Ta sõidab peaaegu ise, tegelikult see, et ta sõidaks täiesti ise, ei ole meil tegelikult isegi kunagi eesmärk olnud. Asi on nimelt selles, et kõnniteel või üldse sellises reaalelukeskkonnas, mis ei ole mingi kontrollitud keskkond, ei ole mingisugune. Mingi suletud territoorium või midagi säärast, sellises nagu päriselus juhtub nii palju. Selliseid olukordi, mida noh, ei ole võimalik kõike ette näha, et noh, inimene on värvipottidega kõnniteel ja värvib oma väravat näiteks. Ei ole niimoodi, et nagu selles, sellise asja jaoks on meil mingi spetsiaalne mingisugune. Mingi test, et mis tuvastab kuidagi seda olukorda ja siis kuidagi hakkab, hakkab robot käituma kuidagi teatud moel või ütleb, et. Et palun, kas te saaksite oma värvipotid ära koristada, noh, meid, meid, me ei tegele sellega. Et need nagu kõikide olukordade jaoks mingisuguseid lahendused ette välja mõelda. Selle asemel me tegeleme sellega, et robot lahendab ära need kõige lihtsamad, kõige tavalisemad olukorrad, mis on tegelikult üheksakümmend viis protsenti kogu ajast. Ja ülejäänu nende keerulisemate olukordadega, nendega tegeleb inimene. Inimene, kes siis istub hetkel meil Mustamäel, on terve armee inimesi, kes istuvad ekraanide taga ja siis üle interneti niimoodi virtuaalselt. Satuvad selle roboti sisse, saavad vaadata, mis, mis see robot ümberringi näeb. Ja kuulda läbi mikrofonide, mida ümberringi räägitakse ja vastavalt sellele