AI_pealkiri: Knowiti Andres Aavik ja Juhan-Madis Pukk: kuidas tarkvararobotid vabastavad kontoritöötajad rutiinist

Tere, kena laupäeva pärastlõunat kõigile Restardi saate kuulajatele, Restart on see saade, kus me räägime IT-ärist ja, ja kui tihtipeale meie saade on selline, et seda päris tavalised inimesed ei viitsigi võib-olla kuulata, siis tänast saadet, ma arvan, võiks kuulata küll, sellepärast et me kavatseme rääkida millestki, mis Mis puudutab tõenäoliselt igat ühte, kes te raadio ääres olete või kes seda podcasti endale telefoni alla laeb. Nimelt me räägime täna terve saate sellest, kas, kuidas, miks, kellelt, mis viisil robotid võtavad töö ära, millised need robotid on, kust nad tulevad ja kas on ka selliseid ameteid Eestis, kellelt tööd ei võeta ära või, või kas saaks teha oma ametit selliseks? Et töö jääks alles ja selle töö nagu roboti eest ära peita. Meil on seda rääkimas külas Andres Aavik ja Juhan Pukk sellisest IT-firmast nagu Knowit ja saatejuht ära, Henrik Roonemaa uudisteportaalist geenius.ee. Meil on väga selline lai teema, eks ole, valitud, aga, aga nagu te. Võib-olla märkasite või nagu kuulaja ka märkas, ma vist ei öelnud sissejuhatuses, et kas robotid võtavad töö ära, vaid me hakkame rääkima, kuidas nad võtavad, et see tundub nagu kindel olevat, et, et nad võtavad töö ära, me võtame seda väga iseenesestmõistetavana.

Jah, McKinsey on öelnud, et aastaks kaks tuhat viiskümmend viis on viiskümmend protsenti tänastest töötegevustest robotite poolt üle võetud või kakskümmend aastat varem, nad päris täpselt ei osanud seda nagu...

Aga ühesõnaga, et see juhtub kas nagu kohe või natukese aja Uskumatu number tegelikult, viiskümmend viis protsenti?

Jah, ja see on, need on, see on selle aasta hinnang.

Kas see on ajas kuidagi muutunud või?

No pigem see, seda kohendatakse vastavalt sellele, kuidas tajutakse rahva ja siis valitsuste vastuseisu igasugusele automatiseerimisele.

Mis mõttes kohendatakse?

No pigem vastuvõtlikkus sellele.

Aa, et tõde võib olla veel koledam või, et nad siis ilustavad seda?

Ei, ma arvan, et see võibki olla kõige nagu realistlikum, et, et ta kuskil umbes niimoodi võib jääda, aga küsimus on lihtsalt selles, et kuivõrd kiiresti inimesed saavad aru sellest, et, et see on paratamatu ja et tööl tegelikult ei ole piire, et selles mõttes, et kui loodi Microsoft Excel, siis väga paljud inimesed jäid, jäid töötuks. Et hinnanguliselt peaks lähiaastatel jääma kuskil viis miljonit inimest nagu justkui töötuks robotite pärast.

Üle vaailma sa võtad? Jah. See on väga,

väga väike number, seda puhtalt seetõttu, et, et robotid ja automatiseerimine pigem muudavad seda, kuidas me tööd teeme ja mida me teeme. Et me teeme vähem selliseid korduvaid asju, üksluiseid asju, igavaid asju. Asju, mis tegelikult ei vasta enam tänapäevase tööjõu vajadustele. Soovitakse teha teistsugust tööd. Et juba ammu ei ole enam seda, et, et inimene läheb tööle ja teeb sedasama tööd kakskümmend aastat järjest. Et jällegi, McKinsey väga hoolikalt uuris seda, et kuidas mi, milleniaalid omale töökohta valivad ja need kriteeriumid on hoopis teistsugused tänapäeval. Ja samamoodi ka keskmine töökoha pidamise periood, et see läheneb kohati siin kolmele aastale, et kui see veel viis aastat tagasi lähenes kümnele aastale.

Et inimeste tööharjumused on juba täna muutunud?

Absoluutselt.

Ja see on sellepärast, et me tunnetame seda kuklas, et robot hingab kuklasse?

Ei, ma arvan, et, et see ro, robot on end selle seisukoha pealt nagu kõrvaline, et see pigem aitab meil kohaneda sellega, et inimesed on muutunud ja ühiskond on muutunud.

Ja muutub veel? Kindlasti. Te olete sellisest ettevõttest nagu nõuid, enamus inimesi ei tea, mis ettevõte see on? Kas te, kas te tegelete kuidagi nende robotite maaletoomisega, et te tahate siin seda müügi, ütleme seda, seda töö äravõtmise juttu rääkida või mis teie roll selles on?

Eestis me, võib öelda, et me oleme maaletoojad, aga mitte, meil ei ole sellist füüsilist robotit, et meil on päris mitmed kliendid, kes on küsinud, aga kuhu see robot siis? Jääb ja, ja kas me võiksime teda näha, aga seda asja ei ole, et meie tegeleme peaasjalikult tarkvararobotitega, et mitte füüsiliste mehaaniliste asjadega, vaid, vaid pigem sellega, et et me töö arvuti taga ja, ja andmetega oleks nagu sujuvam ja mugavam ja kiirem.

Tere ka minu poolt, et selles vallas me lähme võib-olla natukene hallile alale või kaardistamata alale, et kui me räägime robotitest, siis tihtilugu tavainimene mõtleb seda või noh, normaalne inimene mõtleb suurt käppa, mis tõstab auto osa ühest kohast teise.

Võib-olla üldse sellist kriuksuvat roostesse mingit rauakolu, eks ole, mis veereb kuskilt sisse?

