AI_pealkiri: Ahti Heinla ja Allan Martinson Starship Technologiesi pakirobotitest, turust ja globaalsest laienemisest

Tere ilusat loobuma pärastlõunat kõigile Restartisaate kuulajatele ja meil on täna külas üks firma, kes minu meelest ei olegi varem Restartis käinud, väga vähed olid juba Eestis, mulle tundub, eriti, kes on jõudnud nii kaugele ja ei ole meie saatesse sattunud, selleks viimaks on Starship Technologies ja Starshipi kaasasutaja ja tegevjuht, Ahti Heinla on meil stuudios, tere.

Tere, tere.

Ja temaga koos ka Starshipi ärijuht Allan Martinson, tere sule ka. Tervist, tervist. Ja saatejuhid täna, Henrik Roonemaa, Taavi Kotk ka, nagu tavaliselt ikka.

Tervist, tervist.

Tervist, tervist, kust me peale hakkame? Äkki peaks ära seletama, seletage ära, seda ära, mis asi see Starshipi ärijuht siis on, mida te teete?

Starship teeb, teeb ja opereerib roboteid, mis tegelevad pakiveoga või inimestele, kulleriteenuste osutamisega. Et kõikvõimalikud asjad, kaasa arvatud kaubad, kaasa arvatud toidukaubad ja toit, mis inimestele koju või kontoritesse liigub. Seda kõike võiks tegelikult kohale toimetada robot ja, ja kui kuskil ulmefilmidest kõik on harjunud sellega, et kui lendavad autod ja nii edasi, nii edasi, siis keegi ei, miskipärast ei arva. Ulmefilmidest tavaliselt ei ole selliseid tegelasi, et nende ukse aja koputab keegi nokamütsiga, siis kulleripoiss, eks ole. Et, et kõik, kõik saavad aru, et see kõik kuidagi toimub robotitega tulevikus, sest me, meil kaks ja pool aastat tagasi tuli. arusaam, et see kõik tegelikult võiks olla reaalsus juba täna, mitte kahekümne aasta pärast ja kui meil see mõte tuli, siis hakkasime tegema.

Aga see, teeme kohe selgeks, see ei ole mitte lendav robot, see ei ole mingi droon, vaid see on mööda maad sõitev robot?

See on mööda maad sõitev robot, kuigi oleks võinud olla ka lendav, et me leidsime lihtsalt, et mööda maad on, on, on parem. Parem, lihtsam, odavam, kiirem, turvalisem.

Noh, mõned inimesed on näinud, eks ole, et te vurate need ka Tallinnas, eriti Mustamäe piirkonnas ju ringi, tänavalt selline, mis ta on, Kuuerattaga kast vist või?

See on Kuuerattaga jah, Kuuerattaga veokaab.

See oli see keskmise soera, küll ta on Labradori suurune, ma ütleks.

Jah, jah, aga ma mõtlengi, et sellel kastil on tegelikult minevik, et mina olen Ahti tegemisi jälginud väga pikka aega, on ju, ja siis, kui te võtsite osa sellest NASA konkursist, see oli vist marsikulgur.

Põhimõtteliselt küll jah, see, see oli, see oli NASA robootika võistlus, kus nad siis panid välja poolteist miljonit dollarit auhinnaks. Tiimile, kes ehitab kõige parema roboti, mis muudel planeetidel, kuskil kuul või, või, või okei, kuul ei ole planeete. Aga Marsil ja niisugustes kohtades võiksid kivimeid koguda, et, et noh, seni on olnud kogu aeg. Kogu aeg, NASA-l on olnud see, et on nagu saadamine inimese kuskile kuu peale, siis saab mõni kivikese, saab, saab, saab tagasi, aga et äkki saadakse roboti, on nagu lihtsam, odavam.

Aga sul ju rahaprobleem ei ole, see ka samas, selle pooleteist milline pärale peale ei läinud nagu?

Ei noh, põhimõtteliselt mitte, eks ole, kuigi, kuigi nagu ega mina üksi ka seda ei teinud ja nagu motiveerimisvahendina inimestele raha ikkagi toimib, ausalt öeldes suhteliselt hästi, aga, aga noh, meil oli veel see nagu nõks selle asja juures, et, et, et NASAl on USA kongressi poolt selline nagu seaduslik piirang, et nad ei tohi auhinnaraha igasugustele võistlustele anda välismaalastele, ehk siis auhinnaraha selle algusest peale teada saavad ainult ameeriklased. Sellest hoolimata sellel, sellel, sellel võistlusel oli, oli üks meie käisime, oli seal kümmekond osalejad, millest kolm olid välismaalased ja kolmest välismaalasest kaks jõudsid nii-öelda mitteametlikku esikolvikusse. Et, et ikkagi välismaalased, kuigi, kuigi nad teadsid, et nad vaha ei saa, tulid ikkagi sportlikust huvist, entusiasmist, tulid. Mis

kohad ees olid?

Seal tegelikult kohti nii-öelda ametlikult ei jagatud, me, me ei võitnud seda, eks me ei, ei teinud seda ülesannet ära, see ülesanne tehti esimest korda ära, ära sel aastal või eilmisel aastal. Mingi neljas, neljas aasta vist, kui, kui nad seda organiseerisid, siis tehti lõpuks ülesanne ära. Et meie ei olnud nende hulgast, kes tegid ära ja me ei olnud ka need, kes tegid sellel aastal kõige paremini ära. Aga niisuguse jah, mitteametlikult võib-olla niisuguse kolmanda koha nagu.

Aga see kulgur nagu jäi üle veel lihtsalt, jah?

Meid siin tegelikult neli tükki, aga, aga see, see põlvnemine ei ole seal otsene või ei ole niimoodi, et see ei ole tegelikult niimoodi, et seesama. Sama robot, millega, mille me ehitasime siis selle NASA võistluse jaoks, et seesama robot nüüd siin Mustamäel, Wolti klientidele. Okei, aga ma

ütlengi, et iseenesest nagu kogemus tuli kätte, nüüd sealt edasi, kuidas jõuab nüüd, sellest mõttest jõuame sellesse olukorda, kus täna Starship on, on ju, tõstnud uue raundi raha, korralikud kliendid, tohutu testimine, kuidas, kuidas, kuidas sa sinna jõudsid?

