Ma arvan, et, et noh, ma, ma ei saa vastutada kõikide Ukraina inimeste eest, kes seal tegelevad, selle meediapildi kokkupaneku ja, ja informatsiooni siis levitamisega ja, ja uudiste tootmisega, et see, see meeskond on väga suured. Väga mitmel tasandil, alates nendest seal, kes seal rindepiirkonnas tegutsevad, sealt neid infoklippe saadavad otse sotsiaalmeediasse kuni siis nendeni, kes siis nagu teevad mingisugust strateegilist sõnumit, panevad kokku ja, ja siis seda levitavad. Ilmselt ma ütleks niimoodi, et ukrainlased nagu meelega väga minu hinnangul nagu selliseid noh, ütleme valeuudiseid ei ole tahtnud toota, et nad pigem on nagu pärast kahetsenud, kui nad on eksinud ja nad on ka, on võimelised ennast korrigeerima. Et on ka juhtunud seda, et mõned niisugused suuremad pläraläärajad on, on pildist ära kadunud ka Ukraina ametiisiku poolt, noh, kes olid nagu seal nii-öelda meediastaarid seal sõja esimese paari-kolme nädala jooksul või, või esimese kuu jooksul ja. No see on kõik on ette tulnud, ega ta ei ole mingi ideaalselt masinavärk, aga minu arust nagu see ongi nagu see nende tugevuse näitamine. Või, või demonstratsioon, et nad suudavad ennast parandada ja korrigeerida. No vaatad vene poolt, eks ju, siis noh, nemad üritavad ilmselgelt valeks osutunud sõnumeid tappa uute valedega ja veel suuremate valedega või siis teha mingit, noh, sa saadki aru, et nad on valetanud, sellest nad, nad ise aru saavad, nad teevad kannapöörde mingisse teise suunda, panevad mingi järgmise valega minema. Nii et noh, see ongi see suur vahe. Ja mina ei usu, et ukrainlased nagu ka nende kaotuste puhul ja et nad noh, nagu teadlikult valetavad, võib-olla nad alguses läksid pisut hoogu, nüüd nad on pigem nende kaotuse, Nene poole kaotuste väljaütlemisega olnud tagasihoidlikumad. Ja pigem tuleb vaadata seda suurusjärku, mitte seda absoluut arvu nagu, nagu Igor ütles ka, et ma arvan, et see suurusjärk on üsna lähedal tõele. Et see kinnitab kõik nii kaudselt toimuv, et Vene väed ei suuda enam laial rindel peale tungida. Kuni, kuni ka siis sinnamaale välja, et on ikkagi takkajärgi tulnud need infod välja, mis siis kinnitavad seda, et noh, Ukraina poole hinnangud on ikkagi enam-vähem tööle
Siin see probleem oli tegelikult ka selles, et need vastaspoole agendid, nad kasutasidki ju sedasama, nad varjusid nagu sellisteks aktivistideks või kodanikuaktivistideks ja siis nagu, kui noh, inimesed annavad infot, eks ju, selle kohta, millise purust, sest tema saatis seda infot täpselt samamoodi. Aga vastaspool siis teadis, et okei, et see on meie siis nii-öelda see päris palgaline. Nii-öelda vaatleja agent ja, ja siis nad oskasid selle järgi tuld korrigeerida, jah, neid juhtumeid oli, kahjuks oli päris palju ukrainlastel, kus nagu peale sellist. Sotsiaalmeedia striimi tuli palju täpsem, tuli kohe samasse kohta, nii et see oli nagu pigem isegi vastuluuriline aspekt oli, mis nüüd motiveeris, aga, aga noh, ma võiks siinkohal nagu lühidalt veel nagu täiendada, et ei ole olemas perfektseid infokanaleid, ei ole perfektseid tehnikaid. Infokanalid on lihtsalt erinevale auditooriumile, sellega tuleb arvestada, mis on kättesaadav, seal toimivad erinevad sõnumid. Ja sul peab olema see kõik rahuajal nii-öelda selgeks tehtud, õnneks see sõja ja kommunikatsioon ei erine liiga palju tavalisest kriisikommunikatsioonist ja nüüd no see koroona ja mõned teised nagu sellised kriisid on olnud nagu valitsuse struktuurile nagu päris paras stressi test. Nii et ma usun, et noh, ollakse paremini valmis, kui oldi enne koroonat. Aga ma arvan, et, et üks asi, mis on nagu suur vahe niisuguse tavalise igapäevase kommunikatsiooni ja selle riikliku kommunikatsiooni vahel, on see, et kriisiolukorras me ei saa vahetada kõneisikuid, me ei saa hakata tegema teisi protseduure, me ei saa hakata üles ehitama uut struktuuri. Järelikult on see küsimus, et kui sinu minister ei ole olnud tavaolukorras kõneisik. No siis võib-olla kriisiolukorras saab muutuda kõne isik, aga siis ta selgelt ei ole selleks valmis. Ja, ja demokraatlikus ühiskonnas kehtib veel üks põhimõte, ametnikud saavad olla teatud maanikõne isikud, aga nad ei saa asendada ministrit. Ja vot noh, nagu sellised momendid on nagu tähtsad, et kui meil on valitsuse liikmed, et, et siis need valitsuse liikmed saaksid olla ikkagi need, need põhikõne isikud, et säiliks see poliitiline süsteem ja ta ei muutuks nagu mingisugust teistsuguseks.
