Miks eestlased kõiki EL-i digiotsuseid teha ei võiks?

Aga saaks see kuidagi teistmoodi olla. Ma mõtlen noh, et kas see ei olegi nagu elu niisugune nagu ja selle valdkonna nagu paratamatus, et ikka alati ju see innovatsioon ja kõik need uued lahendused, need tekivad. Ja palju varem ja seal on.

Tema ulatus on tänapäeval hoopis kiirem, kui sul mingisugusel hetkel oli innovatsioon see, et me panime nagu kaks hobust, panime vankri ette. Ja oli hoopis kaks hobujõudu selle korraga, siis see oli nagu tükk aega, konkurents eelis mingisuguses piirkonnas. Võib-olla sajandi pärast levis ta kuskile kaugemale, siis praegu hetkel on nagu üks nipp, üks mingisugune kiip naha alla, üks mingi Neuralingi. Aplikatsioon, mingi uus implantaat ja uus rakendus, uus Tinder. Ja sul on korraga maailm muutunud ja korraga hakkab keegi mõtlema, oota, oota, oota, kuidas ikkagi selliste nagu Tinderite või mingite Whatsappide või mingite muudamisega nagu äkki peaks nagu Tinderi seaduse vastu võtma, et äkki peaks nagu.

see probleem, mis ma tahtsin öelda, on see, et muidu lihtsalt seda innovatsiooni, kui me jääks ootama nagu teistpidist, et kõigepealt midagi reguleeritakse ära ja siis alles hakkame tegema, siis tekige sul kunagi seda innovatsiooni, ega siis nendelt otsustajatelt või sealt sa ei saa mingit, sest Euroopa Liidu kogu sellest asjast sa ei saa oodata mingit suurt innovatsiooni, et lõpuks sa saad ikkagi ainult oodata seda, et lepitakse. Et kui juba asjad kõik on pandud erinevas suunas minema, et siis lõpuks lepitakse ühised mängureeglid kokku, et kõik saavad ühel turul. Ma arvan tegelikult niimoodi, et teistpidi ta muutuks ka ju jälle niisuguseks väga aeglaseks kohmakaks, et ega see komisjon ei muutu niisuguseks nagu noh, innovaatiliseks kiireks vilkaks organisatsiooniks kunagi, ma arvan.