Kuidas Igor Taro ja Rainer Saks Ukraina sõda kajastavad

Ma arvan, et, et noh, ma, ma ei saa vastutada kõikide Ukraina inimeste eest, kes seal tegelevad, selle meediapildi kokkupaneku ja, ja informatsiooni siis levitamisega ja, ja uudiste tootmisega, et see, see meeskond on väga suured. Väga mitmel tasandil, alates nendest seal, kes seal rindepiirkonnas tegutsevad, sealt neid infoklippe saadavad otse sotsiaalmeediasse kuni siis nendeni, kes siis nagu teevad mingisugust strateegilist sõnumit, panevad kokku ja, ja siis seda levitavad. Ilmselt ma ütleks niimoodi, et ukrainlased nagu meelega väga minu hinnangul nagu selliseid noh, ütleme valeuudiseid ei ole tahtnud toota, et nad pigem on nagu pärast kahetsenud, kui nad on eksinud ja nad on ka, on võimelised ennast korrigeerima. Et on ka juhtunud seda, et mõned niisugused suuremad pläraläärajad on, on pildist ära kadunud ka Ukraina ametiisiku poolt, noh, kes olid nagu seal nii-öelda meediastaarid seal sõja esimese paari-kolme nädala jooksul või, või esimese kuu jooksul ja. No see on kõik on ette tulnud, ega ta ei ole mingi ideaalselt masinavärk, aga minu arust nagu see ongi nagu see nende tugevuse näitamine. Või, või demonstratsioon, et nad suudavad ennast parandada ja korrigeerida. No vaatad vene poolt, eks ju, siis noh, nemad üritavad ilmselgelt valeks osutunud sõnumeid tappa uute valedega ja veel suuremate valedega või siis teha mingit, noh, sa saadki aru, et nad on valetanud, sellest nad, nad ise aru saavad, nad teevad kannapöörde mingisse teise suunda, panevad mingi järgmise valega minema. Nii et noh, see ongi see suur vahe. Ja mina ei usu, et ukrainlased nagu ka nende kaotuste puhul ja et nad noh, nagu teadlikult valetavad, võib-olla nad alguses läksid pisut hoogu, nüüd nad on pigem nende kaotuse, Nene poole kaotuste väljaütlemisega olnud tagasihoidlikumad. Ja pigem tuleb vaadata seda suurusjärku, mitte seda absoluut arvu nagu, nagu Igor ütles ka, et ma arvan, et see suurusjärk on üsna lähedal tõele. Et see kinnitab kõik nii kaudselt toimuv, et Vene väed ei suuda enam laial rindel peale tungida. Kuni, kuni ka siis sinnamaale välja, et on ikkagi takkajärgi tulnud need infod välja, mis siis kinnitavad seda, et noh, Ukraina poole hinnangud on ikkagi enam-vähem tööle

seda ka. No just ütleme, et see, mida ma olen suht palju kohanud, et arvatakse, et keegi teine on kinnitanud, kuigi teine on lihtsalt retransleerinud seda nagu algallikat. Aga noh, ma lihtsalt tuletan meelde, mis oli nagu internetiga interneti-eelse ajakirjanduse üks põhimõte, et sa võisid lähtuda sellest, et kaks sõltumatut võib-olla sulle võõrast allikat kinnitavad. Teine põhimõte oli see, et kui sa saad väga usaldusväärsest kanalist asja, siis noh, kui sul on nagu, kui tal on pikk ajalugu kompetents. Keegi võib arvata, et ajakirjanik teeb sulle otsuse kuidagi mustas kastis, aga sul on teatud kriteeriumid, kuidas hindad. Ja kolmas meetod noh, see toimubki sellise triangulatsiooniga, et kas sul on üks tingimus täidetud, kas sul on teine tingimus täidetud ja kolmas tingimus on standardhälve. Kui sa jälgid mingit asja. Siis su peas sünnib mingi graafik, asjad kõiguvad umbes sellises vahemikus. Ja kui ma homme loen või keegi jagab sotsiaalmeedias midagi väga-väga suurepärast.

