AI_pealkiri: Marek Kiisa Eesti startup-ökosüsteemi küpsusest, välistalentidest ja investeerimismaastikust

Tere, kena laupäeva pärastlõunat kõigile, Restarti saade on taas eetris ja saatejuhid, nagu enamjaolt, Taavi Kotka, Hendrik Roonemaa, hea meel on siin stuudios olla ja ega me siis kahekesi ei ole, meil on külaline ka.

Täna on meil külas Marek Kiisa, tervist.

Tervist, tervist.

Marek, sina oled insener?

Täiesti masinainsener, teinud oma, oma diplomitöö siis tolle ajale, tolle aja kohta veel siis närvivõrgustiku ehk Siis, kui oli, oli nii-öelda algus, alguse sai siis see nii-öelda artificial intelligence, siis kasutades...

Mis aastal see oli?

See oli üheksakümne seitsmendal aastal, tuhat üheksasada üheksakümmend seitse.

Nii et juba siis tegelesid sina AI küsimust tegemas?

Nii võib öelda, mu enda haridus on sisepõlemismootoreid, sisepõlemisprotsessid ja masinaehitus. Nii et, et aga, aga minu siis diplomitöö oli vaja arvutada välja siis katalüsaatori temperatuur, ilma kasutades siis seda termoandurit katalüsaatori sees. Ja, ja milleks seda siis tol ajal tehti, tol ajal oli selle, et tootja pidi andma sada kaheksakümmend tuhat kilomeetrit garantii, et katalüsaator peab vasta. Ja, ja, ja, ja kui tekkisid sellised olukorrad, kus kütus noh, nii-öelda ei plahvatanud silindris, vaid plahvatas siis katalüsaatoris, siis temperatuurid läksid üle kuuesaja kraadi temperatuuri, Celsust ja, ja see põletas katalüsaatori maha. Ja et seda lahendada, siis oli vaja leida matemaatiline mudel, mis korjab ümber auto igasugustest anduritest mõõtmed ja rehkendab välja siis katalüsaatori temperatuuri. Ja see oli siis minu siis see, nii-öelda selle noore inseneri siis diplomitöö. millega pidime siis valmis saama.

See on naljaks, mina astusin ülikoolist tuhat üheksasada üheksakümmend seitse. Ma ka. Ja, ja, ja seal olid mingi õppejõud, kes palus nagu noh, ikka esmakursus, kursuslastele, et noh, rääkige, et et millest te tahaksite te teha oma nagu lõputööd. Ja mina ütlesin, ma tahaks närvivõrikutest, et mille peale nagu õppejõud vaatasid mulle otsa ja ütles, Kotka, teie puhul ma ikkagi eeldaks midagi sügavamat, et ja, ja, ja, ja targemat.

Jaa, aga no mäletame ka neid lugusid, kuidas Google'it kui ideed käidi ju pakkumas erinevatele suurfirmadele, mitmekümnele lausa, Yahoole ja kõike, kõik saatsid noh, tehkele midagi tõsist.

Aga mõtlen, Marki, me kutsume tegelikult siia sellepärast, et sina oled üks tuntumaid investorid Eestis. Ehk siis seda tuntust tegelikult said sellega, et sa olid see õnnelik, kes investeeris GrabCAD-i.

Jah, et, et selles suhtes see, see ajalugu on, läheb tagasi juba üle kümne aasta ja, ja võib-olla isegi esimene ettevõte, millega ma siis kätt proovisin, oli Motors24. See oli, see oli täpselt siis, kui, kui oli nii-öelda börsikrahh, oli siis Almameedia, võttis otsuse lihtsalt siit turult tahkuda ja, ja, ja, ja müüs. Motorsi suhteliselt tagasihoidliku raha eest ära kohalikele tegijale.

Sa võid ka öelda, mis see suurusjärk oli või? Ei, ei või öelda või? No mis, ma, ma, ma ei kujuta ette, mis on ühe portaali puhul suhteliselt tagasihoidlik summa, viis tuhat ütleks mina?

Ja, ja oligi niiviisi, selline suurusjärk. Jah, ja, ja, ja kuna tal oli nii palju, oli, siis ta sõi suhteliselt palju raha, siis, siis nad andsid, nad tegid oma raamatut puhtaks, sisuliselt andsid sümboolse hinnas selle ära.

Aga samal ajal oli auto24 juba olemas?

Auto24 oli olemas, auto24 oli üheksakümmend viis protsenti turuosa, osaga ja, ja tohutult tublid tegijad. Meie olime omal ajal siis ikkagi noh, suhteliselt õppijad, alustajad, sinisilmne tiim, kes tahtsid siis dish, disruptida siis või, või muuta seda, seda, seda turuosa ja, ja tulla ja siis võtta siis sealt üheksakümne viie protsendi omanikult siis natukenegi ära.

Ma küll ei mäleta, mis asi see oli, meie see eriline asi, mis, mille peale te lootsite, ma isegi mäletan seda saiti, et nagu ikka, kümme aastat tagasi ikka vaata autosid ja nii edasi, on ju, et aga mis see oli, millega te püüdsite nagu üldse murda?

Selles suhtes, et, et ega see autode sait ongi, see on meeste entertainment, et need, kes või need klikid, mis sealt tulevad, on reeglina ikkagi, kui on vaba hetk, siis vaatad kätte ja vaatad, mis autosid turul on, mis, mida võiks osta,

See on,

see on ikkagi noh, ütleme uudis, mis autoturule tuleb, et, et kasutatud peast, et võiks osta, selline, nii-öelda ütlesid uuringud ja sealt tulid ka klikid.

Praegu panime küll nagu megasaladuse, ütlesime välja, naist, nais, meie naiskuulajatele, et me tegelikult ka käime aeg-ajalt ja vaatame autosid.

