin minu poolt viimane põhjus on see, et. Sihukene uus trend on siis maailmas, kus me oleme seljakotiga ja reisime mööda maailma ringi ja elame ühes riigis kaks kuud ja siis teises riigis kolm kuud. Digital nomadism ja, ja väga tihti me näeme, et inimesed tõesti võitlevad selle elu järgi, et kus ma makse maksan, kus ma siis uue ettevõtte asutan, kus ma siis neid paberid jälle saadan, kas ma pean kohaliku direktori palkama kuskil? E-residentsus on sul nagu äritaskus. Ükskõik, kus sa reisid ringi, sa saad selle erijendaja kaasa võtta, sul on sama ettevõte, samad kliendid ja see läheb väga palju mugavamaks.

Ma panen siia kusjuures kohe juurde, et ikkagi väga palju, kes täna E-residentsust kasutavad, on eurooplased ise ja Argument või põhjus ongi, et nii-öelda hassle-free või jama mao, et võrreldes nende enda koduriigiga märgatavalt mugavam on oma teenust nagu hallata või nüüd oma ettevõtet hallata, sellega manipuleerida, et selles mõttes nagu noh, see ei ole nagu vähetähtis, et meile tundub, et noh, see, et sa siin annad digialdkirja ja saad kõik raha üle kanda neti teel ja, ja nii edasi, on ju, et et see tundub nagu noh, issand jumal, kui lihtne teenus on, on küll lihtne jah, aga enamikule maailmale või suurele osale maailmale see ei ole täna sii

No meil vahetus siin vahepeal valitsus, eks ole, et kas, kas see uus valitsus on e-residentsuse kuidagi sõbralik, või nad üldse väljendanud mingis, mingisugust oma seisukohta selliste projektide suhtes? Meil läks geeniuses tükk aega aega, enne kui me üldse saime pihta, et mida nad e-valimistest mõtlevad, ma, ma residentsuse kohta ei tea.

Poliitiline vastus on, et me veel peame kohtuma ja selgitama.

Jah, pean isegi tunnistama, et ei ole veel saanud nagu rääkida minis, uute ministritega sellest teemast,

jah. Et, et täna on lihtsalt neile ajakava olnud vastu, et digi, digiteemad ei ole prioriteeti jõudnud ja siis teeme kõik.

Ei, vot siin ma nüüd parandan, digiteemad on prioriteetiline sees, IKT-l on ette isegi omaette arenguprogramm, omaette finantseeringuga, Aga just, et kui palju sellest nagu võiks olla e-residentsus ja nii edasi, et seda me ei ole nüüd suutnud kokku leppida veel, et see on veel. Aga kui palju see.

Aga kui palju ta täna üldse veel sellist poliitilist tuge vajab? Küsimus, selles

suhtes, et enamus seadused, me saime nüüd pooleteist aastaga ära muudetud, neid oli umbes kuus-seitse, nüüd kaks-kolm suuremat seadusandusmuudatust on meil ees, aga need jõuavad järk-järgult. Aga pigem on nüüd see otsustuskoht, et kas me nüüd võtame ette ja investeerime või me jätame ta lihtsalt Nii nagu ta on ja las ta kasvab ja siis vaatame, kuidas ta sihukeselt rahulikust sada ettevõtet kuus kasvab, mis on sihukene tubli Eesti tulemus. Või me võtame ette ja me teeme mingid investeeringud ja riskid. Et, et see vajaks lihtsalt poliitilist otsust.