Jah, et võib-olla heal juhul toob ta sulle kohvi või, või teeb sulle kohvi, et nad on kõik tegelikult robotid, aga aga meie pigem oleme... Tegemas tarkvara, tarkvaralisi roboteid, mis siis aitavad kontoritööd automatiseerida, et kui me siiamaani, näiteks tööstusettevõtteid ja tootmisettevõtted on väga palju automatiseerinud ja robotiseerinud oma tootmist. Siis sinna kontori poolele ei taheta väga minna, sest seal on sul sõbrannad ja sõbrad, kellega sa oled kaua koos töötanud ja sa ometi nende tööd ei taha ära võtta. Et see on väga niisugune huvitav ala psühholoogiliselt. Ja, ja tänu sellele ka tõenäoliselt need ennustused muutuvad, et psühholoogiliselt kuidas inimesed on nõus vastu võtma seda. Kogu seda roboti tulekut ja, ja seda, seda, et robot aitab mul tööd teha. See mentaliteedi muutus on päris keeruline tulema.

No just, kui me räägime sellest, see on nagu käibeväljend, eks ole, et ajakirjandusest juba ju ammu ilma saab lugeda, et robotid võtavad töö ära ja, ja, ja ega see tegelikult ei pea ju tähendama tõesti seda kriuksuvat metallist olendit, et mina arvan, et kas mul on õigust, kui ma arvan, et, et suuremalt jaolt see on tarkvara, mitte mingi füüsiline rauast kolakas?

See on puhtalt tarkvara, see, millega meie tegeleme. Ja ka need suured rauast kolakad, et ega ka nende sees elab tarkvara. Ja see on natukene olulisem isegi kui see, et, et sul kuullaager vastu peab, et ta jõuaks hästi palju seda teha. Oluline on see, kuidas sa juhid seda ja kuidas sa need seadmed omavahel tööle paned.

Nii et kui me ütleme, et robot võtab töö ära, siis tegelikult me peaksime ütlema, et tarkvara võtab inimeste töö ära. Pigem küll. Ja see tähendab siis arvuteid, ükskõik, kas nad on lauaarvetid või serverid või, või mingisugused robotkäpa sees olevad arvutitega, need on arvutid. Kui... Kui kindel see nüüd on, et see tulevik selline saab olema, kas, kas me näeme seda töö äravõtmise protsenti praegu tohtult mustalt ja, ja noh, me, me loodame sellest tarkvarast ja nendest robotitest nagu liiga palju, et me oleme liiga ulmelised või ei ole see nii?

Mina tooks võrdluse võib-olla tehisintellektiga, millest on räägitud viimased viiskümmend aastat. Ja, ja see, et ta tuleb kohe ja võtab maailma üle. Viiekümne aasta jooksul pole seda juhtunud ja ei ole ka näha, et lähiajal see juhtuks. Et robotitega on selles mõttes sama asi, et ta hakkab samm-sammult pigem aitama inimesi töö juures, aitab teha rutiinseid igavaid töid, mida inimene teha ei taha ja annab inimese võimalusele rohkem olla kreatiivne ja teha neid asju, mida ta teha tahab. Ja et rõõmus olla. Et, et, et pigem on see mõttemaailma malli muutus just seal, et, et me võtame robotid nendele abiks ja siis kunagi võib-olla hakkab ta tegema kogu minu tööd ära.

Kunas, ja see kunagi on siis see mitmekümne aasta pärast tulevikus.

Ja määramatu tulevik, jah.

Kas meil on tegelikult mingeid näiteid, noh tõesti nagu sa ütlesid, et muutused ei juhtu üleöö, eks ole, et ei ole nii, et me läheme täna magama, homme ärkame üles ja selgub, et robot on meie töö ära võtnud, et et see on väga nagu tasahiljukesi käimas ja noh, loogika ütleb, et järelikult peaks olema ju tänaseks ju midagi juba juhtunud, et me peaks juba olema sel teel nii-öelda. Kas, kas teil on tuua mingeid näiteid sellistest tarkvaralistest või roboti poolt põhjustatud ümberkorraldustest meie, meie töö harjumustes?

Töö harjumustes pigem just see, et näiteid võib tuua päris mitmeid meie omatööst, kus me oleme aidanud kliendil võtta ära seda rutiinset tööd, näiteks andmesisestus, et mulle tuleb kuskilt mingi failike või, või mingid muud moodi andmed sisse ja, ja mul on vaja see sisestada näiteks mitmesse süsteemi. Või teha näiteks pangaülekandeid, et robot suudab inimese eest väljad täita, kuskilt andmed võtta, kuhugi andmed kanda, automaatsed need tegevused ära teha, mis ei vaja väga mõtlemist ja loogikat. Et neid näiteid on meil päris mitmeid ja, ja pigem, pigem on just see, et me aitame ettevõtetel protsesse muuta ja parandada, kui me võtame Eesti keskmise ettevõtte, kes on ütleme, kakskümmend aastat olnud turul, tal on oma mingi suur ports erinevaid süsteeme ja nende vahel askeldamine, sinna, sinna andmete saamine ja sealt andmete saamine. On tihtilugu käsitöö ja nüüd me liigume uude maailmasse, kus on uus äri. Ja mul on vaja kasutada neid vanu süsteeme uue äri jaoks, aga nad on liiga aeglased ja nende muutmine on liiga kallis. Sellisel juhul me saamegi võtta roboti appi. Kes aitab meil need andmed kätte saada ja liigutada sinna, kuhu vaja, kus on, kus on kiiresti vaja. Eesti ettevõte läheb Hispaania turule, kus on väga palju inimesi. Puhtfüüsiliselt ei ole võimalik inimressursiga ära katta seda töövoogu, mis sealt tuleb. Ja siin tuleb opirobot, kes teeb selle rutiinse töö ära ja mõttetöö teeb inimene, ehk siis sama inimressursiga saab teha väga palju rohkem tööd.