Jaa, mina ka iga aeg, et jah, aga, aga tulles selle sinu eesmärgi juurde, et sealt auto kahekümne näidalt midagigi ära võtta, ega see vist väga ei õnnestunud või et noh, praegu on ikkagi, ta laiutab siin turul nii kui saab?

Tegelikult ei õnnestunud, eks, eks me ise olime algajad, õppijad, rohelised, noored, et ja, ja. Ja, ja eks see, eks see ülesanne on ikkagi raske, kui sul on, kui sul on ees sarnane, nii nagu on näiteks Google on ees ja, ja laiutab ja on tubli ka veel, lisaks kõigile, siis. Siis on väga raske teda murda mingit moodi. Me tulime välja väga heade saatesarjadega, meil oli abiks. Väino Laisaar, kes tegi, teib siiamaani super häid saateid, aga ma ei suutnud kuidagi, see, see ajastus oli, ei olnud päris õige, et, et see, see noh, nii-öelda MotorsTV oleks võtnud siis tuule tiibadesse. Aga mingi hetk. Me enam ei jaksanud seda teha ja, ja siis FCR meedia ostis ära selle meie käest.

Kas ka tagasihoidliku summa eest?

Me, me jäime lõpuks, jäime viiki, et, et selles suhtes hästi palju läks oma aega, hästi palju läks kooliraha sinna sisse. Aga ma ütleks, et, et, et see oli nagu selle õppimise kõvera noh, nii-öelda investeerimise õppimiskõvera algus.

Aga sa olid siis investorina puhtalt või, või mingis muus

rollis? Me olime jah, kolm investorit oli seal, kolm tublit tegijat, kes, kes kõik panustasid oma aja, et, et, et see siis üles tõmmata.

Ühesõnaga, me peame korra nüüd põike tegema, enne kui me läheme GrabCADi juurde, on ikkagi see, et Mari, sul on tohutu tehnikaspordi minevik.

Jah, seda, seda on ka... Selles suhtes, et, et kui me, kui me kaardispordiga ma alustasin kümneselt ja, ja see oli veel jah, sügaval nõukogude ajal, kui. Need sõitjad ise ehitasid mootoreid, nii et, et kõik need mootorid, millega me siis võidu sõitsime, see oli sisuliselt käsitöö. Ja need olid siis originaalmootor kuskilt Vene tehasest siis tarnitud, need võeti täiesti lahti, need. komponendid, tehti uued, tsementeeriti, karastati seda terast, asendati alumiiniumiga. Need asjad tehti kõik otsast peale, uued. Ja, ja siis, siis nad olid sõidetavad, siis sai nendega võidu sõita.

Ja tol ajal siis sõita saigi praktiliselt ainult insenerid, sa ei osanud endale ise mootorit teha, sõita ei saa.

Täpselt nii, ja, ja, ja see tegi nendest noortest sõitjatest praktilised insenerid. Et minu hea tiimikaaslane oli Rain Pilve ja, ja, ja ma arvan, et, et nii tema kui ka mina saime oma nii-öelda inseneri alustalad siis sellest, sellest ehitamisest.

Kas sa siiamaani oled ju tehnikaspordiga seotud, et kas sa mitte ei ole meil, üks mõttes, kõige kõrgem esindaja rahvusvaheliselt, Eesti esindaja, ma mõtlen, autospordis?

Praegu küll jah, ringrajaspordis olen siis FIA single-seater'i commission'i liige siis ja, ja. See on muidugi ka üks, üks hästi huvitav teema, et, et ka autosport täna käib läbi igasuguseid väga huvitavaid keerdkäike ja muudatusi, kus. Bernie Ekelstone müüs maha siis F1 sarja õigused. Ostjateks on ameeriklased, ameeriklased vaatavad võidusõitu kui, kui noh, väga selgelt entertainment'it või, või meelelahutust. Ja, ja, ja, ja see teeb võidusõitjatest praktiliselt näitlejad, kes oskavad ka väga hästi sõita. Ja, ja, ja rõhuasetused muutuvad ja, ja see ka paneb siis kogu sellele FIA või siis Rahvusvahelise Autospordi Liidule nagu sellise püramiidi ehitamiseks hoopis teistsugused rõhuasetused.

Ma, ma tahaks küsida selle vormeli jutu jätkuks, et ma olen ise, ma, ma noh, lapsena nooremas eas, eks ole, sai seda vormeli ühte vaadatud ja jube põnev oli ja mingist hetkest ta läks igavaks, ma arvan, paljud tunnetasid seda. Ja nüüd, kui ma mõtlen, et, et see, kas see sisepõlemismootori elukaar vist noh, ta ei ole väga kiiresti tõusev ala, eks ole, et, et seal on väga tippu jõutud selle asjaga, et, et üks tehnoloogia on ikkagi täitsa noh, peaaegu et täiuslikkuseni nagu lihvitud ja et kui me vaatame, et mis peale tuleb, eks, et ka see Formula E-sari on ju käima lükatud. Kas sina usud sellest, see Formula E-sari võib tuua samasugust sellist põnevust, nagu oli omal ajal F1-s, sa iial ei tea, mis innovatsiooniga mingi meeskond välja tuleb, see võib olla täiesti mängu muutev, midagi võib õhku lennata, et see, selline teadmatus ja põnevus, see moment tuleks nagu tagasi sinna?

