AI_pealkiri: Jüri Kaljundi Weekdone'ist, OKR-idest ja Eesti idumaastiku õppetundidest alates 90ndatest

Head kuulajad, taas on laupäeva pärastlõuna ja Restarti saade on eetris, meil on ka palju järelkuulajaid, nii et tervitused kõigile järelkuulajatele ka. Tänane saade on ühe saate ja ühe külalisega, saatejuht Hendrik Roonemaa ja mul on külas inimene, kes on. Ma arvan, et suhteliselt algusest peale olnud Eesti start-upi maastikul kaasas ja kes on, kes on seda start-upindust juba vähemalt paarkümmend aastat ühel või teisel kujul teinud ja, ja erinevalt paljudest teistest, kes, kes kas ei viitsi enam teha või on muutunud ise investoriteks või, või lihtsalt läinud kuhugi tööle, siis tema teeb ikka edasi. Ja selle poolest minu jaoks on meie tänane saatekülaline alati väga põnev persoon olnud, et ükskõik, kuidas ma talle helistan, seda on kogu aeg tegeleb millega uuega. Ja, ja mõned nendest asjadest on välja tulnud ja mõned ei ole, nii et täna me räägime sellest kogemusest ja vaatame tagasi ja, ja katsume teha võib-olla ka mingeid järeldusi, et mida, mida on õppida sellest, et kui sa oled kakskümmend aastat start-upe teinud ja teed ikka edasi, et kas teed nüüd paremini või ei tee. Igatahes, minu tänane saatekülaline on Jüri Kaljundi, tere.

Tere päevast.

Ma ei mäleta, kunas me sinuga esimest korda kokku puutusime, kas see võis olla kahe tuhandendate alguses äkki?

Kuskil jah, väga varasel ajal kindlasti.

Väga ammu jah, sellest ajast me oleme mõlemad natukene hallimaks läinud peale, loodetavasti ei saanud natuke targemaks, aga. Aga no kuidas me sind, osadele kuulajatele me ei pea sind kindlasti tutvustama, aga osadele ilmselt peame, et. Sa teed praegu firmat või idufirmat, ma ei teagi, kuidas peab öelda, nimega Weekton.

Nii see on ja ma ise ka ei oska öelda, et kes ma siis täpselt olen, et ühe poole pealt võiks öelda, et ma olen tõesti nihukene sari ettevõtja olnud. Enamus neid firmasid olnud siis tehnoloogiaettevõtted. Ja ma ütleks, et nihukene seitsekümmend, kaheksakümmend protsenti neist on siis olnud tegelikult veebiteenused, millega ma kokku olen puutunud.

No kõige, ma arvan, kuulsam, ütleme see, mis, kui sind üldse Eestisse nüüd laiemalt tuntakse, ma ei tea, kas tuntakse, et lähed, ütled tänavale, et Jüri Kaljundi, aga noh, et osad inimesed tunnevad ja nad tunnevad sind tõenäoliselt CV online'i järgi, et sa olid üks nendest inimestest, kes tegi CV online'i ja müüsiti maha.

Jah, nelja, neljakesi me seda tegime.

See oli ammu, on ju.

Jah, et pidime ise ka nagu kalendrisse vaatama nüüd, et mõtlema, millal see oli, et CV Online algas aastal üheksakümmend seitse, et siis. Kaks null, kaks null aastat tagasi.

Kes seal need ülejäänud kolm sul olid, tuletame need ka meelde.