Aga teil on nagu mingi lootus, et, et kõik need inimesed, kes praegu teevad või varem tegid seda rutiinset tööd, et nad tahavad ja suudavad teha mingisugust loomingulisemat tööd või äkki nad noh? jäävad jõuetult kuhugi nurka istuma ja nad ei tahagi teha midagi muud kui, kui seda, mida nad on kogu aeg teinud.

See ei juhtu üleöö, aga suures osas see on ikkagi natukene paratamatu, et need inimesed surevad välja. Et tulevad uued põlvkonnad peale, kelle ootused on teised, et jah, paljudele On see, on see raske, see kohanemine just nimelt sellega, et sa pead tegema teistsugust tööd. Ja, ja mõningatele ettevõtte juhtidele võib-olla tundub ka nagu lihtne see, et hea küll, et meil on siin toatäis inimesi, kakskümmend inimest, kes tegid kogu aeg hästi sarnaseid asju, me suudame seda automatiseerida, saadame nad nüüd minema, eks ole. Aga sa ei saa sellest mingit nagu sisulist võitu, et sul tegelikult oleks vaja nagu tõsta, tõsta kliendikogemust ja sul on vaja kaasas käia. Et sa tegelikult võiksid võtta need samad kakskümmend inimest ja panna nad hoopis teistmoodi ettevõtte kasuks tööle. Ja selle palga, mis sa neile maksad, ma tegelikult maksab sulle robot kinni. Sest et meie hinnangul suurem osa neid projekte, mida me oleme siin isegi planeerinud, et nende roll läheb positiivseks kuskil kümne kuni kaheteist kuuga.

Et see tasuvusaeg on üks aasta? Umbes nii jah. See on väga lühike tegelikult ju.

Alla selle me näeme, et ei ole väga mõtet teha. Et igas ettevõttes, kuhu me oleme läinud ja, ja kellega koostööd teinud, oleme leidnud need kohad, kus tasuvus on, alla aasta.

Nii et teie roll siis nii-öelda või teie lähenemine on see, et vaadata ettevõttele peale ja küsida, et aga miks te seda asja niimoodi teete? Ja siis ettevõte ütleb, et no me oleme siin kakskümmend aastat teinud ja et noh, see, see inimene on eluaeg meie ettevõttes töötab, tal tuleb see väga hästi välja, et miks me peaks midagi muutma?

See tung tihtilugu tuleb ettevõttes seest, et me ei saa enam niimoodi teha, nagu me siiamaani teinud oleme, kui me tahame suuremaks saada, muutuda, siis me peame ka oma protsesse muutma. Ja protsessi muutmise juures saame meie abiks olla, me saame öelda, võtta protsessi algosadeks lahti ja öelda, et näed, selles protsessi osas kasuta robotit.

Mis see robot võib tähendada, no sa tõid ühe näite andmesisestamist, eks ole, aga neid on ilmselt veel, tolge veel mingeid näiteid.

Näitena andmemigratsioonid, meil on vaja ühest kohast teise saada väga suur hulk andmeid ja neid vahepeal kas muuta või valideerida. Ja selleks üheks puhuks näiteks kasutatakse robotit. Kui mul on vaja saada andmeid kohast, kus ma pean iga kord sisse logima, et neid saada, näiteks Eleringi andmeladu. Sealt andmeid, sellega integreerida ennast pole võimalik. Ja tänu sellele, iga kord peab sinna sisse logima, need andmed endale alla tõmbama ja siis saab nendega toimetada. Ja selles võib sul robot ära teha, sina istud, paned, iks ajahetkel vajutad oma Mobiil-ID PIN koodi ja robot toob sulle need andmed sinu andmebaasi.

Ja kuidas seda varasti tehti?

Inimene istus arvuti taga, logis sinna sisse ja siis tõmb, valis, valis sealt aja, mida tal vaja on, tõmbas selle Exceli alla ja siis hakkas muutma oma arvutis seda Excelit, et need andmed oleks järjest loetavad. Ehk siis tegev, noh, tööd nii-öelda sisuliselt oli palju, mis võttis aega, aga seda pole vaja teha enam.

No sellel konkreetsel juhul oli pigem see, et see kippus ära ununema ja see oli selline tülikas, et võib-olla jah, andmete migreerimise poole pealt veel, et kui me tahame näiteks kahte suurt olemasolevat noh, pikka aega arendatud infosüsteemi omavahel integreerida, Siis tihtipeale see tähendab mõlem, mõlemasse otsa liidese tegemist, sinu loogika vahele kirjutamist. Ja, aga samas, siiamaani on seda teinud inimesed käsitsi. Ja kui me nüüd välistame selle, et me mingil põhjusel näiteks ei saa endale kas A lubada seda, sest et sellised integratsioonid on äärmiselt kallid. või B, üks nendest süsteemidest on kellegi teise oma ja, ja meil ei ole võimalik sellele kuidagi integreerida. No näiteks paljud Microsofti tooted on sellised, et ei saa, ei saa midagi teha nendega. Et siis see, mis meie teeme, on see, et me imiteerime inimest selle vahega, et ta ei tee mitte ühtegi viga, ta on lõpmatuseni skaleeritav, ta töötab vahetpidamata. Ehk siis ta võtab kõik need puudused ära, mis on inimestel, pluss ega tegelikult sa ei leia seda tööd enam, tööjõudu tähendab. Sa ei leia neid inimesi, kes tahaksid seda tööd teha, et kui me vaatame, kui palju meil tööjõukulud kasvavad ettevõtete jaoks iga aasta, siis tegelikult meie ettevõtted ei saa endale lubada enam seda, et inimesed teevad lihtsaid asju, lolle asju, teisisõnu.