Ma päris ikka natuke ütlema, et noh, tuhat ettevõtet on nüüd loodud e-resentide poolt, on ju, kui me mõtleme, et Eestis on igakuiselt aktiivseid ettevõtteid, on umbes kuuskümmend tuhat, on ju. Siis tuhat on noh, noh, pea kaks protsenti, on ju, et nagu. Et ühe aastaga ei ole nagu, nagu halb arjastada, et umbes aasta tagasi nad hakkasid peamiselt ennast nagu looma üldse, on ju, ja veelgi, ma tahan toonitada, et me. Põhielement selle ettevõtte juures, et konto avamine, on ju, alles noh, tuleb, on ju. Et nüüd ongi meie jaoks kui investoritele küsimus, et noh, et, et kas kas minna või mitte minna, kas panna rohkem raha või mitte panna rohkem raha ja poliitiliselt on selles mõttes ikkagi sensitiivne, et inimene, ka eestlane tahab saada tulemust nagu kohe ja samas noh, ükski ettevõtja ei investeeri selle mõttega, et täna pane raha ja aasta pärast olgu nagu tagasi, on ju, kusjuures see raha, mis riik on pannud, see raha on juba tagasi ja isegi kasudega. Et küsimus on praegu rohkem, et kas me võtame nagu rohkem välja või mitte, on ju, et noh, kui riik on pannud siin kaheksasada tuhat, on ju, ja välja võtnud juba nagu üle kolme miljoni, on ju, et noh, noh, väikest numbrit. Aga mõtlengi, me jõuaksime kümne tuhande ettevõtteni, üks number nelikümmend kolm miljonit, nelikümmend kolm miljonit on juba niisugune number, millega siin saab hulga politseinikke ja piiri, piirivalvureid nagu... Riigiasse

saaks tasa või?

Jah, aga no vot, selliste asjadega on ju niimoodi, et me näeme, et kui, et kui riik hakkab, hakkab äri ajama või noh, sellistel turu, turualustel tegutsema, et noh, siis võib sellest igasugust huvitavaid asju saada. Tihtipeale mitte häid huvitavaid asju, et kas seda ei ole võimalik, seda projekti kuidagi erasektorisse anda, et kogu seda müügi ja riski ja kogu seda asja, mis riigile on olemuselt vastukarva, teeks keegi teine?

No vot, siin üks päris oluline nüanss on selle asja juures, et igasuguseid ju nii-öelda, kuidas ma ütlen, suvalisi identiteete on maailm täis. Noh, sul on Google'i kasutaja nimi, sul on Facebooki kasutaja nimi, annab sulle võimaluse nagu logida sisse igale poole ja nii edasi, on ju. Aga ta ei ole riiklik, ühesõnaga, sul on ikkagi nagu noh, teiste riikide teenustele, ma ei tea, kas või ütleme, nüüd Eidase raames sa saad hakata Portugalis ka altkirja andma või digialdkirja andma või, või teenuseid kasutama, no ikka sellega ei saa veel. Et, et ei ole nagu päris us

Aga kindlasti on see hea tähelepanek ses suhtes, et siin on nii palju äri erasektorile, mida nad saavad teha, mis teenuse ennast arendada ja pakkuda ja meil on. Igakuuliselt on traditsioonid, sihukesed erasektori round-time ümarlau üritused, kus me siis jagame neid kogemuseid, mida saab kõike teha, et me nagu julgustame tubli, ettevõtteid mõtlema sellel teemal, et isegi kui sinu, sinu ettevõtteid oleks seal tehnoloogiaga seotud. Siis me võime ikkagi leida viise, kuidas saavad läbi e-residentid enda käiajalid kasutada ja seal on päris palju potentsiaali, eriti kui arvestame, et meil tuleb neid järjest, järjest rohkem juurde.

Nojah, ja selles mõttes, kui me räägime sellest, et kas see, kas see projekt nüüd siis poliitiliselt noh, omab mingisugust kandeminda riigis ka tulevaste valitsuste puhul, et siis see, kui sul on oma mingi selline kodumaine tööstus, sel, kelle elu sõltub sellest, kas see projekt on elus või ei ole, siis sul on automaatselt ju ka mingi logi, lobigrupp nagu riigis, siis ütleb, et kuul See, seda küll ei saa ära kaotada, et,