Kindlasti tuleb, selles suhtes, et, et ühtepidi vormel E on toodud linna südametesse, ta on toodud inimestele lähemale. Varasemalt. Oli siis, siis mingit moodi tõi see müra, et, et need F1-d tegid nii ägedat häält, et, et mindi just seda müra kuulama, hakkasid kõrvadele toodult valu. Aga mindi sinna, sest see oli, see oli äge. Tänased uuringud näitavad nii, et, et see müra fenomen on täiesti pildist kadunud. Hästi palju on mindud meedia peale, hästi palju on mindud selle peale, et sa saad oma nutitelefonist jälgida vormel ühe sõitu, vormel e-sõitu samamoodi. Ja, ja noor pealekasvav põlvkond, nemad vaatavad müra peale kui reostuse peale ja, ja kui auto sõidab vaikselt, siis, siis see on nende silmis äge. Teistpidi, see on nüüd hästi, hästi huvitav, et, et vormelega oli, oli just teemaks, et miks mitte nendele siis miksida või lasta maailma ägedamatel DJ-del peale miksida. häält, ühesõnaga, kui, kui sul on kaksteist autot on stardis, siis igalühel on oma mingisugune spetsiifiline hääl, eks ole, Star Wars, kus on, kus sõidavad võidu ja tulevad siis erinevad hääled. Ja, ja seda ka siis testiti, uuriti, et mõte iseenesest noh, jumalast äge, eks ole, et, et, et, et ühtepidi sa paned need DJ-d samamoodi nende tiimidega võistlema ja paned, või, või siis tiimide osaks teed selle. Aga, aga siin jälle kaalus, kaalus siis üle jälle see, see vaikus, see tänane vaikus, et sa linna, linna vahel saad seda vaistada.

Kuulge, et sa, Tiit, seda väikese pärast, nagu ma...

Lähme kuskile nii-öelda natukene Tallinnast välja, mingisse väiksemasse asulasse, ütleme, reedel, haupäeva õhtul kell üksteist ja sa kuuled, kuidas see on, eemalt tuleb auto, Ja siis sõidab sinust mööda samamoodi. Ja selleks, seal oleks samamoodi. Et mitte, ta ei tule nii, nagu see Ferrari tuli ilmselt riiskamisega. Vaid ta tuleb mingi tüüpsuga ja siis jälle läheb minema.

Okei, ma ikka pean ütlema, et me kokkuvõttes oleme ikkagi nii-öelda... Sina tahad ikka IT-saadet? Ma tahan ikkagi mitte IT, aga ka start-upidest ja IT-st rohkem rääkida, aga...

Teeme enne pausi

ja tuleme tagasi.

Tartu on eetris tagasi ja meil küll väga hästi ei õnnestunud see esimeses saate kolmandikus, aga me proovime ikkagi teha IT-saadet siis, start-up'i saadet.

Marek Kiisa on külas, sa oled insener, sa oled tehnikahuviline ja Eestis on läbi ajaloo tehtud nagu kaks sellist suuremat exitit, et noh, üks on Skype'i exit, mida me kõik teame, on ju, ja teine on GrabCADi exit. Aga sina ei investeerinud GrabCAD-i mitte siis, kui ta juba kuntud ja kuulus oli, vaid ikkagi noh, sa uskusid sellesse ideesse juba nagu algusest peale või päris alguses. Et räägi seda lugu, et, et, et, et noh... Miks?

Sel, selles suhtes, et mu, mu enda taust, nagu ma juba rääkisin, olen siis 3D või siis insener sisepõlemismootorite ja 3D disainimise insener ja, ja. Peale ülikooli ma töötasin neli aastat arvuti taga ja disainisin silindripäid, mootoreid, disainisin rongiratastesüsteeme ja, ja kõik, kõik, mida siis noh, ütleme 3D disainer saab seda teha. Siis ma juba puutusin kokku, nii et, et kohe, kui ma siis ülikooli lõpetasin, siis esimene projekt oli siis Silindripea disainimine või siis selle prototüübi disainimine siis üks Rootsi leidur, tema jooniste järgi. Ja see oli tuhat üheksasada üheksakümmend kaheksa, kui me, kui me selle silindri pea siis printisime välja plastist, et, et vaadata, kuidas, kuidas need kanalid siis, jahutuskanalid ja kõik muu sinna juurde kuulub. See oli eelmine sajand, tuhat üheksasada üheksakümmend

kaheksa. Stuudios mees, kes üheksakümnendate lõpus tegeles tehisintellekti ja 3D printimisega.

Et see, see oli siis... See igapäevane töö, tegime siis selle prototüübi valmis, ta hoidis kaksteist protsenti kütusekulu kokku, see müüdi maha Volkswagenile ja mingisugustes Volkswageni Polo mudelites ka isegi vist kasutati, tuli ta turule. Aga kuna tehno, tehnoloogia, tehnika oli seal füüsiliselt, oli niivõrd keeruline, siis seda nagu pikka aega vasta ei pidanud. Kui ma olin siis... See nelja-aastane tsükkel sai läbi ja, ja Eestisse tagasi kolinud, siis, siis mingisugune klikk või ühesõnaga see moment siis, kui ma GrabCAD-iga kokku puutusin, see on ju minu ala, see oli minu ala, see oli nagu üks asi ja, ja teine oli kindlasti Hardi Meibaum ja Indrek Narusk. Ma ütleks niiviisi, nii et, et Hardi. Ja Indrek, nemad, nemad on, kui sa, kui sa tunnetad, et, et sa oled, sa oled nagu sama, sama ala inimene, siis, siis see klikk käib nii kiiresti. Ja, ja ütleme tänaseks, tänases pildiski, nii kaugele kui Hardi on jõudnud, on ikkagi vähesed, väga vähesed eestlased jõudnud. Ja, ja, ja ma ütlen, et, et, et, et selle. Investeerimise pealt ma olen nii tohutult palju õppinud ja eelkõige Hardi käest, kaasa arvatud ka seda, nüüd. Hardi pani, pani üles Facebooki ka need raamatud, mida ta eelmine aasta luges, et. Need kõik raamatud läksid ka minu, minu nimekirja. Üks kolmandik on mul endal läbi loetud, aga, aga see kaks kolmandikku, kindlasti jälgin tema, teda.