Et need asjad, mida robotid hakkavad tegema, on, on, ongi sellised lollid asjad, ühe nupu vajutamine kolm korda tunnis?

Mitte päris, pigem, pigem just nimelt see, et, et neid andmeid on palju, ja andmeid tuleb iga päev, iga päev juurde, põhimõtteliselt igas eluvaldkonnas, mis meil on. Ja esiteks on inimesel raskem orienteeruda ja kohaneda, teiseks inimene teeb vigu. Ja siis on inimene kallis ja noh, eks neid põhjuseid on nagu palju.

Jääb haigeks mõnikord. Just nimelt,

robotid jäävad väga harva haigeks.

Hea küll, me teeme siia pausi ja siis läheme kohe varsti edasi. Restartisaade läheb nüüd edasi, meil on külas Andres Aavik ja Juhan Pukk ettevõttes Knowit ja me räägime robotitest ja tööst. No võib-olla mõni inimene kuulab meie saadet ja hakkab kindlasti kohe mõtlema iseenda töö peale ja oma, oma hariduse ja oskuste peale, mille järgi seda nagu ära tunda, et kas sinu töökoht on ohus või ole?

Võib-olla kõige lihtsam on see, et kas sa pead mõtlema selleks, et oma tööd teha, kas sinu töös on loovust?

Huvitav, kuidas seda kindlaks teha, kas bussijuhi töös on loovust?

No vot, see on võib-olla natukene halb näide, sest et bussijuhid tõenäoliselt mingisugune hetke asendatakse robotitega, et seal on lihtsalt. Et

nende töös ei ole loovust järelikult, me seal võime järeldada.

Tegelikult väga palju ei ole, see marsruut on sul ikkagi ette antud. Ja noh, bussielu, bussijuhi elu on ka tegelikult võrdlemisi raske, et sa pead väga palju tegema rutiinset tööd, see mõjub su füüsisele väga halvasti, et et see ei ole võib-olla hea näide, et bussijuht no tõenäoliselt kahekümne aasta pärast, tal on raskusi.

Töö leidmisega?

Jah. Aga seal on see probleem...

Aga siis ta on ikka hea näide, siis me leidsime kohe ühe, kellel, kelle töökoht on ohus.

No ta on ohus, aga siin on see probleem, et see on ikkagi kallis. Et kui me räägime tarkvararobotitest, mida meie teeme, siis need on tohutult odavad, võrreldes sellega, mis maksab üks isesõitev buss, mis on turvaline, ohutu, saab kõigi väliste muutujatega hakkama. Ja nii edasi, et see on, need on nagu hoopis erineval skaalal, et millest tulenevalt ta tuleb tükk maad hiljem ja ta tuleb niivõrd kallilt, et see, see hind üksinda lükkab teda ka edasi, tükk maad.

No võtame mõne, võtame siis mõne kontoritöö näite, kas näiteks sekretäri töökoht on ohus või ei ole?

See oleneb sekretärist, et mida see sekretär teeb, et kui ta suhtleb klientidega ja on ettevõtte nägu... Ja organiseerib ettevõtte siseüritusi, tegeleb kõigega, millega selline büroojuhataja tegeleb, versus siis sekretär, kes ainult võtab toru.

Ja suu, suunab kõnesid edasi, eks

ole, jah. Et kõnesid tegelikult väga nagu ei suunata enam. Et, et see nii-öelda traditsiooniline Ameerika stiilis sekretäri töö, et see on, on võib-olla juba praegu minevik. Aga ma arvan, et ei, need inimesed jäävad kindlasti ettevõtetesse alles, aga nad saavad vastutust juurde.

Nii et peab õppima tegema siis teistsuguseid keerulisemaid asju inimene?

Jah, vahelduslikkamaid.

Ja see on ju tegelikult tore ühest küljest, et inimesed saavadki areneda ja teha huvitavamaid töid ja õppida juurde. Aga, aga noh, samas ma kujutan ette, et tulevad ikkagi meie saatekuulajad ja ütlevad, et aga noh, mul ei anta sellist tööd, mis ma teha saan, mul ei ole sellist. Mul on ainult valida, et kas ma teen seda edasi, nii kaua kui ma teen ja siis tuleb robot, et keegi ei tahagi, et ma teeks midagi keerulisemat, sest ei ole pakkuda.

Ma väidaks jälle vastupidi, et kui me vaatame IT-sektorit, siis meil on võrdlemisi tõsine tööjõukriis ja see ei ole ainult programmeerijad, vaid see on kõik, kogu sektor. Et me ei suuda leida inimesi, me ei suuda leida neid inimesi, kes meil neid roboteidki teevad.

See on tõsi jah, et sellepärast ka riik koolitab sadu inimesi ja programmeerijateks, no aga võtame ikkagi ühe keskmise kontori, te olete ilmselt neid projekte teinud, kuhu, kus istuvad täna siis need, need inimesed, kelle selline harjumuspärane töökoht täna just praegu on, on ikkagi nagu löögi all?

Kui me võtame mingist ajast natuke tagasi, siis oli väga populaarne andmekoht, tähendab, töökoht oli andmesisestaja. Selline töökoht kindlasti kaob. Absoluutselt juba tänapäeval on seda võrdlemisi vähe ja, ja see kaob üha rohkem. Ja samas ka mõnes mõttes mingid müügifunktsioonid, kus on vaja liigutada jällegi, tulla, tulnud tellimusi, neid kuidagi töödelda ja edasi liigutada, sellised asjad kõik on automatiseeritavad ja, ja tõenäoliselt kaovad. Et kui inimene tunneb, et tal töös on palju rutiini, siis mõelgu millegi muu õppimise peale.