No selle, need kahe asja vahel on ikkagi tohutu, tohutu hulk tööd ja, ja, ja tohutu hulk inimesi, mitte, mitte ainult mina ja, ja, ja, ja kindlasti ka. Ka olulisena siinkohal on see, et siin on Allan Martinson ka siin, siin, siin stuudios ilma kelleta võib-olla see asi ei oleks niimoodi läinud.

Aga sina läksid hiljem sinna, sa oled, sa olid päris alguses seal.

See on niisugune huvitav story, et tegelikult vist umbes teisel päeval pärast seda, kui Ahti ja Jaanus Freeh olid Londonis selle ideega välja tulnud, siis Ahti saatis mulle meili ja kirjeldas seda kahe sõnaga ja minu esimene meil teda oli see, et see on täiesti loll idee, et see idee ise ei lenda Eestisse eriti, et Eestis ei ole üldse inimesi ega robootikakooli või koolkonda. Ja noh, sellele vaatamata ma hakkasin talle natuke nõu andma sellele projektile, kuna aega natuke oli üle ja siis Imes mind nii endasse, et ma panin muud asjad maha ja siis kuskil seitse kuud hiljem tulin oma kohvritega siis kontorisse ja sinna läin, et.

Vot, selles mõttes ma just tahtsingi, sa vastasid juba mu küsimuse ära väga nutika inimesena, enne kui see tuli, et. Mina arvasin ka, ma ei olnud ju ainus, ma arvan, terve maailm arvas, et see on erakordselt loll idee või et noh, et äkki see on nali või et, aga. Mis hetkel sa, või miks sa meelt muutsid?

Seal oli mitu komponenti, et noh, kõigepealt millest me alustasime, noh, nii-öelda äripoolelt ja kus ma siis sellele projektile ka alguse mõlale panin, oli analüüs, et kas sellel asjal on turgu ja sellel asjal on tohutult turgu. Et tegelikult on tegemist kõige suurema, ilmselt kõige suurema maailmas tehnoloogias, siiamaani puutumata tööstusharuga. Et kui võtta ainuüksi Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid kokku, siis see on umbes sada miljardit aastas transaktsiooni, ehk siis noh, mingit akti, mida käigus keegi viib ühe ühiku kaupa, on ta siis mitu poekotti või üks kast või midagi, ühesõnaga kellegi koju. Ja see, kui korrutada läbi noh, mingisuguse kuluga, selle peale teeme, näiteks üks tund inimese aega ja nii edasi, on suurem kui telekomi turg, nüüd kui me räägime ainuüksi Euroopa Liidust ja Ameerikast, on suurem kui globaalne telekomi turg. Ja noh, see on ülimalt suur turg, me siiamaani viime kaupu kohale, kasutades selleks sel juhul noh, mingi kahe- või viietonniseid autosid ja noh, selleks, et viia noh, ma ei tea, sada grammi või kaks kilo nagu mingit asja kuskile kohale, ei ole mõtet kasutada kahetonnist või viietonnist aparaati. See on lihtsalt ülimalt suur raiskamine ja umbes üks tund päevas keskmise pere kohta läheb maailmas sinna ressurssi. Ja see oli nagu niisugune esimene asi ja teine asi on loomulikult nagu visioon olemas, on teine küsimus, et kas on ka niisuguse ärategemise võime. Ja see tiim, mis siis tuli osaliselt samast Nasa konkursist ja osaliselt siis Skype'i taustaga ja see nii-öelda inseneride tiim, mida Ahti kokku pani, see oli noh, minu nähtutest küll vist üks maailma parimaid tiime, kellega ma olen lähedalt töötanud. Ja noh, see tekitas nagu kindlustunde, et jah, seda saab ära teha. Nii et need asjad kokku pannes viisidki selleni.

Kuidas naljakas on see, et mina töötasin siis juba ministeeriumis ja sel hetkel oli droonide haip, lendavate droonide haip. Ja me olime just vaadanud seda, et noh, samamoodi teemaks, et noh, kuidas reguleerida ja kus nad tohivad lennata, et kas need neli või kaheksa saeketast veel mänguväljaku ikkagi tohivad minna või ei tohi, on ju. Nad ju kukuvad alla, elekter saab, noh, haku saab tühjaks, on ju, okei, kuhu me nad lendame, paneme, paneme bussirajale, et siis kui kukuvad, siis kukuvad vähemalt bussikatusele. Ups, meil on lahtised bussid, on ju, no vaata, need meil on turistibussid, on ju, ühesõnaga tundus nagu, et, et nendega on niivõrd palju jama, et noh, et kui ma kuulsin sellest ideest, et noh, et, et ala, paneme mööda kõnniteed midagi liikuma, see tundus nagu niivõrd nagu elementaarne ja niivõrd mõistlik, pluss ka see, et sa saad oluliselt raskemaid pakke tegel Ja see tundus täiesti nagu, nagu, nagu lihtne ja siis tuli mulle esimene pauk, kus Allan ütles, et tore küll, aga tuleb välja, et mööda kõnniteed ei tohi robot ise sõita. Ühesõnaga, et meil ongi nagu üle maailma niisugune seadus, et, et, et robotid mööda kõnniteed sõita ei tohi.

No kas ta nüüd üle maailma on, sest kõik liiklussealised maailmas on üldjuhul riikide ja osariikide Ameerika puhul näiteks kompetentsis. Ja need sealsed on hästi erinevad, et see on noh, niisugune viie, viie, viiskümmend halli varjundit võib öelda, et kõik seal vahepeal on olemas. On riike, kus me oleme täiesti legaalsed, on riike, kus me nagu seadust täht-tähest lugedes ei ole legaalsed ja kui veel sinna vahepeal varjundeid. Ja mida me oleme kogenud nüüd selle noh, poolteist saastatuna lobitööd teinud ja oleme rääkinud erinevate riikidega, on tegel Kui on vähegi võimalik tõlgendada seadust meie kasuks, on seda üldjuhul tehtud, me ei ole kuskil näinud ühtegi riigivõimu, linnavõimu ega muud, ega poliitikud, kes nagu oleks jalga või kätt või midagi muud ette pannud. Ja pigem on see olnud ülimalt positiivne, meil on kohtumisi kõikvõimalike riikide väga kõrgete võimuesindajatega, presidentide, transpordiministrite ja kõige muuga. Ja oleme ka näinud siis valmisolekut vahel painutada olemas regulatsioone ja vahetevahel vastu võtta uusi regulatsioone, et saaks alustada algusest pilootidega ja siis ka üldse seda, ära seadustada. Et noh, hetkel need piloodid käivad kuskil kaheksa, üheksas linnas üle maailma. Ameerikas, Saksamaal, Inglismaal, Eestis, Šveitsis ja need on üldjuhul siis tehtud mingite ajutiste kokkulepete või see otsustade põhjal. Ja lisaks on siis paralleelselt käimas seadusandlikud initsiatiivid, ehk siis väljatöötada seadus, mis neid kõnid ja roboteid seadustavad. Ma arvan, et see on tarvilik, me arvame, et päeva lõpuks on neid roboteid rohkem kui autosid, see lihtsalt, kui võtta kokku, palju neid vaja võiks minna, siis see on umbes selline suurusjärk, ja oleks tark, et noh, nende liikumine oleks ära kuidagi reguleeritud, näiteks ka tänavaületused.