Põhiasutaja juht oli Jürgen Tamm, kes kaudselt see CV online'i taust oli see, et Jürgen oli aktiivselt tegelenud Best Estoniaga, mis on siis tehnikatudengite organisatsioon Tallinnas. Kes tegi selliseid vanakooli töömesse. Kus Eesti näitusel boksis koguti tudengite paberi pealt CV-sid ja pandi siis kuskile laua peale hunnikusse ja mõeldi, et noh, et kunagi võiks mingitele firmadele pakkuda neid. Sealt see nagu tausta sai ja, ja kunagi tuli nihukene, tundus jõle geniaalne idee, et paneks need paberil CV-d siis arvutisse, internetti. Mis alguses oli, kui ma õieti mäletan, üks nihuke neli, kaheksa, kuus arvuti, kus jooksis vist esimesena Windowsi all Access'i andmebaas ja seal küll see oli veebiserve, nii et ega ta väga hästi nagu ei töötanud. Ja teiselt poolt siis mina ja minu kaasasutaja Randel, me olime aastast üheksakümmend viis teinud sellist veebi- ja andmetormefirmat nagu Stallion. Meil oli nagu selline veebiarenduse ja disaini taust olemas, et siis me nagu hakkasime sellega tegelema, et aidata siis selle tehnoloogia ja interneti poolega seal kaasa lüüa.

Üks nimi on puudunud veel.

Jürgeni vend oli Priitendamm, kes oli kaudselt siis võib-olla selle ajal nihuke esimene ingelinvestor.

Nii, andis raha teile või? Palju ta andis, kas sa mäletad ka või?

Ei, ma ei mäleta, aga ma arvan, et see oli niisugune äkki mingi üks osa oli sellest, üks vana Saab üheksa tuhat, ma mäletan, see oli nagu auto. Sõiduauto. Mida Jürgen sai kasutada, aga minu arust need summad olid seal kuskil mingi äkki viiekümne tuhande krooni või millegi sellise. Aga päris

suur summa ikka tolle aja kohta ju.

Sai, sai võtta esimese kontori, sai esimesed arvutid osta ja võib-olla esimestele inimestele ka palka maksta.

Kas see oli sinu jaoks selline start-upenduse või ütleme oma sellise ettevõtte tegemise algus või oli, oli sul enne veel, veel midagi?

Jah, et ma tegelikult üldse siia IT-maailma sattusin ülikooli kõrvalt aastal üheksakümmend neli, et Tehnikaülikoolis olin näinud esimesi. Mosaiigi või NZSA neid veebi kliente tegelikult ja Unixi arvuteid olen näinud ja siis juhtus niimoodi, et siin Eestis oli üks firma, kuhu juhuslikult oli tulnud mingi ameeriklane. Kes oli kuulnud Ameerikas, internet on tekkimas ja popiks saamas, aastal üheksakümmend neli. Ja siis ta müüs nagu sinna firmale maha selle idee, et võiks hakata tegema veebisaiti. Eestis nihukesed hariduslikke veebisaite oli enne seda ka ülikoolidel tegelikult olemas, aga üheksakümmend neli tehti esimene. Tegelikult kommertsiaalne veebisait, võib-olla start-up, Via Baltica News ehk viiapalt.ee. Kuhu mina läksin, selle ajal oli nihukene popp ametinimetus nagu Webmaster. Webmaster oli see, kes tegi kõike nagu internetis, et kujundas ja programmeeris ja haldas serverit ja kõiki asju tegi tegelikult.

Ja sina tegid seda tööd, jah?

Jah, et selle Randeli sõbraga koos me seda nagu tegime sel hetkel, et ja see oli jah, täitsa aastal üheksakümmend neli tegime. Via Baltica Newsi mõte oli see, et teha inglisekeelne veebisait Eesti uudiste kohta või Baltikumi uudiste kohta.

Kuidas välja tuli?

Kehvast ja noh, tüüpiline startup, et saime palju lugejaid ja kasutajaid, aga puudu see ärimudel.

Okei, reklaami ei tahetud osta.

Me sel ajal, täpselt sel hetkel, üheksakümmend neli, üheksakümmend viis oli, kui nii-öelda esimesed maailmas bännerreklaamid tekkisid, me selle hetkel vist proovisime juba nagu müüa sinna, aga noh. Kasutajaid oli ka välismaal oli tegelikult hästi vähe ja Eestis, ma arvan, et internetikasutajaid oli äkki viis tuhat sel hetkel, et ega ta nagu käima ei läinud sel hetkel. Ja nagu tüüpiline start-up rikka, et noh, siis mõtles, et teeme järgmise start-up. Nii,

ja siis tegite järgmise.