Mis aastal see GrabCAD investeerimine oli, kahe tuhande, kaks tuhat kümme midagi?

Jah, sinnakanti oli, et kaks tuhat, kaks tuhat üheksa, lõpp kaks tuhat kümme.

Kuidas see oli, et kas sa tundsid neid inimesi varasemast või, või ma ei tea, saiti kuskil juhuslikult kokku ja nad ütlesid, et kuule, et. Pane ikka natuke raha sisse või kuidas see välja nägi?

See klikk tuli, et läbi, läbi arengufondi. Et arengufondis olid nad noh, nii-öelda siis inkubaatoris või, või ettevalmistamise protsessil ja, ja, ja, ja see, see kontakt oli siis läbi, läbi arengufondi. Heidy Kahko oli, oli see naisterahvas, kes siis mind kukku pani Hardi Mõni Poomiga. Aga sind

juba siis kui investorit või kui lihtsalt nõuandjat või kuidas see alguses mõeldud oli? Eks ta

kaasajainvestor ongi nõuandja ja, ja, ja mentor ja kõik see asi kokku.

Ja nüüd ma ütlen, et pärast võimsat exitit sa otsustasid, et sa jäädki nagu Eesti start-upi maastikule nagu nii-öelda panuseid tegema, kaasa mõtlema, kaasa lööma,

See on, see on, see on mingit moodi, on kuida, kuidas seda nüüd, seda õige, õige nimega öelda, on see siis haigus või, või, või siis hobi. See on lihtsalt niivõrd äge, olla nende, nende founder'itega, nende ettevõtjatega, nende ettevõtlike ettevõtjatega, kes tahavad maailma muuta, nendega koos. Ja, ja, ja ühtepidi neid aidata, teistpidi neid ära kuulata, kolmandatpidi oma võrgustikuga neid, neile abiks olla ja ka muidugi ei ole rahaga, rahadega abiks olla. Et, et see. See on, see on nagu, nagu toit, ütleme investorile, et, et kui ta saab õigete inimestega koos olla.

Ühesõnaga, põhimõtteliselt võib öelda, et kui, kui GrabCADi poolest olnud, siis sellest, tänast aru sa selles valdkonnas nii aktiivselt ei tegeleks, kui sa praegu tegeled ja noh, peamiselt peaaegu igapäevaselt?

Seda kindlasti mitte ja, ja noh, selles suhtes siin Hardit sai juba ära mainitud, et tema on minu mentoriks jälle teistpidi nüüd tänaseks päevaks.

Aga kui GrabCAD oleks läbi kukkunud? Sajatanud kuskile Äripäeva veergudel, jõpsikad, ma ei tea kunagi enam niisugustega tegemist.

Selles suhtes, et need kaks isikut olid niivõrd tugevad isikud, et, et, et seda. Seda muret nagu päris algusest peale ei olnud, et minu meelest selle ettevõtja julgus võtta kätte ja, ja minna ühe otsa piletiga Ameerikasse ja, ja seal hakkama saada. Et noh, sisuliselt kasutada, kasutada Starbucks-i. Kontorina elada väga tagasihoidlikes tingimustes ja, ja ellu jääda, siis need, sellised founder'id on võimelised maailma muutma.

No täpselt niimoodi on igasuguste läbilöökidega, et kui me vaatame ükskõik millist edulugu, kas spordis või, või, või ma ei tea, filminduses või näitlemises, siis on ikka olnud niimoodi, et need, kes läbi on löönud, räägivad kokkuvõttes seda lugu, et nad nagu mingil hetkel paiid oma hinge sisse ja elasid väga tagasihoidlikes tingimustes ja, ja, ja, ja, ja, ja on edu ja ka noh... Ja ongi see, et me nimetame neid, neid üksikuid, kes need ära teevad, on ju, ma mõtlengi, et siiamaani neid ilusad exitid Eestis ongi olnud ju ainult kaks põhimõtteliselt, on ju, et sealsamas, kui nagu noh, saja või kui mitte tuhanded, on ju, et noh, proovivad teha seda sama ja, ja lõpuks kukuvad läbi ikkagi.

Selles suhtes, et noh, ütleme tänapäevaks on selle, selle start-up-luse juures on hästi palju tulnud sellist glamuuri juurde, et, et istume ka siin Siin telliskivis ja, ja noh, siin on hästi, hästi sellised värvikad peod juba ja, ja, ja noh, nii-öelda selline. Tahetakse nagu seda asja hästi ilusaks keerata. Küll aga ühe korraliku start-up'i taga on, on tohutu töö, tohutu vaev. Unetud ööd, läbipõlemised, uuesti jälle alustamised, prototüübi. siis pivotit, kõik, kõik need sõnad kokku nii-öelda.

Aga sellistpidi jälle, kui me vaatame seda kvaliteeti, noh, kuidas sulle tundub, minu arvates me oleme läinud palju nii-öelda paremaks, ehk siis nagu see, mis nagu kümme aastat tagasi olid, okei, meil olid üksikud nagu eredad tähed, aga ütleme, selline nii-öelda keskmine tase oli, oli suhteliselt nõrk, sellepärast noh, teadmust ei olnud, ei osatud õigesti pitch'i teha, on ju, rääkimata sellest, et noh, et mine räägi oma kliendiga üldse, et mis toodet sa, noh, kas see to turusobivus on ja nii edasi, on, kuidas sa ise tunned praegu, et kui palju me nii-öelda noh, kuidas ma ütlen seda, kogu meie start-up community, et kui palju ta oli täna professionaalsem võrreldes sellega, mis ta oli nagu?