Aga Eestis on legaalne või ei ole?

Eestis on niisugune vahepealne, Eesti on selles mõttes tore riik, et no mis ei ole otseselt keelatud, on lubatud ja noh, siin on väga erinevaid hinnanguid asjale antud, aga me sõidame ja meie võimalused on okeid olnud.

Trahvi pole saanud.

Trahvi pole saanud, noh, loomulikult me kasutame kõiki turvalisuse elemente, inimene käib sellega kaasas ja me noh, põhimõtteliselt on tegemist nagu järelpeateva kohvriga mingis mõttes, võib ju argumenteerida, et inimene käib sellega kohus, et noh, kohver on lubatud, miks siis see ei ole. Aga põhimõtteliselt me siin heas koostöös ka veel Taavi, senise tööandjaga on, oleme ka noh, neid nii harinud kui ka loodetavasti, sealt tuleb siis ühel päeval ka regulatsioon välja, mis läbi, läbi Riigikogu kuidagi jõuab seaduseks. Kuigi, aga ma arvan, et nii-öelda maailma esimese püsiva seaduse hääletab juba siin varsti ära, kui seaduse, sea, saate eetrisse mineku ajaks loodetavasti ka üks Ameerika osariik, nii et Pöidab peos.

Kas see robot nagu meeldib inimestele, on ju, ta on nagu, ta on nagu nunnu?

Jah, absoluutselt, ta, ta meeldib ja see oli ka tegelikult algusest peale üks selline eesmärk, et kui inimesed mõtlevad niisugust asjast nagu robot, siis tavaliselt, kui inimene on näinud kuskilt mingit robotit, siis see on selline, see on näiteks kas need. Need, mingid militaarrobot või midagi, mingisugune see noh, kõik need kõndivad koerad, mis võtavad... See oli väga lõudne. Täpselt just, et me, me kindlasti saime aru, et kui me tahame teha robotit, mis viib inimestele pakke või toitu koju, siis see ei tohi välja näha selline, et ta peab välja nägema. Hea, mis, mis täpselt on hea, seda me tol hetkel ei teadnud. Aga me saime aru sellesse, selle asja visuaalsesse disaini ja sellesse, kuidas ta kõnniteel käitub ja inimestega suhtestub. Kas ta tervitab inimesi näiteks ja nii edasi, sellistesse asjadesse tuleb nagu investeerida, et see on üks, üks, üks oluline, oluline, väga oluline osa. Kogu meie toote siis arendusest või, või concept'i sellisest arengust.

Jaapanis on tehtud uuringuid ja kõik need robotid, ükskõik millest sa vaatad, omavad suuri selliseid hirvesilmi, sest on kuidagi just nende nii-öelda avatud silmade või suurte silmade kaudu on leitud, et, et see nagu tekitab selle, murab selle esimese jää, mis sul on nii-öelda selle teise intelligendiga, intelligentsiga suhtlemisel, et, et Starshipil ei ole suuri silmi.

Tal on üks suur silm võib-olla või noh, niisugune noh, see must osa tema ekraanist, aga ta kindlasti tekitab positiivset emotsiooni valdav hulgal inimestel, me ei ole ühtegi inimest ainult, kes on ütleb, see on kole või...

Ta hakkab vist noh, ütleme piisavalt aeglane ja piisavalt väike selle jaoks, et isegi suurema tahtmise korral ta nagu eriti palju jama ei saaks kõnitööri korda saata või ei saaks.

Jah, ja see on täiesti selgelt taotluslik ja, ja üks, üks, üks põhiline asi, mille poolest siis me oleme turvalised ja, ja, ja opereerimise tegemas kommertsiaalseid vedusid juba praegu siis, et erinevalt siis droonidest, mis lendavad. Mis nagu ei ole kui märtsiaalsest kasutuslik lubatud, mitte kuskil maailmas. Ja, ja, ja erinevalt näiteks isesõitvatest autodest, mis ka nagu. Ju on põhimõtteliselt ju kümneid tuhandeid kilomeetreid või miljoneid kilomeetreid on, on, on, on, on sõitnud, aga nagu. Miskipärast nagu tootena kui sellisena ikkagi veel nagu veel, nagu valmis ei ole. Ja, ja, ja see on hästi suurel määral, on need põhjused kõik seotud turvalisusega. No täpselt need samad küsimused, mis siis, kui see kukub kellegile pähe, mis siis, kui ja nii edasi ja nii edasi. Ja, ja noh, noh kui vaadata näiteks lennunduse arengus nagu, kui palju on investeeritud noh, raha, kogemustööd. Sellesse, et lennukid oleksid turvalised, siis on nagu sada aastat aega võtnud, et noh, muidugi on saavutatud ka tulemusi, et lennutransport on noh, turvalisem kui autotransport, eks ole. Aga, aga, aga nagu ikkagi see on, see on tohutult energiat võtnud ja, ja, ja meil on siis selline. Lähenemine või selline lahendus, et meil on, meil on, meil on ta algusest peale iseeneslikult turvalik, turvaline, sellepärast, et ta on kerge ja alaklane.

Nii, tagasi eetris ja täna räägime siis Restardi saates Starshipist. Tuleme nüüd selle juurde, et räägime tootest, ehk siis me rääkisime eelmine plokk selles, et ta on nunnu, ta näeb hea välja, ta on turvaline, aga see ikkagi ei sünni niisama, et, et Eestis me räägime liiga vähe tootearendusest, et, et mis need põhimõõdud on tal?