Siis tegime järgmise, et me ühelt poolt nagu alustasime nihukest oma väikest veebiagentuuri, et hakata pakkuma sellist veebikujundust ja arendust. Aga teiselt poolt Mikalinki asutaja Rainer Nõlvak ja Heiki Kübar, kes on olnud siin Eesti Telefonis ja Icefire'i taga. Et neil tuli nagu mõte, et noh, peaks hakkama nagu Eestis ka seda internetti kommertsialiseerima kuidagi. Ja ma tegin sellise saidi nagu Digiturg, kuhu meie siis ka nii-öelda osanikeks läksime jällegi niimoodi väikselt, nelja inimesega tegime. Ja see oli nihuke esimene püüd teha Eestis, noh, ma ei tea, kas portaal on õige mõte, aga see oli niisugune seguteenus, kus ühe domeeni alamkataloogides oli palju erinevaid asju. Kõige kuulsam teenus sealt oli, algetapil oli Baltkomi piiparitele veebivormist sõnumite saatmine, enamus kuulajaid tänapäeva noored ei teagi. Maret, nad

ei saanud terve sellest lausest aru. Piipar

on umbes nagu mobiiltelefon, millega A ei saa internetti minna ja B ei saa kõlesid

teha. Sinna sai saata teateid, väikseid siis piiksatusi. Ja mõni, mõne, mõni minu meelest ei võtnud üldse tekstigi vastu, vaid lihtsalt vilgutas mingit tuld.

Et

mitu piiksu võis tähendada mingit erinevat asja.

Neid, neid tuntakse võib-olla kõige paremini Ameerika nendest haiglaseriaalidest, kus inimese ai, arstil nagu piiksub midagi, siis ta tormab haiglasse tagasi.

Mis sellest digiturust sai?

See oli selles mõttes ja teine popp teenus, mis sinna nagu tekkis, oligi see, miks see nimi oli, digiturg oli tegelikult, me tegime sinna kuulutuste tulba. Et see oli esimene Eesti nihukene avatud kuulutuste tulp, nagu Kreglist tegelikult, või. Me vist välismaa nagu alternatiive nagu sel ajal ei vaadanudki, ma ei tea, kas neid oli. Ja ta sai Eestis selles mõttes hästi popiks, et seal oli nagu tuhandeid kuulutusi. Aga jällegi, sel hetkel me ei osanud üldse mõelda, et noh, kuidas sellega nagu raha teenida, me vist suutsime mingit bännerid sinna müüa. Aga

miks te tegite neid asju siis, tänapäeval ikkagi mõeldakse kohe algusest peale, et kus ärimudel on.

Seal oli võib-olla rohkem nagu kõrval see, et me teatud hetkel pakkusime siis osadele nendele firmadele, kes sealt huvilised tulid. Pakkusime mingeid selliseid veebidisainiteenuseid või aitasime, et noh, see pitch oli nagu see, et ma mäletan, kuidas ma käisin kuskil Andrus Hiiapuu juures rääkimas ajakirja platsis, et kuule, teil on radioline, et teeks radioline üle veebilehe näiteks, et ühe lehe, et paneks selle ülesse.

Aga

see oli, ütleme see,

see portaal oli teil nagu turundus mõnes mõttes, enda turundus?