et... Ei no võtame näited, on ju, noh, Šveits ja Luksemburgi ehitasid kogu oma riigi ümber panganduse, on ju, et nüüd ei olnud seda enne, et nad tegid seda alles pärast seda, kui nad võtsid selle oma riiklikusse eesmärgiks ja leid vastava toetava seadusloome, aga kokkuvõttes teevad nagu ettevõtted, Kaspar juba ütles, on ju, et noh, meie asi on ju luua nagu keskkonda, on ju, ja ja ettevõtted nagu peavad nagu panustama, aga ütleme, see on niisugune muna-kana efekt, et esiteks me võiks praeg teistpidi maksumaksjatena nagu kas me peaksime nagu noh, kas me julgeme riskida või ei julge riskida, on ju. Kui me täna pakuks neid, ütleme niimoodi, et sõna otseses mõttes seda tulumudelit, ütleme nii, et me loeme kokku, me suudame lugeda kokku, et palju erisandid raha toovad. Kui me ütleksime erasektorile, et davai, investeerige, et me anname talle osaluse sellest tulust, mida erisandid nagu genereerivad. Siis ma arvan, et see me, see rahastamisega ei oleks probleem, et ettevõtted paneksid hea meelega raha, kui ütleme Sester sõna otseses mõttes ütleks välja, härra Sester ütleb välja, et näete, nõus, et hetkel paneme müüki kakskümmend protsenti sellest osalusest või sellest potentsiaalist tulust, mida on vaja tekitada, on ju, ja kui see tulu tekib, on ju, et siis me noh, maksamegi nagu välja, et täiesti ametlikult. Et me teame, kui me tahaksime kasvada, kui me suudaksime seda nii-öelda matemaatikat teha, et kui palju siis nendele investeerijatele pärast seda raha kuulub, siis me saaksime selle raha täna erasektorist, me võiksime selle riski kõik anda erasektorina, me ei pea seda riski tegema nii-öelda ise maksumaksjatele.

Kas, Ruth, kas riigiseadused võimaldavad sellist skeemi teha või?

Ma kahtlustan, et ei võimalda, ilmselt ei võimalda, et riigieelarvet tehakse natukene teiste põhimõtete järgi, aga idee iseenesest ju on hea. Et kindlasti on võimalik leida nii-öelda sellele ideele mingisugune teine vorm, ehk analoog. See nõuab natukene mõtlemist ja mulle alati väga meeldivad sellised mõtted, tuleb lihtsalt mõelda rahulikult, et kuidas nad paigutada Eesti õigusruumi.

Jah, või no tegelikult palju lihtsamal viisil võiks anda kellelegi müügiga, mis siin, et noh, iga nagu signed up e-resident, eks ole, toob sulle sisse näiteks viiskümmend eurot. No signed up,

meil on, ei mõtlen, see on nagu noh, vaata, et siin me läheb ikka nagu mõtteviisid lahku, on ju.

Ei, no see oli vist minu pakkumine, see tundub nagu väga lihtne, et noh, kui keegi juba teeb läbi kogu selle jama, et ta läheb kuhugi kohale, täidab need avaldused, tehakse taustakontrollid, maksab selle, mis see sada eurot on, noh, ega ta päris niisama seda ka

No selle koha pealt on, ütleme nii, et kui me võtame näiteks sõidujagamise teenuste koha pealt näite või analoogi, on ju, siis see, et sa tood oma sõbra ka sõidujagajaks, on ju, see ei ole väärtus. Kui sinu sõbra sõidujagaja on teinud viiskümmend sõitu, Vaat see on väärtus ja sellest makstakse.

No jaa, siis sa lihtsalt tahad noh, tõsta seda selle seltskonda kvaliteeti kuidagi.