Mõõud on niisugune see, see... pakiruum on, see on umbes nelikümmend senti korda kolmkümmend senti korda kolmkümmend senti ja umbes, selles mõttes, et see on ka eri mudelitel natukene niimoodi erinev olnud, kuigi ta pole suurel määral, pole, pole muutunud. Ja, ja need mõõdud olid üks selliseid tegelikult pisikene aspekt kogu sellest tootearendusest, mis on tulnud suhteliselt põhjalikult läbi, läbi mõelda ja, ja, ja ikkagi ka pärast seda põhjalikku läbimõtlemist nagu on, on, on, on, on, on selge, et, et, et eks me peame kindlasti ikkagi tegema mitme erineva, erineva mõ

Ühesõnaga, et tegelikult maailm vajab väikse pakki veorobotit, keskmise pakki veorobotit ja suure pakki veorobotit?

Midagi sinnapoole, noh, kõige, kõige lihtsam või selgem asi selle juures on see, et, et kui me tahame Ameerikas pitsavedu korraldada, mis on meeletu suure äri, väga, väga, väga suur eri, on Ameerikas pitsavedu, siis Ameerika suur pitsa ei mahu sisse ja kõik. Aga samas, kui, kui kõik robotid teha, teha nii suured, et Ameerika suur pitsa sisse mahuks, siis jälle mõnedel kitsamatel künniteedel see robot ei mahuks ära jälle, et, et siis lõpuks on ikkagi vaja mitut erinevat suurust, Kuigi peab ütlema, et, et lõpuks meil oli ikkagi selline saalomonlik otsus, et sai üks, üks. Suurus valitud ja nagu selge see, et, et suure enamiku kliente see katab ära, aga mingid kliendid ikkagi jäävad selle tõttu. Selle tõttu katma, katmata, kuid teine aspekt selles on see, et, et. Iga start-upi arengus ikkagi nagu on oluline see, et start-up peab igal, igal ajahetkel tõestama midagi nagu. Tõestama omasuutlikkust ja, ja tegelikult see suurus on selline asi, mis ei vaja selles mõttes tõestamist, et kui. Kui me oleme ühe suurusega roboti teinud, siis tegelikult mitte mingi, mitte keegi maailmas ei kahtle, et me oleme võimelised tegema teise roboti, mis on natukene erineva suurusega. See ei ole mitte mingisugune koht, millest keegi ootaks meilt tõestust. Küll aga oodatakse meilt tõestust selles suhtes, et kas te suudate teha seda piisavalt turvalise, kas te suudate seda ikkagi ise automaatselt sõitma panna ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Ehk siis me selgelt otsustasime, et me selle suuruse küsimusele noh, mingist hetkest lõime selle suuruse lihtsalt lukku ja lihtsalt enam ei keskendunud sellele, keskendusime muudele asjadele ja suuruse võtame uuesti päevakorda sisuliselt siis, kui me need ülejäänud küsimused oleme, oleme t

Allan, sa eelmises plokis rääkisid turu suurusest ja rääkisid sellest, et kokkuvõttes selle turumaht on rohkem kui Telekomi turumaht. Aga nüüd, kui sealt hakkad allapoole tulema, sul on ikkagi teatavad ju piirid ees, on ju, noh, me räägime täna siin, et noh, kõnniteed, on ju, samas kui näiteks, ma ei tea, New Yorgi ümbruses olevates väikelinnades kõnniteid on väga vähestes kohtades, et on pigem nii-öelda väikesed teed, kus autod sõidavad, omamata üldse nagu kõnnitee osa, on ju, et kuidas see matemaatika nagu edasi käis, et, et kuidas sa jõuad nagu sellest suurest numbrist tegelikult selleni, et just sellist toodet on vaja, selliste omadustega?

Kõigepealt, kui räägime sellest pakiruumi mõõdust, siis noh, see on tõesti nagu saalomalik otsus, aga see on saalomalik otsus, mis võimaldab vedada hinnanguliselt umbes seitsekümmend kuni kaheksakümmend protsenti seda, mida vedada on vaja. Sinna mahub sisse umbes kaks või kolm sellist tavalist poekotti, mis on umbes ühe pere, neljakümne pere päevane tarbimismaht, Sinna mahub enamik nüüd siis ajakseid pakke, enamik pitsasid, kui välja arvata, on Ameerika pitsat, enamik sellist tavalist koju toimetatavat toitu, et seitsekümmend, kaheksakümmend protsenti võime ära. Ja see, samas see suurus on, ta on piisavalt kitsas, et enamikel kõnidatel ära mahtuda, ta on piisavalt lühike, et suudaks pöörata kohapeal ringi, ta on piisavalt madal, et ta ümberkokkudes ei, ei kukuks lapsele peale näiteks või ümber ei läheks nii kergesti. Ja see on noh, see suuruse koha pealt, nüüd mis kõnniteedesse puutub, siis võib-olla Ahti, sa räägid sellest andmekogumisest, mis me tegime, kõnniteede olukorra kohta, et see on päris

huvitav? Jah, ja siin, kui, kui ma ütlesin, et siis see tabati suurus on üks niisugune pisikene Aga siiski väga oluline otsus, mille, mille, mille jaoks tuli kõvasti vaeva näha, siis noh, täpselt samamoodi on tulnud väga palju vaeva näha kõikvõimalike teiste nii-öelda pisikeste detailidega siin kogu asja juures. Ja üks nendest on tõesti see, et kas Ameerikas on kõnitäid? Ja, ja me tegime sellele sellise lahenduse, et, et, et meil oli niisuguse crowdsourcing'u teel, tegime, tegime sisuliselt tarkvara, mis, mis Amazon Mechanical Turkis küsis inimestelt, et Et nüüd siin on nüüd sul, sul Google StreetView pilt ja, ja ütle nüüd ära, et kas siin on kõnnitee või ei ole. Ja, ja me kogusime miljon andmepunkti sellise asjaga. Ja, ja selle alusel saab, saame väga täpselt öelda seda näiteks, et millises Ameerika äärelinnas on kõnniteid, millises ei ole ja, ja ja see pilt paistab seal selline, et on äärelikult polariseerunud, et mõnedes kohtades üldse ei ole ja teistes kohtades on just nimelt hästi palju. Ja nendes, nendes äärelinnades umbes pooltes tegelikult on hästi palju. Kuigi ka ameeriklased ise ütlevad, aga siin ei ole ju kõnideid, siis me saame andmetega neile ju näidata, et teate, tegelikult exit'id pooletes kohtades on. Et okei, me saame sellest Ameerika turust sel juhul poole ja mitte kõik, aga noh, nagu öeldakse, see on ka raha ju.