Kas see jah, see rutiin on nagu, loominguline asi võib ka rutiin olla, et meie näiteks kirjutame geeniuses uudiseid, üsna rutiinne asi kogu aeg noh, seda ju teha, kas see on, kus, kus, kus see piir nagu läheb või kuidas ma aru saan, et kas mu töö on loominguline või rutiinne?

Seda piiri nagu ei olegi ja ma arvan, et kuna see kõik ei juhtu üleöö, siis ei tasu ka nagu muretseda sellepärast, et sa töötuks jääksid, vaid pigem on see see, et, et Et muutuvad meie ootused sellele, mis tööd me tahame teha ja muutuvad ettevõtte ootused sellele, millise efektiivsusega töö eest nad on nõus maksma. Ja kuna see kõik ei juhtu üleöö, siis see ei tule nagu nii tohutu suure üllatusena. Küll aga on tõenäoliselt mõistlik varakult... Ikkagi nagu proovida kohaneda sellega. Et sellest küljest jah, et, et kõik need asjad, mis, mis sa kujutad ette, et masin suudaks teha, seda ta tõenäoliselt hakkab mingi aja pärast tegema ka. Ja tõenäoliselt me ei kujuta ette ka seda, kuidas me täpsemat tööd teeme näiteks kümne või viieteist aasta pärast. Aga noh, see on jällegi seesama näide, et, et Excel võttis tõenäoliselt ära väga palju paberihunnikuid, sadadest miljonitest ettevõtetest. Nagu otseselt, nagu töökohtid ära ei kaotanud ju. Aga see, kuidas, kuidas sa töötasid, muutus täiesti kategooriliselt.

Ja ma, kui me võtame keskmise kontori, siis tegelikult keskmise kontori ja ühe töövoo, siis kui me alustame ühest kahest inimesest, siis töövood on suhteliselt lineaarsed ja, ja iga inimene teeb mingit konkreetset asja. Ja hea näite tõi mulle ühe tootmisettevõtte juht, kes saab aru, kuidas tal tootmises asjad käivad, aga kuidas kontoris töövood käivad ja info liigub. Et mida rohkem sa inimesi sinna valemisse paned, seda keerulisemaks see info liikumine läheb ja seda rohkem jääb see info kuhugi kinni. Ehk siis, kui me võtame need töövood uuesti juppideks, siis tõenäoliselt pooled inimesed teevad asja, mida nad ei peaks tegema. Ja võib-olla nad ei taha teha. Ja kui nüüd on julgust see, see protsess ette võtta, siis tulemused võivad olla päris märkimisväärsed ja üllatavad.

Nüüd, kui minu töö näiteks on hinnakirjade ühtlustamine, siis ma peaks olema mures? Jah. Ja midagi, mingi muu selline, andmete liigutamine?

Andmeanalüüs, no pankades näiteks on neid inimesi tavaliselt sadade kaupa, kes teevad hästi rutiinset tööd, mis on hästi ühekülgne, et seda saab lahendada. elementaarse tarkvararobootikaga, masinõppega ja sealt järgmine samm oleks siis sügav masinõpe, ehk siis neuroalvõrkude abi, ja siis sealt edasi kunagi võib-olla paarikümne aasta pärast tuleb ka AI, kes midagi nagu sisulist teeb meie regioonis, et.

No pankade iseenesest peaks olema noh, arvestades nende ütleme, keskmise panga suurust ja Ja seda efekti, mis nad võiksid tarkvarast saada, see peaks olema päris suur, et sel juhul me, ma, ma arvan, et me peaks praegu juba nägema massilisi koondamisi pankadest või on vara või?

On väga vara, tegelikult see robootiline protsesside automatiseerimine, mis on hästi kole termin eesti keeles, see RPA, niimoodi on palju viisakam kutsuda, see kerkis esile kuskil kaks aastat tagasi ja hinnanguliselt kuskil kolme aasta pärast peaks selle asja siis turuväärtuse ainult konsultatsiooniteenuste näol olema kuskil kuusteist miljardit dollarit, aga. See on täiesti lapsekingades, et selles mõttes, et ettevõtted alles aduvad, et seda on vaja teha, me peame efektiivsemaks muutuma ja oluliselt kiiremini kui see, et me võtame ühe infosüsteemi ja vahetame selle kümne aasta pärast välja. Et meil on vaja lahendusi leida täna, sest et me ei suuda kaasas käia turumuutustega muidu. Olgu see siis tööjõuturg või olgu see siis see, kuidas sa oma äri teed.

No üks teie väited on ka see, et robotid peavad võtma töö üle, et noh, et me, me räägime sellest ka natukene sellest hirmust ühest küljest ja teisest küljest nagu paratamatusest. Aga, aga et sellel on, et ilma selleta ei saakski.

No tegelikult küll, seda me kõik tahame elada väga head elu. Et me tahame kõiki neid mugavusi ja me tahame neid mugavusi järjest rohkem ja rohkem. Ehk siis, et ma ei tea, liinitöötaja või, või kuskil kaevanduses. töötanud inimene viiskümmend aastat tagasi, seitsekümmend aastat tagasi, noh, tal ei olnud tegelikult väga palju mugavusi oma elus, et ta sai hädavaevu hakkama endaga. Aga see, mis me täna eeldame, on see, et kõige madalamapalgalisel töötajal peab olema nutitelefon ja kõik, ja internetiühendus, sülearvuti, tahvelarvuti, nutiteler, kõik need mugavused peavad olema olemas. Aga selleks, et seda kõike võimaldada, selleks sa pead siiski tõstma efektiivsust. Ehk siis sa pead, majandus peab kasvama selleks, et seda kõike oleks võimalik võimaldada. Majandus

saab kasvada tänu sellele, et me teeme roboteid

juurde. Sisuliselt küll jah, efektiivsuse tõus on majanduse kasv.