Hakata, hakata päris algusest peale, noh siis Tahame või ei taha ja see, see kõik sai alguse mingit moodi siis ühtepidi tri, tiigrihüpe oli, oli siis üks trigger, siis oli kindlasti Skype, oli. Siis oli GrabCAD, millest me rääkisime, edulugu jälle järjekordne, siis Transferwise. Minu meelest üks hästi huvitav moment oli see, kui, kui Äripäeva toppi tulid siis kaks noorharat, kes on oma tarkusega, oma. Õppimisega saanud Eesti rikkemateks meesteks ja, ja, ja see. Oli, oli, on nüüd nagu selgelt muutnud kogu seda, seda pinnast siin, nii start-up'i poolest kui ka siis ettevõtlikkuse poolest. Me teeme sellist hästi huvitavat liikumist ettevõtlikkus nädalal, me läheme siis koolidesse, sina oled samamoodi käinud koolis, ja rääkinud oma lugu, ehk siis minu lugu ja, ja rääkida ettevõt, ettevõtlikkusest. Ja, ja viimane aasta oli siis üle seits, seitsekümmend neli ettevõtjat, nii-öelda uue majanduse ettevõtjad käisid siis koolides rääkimas. Ja, ja nad näevad, et need noored näevad nagu mingit moodi tunneli lõpus valgust. Kui nad on tublid, õpivad, ma ei tea, matemaatikat, programmeerimist mingisugust asja süvendatult. Siis need, nad on võimelised oma nii-öelda kahe kõrva. vahelise aju, aju, ajumassiga saama Eesti rikkamateks inimesteks.

Sa just kirjutasid kolmekümnest tuhandest, mis asi on, mis... Põlvkond või?

Aa ja noh, see oli see, see, kus hiljem selgus, et tuhat on mitte kolmkümmend tuhat, sa ei tea seda nagu või?

Ei tea, ei tea.

See oli umbes selline lugu, et ma mäletan, iga ajalaht kirjutas kas sel või eelmisel nädalal, et et Eestis on kolmkümmend tuhat inimest, kolmkümmend tuhat noort, kes ei õpi ega ei tööta ja ja noh, see kuidagi jäi siin mulje lugejatele ja avalikkusele, et noh, need ühesõnaga kõik noored ongi sellised, et nad ei noh, suuda isegi hommikul üles saada, midagi neid ei huvita, elavad ema juures või isa juures, eks ole, noh, hea, kui nad suudavad nendele puhtad aluspüksid hommikul leida, on ju, aga midagi teha nendega ei ole, sest nad ei taha midagi te Ja siis see müüt korjas nagu hoogu sisse mitu, mitu päeva ja siis vist oli Äripäevas, kus keegi võttis kätte ja otsis siis, et mis nende numbrite taga on, et noh, et jah, tõepoolest, meil on kolmkümmend tuhat noort, kes ei õpi ega ei tööta. Nii, ja siis tuli välja, et väga, väga suur osa neist on lapsehoolduspuhkusel. Ehk nad ei õpi, nad ei tööta ja siis suurem ja siis veel mingisugune suur osa oli seal, kes aktiivselt otsivad tööd ja veel midagi kuhugi läks kaduma, ehk et siis neid, kes nüüd tõesti ei õpi ega ei tööta ega ei tahagi midagi millestki kuulda, et neid jäi järgi siis tuhat. Sellest, nii et see on kuri konstant, see kolmkümmend, ärme, katsume selle ümber lükata ja siis kohe ära unustada.

Aga mis teistpidi, nagu iseenesest see uus põlvkond on muutunud, et Marek, sa oled ka ajujahis mentor ja puutud seal kokku nagu, nagu teistsuguste ettevõtetega ja nende nii-öelda selline kuidas me neid nimetame, seda, Youtuberitega või mis see põlvkonna nimetus on, on ju, et räägi sellest.

See oli, see oli paar päeva tagasi, kus, kus ma siis puutusin kokku ühe tiimiga, nime ma praegu ei nimeta, Kus olid teisel pool lauda siis kaks ärasilvimiselt noormeest ja, ja üks ütles, et, et mina, mina, ma olengi Youtuber ja, ja, ja, ja. Teenin raha ja, ja mul on, mul on nii palju jälgijaid ja, ja noh, siis, siis mul nagu reaalsuses tuli vastase sama, sama moment, et kus, kus tegelikult jah, see noorus lähebki tegelikult hoopis teise suuna pealt, saab neile teha müügitegevust, tekivad nii-öelda siis nagu nad. Nagu Alexander Bard, suur futuroloog Rootsist on öelnud, et, et tekivad interneti munsterid, ehk siis interneti arvamusliidrid. Kelle järgi siis suundutakse ja kelle järgi siis tehakse otsuseid. Et, et noh, selles suhtes, et ma vaatasingi, et teisel pool lauda istubki siis noh, nii-öelda siis interneti monster, eks ole, et, et kes siis on arvamusliider mingisugusel alal ja, ja, ja kelle järgi siis hakatakse otsuseid tegema.