Siin see probleem oli tegelikult ka selles, et need vastaspoole agendid, nad kasutasidki ju sedasama, nad varjusid nagu sellisteks aktivistideks või kodanikuaktivistideks ja siis nagu, kui noh, inimesed annavad infot, eks ju, selle kohta, millise purust, sest tema saatis seda infot täpselt samamoodi. Aga vastaspool siis teadis, et okei, et see on meie siis nii-öelda see päris palgaline. Nii-öelda vaatleja agent ja, ja siis nad oskasid selle järgi tuld korrigeerida, jah, neid juhtumeid oli, kahjuks oli päris palju ukrainlastel, kus nagu peale sellist. Sotsiaalmeedia striimi tuli palju täpsem, tuli kohe samasse kohta, nii et see oli nagu pigem isegi vastuluuriline aspekt oli, mis nüüd motiveeris, aga, aga noh, ma võiks siinkohal nagu lühidalt veel nagu täiendada, et ei ole olemas perfektseid infokanaleid, ei ole perfektseid tehnikaid. Infokanalid on lihtsalt erinevale auditooriumile, sellega tuleb arvestada, mis on kättesaadav, seal toimivad erinevad sõnumid. Ja sul peab olema see kõik rahuajal nii-öelda selgeks tehtud, õnneks see sõja ja kommunikatsioon ei erine liiga palju tavalisest kriisikommunikatsioonist ja nüüd no see koroona ja mõned teised nagu sellised kriisid on olnud nagu valitsuse struktuurile nagu päris paras stressi test. Nii et ma usun, et noh, ollakse paremini valmis, kui oldi enne koroonat. Aga ma arvan, et, et üks asi, mis on nagu suur vahe niisuguse tavalise igapäevase kommunikatsiooni ja selle riikliku kommunikatsiooni vahel, on see, et kriisiolukorras me ei saa vahetada kõneisikuid, me ei saa hakata tegema teisi protseduure, me ei saa hakata üles ehitama uut struktuuri. Järelikult on see küsimus, et kui sinu minister ei ole olnud tavaolukorras kõneisik. No siis võib-olla kriisiolukorras saab muutuda kõne isik, aga siis ta selgelt ei ole selleks valmis. Ja, ja demokraatlikus ühiskonnas kehtib veel üks põhimõte, ametnikud saavad olla teatud maanikõne isikud, aga nad ei saa asendada ministrit. Ja vot noh, nagu sellised momendid on nagu tähtsad, et kui meil on valitsuse liikmed, et, et siis need valitsuse liikmed saaksid olla ikkagi need, need põhikõne isikud, et säiliks see poliitiline süsteem ja ta ei muutuks nagu mingisugust teistsuguseks.

Sussukraina puhul neid kõneisikuid on ka minu arvates vähemasti minu nagu tavalise meediatarbija pilti jõudnud märkimisväärselt vähe. On, on seal noh, president ise, eks ole, kas aeg-ajalt midagi ütleb, siis on tema see mingisugune nõunik, eks ole, O tähega, ma ei mäleta ta nime praegu. Jah, ja siis oli veel, ma ei mäleta, kas, kas saab veel kedagi nagu, aga neid on tõesti võib-olla ühe käe sõrme teile kokku lugeda, et huvitav, kas see on ka neil teadlik otsus, et nad hoiavadki selle väga väiksena, et jälle tuttav nägu on välismaalane ka vaatab, et ah, et see on see tüüp, eks, et nad ei paradeeri noh sotsiaalministerit.