Me saame teha efektiivsemalt ja targemalt asju, mis me siiani oleme teinud. Et kui me räägime sellest nii-öelda suuremast pildist, et meil on teenus, majandus ja kõik asjad liiguvad teenuste peale. Siis väga palju neid teenuseid on võimalik automatiseerida ja paremaks teha tänu sellele, sa saad kiiremini need asjad. Me igapäevaselt liigume üha rohkem ühe kliki nii-öelda noh, termin ühe kliki poole. Ja kuidas jõuda sinna ühe klikini, selleks on sul vaja seda infot liigutada taustal väga kiiresti ja väga suurtes mahtudes tõenäoliselt. Et seda aitab see robot jälle teha, aga ma tuleks korraks sinna panga juurde tagasi, mis sa mainisid, et panka on just hea näide sellest organisatsioonist, mida ma, mida ma enne kirjeldasin, et seal on kogu see töövoog, on nii keeruliseks läinud, et seda nüüd pulkadeni lahti võtta ja hakata mõtlema, kust ma saan optimeerida ja keda lahti lasta. See on nii röögatu töö, et ükski väga suur pank ei ole seda tõenäoliselt ette võtnud, aga ka pankades, suurpankades välismaal koondamislained, mis toimuvad, Ma arvan, et seal väga suur osa on robotiseerimisel.

Nojah, tegelikult ettevõtjad ütlevad, et me saame majanduse Eestis kasvama ka nii, et me toome tööjõudu sisse, odavat tööjõudu.

Kust kohast?

No ma ei tea, ükskõik kust kohast, välismaalt kusagilt.

Keegi

ei taha tulla siia.

Keegi ei taha tulla ja meil ei lasta ka tuua, et selles mõttes, et kui Urve Palo lubas, et kaks tuhat inimest vist viie aasta jooksul või midagi sellist IT-sektorisse juurde, et lihtsustatud korras siis võimaldada nagu sisse tuua inimesi, siis see kaks tuhat inimest, ma arvan, et suudaksime kaheteist kuuga Eestis nagu tööle rakendada. Et see tegelikult noh, need numbrid noh, me ei saa hakkama. Meie palgatase ei ole veel nii kõrgel tegelikult praegu, et me saa, et kõik tahaksid tulla siia, meie kliima ei ole just kõige parem, me peame kuidagi muud moodi leidma omale mingisuguse eelise.

No kas seesama programmeerija töökoht, mida me siin tarkvaratööstuses nii väga Eestis otsime, kas see CO-kael ei tule robotitele valla või?

Kindlasti mitte. Ei ole või? Puutudes iga päev arendajatega kokku, siis ma tean, et, et arendaja kirjutab koodi võib-olla viisteist kuni kakskümmend viis protsenti oma ajast. Et see on see reaalne aeg, mis ta kirjutab koodi, ülejäänud on see, kus ta mõtleb, kuidas lahendada probleeme, millised lahendused on olemas, kuidas neid olemasolevaid lahendusi kasutada. Kuidas erinevaid asju konfigureerida, et see on ikkagi väga suures osas loovtöö. Ja see üks pisikene algoritm, mis sa sinna sisse paned iga natukese aja tagant, et see tegelikult ei ole väga suur osa sinu, sinu tööst. Aga jah, jällegi, ka neid algoritme ei oska masinadel väga hästi ise välja mõelda.

Milles need masinad siis head on, ma saan aru, et kuidas seda nagu kirjeldada, et milles täna robotid head on, see on mingi rutiinne tegevus, aga kas seda on võimalik täpsemaks ajada, seda kirjeldust?

Võib-olla täpsem kirjeldus oleks, olekski informatsiooni ühest kohast teise tõstmine. Robot on selles suhtes loll loom, et ta ise ei õpi, vaid ta teeb täpselt seda, mida talle öeldakse. Ja ta teeb seda kõike väga hästi, aga sellest hetkest, kui ta peab ise mõtlema hakkama, mida ma nüüd tegema pean, sellest hetkest peaks tulema taaskord inimene mängu, kes siis oma mõttega aitab robotit edasi.

Nii et kogu see jutt õppivatest algoritmidest ja AI-st, see, seda täna ei ole olemas?

See ei jõua meieni niipea, et need on, ma arvan, kuskil kümmekond ettevõtet maailmas, kes päriselt tegelevad AI-ga, et ülejäänud tegelevad siiski masinõppega. Mis on vahetanud? No see on natukene selline keeruline teema, aga põhimõtteliselt masinõpe tähendab seda, et, et sa tükile tarkvarale annad ette reeglid ja ütled, et õpi nende reeglite põhjal oma tegevust laiendama. Ja siis ta teebki täpselt seda, ehk siis, et ta lähtub nendest reeglitest ja vahel ka statistikast ja sellistest asjadest. AI peaks suutma aga ikkagi ise lahendada probleeme, mida ta varem pole kohanud ja millele ta pole varem leidnud lahendust. Ja mida keegi pole öelnud, kuidas lahendada.

Nii et robotile ikkagi annab alati inimene mängureeglid ette, teatud käitumisjuhised teatud olukordades ja ta nendest väga palju välja ei lähe?

No seda on võimalik ekstrapoleerida, aga üldiselt küll jah.

Ta ei tohikski sealt välja minna. Tal peaks nii-öelda see turvatsoon seal ümber olema, nagu tootmises on alati, robotil on võrku ümber, eks ole, et hulluks ei läheks ja kedagi vigastama ei hakkaks, et, et tarkvararobot ei saa kedagi otseselt vigastada, aga, aga ka tema tuleb nii-öelda panna kindlasse kohta, et temale keegi ligi ei pääseks ja, ja ta kedagi mingit muud süsteemi vigastada ei saaks, mida ta teoreetiliselt teha ei saagi.