Aga see ei ole iseenesest ju noh, automaatselt halb positsioon, kus olla, et tal on ikkagi teatud võim, ta on meediapersoon ja kui ta suudab ennast sellega ära elatada. Siis mina ei, meil on miskipärast selline, ma kirjutasin tõesti Postimees selle nädalaga kolumni selle kohta, et, et noh, meie oleme siin niimoodi enam-vähem vist ühe põlvkonna inimesed, eks ole, mina olen peaaegu nelikümmend ja Taavi ka, jah. Natuke üle, eks ole, aga et meie jaoks noh. Meil on võib-olla raske aru saada kohati, kui tuleb keegi ja teeb ja ütleb, et ta teeb tööd, mis meile tundub nagu mäng. Ja, ja siis tekib selline võib-olla sisemine pahameel, mis tegelikult, ma arvan, on natukene varjatud kadedus ja me küsime, et mis paganat töö see on, miks sa normaalselt tööd ei tee, miks sa ei, miks sa ei raba, mis sul viga on. Aga tegelikkuses mul on tunne, et kui nad saavad, et kui nad äkki ongi leiutanud mingi täiesti uue olemise viisi tänu sellele tehnoloogiale, mida me oleme siin kõik koos välja töötanud, on ju. Ja kui nad nagu tõesti tuleb välja, et nad oskavad panna selle tehnoloogia tööle, noh, mitte selleks nagu meie, et teha veel rohkem tööd, aga äkki nad oskavad seda teistmoodi tööle panna, et siis andku minna, vähemalt katsetagu, et ega seda, ma ei tea, minu, minul ei ole nagu sellist ego, et öelda neile, et vot sina pead tegema täpselt samamoodi, nagu minu põlvkond tegi, sest vaadake, kui hästi mul läheb. Ei saa ka otseselt.

Ma võib-olla kommenteeriks seda hoopis, hoopis teistpidi, et, et, et... Tegelikult need ärimudelid on niivõrd palju tänases päevas muutunud, kui me võtame kas või sellesama elektriauto Tesla, millel on siis igavesti palju igasuguseid mõõteriistasid peal. See on suhteliselt kallis auto, see omanik, kes ostab noh, tema kaifib siis seda sõitmist, et, et see käib nullist sajani, siis kahe koma viie sekundiga. Aga mis tegelikult juhtub, tegelikult seesama omanik, kes on kalli raha eest selle auto ostnud, teda kasutab jälle omakorda Tesla ära, sellepärast et, et need, see auto mõõdab stabiilselt ja konstantselt, näiteks lindistab üles asfaldiaugud, pesemata märgid, valesti siis värvitud või värvimata T-perve need triibud. Ja ta müüb seda, seda infot müüb kohalikule omavalitsusele ja, ja küsib ka veel, et, et kas ma korraldan võistupakkumise, et, et siis sellel koordinaadil, koordinaadil see auk ära parandada või kuidas, kuidas te soovite, et ühesõnaga, tema hakkab tulevikus raha sealtpoolt teenima, ta hakkab, teenib selle info kogumise pealt. Teenib teistpidi siis nende isesõitvate programmide pealt. Ja, ja selle korjavad sisse kõik need, need autoomanikud, kes, kes kaifivad seda sõitu. Lähme siituma teisele pausile.

Tere tulemast tagasi, kuulame R. Starti, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa juhivad saadet ja näeme edasi.

Me, Marek Kiis on külas ja sina, kui üks tuntumaid investorid, kaks tuhat kuusteist aasta oli Eesti start-upidele üks, üks paremaid aastaid just selles mõttes, et tõsteti kõige rohkem raha, nii-öelda saadi kõige rohkem auhindu ja, ja rahvalist tähelepanu, Ja võib nagu tunduda, et, et sellel valdkonnal on nagu noh, me oleme nagu edukad. Kas see kaks tuhat kuusteist oli nagu ühekordne hüpe või piik sinu silmis või me ikkagi oleme selles mõttes nagu noh, me oleme sellise orgaanilise kasvu nagu, nagu normaalses tsüklis, kus me hakkamegi nägema, kaks tuhat seitseteist on veel parem ja kaks tuhat kaheksateist on veel parem ja nii edasi.

Me, me oleme selgelt tõusu peal, tõusu, tõusugraafikus, selles suhtes, et, et turg võib ka muidugi muutuda, tekib, tekivad ülekuune, kuumenemised, tekivad krahhid, küll aga paralleelselt nende investeeringute tõusudega ja, ja. Start-up ettevõtete kasvuga, meie seesama enda infrastruktuur peab samamoodi järgi jõudma. Ühtepidi peab seadusandlus järgi jõudma, teistpidi peab siis kool järgi jõudma, et oleks piisavalt neid tublisid insenere, prog, progejaid, disainereid, keda iganes. Ja kolmandat viisi peab ka olema siis piisavalt infrastruktuuri, et välised tipptegijad tahaksid tulla Eestisse tööle.

Aga hakkame siis otsast pihta, räägime, esimene on nii-öelda seadusandlik infrastruktuur, et sa oled ka Monese's investor ja Monese on täna nii-öelda Briti ettevõte, sellepärast et nad lahendavad nii-öelda probleeme, mis on peamiselt nii-öelda noh, UK-s ja kuna UK on ka suur turg on ju, et siis nagu on, nagu, nagu on mõistlik seal teha, mis tähendab seda, et nende tänane business peamiselt on kõik nii-öelda poundis. Samas nad on ka siin saates meile rääkinud, nad tahaksid tulla nagu noh, ka euroturule, eks, ja nad tahaksid tulla ka Euro nii-öelda riiki, kus oma nagu mille üheks argumendiks on, et võiks olla nagu Eesti. Kuidas, kuidas sina investorina näed, kui nagu lahke või kui avatud Eesti on üldse sellisele nagu täitsa uut tüüpi nagu innovatsiooni ajal?

Selles suhtes on, on Eesti on väga, väga lahti, avatud ja lahke. Vähemalt pääseb jutule, pääseb, pääseb seadusi läbi siis organisatsioonide muutma selliseks, et need start-upid tahaksid siia tulla. Ma toon siia paralleeli võib-olla isegi Uberiga, et, et kuivõrd positiivselt Eesti seadus-haldus-maksuamet suhtus Uberisse ja, ja nad tegidki Eestist praktiliselt seda test-side'i. Kui sa lähed, vaatad, mis Soomes juhtub, siis seal on täiesti vastupidi. Ja, ja, ja niipidi noh, ütleme vastu töötades, nii nagu Soomes Uberiga on tehtud, sinna ei taheta minna, seal ei tahetagi noh, ütleme sarnaseid start-upe teha.