Natukene küll jah, ja, ja tagantjärele on alati see, et üks asi, mida ma olen start-up'idega õppinud, et sa pead hästi täpselt õiges ajas olema. Et sa ei tohi liiga varajane olla, sa ei tohi liiga hilja olla. Et paljud asjad, mis me siis tegime, tegelikult olid lihtsalt nagu liiga vara, et internetikasutajad ei olnud, ärimudeleid ei olnud, eks ju. Me

lihtsalt

jätsime pooleli, et me ei viitsinud sellega tegeleda, seal olid muud probleemid ka, seal oli hästi palju, ma mäletan, kõige suurem probleem olid tutvumiskuulutused. Kuhu pandi hästi palju nihukeseid sõprade kuulutusi üles ja siis me mõtlesime, et issand jumal, nüüd peaks, et see on ju veebiteenus, me peaks modereerima midagi hakkama, et see on nagu tobe ja ei viitsinud tegeleda, lihtsam tundus üldse kinni panna, see asi. Ja siis noh, ta ei läinud väga palju aastaid mööda tegelikult võib-olla mingi kolm-neli aastat, kui hakkasid tekkima just nihukesed väga edukad tegelikult just needsamad CV Online, autokuulutused. Ka üheksakümmend üheksa vist tegelikult, eks ju. Et jälle see õige aja äraootamine ja mul on elus hästi palju nihukeseid kordi olnud, kus noh. Sa kulutad tegelikult ühelt poolt ju raha, eks ju, et tundub, et noh, et millal oleks õige aeg seda nagu teha. Venemaal CV Online'ga tegime ka seda töökuulutuste saiti. Ja meil oli viiskümmend tasuta konkurenti seal, me Eestis võtsime raha, Venemaale mõtlesime, ah, seal vist ei hakka kunagi raha tulema, eks ju. Panime ka selle asja nagu kinni ja mingi hetk kõik need tasuta asjad suutsid ennast tasuliseks teha ja mõned müüdi puhtalt ainult Vene turule, eks ju, kümnete miljonite eest ära. See on alati niisugune asi, mille peale. Ka täna paljud eestlased jätkuvalt mõtlevad, et okei, et kuulutuste tulbad, autod, kinnisvarad, et noh, lähme teeme Aafrikas seda, lähme teeme Gruusias seda, lähme teeme kuskil Aasias. Ja see on täpselt see küsimus, et okei, et võiks ju teha, aga ma ei tea, kui kaua ma pean sellele peale maksma tegelikult.

Aga CV Online tuli välja, eks ole ju teil.

Jah, et ma ütleks, et ta oli niisugune keskmine start-upi projekt, et, et mõnedasjad läksid hästi, mõnedasjad läksid nagu halvasti.

Aga tuletame enda, mis tast sai, ta müüdi maha kellelegi lõpuks?

Jah, et ta müüdi almameediale, Soome meediakontsernile maha, me müüsime tegelikult juppida ta maha, et näiteks Ungari me müüsime eraldi ühele Austria-Ungari meediafirmale. Sest see meediakuulutuste ärinegu on ajalugu näidanud, on tegelikult täiesti lokaalne, et. Et kui näiteks Sanoma või Alma vaatab Baltikumi, siis nemad teevad siin, aga nende huvitamist toimub Kesk-Euroopas ja vastupidi tegelikult.

Aga põhimõtteliselt see oli ikkagi tänapäevaste terminite järgi exit.