Tegelikult üks, üks nagu seltskond on veel, kuna meil on siin internetipäev, eks ole, et siis me võiks arutada nendest, et mis toimub kindlasti sellises konflikti olukorras, on noh, suur sotsiaalmeedia plahvatus. Eks ja, ja, ja need on inimesed tänavalt, eks minu maja juures, mina seal, eks ole, kõike noh, kindlasti see tõuseb nagu väga palju. Mis see Ukraina näide selle kohta ütleb, kas see on nagu tugevus, mida saab riik ära kasutada enda huvides või see on tegelikult probleem, mida tuleb sellises olukorras hakata kuidagi alla suruma ja manageerima?

Väga lihtne vastus on see, et kui, kui tekib paralleelne kommunikatsiooniväli selle osas, mida riik ise korraldab ja see läheb nagu täitsa teises suunas, kui see sõnum, mida riik annab, siis on, jama on suur. No seda nagu tagasi saada, siis kontrolli all on väga raske, nii et ma arvan, et noh, riigi ülesanne ei ole niivõrd mitte manipuleerida sotsiaalmeediaga või seda kuidagi takistada või suunata, vaid just nimelt toota ise need relevantsed sõnumid. Me oleme rohkem rääkinud siin praegu tehnikast, aga tegelikult see sõnumi sisu on kõige olulisem. Ja ta peab nagu vastama kodanike ootustele ja, ja see, seda nimetataksegi tegelikult ju Põhjamaades väga näiteks psühholoogiliseks kaitseks. Et, et tegelikult see, mida sa kommunikeerid, peab hoidma sinu ühiskonda koos, veenma teda, et valitsus toimib ka siis, kui ei lähe kõige paremini või selleks, et plaan on olemas, ühesõnaga peab olema usku, et sinu valitsus töötab selle nimel ja kaitseb sind, et, et see kriis oleks nagu lahendatud.

No need sõnumid peavad olema sisuliselt sellised, mis inimesi kõnetavad, et sotsiaalmeedias paljud inimesed, paljud inimesed, kes ei ole noh, kes ei tee seda nii-öelda professionaalsel tasemelt, oskavad seda tunnetuslikult kuidagi, eks ole, ära arvata, noh, meil on ülikoolis õpetatud, on olemas kuus kriteeriumi, see vastab nendele küsimustele ära. Nendest peab olema, ma ei tea, kas neli või kolm näiteks lähevad täppi, siis järelikult see tõenäoliselt kõnetab inimesi. Et ja kui. Noh, me rääkisime enne ka sellest, et Ukraina valitsus on valinud selle tee, et ta ei valeta ja miks me võime oletada, et ta eriti ei valeta, ongi selle sotsiaalmeedia ajastu ja iga mehe võimekuse tõttu teha ise laivtelevisiooni. Sellepärast et kui ta hakkaks totaalselt valetama, siis ma kipun arvama, et see tuleks väga kiiresti välja. Just nimelt sellepärast, et. Ka siis, kui üritatakse piirata mingisugust infolevikut, ikkagi on noh, nii paljudel inimestel on ikkagi see nutitelefon olemas, et on võimalik teha pilt, on võimalik teha video, on võimalik minna laivi. Et väga keeruline, et noh, Venemaa. Olukord praegu on hoopis teistsugune, eks ole, sündmused ei toimu nende pinnal, sündmused toimuvad kuskil eemal, ehk siis Vene ühiskond ei saa kuidagi seestpoolt midagi filmida. Aga samas noh, piiratakse ka seda infot, mis tuleb väljastpoolt ja, ja üritatakse ka manipuleerida, et noh, need head näited olid seoses selle raketikandja Moskvaga, kui toodeti mingisugused kaadrid väidetavast. Meeskonnast, kes oli kusagil platsi peal. Kui olid kaadrid nendesamade kindralitega. Et noh, üritati nagu manipuleerida, et mina näiteks ei ole lõpuni kindel, et see, millest sa rääkisid, need kindralid on elus. Jah, sest seal on ka nagu tegi, esitatud küsimusi, et, et kellega nad seal olid ja mis ajal see oli filmitud, et. Et selles mõttes väga raske on sellises olukorras valitsusel valetada, kui rahval on ka see meediavõim endal käes, mitte ainult meedial.