Ühesõnaga, me tahame saada nagu uut innovatsiooni Eestisse, tahame saada rikked Eestisse ja ettevõtted ka Eestisse oma kontoreid tegema, siis me tegelikult peame olema noh, avatud mõtteviisiga, isegi kui me ei suuda seadusandlikult kohe reageerida, siis pärast käituda nii nagu Maksuamet ja politseikäitlused, kuigi ei olnud seaduslik, siis nad ei läinud neid kuidagi nii-öelda kiusamisega.

Siiamaani ei ole tegelikult, jah.

Jah, täpselt nii, aga, aga samas jälle, see sektor on niivõrd noh, Algus, algusajal on ta suhteliselt väike, et, et sa saad nende inimestega rääkida. Ja, ja selles suhtes minu meelest see on väga õige lähenemine olnud siis maksuameti ja, ja politsei poolt, et kuidas seda asja ajada.

Okei, teine ja kolmas teema sinu listis, rahvusvahelise talendi Eestisse meelitamine ja meie enda lapsed või noored. Ma tean, et sul on olemas omal südameasjaks seal Tuleviku Eesti kool. Just. Jah, selline sihtasutus või MTÜ lausa vist, kumb siis?

Sihtasutus Tuleviku kool.

Jah, mille idee oli see, et teha üks kool, kus on nii rahvahelised lapsed kui ka Eesti lapsed. Ma õigesti tean, kas täna mitte ei ole probleeme, kui sa oled välismaalane ja tahad tulla Eestisse elama ja sul on kolm last ja sa oled panna nagu, mis on see IP-õpe või mis on see rahvaline standard on, kui sinna õppes tahad panna lapse, siis ühe lapse hind on circa viisteist tuhat eurot aastas, mis tähendab seda, et kui sul on kolm last, siis on nelikümmend viis tuhat aastakulu, mis tähendab seda kohe, et noh, et...

Seal on sellise päris, see on suuresti nii, nagu sa ütled, ma, ma, ma tean sellepärast, et ma vist, kui ma õigesti mäletan, sügisel kirjutasin ühe artikli sellest, et neid koole on kaks, Tallinnas on see, on, on mingisugune üks, üks rahvusvaheline kool ja siis teine, mis on eelkõige mõeldud, Euroopa vist oli mõeldud diplomaatidega, seal käivad ka paljud Eesti lapsed.

See on eB-õpe.

Jah, just nimelt, see on eBõpe, et mis ei ole päris iBõpe, aga siis seda ka seda iB-d tegelikult pakuvad ka teatud üldhariduskoolid meil, eks ole. Ja, ja nad on viimastel aastatel järjest lisanud neid klasse nüüd siis või nüüd nii-öelda aastaid, kus nad seda saavad pakkuda ja minu meelest on noh, vist on niimoodi, et umbes paar aastat veel ja siis peaks olema plaan, et vähemalt Inglise kolledžis ja mingisuguses koolis veel on siis kogu esimene kuni kaheteistkümnest selle IP-ga kaetud. Aga seal on jälle niimoodi, et osad inimesed ütlevad, aga no vaadake, et see ei ole ikka päris IP, et seal umbes osad tunnid on eesti keeles ja noh, et selline häkk on nagu tehtud, et... Olukord ei ole hea, aga ta ei ole päris ka nüüd selline, et, et noh, viisteist tuhat or nothing.

Ei, selles suhtes see oli nüüd kuritiline aega tagasi siis, kaheksa aastat tagasi, siis oli üks selline case, kus üks start-up võttis, võttis endale spetsialisti tööle, tavaliselt. Mees, naine, kaks last, mõlemad on, on siis tippkõrgharidusega. Mees tahab tulla hirmsasti sellesse ettevõttesse tööle. Naisele leiti ka töö siis saatkonna juures. Ja nad jalutasid sisse, viisid oma lapsed, kellele nad tahavad kõigi, maailma kõige paremat haridust anda, rahvusvahelise kooli Jukendali tänavale. Nad käisid selle tiiru ära, jah. Täpselt nii, nagu sa ütled, need aastased hinnad, see on vana nõukogudeaegne Coca-Col, mis on siis. Rahvusvahelise kooli poolt omavahenditest vahendatud aknad, nad riigi dotatsiooni ei saa. Ja, ja, ja ta on ikkagi see nõukogudeaegne Coca-Col nii-öelda. Nad tegid selle tiiru ära, nad ütlesid, et see töö on huvitav. Naisel on väga, väga hea ja huvitav töö saatkonnas, aga meie lapsed, kellega me tahame oma parimat, me sinna kooli ei pane. Ja nad, ja need kaks spetsialisti läksid, läksid minema, nad läksid Soome, läksid tööle, sest nad tahtsid Põhjalas mingi aeg olla, nad läksid Soome. Soome riik toetab paljalt, Helsingis on viis IP kooli. Ja, ja nüüd me peame tegema vahet, kas see on IB-õpe või on EB-õpe. EB-õpe on siis Euroopa European Baccalaureate nii-öelda, mis, mis annab siis Euroopa liikmesriigimaadele haridust, võrreldavat haridust. Ja IB on siis noh, kogu maailm, sisuliselt, et kui sa tuled ikkagi Ameerikast, siis EB kooli. Ei pane oma last. Ja sealt, sealt tekkiski see idee, et, et no teeme siis, teeme siis ühe ägeda kooli, mis oleks kombinatsioon. Oleks hästi kihvtid, kuna me oleme e-riik, me oleme teaduspõhise, see inimese kasvataja, et siis paneme sinna ägedad laborid. Teeme ühe kihvti Ibe kooli ja, ja kombineerime siis kokku siis Eesti kooliga. Üks selline, selline huvitav pakett. Ja, ja-ja seda me oleme siin lükanud väikeste kukkesammude haaval. Tahame seda teha siis Miidurannas, see on meie suur nii-öelda panustamine ja vabatahtlik projekt, aga ma arvan, et, et mingi hetk on see aeg, on õige, et, et siis ta saab kindlasti valmis.