Sussukraina puhul neid kõneisikuid on ka minu arvates vähemasti minu nagu tavalise meediatarbija pilti jõudnud märkimisväärselt vähe. On, on seal noh, president ise, eks ole, kas aeg-ajalt midagi ütleb, siis on tema see mingisugune nõunik, eks ole, O tähega, ma ei mäleta ta nime praegu. Jah, ja siis oli veel, ma ei mäleta, kas, kas saab veel kedagi nagu, aga neid on tõesti võib-olla ühe käe sõrme teile kokku lugeda, et huvitav, kas see on ka neil teadlik otsus, et nad hoiavadki selle väga väiksena, et jälle tuttav nägu on välismaalane ka vaatab, et ah, et see on see tüüp, eks, et nad ei paradeeri noh sotsiaalministerit.
Jah, siin tekib tegelikult üks tõsine probleem on, et kui noh, kriisikommunikatsioonis üldiselt kehtib selline põhimõte, et kes reageerib, see kommunikeerib, et ei saa olla nii, et üks teeb ja teine, teine kommunikeerib, aga no seda ei saa vaadata nii-öelda nagu siis sellest, et isikupõhiselt ainult, vaid institutsioonipõhiselt, et. Ja noh, Eesti eripära on see, et, et kui te vaatate nagu mistahes kriise, siis nüüd kipub kogu kommunikatsioon kohe lendama sinna ülesse peaministri tasandile ja siis sealt seda enam allapoole neljalt ei too. Noh, ajakirjanikud on juba sellised, et, et kui nad kuhugi on läinud, siis nad sealt enam ära ei lähe. Ja siseministeeriumil on Eestis on nagu väga hea pikaajaline kogemus ja neil on võib-olla üldse kõige parem, et nad suudavad hoida teatud niukseid. madalama tasemega selliseid noh, kriisi haldamisi nagu oma kommunikatsiooni tasemel ja noh, kui te mäletate, siis veel üheksakümnendatel kõik metsatulekahjud läksid kohe peaministri tasandil ja reageerida, aga siseministeerium on suutnud selle nii-öelda kehtestada, et nad suudavad need asjad nüüd hoida nagu oma. Tasandil ja vot nüüd esimene asi, mida ma ei tea, kas meil on nagu tõsiselt harjutatud, seda võib-olla oskad sina öelda, aga, aga meil on nüüd lõpuks olemas väga suur sõjaline õppus, mis toimub lisaks sellele veel nagu niisugused väiksemad, eks ju, kas seal malevkondades ja nii edasi. Üldiselt ma ei ole näinud, et meie poliitikud nagu selle õppuse kommunikatsioonis osaleksid teistmoodi kui lihtsalt kiidaksid Kaitseväge, aga nagu selles, et, et nad oleks osa sellest kommunikatsiooniplaanist, ma ei ole nagu näinud. Ja, ja siit võib juba eeldada, et kui nüüd nagu noh, oletagem, et kui peaks kunagi tekkima nagu selline sõjalise rinde oht. Siis võib tekkida kohe selline mure, et kaitsevägi ja kaitsestruktuurid võivad tahte instiktiivselt hakata kõik ise kommunikeerima ja see on nagu poliitiliseks kommunikatsiooniks nagu väga palju ruumi pole mõeldud või ei jää. Nii et noh, ma arvan, et noh, mingid sellised momendid, vaadake Ukrainas, kui hästi see on jagatud, poliitikud ei õpeta vähemalt avalikult mitte sõjaväelasi, kuidas sõdida, sõjaväelased sõdivad. Ja poliitikud vastavalt sellele, kuidas sõjaplaan on, korraldavad oma kommunikatsiooni ja need on väga tähtsad elemendid, et ma ei tea, kas Eestis on nüüd harjutatud või ei ole, minu arust mul väga ette ei tule, ma võiksin teada, kui oleks.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]