Aga lähme nüüd numbritesse, et okei, kogumahus, kui me vaatame üldse nagu selle nii-öelda majandusharu, jah, noh, suurem kui telekomme, eks. Reaalses elus noh, juba mainiti seda, et, et noh, et Eesti väga vist ei tööta, siiski, et ma ei ole siin munakivi teed ja, ja issand jumal, mis nüüd siin toimub, on ju, aga kõige rohkem ütleme, et me, eestlased, ei olegi seda koju tellimise harjumust niivõrd väga, on ju. Aga noh, mida me ei tea, Ameerikas on tegelikult hoopis teine pilt ja ameeriklased väga palju tellivad ju kaupa just nagu nii-öelda e-kalonid pidi. Ehk siis, mida need nagu numbrid nagu, ühesõnaga, mis on need numbrid, millega täna nagu enda jaoks nagu opereerite või nagu aluseks võtate, kui nii-öelda ärimudelina, et noh, et mis on see turuosa või, või turumaht, mida, mida, mida praegu Starship nagu siiab?

Me kontsentreerume kolmele põhilisele tööstusharule või kliendigrupile, et üks on pakivedu, ehk siis firmad, mis tegelevad postiteenusega ja kullerteenusega, teiseks toidukohale veofirmad, mis on üsna kiiresti kasvav tööstusharu, sellepärast. Et üldjuhul läänemaailmas, arenenud läänemaailmas inimesed aina vähem teevad ise süüa ja ka restoranide kasv on praktiliselt peatunud, et kõige kasvavam segment on justkui koju, kohalevedu või koju või siis tööle. Ja kolmas on noh, nii-öelda eesti keeles... Ma ei teagi juures, on e-grocerys või on, onlain siis toidukaubamajad või, või noh, onlain, e-Selver on hea näide. Et ja mis on ka võib-olla kõige väiksem veel esialgu, ütleme kõige levinum turg on Inglismaal vist umbes viis protsenti kogu sellest nii-öelda jaekaubanduse mahust või, või ütleme, igapäevasest jaekaubandusest tuleb onlainis, mujal maailmas on kuskil ühe protsendi juures, aga ta kasvab hästi kiiresti. Ja need kolm segmenti kõik kokku on noh, hästi huvitavad, see jätkub meile veel nii paljudes aastateks tööd, isegi siis, kui me saavutame sealt üsna väikse turuose. Et me nagu väga, et me ei, praegu ei muretse, kas me teeme miljard või teeme viis miljardit kohalevedu siin aastate pärast, et ütleme, et jõuame miljonini, siis me jõuame rääkida, et.

Aga siin ongi nüüd küsimus on ju, te saite just suure investeeringu, no muidugi robootika valdkonnas vist kuusteist miljonit ei ole väga suur investeering, et sul on juba nii-öelda tootmismahud selleks, et sa mu nii-öelda fliidi või selle nii-öelda nagu masinapariki üles ehitada, et need on juba päris suured.

Absoluutselt, see on, see on täiesti õigus, kui me, kui me ka suhteliselt Starshipi arengvalgusjärgus rääkisime mitmete tuntud robootikaettevõtetega nagu Rethink Robotics ja, ja, ja, ja mõned muud, siis üldiselt kõik ütlesid meile seda, et noh, robootika valdkonnas selle jaoks, et toode valmis teha, on sul ikkagi kakskümmend viis miljonit umbes vaja. Et, et see on täiesti tõsi ja, ja, ja see sisuliselt tähendab see seda, et on, ongi tohutu hunnik asju, mis tuleb läbi mõelda ja, ja Korralikult eelistatavalt andmepõhiselt otsustada ja, ja teha, et see toote ehitamise mõttes on see palju, palju keerulisem, kui ehitada näiteks ühte äppi.

Siin on nüüd üks huvitav nüanss, teie investor on Daimler? Ja seetõttu nagu noh, ütleme autotootja, ehk siis siin tekib nagu küsimus, et me siin mõnisaade tagasi, me rääkisime Taxifyga ja seal oli ka teemaks, et et just sellistesse nii-öelda seda tüüpi äridesse nagu Uber ja Taxify täna nagu väga teravalt vaatavad ka autotootjad, sellepärast et kui olemuslikult nii-öelda ostetud autode arv peaks nagu nii-öelda tänavapildis vähenema, siis on oluline, et kelle masinad nii-öelda sõitma jäävad, on ju, et kelle masinaid siis jäädakse ostma ja ühesõnaga, kelle masinaid on siis need, need kasvõi Isesõitvad autod või mis iganes, on ju, et mis motivatsioon siin täna on Taimneril olla nagu, nagu selles valdkonnas nii-öelda, kuidas ma ütlen üks. Hoida kätt kogu aeg, pulsil, olla ise nagu, nagu nii-öelda sellele innovatsioonile hästi lähedal, mis tema motivatsioon?

Noh, autotootjad kõik üldiselt saavad aru sellest, et ka nende ärju on muutumas aja jooksul. Ja, ja, ja isesõitvate autode tulekuga ja, ja, ja muude, muude arengutega kõik tunnevad, et nende jalgealune tegelikult kõigub. Et inimesed tulevikus teevad oma otsuseid teistmoodi ja, ja, ja võib-olla nende autodel sellisel kujul ei ole, ei ole tulevikus enam, enam, enam turgu. Ja, ja mitmed ettevõtted vaatavad selle poole, et, et. Et uute lahenduste taha tulla, selle asemel, et oma auto müüki katsuda, suurendada üks protsent aastas või, või, või, või midagi sellist.

Ma ütlen üheks ära ka, et Taimler on üks umbes kümmekonnast investorist, kes meie raundis osales, et ta on küll soorim, aga ta ei olnud ainus. Ja noh, mida Ahti ütles, tema motivatsiooni kohta, see on väga selge, et Daimler on ilmselt kõige innovatiivsem kaubikutootja maailmas, et ta plaanib järgmise viie aasta jaoks investeerida viissada nelikümmend miljonit eurot siis järgmise põlvkonna süsteemidesse, mis kannavad droone, kannavad roboteid, sõidavad ise ja nii edasi. Nii et noh, see selgelt on nende jaoks väga strateegiline suund, aga nad ei ole meie jaoks nagu strateegiline investor, ta on siiski finantsinvestor.