Hea küll, teine paus ja varsti läheme edasi. Restarti saade on taas eetris, täna me räägime robotitest ja, ja tööst, külas on Andres Aavik ja Juhan Pukk IT-ettevõttest Knowit. Mida siis peaks õppima minema ülikooli või mis on need tulevikukindlad ametid, kas on võimalik öelda?

Minu isiklik seisukoht on see, et ülikoolis ei õpetata praegu midagi, mida sa saaksid viie või kümne aasta pärast üks-ühele mõnel töökohal rakendada. Et see, mida sa peaksid õppima, on see, kuidas olla loov, kuidas kohaneda ja kuidas harjuda ära sellega, et sa peadki kogu aeg õppima uusi asju selleks, et olla edukas.

Et sa pead robotist püsima sammu võrra ees alati?

Tegelikult sa pead rõhuma sellele, et sa oled inimene, mitte robot. Ehk siis teisisõnu, et sinu töö ei ole õppida endale kõige lihtsam asi selgeks, näiteks poemüüa, et võta asi, tee piiks, vajuta nuppu ja küsi raha. Et, et see on liiga lihtne ja see on asi, mida sa ei peaks tegema ja noh, kõik sellised

asjad. Ja võib-olla tuleks õppida rohkem mõtlema, et mida rohkem sa oskad mõelda, seda enam sa oled samu robotist ees.

Jah, kuidas see käib, ma hakkasin mõtlema, kuidas õppida mõtlema ja loovalt mõtlema, et kas, kas nagu noh, erialad on meil sellised, nagu nad on ülikoolis, eks ole, et mõtlemise eriala ju ei ole või noh, võib-olla filosoofia natuke läheb sinna alla, aga kuna see on humanitaarala, siis see ei ole ka praegu kindlasti nagu pop-testis.

Tegelikult kogu bakalaureuseõpe on ikkagi mõtlemise eriala. Et selles mõttes suurem osa neid algaineid või baas, baasaineid, mis sulle antakse, et need ongi selle eesmärgiga, et õpetada inimest mõtlema ja, ja leida lahendusi probleemidele, kõige olulisem kriitiline mõtlemine ja nii edasi.

Et ise Tartu Ülikoolis majandust õppinuna võin öelda, et ega majandusest ma suurt midagi ei teadnud sealt välja tulles, aga mõtlema õpetas ta küll vägagi.

Nii et ülikooli haridus on see, mis teie arvates, nii-öelda annab teatud immuniteedi robotite eest tulevikus?

Tõenäoliselt mitte, aga võib-olla noh, see kõik on võimalik ka ise õppida, see oleneb paljugi inimese tüübist ja, ja võib-olla väärtustest tema elus. Et suures osas, kui sa hindad oma ja oma isiklikku aega, oma, oma vabadust, siis sa tõenäoliselt mõtled välja selle, kuidas leida omale mingit sorti loovtöö, kus sa annad väiksema siis sisendiga suurema väärtuse.

Nii et teed vähem, aga sellel on suur kaal, mis sa teed? Just. Ja

see kaal järjest tõuseb kogu aeg.

Aga kui ma ei ole selline inimene, kõik inimesed ei ole sellised, kui ma ei ole, mi, millisena te, te selle osa inimeste tulevikku siis ette näete, et kas, kas nende nagu roll ongi hääbuda ära, võib-olla sõna otseses mõttes surra ära?

Ei noh, need lähevad roboteid remontima.

See, selline töö ka olemas, tarkvararoboteid nad ei oska ürjavalt teda.

No neid saab hooldada sellegipoolest, et see ei ole ikkagi nagu niivõrd keeruline, et see on kõik õpetatav. Aga, aga jah, see on paratamatus, et, et siis tuleb, et kui sa robotiga sammu ei suuda pidada, et siis, siis sa pead hoo, hoolitsema selle robot, roboti eest.

Kui me võtame, et inimesed jagunevad peamiselt reaalinimesteks ja humanitaarinimesteks, eks ole, siis humanitaarinimestel selles mõttes on lihtne, et kunstnikud kõik loovad inimesed, seda roboti ei hakka niipea kindlasti tegema ja, ja kui see robot isegi hakkaks tegema, siis tavainimene nõuselt ei saaks aru sellest midagi. Ja reaalinimesed, reaalained üha rohkem soovitatakse ja, ja noh, see on ilmselgelt tulevik, mis tõenäoliselt on paremini tasustatud kui humanitaar.

Okei, aga siis kas, kas seal ei ole just nagu vastuollu, et pigem on see selline loovus ja mõtlemine on ju väga palju seotud humanitaarerialadega, et reaalainetega ja mitte niivõrd palju?

Reaalerialadel kindlasti üha rohkem liigub see sinnapoole, et sa pead saama aru matemaatikast, aga samas suutma rakendada seda matemaatikat ka päriselus.

Nii et see on see loov komponent selle juures?

