Kuidas Igor Taro ja Rainer Saks Ukraina sõda kajastavad

Siin see probleem oli tegelikult ka selles, et need vastaspoole agendid, nad kasutasidki ju sedasama, nad varjusid nagu sellisteks aktivistideks või kodanikuaktivistideks ja siis nagu, kui noh, inimesed annavad infot, eks ju, selle kohta, millise purust, sest tema saatis seda infot täpselt samamoodi. Aga vastaspool siis teadis, et okei, et see on meie siis nii-öelda see päris palgaline. Nii-öelda vaatleja agent ja, ja siis nad oskasid selle järgi tuld korrigeerida, jah, neid juhtumeid oli, kahjuks oli päris palju ukrainlastel, kus nagu peale sellist. Sotsiaalmeedia striimi tuli palju täpsem, tuli kohe samasse kohta, nii et see oli nagu pigem isegi vastuluuriline aspekt oli, mis nüüd motiveeris, aga, aga noh, ma võiks siinkohal nagu lühidalt veel nagu täiendada, et ei ole olemas perfektseid infokanaleid, ei ole perfektseid tehnikaid. Infokanalid on lihtsalt erinevale auditooriumile, sellega tuleb arvestada, mis on kättesaadav, seal toimivad erinevad sõnumid. Ja sul peab olema see kõik rahuajal nii-öelda selgeks tehtud, õnneks see sõja ja kommunikatsioon ei erine liiga palju tavalisest kriisikommunikatsioonist ja nüüd no see koroona ja mõned teised nagu sellised kriisid on olnud nagu valitsuse struktuurile nagu päris paras stressi test. Nii et ma usun, et noh, ollakse paremini valmis, kui oldi enne koroonat. Aga ma arvan, et, et üks asi, mis on nagu suur vahe niisuguse tavalise igapäevase kommunikatsiooni ja selle riikliku kommunikatsiooni vahel, on see, et kriisiolukorras me ei saa vahetada kõneisikuid, me ei saa hakata tegema teisi protseduure, me ei saa hakata üles ehitama uut struktuuri. Järelikult on see küsimus, et kui sinu minister ei ole olnud tavaolukorras kõneisik. No siis võib-olla kriisiolukorras saab muutuda kõne isik, aga siis ta selgelt ei ole selleks valmis. Ja, ja demokraatlikus ühiskonnas kehtib veel üks põhimõte, ametnikud saavad olla teatud maanikõne isikud, aga nad ei saa asendada ministrit. Ja vot noh, nagu sellised momendid on nagu tähtsad, et kui meil on valitsuse liikmed, et, et siis need valitsuse liikmed saaksid olla ikkagi need, need põhikõne isikud, et säiliks see poliitiline süsteem ja ta ei muutuks nagu mingisugust teistsuguseks.

Jah, siin tekib tegelikult üks tõsine probleem on, et kui noh, kriisikommunikatsioonis üldiselt kehtib selline põhimõte, et kes reageerib, see kommunikeerib, et ei saa olla nii, et üks teeb ja teine, teine kommunikeerib, aga no seda ei saa vaadata nii-öelda nagu siis sellest, et isikupõhiselt ainult, vaid institutsioonipõhiselt, et. Ja noh, Eesti eripära on see, et, et kui te vaatate nagu mistahes kriise, siis nüüd kipub kogu kommunikatsioon kohe lendama sinna ülesse peaministri tasandile ja siis sealt seda enam allapoole neljalt ei too. Noh, ajakirjanikud on juba sellised, et, et kui nad kuhugi on läinud, siis nad sealt enam ära ei lähe. Ja siseministeeriumil on Eestis on nagu väga hea pikaajaline kogemus ja neil on võib-olla üldse kõige parem, et nad suudavad hoida teatud niukseid. madalama tasemega selliseid noh, kriisi haldamisi nagu oma kommunikatsiooni tasemel ja noh, kui te mäletate, siis veel üheksakümnendatel kõik metsatulekahjud läksid kohe peaministri tasandil ja reageerida, aga siseministeerium on suutnud selle nii-öelda kehtestada, et nad suudavad need asjad nüüd hoida nagu oma. Tasandil ja vot nüüd esimene asi, mida ma ei tea, kas meil on nagu tõsiselt harjutatud, seda võib-olla oskad sina öelda, aga, aga meil on nüüd lõpuks olemas väga suur sõjaline õppus, mis toimub lisaks sellele veel nagu niisugused väiksemad, eks ju, kas seal malevkondades ja nii edasi. Üldiselt ma ei ole näinud, et meie poliitikud nagu selle õppuse kommunikatsioonis osaleksid teistmoodi kui lihtsalt kiidaksid Kaitseväge, aga nagu selles, et, et nad oleks osa sellest kommunikatsiooniplaanist, ma ei ole nagu näinud. Ja, ja siit võib juba eeldada, et kui nüüd nagu noh, oletagem, et kui peaks kunagi tekkima nagu selline sõjalise rinde oht. Siis võib tekkida kohe selline mure, et kaitsevägi ja kaitsestruktuurid võivad tahte instiktiivselt hakata kõik ise kommunikeerima ja see on nagu poliitiliseks kommunikatsiooniks nagu väga palju ruumi pole mõeldud või ei jää. Nii et noh, ma arvan, et noh, mingid sellised momendid, vaadake Ukrainas, kui hästi see on jagatud, poliitikud ei õpeta vähemalt avalikult mitte sõjaväelasi, kuidas sõdida, sõjaväelased sõdivad. Ja poliitikud vastavalt sellele, kuidas sõjaplaan on, korraldavad oma kommunikatsiooni ja need on väga tähtsad elemendid, et ma ei tea, kas Eestis on nüüd harjutatud või ei ole, minu arust mul väga ette ei tule, ma võiksin teada, kui oleks.