Jaa, Allan, sina oled teinud väga palju investeeringuid ise, aidanud erinevatele ettevõttele investeeringuid leida, arvestades seda, et Starship on enuinnu ja, ja minu meelest meediakajastus täiesti geniaalne, kogu aeg pildis, see pilt selle vanamehega, kes kohtub selle aparaadiga, noh, see on üks parema, ma arvan, see on aastafoto üldse, on ju, et vähemalt nagu mis meie meedias on olnud. Et kas see oli kõige lihtsam raha tõstmine, mis sa kunagi elus oled teinud?

Ei, kindlasti mitte. Aga mis

seda teeb keeruliseks?

Ta jällegi ei saa öelda, et kõige keerulisem oli, ta oli tüüpiline raha tõstmine selles mõttes, et sa pead tõestama ära mingisuguseid asju ja selle noh, protsess, kogu see protsess võib öelda, võttis aega umbes poolteist aastat, alates esimestest kohtumistest esimeste investoritega. Ja noh, alguses me võib-olla ei tõstnud otseselt, me ehitasime oma suhteid ja kui ma ütlen tagasi nagu sellele kogu ajale, me tegelikult rääkisime suhteliselt sama jutu kogu aeg. Et noh, väikeste võib-olla nüansierinevustega tegelikult see presentatsioon või see jutt oli suhteliselt sama. Ainult selle vahega, et selle pooleteise aasta jooksul paljusid asju, mida Enne rääkis, me kavatseme teha, teha või me arvame, et on nii, me hakkasime rääkima sellest minevikus, me tegime ära ja me teame, et see on nii. Ja see noh, liha luudele kasvatamine noh Me pigem noh, me olime ikka tugevasti üle, üle subscribe'itud, eks ole, et need noh, see on tavaline niisugune hea fundraisingu näide, et.

Oota, kui suur see round oli, see oli?

Kuusteist pool miljonit eurot.

Jah, kui ma tein ütles, et kakskümmend viis on vaja, et robot teha, et siis kübekond on puudumas enam-vähem.

No samas, sellegi ma arvan, et noh, olles siin Eestis ja olles üsna efektiivne, noh, mitte nagu võib-olla seal Ameerika Silicon Valley kulubaasi peal, siis see meie kuusteist ongi nagu Ameerika... See rääk teeb ära siis või?

Et selle raha nagu investeeringuplaan on see, et teha see toode siis kuidagi valmis või mis te, mis teie plaan? See on laias laastus küll, jah?

Ütleme, mis tähendab toode valmis, on väga lahtine küsimus, seal ei ole sellist noh, ühe hetke stardipauku, et nüüd on tehtud ja paneme nüüd, insenerid lähevad nüüd koju magama ja, et saab ainult toota, et ta on kindlasti suivuprotsess. Ja mis Starshipi puhul on võib-olla erinev teistest meie konkurentidest ja meil on konkurentid, meil on kokku kaheksa konkurenti, kes on teatanud, ehitavad kõnnitee roboteid. Siis on see, et me oleme ainsad, kes sõidavad täna ja sõidavad iga päev ja palju tänavatel ja tegelikult praktiliselt kõik, mida me oleme huvitavalt õppinud, on tekkinud selle sõitmise käigus. Ja noh, see, et me oleme nii-öelda sujuvalt, isegi siis, kui toode oli veel üsna nooruke, hakkasime kohe nagu reaalses keskkonnas sõitma. See on väga erinev lähenemine, et me, ükski meie konkurent ei ole seda teinud.

Aga ma ütlen, ma tuleks allus, alguse korra tagasi, et sinu esimene emotsioon, kui Ahti tuli sulle rääkima sellest ideest, oli see, et, et oi jumal, Eestis ikka ei saa ja meil ikka ei ole neid robootikategijaid ja nii edasi, on ju. No mis sa täna ütled, et kui me vaatame nagu suurt elektroonikamoodi Jaapanit, suurt robootikamoodi Hiinat, on ju, on meil see teadmine siis olemas või ei ole?

No kindlasti, esiteks Starship iseenesest on ka liidri või teenäitaja rollis olnud, ma arvan, Eestis võib teist arvestatavalt nüüd öelda, et meil on robootika koolkond tekkimas. Ja teiseks, mis on oluline, mida ma toona võib-olla ei adunud, on see, et vähemalt Starshipi saolise roboti puhul on tegemist eelkõige tarkvara, mitte riistvara ülesandage. Et noh, seal kindlasti on riistvara komponent väga tähtis, aga ta on selline, noh, ta, see robot on ehitatud komponentidest, mida võib põhimõtteliselt riiulilt osta. Et selle kokkupanek ja kokkuühendamine ja see kõik on loomulikult omaette teadus, aga seal ei ole nagu mingisuguseid üli, super, kalleid, välja töötatud noh, mingeid riistvaralikomponente, et pigemalt see vastupidi. Ja see-eest on ta tarkvaralisel poolel noh, ikkagi silmatorkavalt tugev tiim taga, kes on omal ajal ka väga palju Skype'i taga olnud. Ettevõttel on vist praeguse viieteistkümne ringis patendiavaldusi siis antud, millest suur hulk on tarkvaraga seotud, et tegemist on kindlalt väga tugeva tarkvaratiimiga, mis ehitab siis roboteid, kasutatakse oleks big data ja, ja kunstliku intellekti ja kõiki muid selliseid märksõnu.

Üks maade sellele asjale on ka veel see, et, et ma ütleks, et siin Eestis või väikeses riigis üldse väga ei saa minu meelest tootearenduses suhtuda asjasse niimoodi, et teeme ainult neid asju, mille kohta meil on niisugune. Hästi tugev kompetents olemas, kuna meil ei ole mitte üheski salas seda tugevat kompetentsi olemas, meil on lihtsalt nii vähe inimesi. Ja, ja tüüpiline mõtlemine noh, näiteks Silicon Valley's on, on hoopis teistsugune, see on sisuliselt niimoodi, et kui sa hakkad mingisugust asja tegema, siis seal, sinu jaoks on kriitiline või, või, või ilmselge valik on palgata need inimesed, kes on midagi väga sarnast varem juba teinud. Eestis seda valikut lihtsalt ei saa teha, enamikul juhtudel, et noh, muidu. Muidu me noh, muud nende eeskirjoonid põlevkülitehnoloogiat näiteks, eks ole. Et, et igasugustes muudes alades lihtsalt noh, meil ei ole seda nagu kompetentsi, aga küll, mis Eestis on olemas, on tugevad generalistid. Inimesed, kes, kes võivad kiiresti õppida ümber tegema mingisugust muud asja ja lihtsalt jagavad üldiselt siis inseneriteaduseid hästi. Ja niimoodi, niimoodi on üles ehitatud Skype näiteks, ei olnud meil mingisugust telekomiisjoni või mingis maailma tippteaduskeskust siin näiteks, eks ole, ja samamoodi Starship.