Ja teine asi on muidugi see, et, et ega inimesed, need kes, kes siis ütleme, et on nendest robotitest sammu jagu ees, ega nemad tahavad järjest rohkem mugavust ja luksust ja see ei ole ainult see, et sul peab olema kõige uuem nutitelefon, kõige uuemad tehnoloogilised seadmed ja, ja ma ei tea, isiklik assist, robotassistent. Vaid see tähendab seda, et sa tahad saada suurepärast teenindust, sa tahad saada kõikvõimalikke käsitöövigureid, noh, kui me vaatame, mis toimub näiteks Tallinnas Telliskivi loomelinnakus, et mida seal toodetakse, mida seal müüakse, et siis noh, me ei suuda seda ühte nimekirja panna, aga see peab olema kahes nimekirjas vist. No ma ei tea, näiteks pood, kus on kolmsada viiskümmend erinevat sorti õllut, millest umbes pooled on käsitöö, käsitööõlled, eks ole. Et me väärtustame teisi asju, et me väärtustame järjest rohkem seda, seda inimlikku panust. Ja seda, seda erilist, mida masinad tegelikult ei suuda kuidagi pakkuda.

Huvitav, ma hakkasin mõtlema, kas see on meil selline lühiajaline lohutus või et kas see on meie põhjus, miks, miks me uu, saame uskuda, et masinad ei hakkagi seda pakkuma kunagi, et nad ei muutugi kunagi loovat, eks?

No siis, kui päris AI jõuab nii-öelda... tarbijale kättesaadavaks mõistliku hinna eest, et siis võib-olla nad suudavad kuidagi meid piisavalt lõbustada, aga ma ei mõtleks niivõrd kaugel, et ma võib-olla näen seda enne, kui ma pensionile lähen. Aga, aga ma ei julge nii, nii palju ette mõelda ja peale selle ega see mind väga ei aita, nagu täna, kui ma tean, et ma viiekümne aasta pärast võib-olla, võib-olla tuleb tükk tarkvara, kes oskab teha nii, et mul oleks lõbus ja maks õnnelik.

Kuidas, kuidas te ise selle ala inimestele ennast, mis, mida te teete, et hoida ennast robotitest samu võrra ees?

No esiteks, me teeme neid.

Me teame, mis nende sees on.

No aga meie ju, meie olemegi need nii-öelda loobinimesed, selles mõttes, et me mõtleme, kus oleks võimalik teha tööd efektiivsemalt, kus oleks vaja, ma ei tea, Et andmekvaliteet oleks kõrgem, kus oleks vaja suuremate mahtudega hakkama saada ja, ja see tegelikult on tohutu keeruline. Et kui tavakasutaja võtab mingisuguse infosüsteemi lahti, näiteks ma ei tea, mobiilioperaatori iseteeninduse, siis ta näeb seal ühte vormi, seal ühes vormis on võib-olla kümme lahtrit, mida saab täita, mingi, mingeid valikuid teha, või reaalselt need kümme lahtrit on tõenäoliselt seotud kuskil kuuekümne, kaheksakümne erineva andmetabeliga, Kuskil äärmiselt keerukate protsessidega infosüsteemis, et.

Et seal ei ole sellistel robotil eriti nagu midagi teha, et seal on teie, teie ütlete, et nii on ja te mõtlete seda välja, mis, mida robotid hakkavad tulevikus tegema?

Sisuliselt küll jah, et. On, on olukordi, kus inimese imiteerimine on, on kõige efektiivsem, sest et kõik muu on lihtsalt liiga keeruline ja ta läheb iga päevaga järjest keerulisemaks.

Et inimkonnal on, mul on hea meel, et me võib-olla saame saatega lõpetada sellega, et inimkonnal on nagu lootust. Et ei ole, ei ole päris nii, et üheksakümmend protsenti meist on töötud ja järgnevad sõda ja nälg.

Päris kindlasti on lootust ja, ja tänu robotitele peaks minema asi tegelikult paremaks.

Aga enne tuleb see suur koondamine, enne jääb

viiskümmend viis protsenti inimesi töötuks? Ei no siin jutt oli sellest, et viis miljonit inimest teevad tööta, aga ma arvan, et need töökohad, mis luuakse selles valdkonnas ainuüksi, on juba oluliselt suurem number.

Ja nad on suurema lisandväärtusega, mis tähendavad, tähendab rohkem tasu inimestele?

Kas ümberõppimine, olete te näinud oma karjääri jaoks, sul on ka võimalik või, et inimene sellest nii-öelda rutiinsest ikkagi päriselt lähebki tegema muud paremad tööd?

Ümberõpe on võimalik väga hästi teostada, kui inimesel on tahtmine seda teha. Kui sul ei ole tahtmist ja soovi ümber õppida ja sind suunatakse ümber õppima, siis sellest ei tule tõenäoliselt midagi välja, kui sa ise tahad, võib sellest väga hästi välja tulla.

Andmesisast ajast saab siis kes? Kes iganes, kes ta tahab olla? Selles mõttes, et see ei saa ju olla siin unistuste töö, et siin unistuste töö ongi tulla tööle igapäeva, sisestada andmeid, sa ei taha seda teha, sul kindlasti on mingisugused unistused ja suurema osa, kui me Eestit vaatame, siis nad liituvad mingisugust sorti start-upiga, proovivad midagi teistmoodi teha. Ja see on ka ümberõpe.

Ja kui ma olen vana, ja kui ma olen ikkagi viiekümne kaheksa aastane ja mul on pensioniline veel jupp aega aega?

Siis sa tead väga hästi, mis asi ei tööta ja, ja kuidas tegelikult võiks asju teha, et see elukogemus on ka ikkagi üht-teist, mis nagu, mis nagu annab palju juurde.

No selge, ma tänan teid saate eest ja jääme siis lootma, et me saame siin kunagi istuda uuesti koos, meie asemel ei ole robotid, sellest oleks ju kahju. Kuigi tegelikult on võimalik, et robot kuulab näiteks kõik minu juhitud saated ära, saab väga hästi pildi ette, mis on need piirid, kus minu mõistus toimetab ja, ja hakkab ise saateid juhtima. Aga ma loodan, et seda juhtub, et aitäh teile ja aitäh kõigile kuulajatele, kohtume jälle nädala pärast.