Just, et nagu siin on sama lugu, et me peaksime leidma sellise motivatsiooni. Aga ma ei tea, saate lõpetuseks nagu mul paar mõtet, mis ma tahtsin ikka küsida veel või rääkida kas või omalt poolt, oli ikkagi see, et täna meil on nüüd orgaaniline kasv ja see on, ma ei tea, Kaspar Kommenteerija, kuskil kakssada, kakssada viiskümmend me saame nädalas, eks? Täpselt nii. Et aga kui me tahame nagu minna siin ikkagi nagu numbritena sada tuhat või miljon, on ju, siis see number tuleks saada ikkagi nagu oluliselt suuremaks, et noh, et ütleme ikkagi üks, see on viis, kümme korda suuremaks. Mis tähendab seda, et me peame leidma mingi konksu või mingi nagu lisandväärtuse, mis on mingi probleemi, mida me ära lahendame, mis nagu, nagu paneb nagu, nagu seda samaprogrammi nagu rohkem, rohkem tahtma, on ju. Okei, Brexit pole veel praegu päriselt juhtunud, ta võib juhtuda, võib mitte juhtuda, on ju, ja kui ta juhtub, siis see kindlasti meie programmil on hea, on ju. Aga Kaspar, sa nagu praegu nagu, nagu näed täna veel nagu selliseid suuremaid elemente, mida võiks nagu, noh kust võiks tulla selline murrang. Et hakkaks olema nagu noh, mitte kakssada, vaid ütleme, nelisada või kuussada nagu nädalas.

Et kui me vaatame e-residentsust kui niisugust uut digitaalset riiki, siis tegelikult noh, me räägime täna võib-olla ainult üks teenus seal olemas, ettevõtluskeskkond riigis, tegelikult saaks ju riigi ümber ehitada kogu riigi, saab ehitada. Health care nagu meditsiini, selle kättesaadavuse, saab ehitada siis rände, et kuidas ma liigun. Kergemani, kui ma olen e-resident ja see on neid tegelikult, ärivõimalusi on palju mitmeid veel, mida arutleda, et noh. Tänane fookus on meil jäänud ettevõtluskeskkonnas ja seal me näeme otses kõige kiiremat tulu. Aga võib-olla räägime rändepoliitikast ja sellest, kuidas, kuidas ja mida see saaks aidata esimese samal. Ma

juhan ütlen sisse selle, mulle, mulle endale meeldis, meil juhtus üks lahe eksitus. The Guardioni artikkel tõlgiti valesti. Ja, ja see on nagu sõna, tasemel sõnaga residentsus või?

Jah, lihtsalt e-kaotati ära.

Ja selle peale meil toimus tohutu piik, sellepärast et nagu araabia keeles, araabia keelsed lugejad arvasid, et et Euroopa Liit ongi hakanud, üks Euroopa Liidu riik on hakanud pakkuma nagu kõsilastest, on ju.

Saja Euroast, Euroopa Liitu.

Jah, ja selle peale me loomulikult saime aru, et siin läks midagi valesti, on ju, et et siin on mingi tõlke viga toonud, kusjuures see on meie, see on meie tõlkivad ka, ta oligi, nagu The Gardeni artiklit oli valesti tõlgitud, on ju. Aga mis see nagu meile näitas, on ikkagi see, et inimestel nagu, nagu see noh, see rände teema on ikkagi nagu oluline, on ju, ja kui eriti nüüd sa suudaks aidata nagu sellist juhitud või tarka rännet, sellist kvaliteetset rännet, on ju. Et oleks nagu suurem väärtus, ma ei tea, Ruth, kommenteeri sina, et kui inimese eluloa avalduse juures oleks ka olemas tema nagu, ma ei tea, ta on, on kirjas, et ta on kuus kuud juba Euroopa Liidus tegutsenud, et tal on siin ettevõte, see ettevõte on sellist käivet juba omandanud, kas sellisel inimesel oleks nagu suurem tõenäosus saada elamisluba võ

No tervemõistuslikult kindlasti, et kuigi iga Euroopa Liidu liikmesriik otsustab ise oma rändepoliitika, siis mille taha asi tavaliselt jääb, ongi taustakontroll. Nagu alustasime, me ei tea sellest inimesest midagi. Kui me teame sellest inimesest midagi, et ta on aus, ausalt toimetanud, aus ettevõtja, Et tal on e-residendina juba üks taustakontroll tehtud, ta on meil pildil, siis tõenäosus elamisluba saada on kindlasti oluliselt suurem, sest puuduvad keeldumise alused. Muidugi kontrollitakse ta üle, aga sobib.

Selge, meie saateaeg on läbi ja aitäh kõigile, loodan, et me kohtume e-residentsuse kolmandal sünnipäeval, Restartiga kohtute nädala aja pärast, kuulmiseni!