No selles mõttes ongi, ma arvan, see Eesti fenomen, ehk siis kui oleks näiteks Transferwise'i poisid hakanud ka võtma selle valdkonna kõige targemaid inimesi tööle, siis tõenäoliselt me oleks lõpetanud järjekordse pangaga, on ju, et, et et ma arvan, et see ongi olnud see võti, mis on andnud selle võimaluse, et me oleme olnud selles sundseisus, et me ei saa võtta neid juba, kus ma ütlen, selles valdkonnas kogenuid, mistõttu me peame leiutama midagi uut, tegema teistmoodi ja avastame samale muusti, aga lähme siit oma teisele pausile.

Restart läheb edasi ja me räägime Starshipi robotitest, meid mida või keda, kuidas ma peaks ütlema, kuidas te ise ütlete, robotid mis või robotid kes?

Nüüd on ikka selgelt

mis. Et robotid, mis siis sõidavad ka Tallinnas Mustapäel ringi ja iga kord, kui, kui ma näen seda, siis mul tekib küsimus, et kas te veate ka nendega seal midagi või nad lihtsalt sõidavad ringi?

No Tallinnas, ma arvan, absurdne enamik siiski on testsõitudel, et meie tegime siin ühe kokkuleppe toidufeofirmaga Wolt, mis on Soome päritolu ja kui Mustamäe piirkonnas on sobiv, sobiv siis tellimus ja meil robot parajasti on vaba, siis me viime ära. Aga mujal maailmas on meil üldjuhul tegemist siiski pilootprojektidega, mida me teeme koos partneritega, siis neljas riigis, peale Eesti, Ameerika, Inglismaa, Saksamaa ja Šveits. Ja meie partnerid on suhteliselt suured ettevõtmised, seal on Ameerika kaks suurimat toiduveofirmat, Dordash ja Postmates, seal on Euroopa suurim toiduveofirma, Just Eaton, mille peakorter on Londonis. See on Saksamaa suurelt teine logistikafirma Hermes, see on Šveitsi post, mis on selles mõttes huvitav postiettevõte, teda peetakse nagu postitöötuse, tööstuse selliseks innovatsioonilaboriks, nad on seal oma Šveitsi väga kaitstud turul ja neil on palju raha ja nad väga julgel rinnal proovivad kõiksuguseid asju. Lennutavad droone ja sõidutavad rahvast iseseistvate bussidega näiteks ja nii edasi. Ja lisaks sellele on terve rida veel, kes on siin töös, et meil tegelikult on mitu lepingut juba alla kirjutatud, aga me ei ole neist veel rääkinud. Et tööd nagu jätkub ja noh, selle käigus me siis õpime mitte ainult, kuidas robot sõitma peaks ja kõnniteel ennast ülal pidama, vaid me õpime ka kogu seda robootilist kohaleveo äri. Ja kõiki neid äriprotsesse, et see on omaette ka selline õppimiskõver olnud, et noh, alates sellest, kuidas kogu trajektoori ja marsruudi planeerimist teha, kuidas teha roboti noh, nii-öelda baaside asukoha planeerimist. Et see oleks kiire ja ökonoomne ja nii edasi.

Ma tean, mis see, ma just mõtlen, mis see loogika üldse on, et, et noh, oletame, et Ahti tiim jõuab nii kaugele, et see robot veatult okeilt sõidab ära, on ju. Siis, et sealt kohe järgmine küsimus on see, et aga, et noh, kust, kust see, mis sinna sisse peaks minema, kust see saab sinna? Ja kust, ja kust ta siis selle nagu välja tuleb, et kogu see protsess seal ümber, et. Mis, mismoodi see nagu on, et kas ta hakkab Järve Selverist näiteks piltlikult öelda sõitma või, või noh, seal Tessil oli näha neid Mis, mismoodi see on plaanitud?

No ütleme, kõige lihtsamas keeles on see, et me tavaliselt töötame nende firmadega või nende partneritega, kes juba teevad vedusid. On nad siis kulleritega, teevad nad siis noh, pakibussidega või kaubikutega, eks ole, et nad lihtsalt siis vahetavad inimese või lisavad roboti selle inimeste juurde ühe transpordi võimalusena. Ja mis tähendab seda, et klient, kes midagi tellib, tellid näiteks süüa või Selverist midagi või saab pakki, siis selles mõttes tema jaoks ei muutu, muud, kui ühel hetkel talle öeldakse, et kas sa tahad saada robotiga või siis öeldakse, et ilmselt tuleb robot. Ja sealt võib-olla sellest hetkest alates natuke siis see protsess nagu muutub, et sa saad näiteks SMS-i, mis ütleb, et robot on su poole teel ja vajuta siia lingile, et vaadata, kuidas see täpselt on, saab reaalajast ära jälgida, ja siis, kui robot hakkab kohale jõudma, tuleb teine SMS, mis ütleb, et nüüd on minuti pärast kohal ja siin on link, kuhu peale vajutada, et saad sa selle luugi lahti. Et noh, hiljem ilmselt inimesed hakkavad ka vastavaid mobiiliäppe tarvitama, aga esi, esimesest lähendusel on kõige lihtsam, seda teha lihtsalt tekstisõnumitega. Aga ma mõtlen,

et kui ma teenin Amazonist täna raamatu, eks ole, siis ütleme, et kui DHL toob ta mulle koju, et siis ta hakkab kusagilt sealt, ma ei tea, Suur-Sõjaväed täna pealt sõitma ja noh, sõidab minu majani siin Kalamajas, aga robot ei sõida ju.