Praegu, kui kaugel see on?

Ei noh, küsimus on ikkagi sellest tahtes, et ega üksi sa nagu nullist kooli ei pane, et, et vot Eestil ongi, selles mõttes see on see munakana probleem, millest meil on nagu siiamaani riiklikult aru saanud, et et ühelt poolt, kui sa tahad saada endale välismaalse sisse, sul peaks see kool olemas olema, teistpidi, kui sa noh, lähed nagu ametniku juurde, et teate kooli on vaja, siis nad küsivad, aga tellimused, kus on välismaalased, on ju, ja ta ei saa nagu aru, et sa pead nagu noh, kuskil neli-viis aastat sa pead investeerima peale, selleks, et tuua see kindlus, et jah, ta on olemas, ta on püsiv, ta ei kao ära, jah, nüüd sa võid tuua välismaalase siia, eks, et, et selles mõttes seda oleks nagu hädasti

vaja, et... Et, et selles suhtes see on, see on ikkagi kallis lõbu, mõnes mõttes kui, kui täpselt jälgida seda IP reglementi, siis kõik aineõpetajad peavad rääkima siis näiteks inglise keelt emakeelena. Ja, ja see tähendab, et, et sa pead siis selle, selle koolitusega. õppejõu või õpetaja tooma väljast sisse, kelle palgatasemed on noh, neli, viis, kuus korda kallimad kui, kui Eesti palgatasemed. Mis, mis viivadki siis selle hinnakõrgele ja, ja kui sa veel klassi, klassis on sul. Noh, ütleme siis, kahekümne nelja õpilase asemel on, on kuus õpilast, siis, siis lähevadki need hinnad üles ja, ja, ja noh, ongi täpselt seesama punakana, vana.

Aga ta on kuus last praegu on ju, teistpidi, kui sa mõtled niimoodi, et oletame, et meil oleks neljasaja lapsega kool, mis teab seda, et noh, vähemalt no suurusjärk kaheksasada noh, vanemat on ju, noh, ütleme nii palju. Me võtame, et nad kõik on väljastatud talendid, mis tähendab seda, et nad saavad vähemalt noh, kolmekordselt Eesti eskmist palka, on ju, siis põhimõtteliselt see investeering ja isegi rohkem, puhtalt maksutuluna tasuks ära vähem kui ühe aastaga, on ju, et noh, et, et nad seda oma palgaga genereerivad niivõrd palju tööjõumakse ja, ja maksutulu, et noh, see oleks nagu täiesti nagu meelotš, aga küsimus ongi nüüd see, et meil on vaja saada nüüd kaheksasada, on ju, et meil on nagu mitte kuuesed klassid, vaid ikka kahe-neljased klassid, on

Et see võib-olla palgasurvet mõnes, mõnes õppeailes natuke vähendab.

Aga ma just mõtlen, et tuleme tagasi, et noh, Marik tegi selle listi meie seal viimase ploki alguses, et et üks on regulatsioon, teine on haridus, selles investeerimine ja kolmas on rahvahelised talendid. Sa ise arvad, et kui me toome, kui me nagu keskkonda suudame parendada, siis neid inimesi, kes tahaksid siia tulla tööle ja nendest start-up'idest kaasa lüüeda, kaasa lüüa, neid inimesi on, on maailmas palju?

Me peame seda tegema, selles suhtes, et Siin me oleme otseses konkurentsis, oleme Helsingiga, Stockholmiga. Nemad on need sammud teinud ja, ja, ja, ja kui me, kui me ise neid samme ei tee, siis need talendid ja need ettevõtete peakorterid lihtsalt lähevad konkurentide juurde ära. Läti on samamoodi väga agressiivselt oma seadusandlust nüüd muutnud, start-upluse suunas, et kui nemad panevad oma. koolisüsteemi ja, ja, ja, ja infrastruktuuri paika niiviisi, nii et, et need talendid tahavad sinna minna, siis nad on seal.

Kas peale kooli midagi on veel vaja?

Ma arvan, et, et... Et, et teine pool on kindlasti see haiglate süsteem ja, ja, ja, ja kuidas noh, kõik, kõik see, mis, mis kuulub ühe ühiskonna juurde. Et ma arvan, et kinnisvarasektor on piisavalt, piisavalt kiiresti järgi tulnud, meditsiin on väga kõrgel tasemel. Mina näen praegult, et, et ainsana on, on hariduse pool, noh. Ta on ka väga kõrgel tasemel, aga, aga ta täna noh, selgelt ei soosi või siia ei mahu siis see rahvusvaheline seltskond sisse.

Ja kui mahub siis lihtsalt nooremad, kellel ei ole lapsi, lasteaed, lasteaedadega ei ole nii hullu, et neid on ka Tallinnas. Lasteaedade, kus käivad võrgeelsed lapsed ja saavad seal väga hästi hakkama, lausa võrgeelsed lasteaed.

No aga selge, teeme siit saate lõpu.

Saade on läbi selleks nädalaks, aitäh kõigile ja kuulmiseni jälle nädala aja pärast.