Noh, selles mõttes robot jah, nii pikka maa teile tal mõtet sõita, et ta on ikkagi optimeeritud kuskile ütleme, kahe-kolme kil sinu naabruskonda ja sulle tuleb SMS, mis ütleb, sulle tuli pakk ja kui tahad selle nüüd koju saada, ütle täpselt, mis kell, tahad ja robot tuleb siis selleks kellaajaks, toob selle ära. Või siis teine variant, et noh, selle nagu tuletis on siis seesama Mercedese robootiline, roboteid kandev kaubik või robovänn, nagu me teda nimetame, mis siis võib-olla siis sõidab piirkonda, laseb need robotid õigel ajal tänavadele laiali, Ja noh, põhimõtteliselt töötab sama protsess, et saad teate, et noh, robot on lähedal või ütlemele, mis keelde sa tahaksid seda saada?

Kus see asi sinna sisse saab, kõige inimene ikkagi paneb selle minu kauba sinna füüsiliselt, teeb lugi lahti, paneb sisse, eks ole?

Inimene paneb, kuigi me töötame tegelikult ka selliste robotlahenduste vallas, et, et et piltlikult öeldes robotkäsi paneks, paneks kauba sinna sisse, et, et lõpuks tegelikult niisuguse suurema visioonina ma arvan, et kahekümne aasta pärast peaaegu kogu logistika on, on automaatne, selles mõttes, et et inimkäsi ei pruugi üldse puutuda mingisugust pakki või, või, või asja, mis, mis kuskile teele pannakse. Et praegu on see, on veel ulme. Robotid, mis kõnniteele sõidavad, ei ole ulme, aga, aga, aga see, et kogu see logistiline ahel oleks automaatne, see on praegu veel ulme, aga ma olen kahekümne aasta pealt seal, ei ole.

Aga ta sõidab siis ise või peaaegu ise?

Ta sõidab peaaegu ise, tegelikult see, et ta sõidaks täiesti ise, ei ole meil tegelikult isegi kunagi eesmärk olnud. Asi on nimelt selles, et kõnniteel või üldse sellises reaalelukeskkonnas, mis ei ole mingi kontrollitud keskkond, ei ole mingisugune. Mingi suletud territoorium või midagi säärast, sellises nagu päriselus juhtub nii palju. Selliseid olukordi, mida noh, ei ole võimalik kõike ette näha, et noh, inimene on värvipottidega kõnniteel ja värvib oma väravat näiteks. Ei ole niimoodi, et nagu selles, sellise asja jaoks on meil mingi spetsiaalne mingisugune. Mingi test, et mis tuvastab kuidagi seda olukorda ja siis kuidagi hakkab, hakkab robot käituma kuidagi teatud moel või ütleb, et. Et palun, kas te saaksite oma värvipotid ära koristada, noh, meid, meid, me ei tegele sellega. Et need nagu kõikide olukordade jaoks mingisuguseid lahendused ette välja mõelda. Selle asemel me tegeleme sellega, et robot lahendab ära need kõige lihtsamad, kõige tavalisemad olukorrad, mis on tegelikult üheksakümmend viis protsenti kogu ajast. Ja ülejäänu nende keerulisemate olukordadega, nendega tegeleb inimene. Inimene, kes siis istub hetkel meil Mustamäel, on terve armee inimesi, kes istuvad ekraanide taga ja siis üle interneti niimoodi virtuaalselt. Satuvad selle roboti sisse, saavad vaadata, mis, mis see robot ümberringi näeb. Ja kuulda läbi mikrofonide, mida ümberringi räägitakse ja vastavalt sellele

reageerida. Kui kaugelt see asi nagu täna, mis täna veel teha oleks vaja, et see asi nagu muutuks päris reaalseks?

Meil hetkel on ikkagi veel, veel selline staadium, et me, me testime neid roboteid, muuhulgas näiteks inimesed kõnnivad robotile järel kogu aeg. Ühel hetkel ei ole seda enam vaja, aga me ei ole selles punktis veel. Et see on üks selline kindel asi, mis on, teine asi on see, et, et. Et meie robotid lähevad veel liiga palju katki, mis tähendab seda, et, et nende, seda remontimise peale kulub liiga palju raha. Aga see on selline loomulik riistvara toote areng, et alguses esimesed prototüübid ja asjad ikka lähevad liiga palju katki ja mida siis, mida. Mida kuu edasi või nädal edasi, seda, seda, seda vähem, seda hakkab juhtuma.

Ja protsessi poolelt.

Nagu ma ütleks Ahtile täienduseks, et see, et inimene järel käib, ei tähenda, et inimene, kes kõnnib robotiga, robotit juhiks, et robotit juhib kas algoritm või juhib siis kuskil operaator, et see kaasas kõndiv inimene on pigem siis lihtsalt jälgija ja noh, turvomeede. Aga protsessi koha pealt noh, me praegu alles oleme alustanud ju reaalsete veerude korraldamist ja seal on ikkagi veel noh, miljon asja teha. Alates mobiiliäpist ja lõpetades igasuguste trajektoori planeerimise. arvutuste ja kõige muuga, et noh, kogu see finantsiline mudel, noh, ta on meil olemas, aga me peame seda tõestama, et see tõesti nii töötab. Et noh, põhimõtteliselt kuidas see robo, robootilised veoärimudel üldiselt peaks töötama, on see, et ta on sellise naabruskonna või piirkonna keskne, kuna ta raadius on piiratud mingi paari-kolme kilomeetriga, siis tabelid on seal mingis piirkonnas, mis on nagu selles selgete piirjoontega, on üks hulk roboteid, mis seda piirkonna teenindavad. Ja nüüd kuidas need suhted siis erinevate kaubaomanikega ja seal elavate inimestega täpselt tekivad, et noh, see on ka, millega me praegu tegeleme.

Aga selle nii-öelda roboti äri te tahate ise olla seal üks operaatoriks või te tahate neid pigem üle ja rentida?

No ütleme nii, et nii, nii ühte kui teist, et me kindlasti opereerime tulevikus mingit osa ise, kindlasti mingit osa opereerivad meie partnerid, aga ütleme, sama, sama nagu mudeli alusel ja noh, kui keegi jalutab sisse ja tahab neid väga palju korraga osta, siis me võib väga kätt ette ei pane.

Ahti, mis aeg see robot nii valmis on, et selle inimese tänavat võib ära võtta?

Selle aasta jooksul.

Väga lihtne küsimus, lihtne vastus. Meie saade on muide läbi, aitäh, ja loodame siis äkki kohtume aasta aja pärast ja vaatame, et kuidas on plaanid läinud, aga Restart on eetris juba nädala aja pärast.