Ta oli, ta oli exit kindlasti jällegi sõltus, et mõned investorid isegi kaotasid seal natukene ära, kes olid valel ajal seda sisse pannud ja liiga palju. Sest see müügihind ei olnud niivõrd torutu ja siis noh, osadele inimestele oli ta kasumlik tegelikult. Ja noh, see õppetund oli nagu see, et üheksakümmend üheksa me alustasime seda laienemist. Eestis olime tegelikult kasumis juba, läks väga hästi, mõtlesime, et okei, teeme Baltikumi, noh, teeks veel suuremalt, et teeks nagu mujale ka. Samal ajal LHV alustas Eesti esimese riskikapitali fondiga ja siis me tõstsime sealt, Rain Lõhmus, Andres Viisamann ja. Ja Taavi Leppmets ja kes seal olid, tõstsime nagu raha, sama LHV investeeris ka. Moonfishi, mis pani One'i ja Otto Klasnikasse, üks edukamaid fonde tegelikult. Osad Starmani, osad tulid sealt, osta.ee oli tegelikult, mida, mida Rain Kaur-Kender. Ja, ma mäletan seda, jaa. Ja launch'is, nii et see oli see nii-öelda esimene nihukene suur nagu buum internetis, eks ju, maailmas, aga Eestis täpselt samamoodi. Aga tõstsime raha ja noh, hakkasid väga, see oligi see nihukene start-up'eri naiivsus sel hetkel minul ka, et noh, mis see ikka ja ära ei ole, muidugi teeme kümnesse riiki nagu endale saidid. Üheksakümmend üheksakümmend nendast see saidi tegemine ka seda, et sul pidid olema kohalikud inimesed ja, ja me panime põhimõtteliselt, ostsime Eestist IBM-i serveri ja viisime autoga selle Prahasse ja panime kohalikult Elkosse. Sest triikidevahelised ühendused olid hästi kehvad, eks ju, et ta ei töötanud sel hetkel. Aga, aga see suur õpetaja on teil jah, see, et sa ei saa noh, inglise keeles öeldakse, spread yourself in nagu, et sa ei saa liiga palju asju korraga teha tegelikult. Et kui asutajad on paar tükki, on jube raske kümme triiki korraga käima panna.

Sest iga, igal pool on oma probleemid, eks ole.

Et me oleks võib-olla edukamad olnud, et kui me oleks näiteks teinud Antbaltikumi ja näiteks ühe riigi, kui siis ka Euroopas valinud. Sest meil oli ka seal, et osad, näiteks Ungar oli väga edukas, eks ju. Mitu riiki me panime kinni, nagu Venemaa, Humeenia, Bulgaaria, eks ju, Poola oli nihukene keskmine. Et seal on hea võrdlusmoment, näiteks Raivo Hein tegi CV keskust, mis oli ainult Baltikumis. Kulud olid siis nagu väiksemad ja oli ka väga edukas eksid tegelikult, nii et. Nii et neid viise on nagu hästi palju ja võib-olla see on alati see start-up maailma nagu see küsimus, et kui palju sa nüüd tahad riskida. Mida rohkem sa riskid, seda suurema tõenäosusega sa seda raha kaotad.

Kas see CV online'i müük oli sinu karjääri nagu kõige suurem tehing siiani?

Jah, seda küll, jah. Palju te saite sealt? Noh, mitte nagu, mitte võib-olla nii palju, et ma nagu üldse ei tahaks nagu tööd teha ja lennundusega tegelejana, et suuri lennukeid endale osta saaks nagu Google'i asutajad võib-olla. Et selles mõttes ta ei olnud nagu, noh, ta kindlasti nagu mõjutas mu elu, et ta võimaldas peale seda teha nagu muid projekte tegelikult. Aga kas

see, see müük oligi üheksakümmend. Okei,

aga kui sa ei tahaks praegu tööd teha, kas sulle sellest tolleaegsest exitist nii-öelda piisaks? Piisaks sellist, et noh, kui tegelikult ma nagu pooldan mõnes, mõnedes asjades nagu nagu low-level lifestyle'i tegelikult, et ma saan vähesega tegelikult hakkama, et võib-olla isegi saaks nagu hakkama tegelikult, aga. Aga ikkagi noh, vaat nii pikalt teinud, et ma ütlen, et ühelt poolt ma tunnen ennast nagu ettevõtjana puhtalt, teiselt poolt ma olen alati nagu. Tooteid välja mõelnud ja disaininud kasutajaliideseid ja niimoodi, et noh, ma nagu, mulle meeldib seda teha kindlasti.

Aga mis sa tegid selle rahaga, kas sa panid selle kahekümnesse järgmisesse start-upi või, või kuhugi, ma ei tea, hoiusena tiksuma või?

Eks ma tegin, ma tegin, ma ei ole ise nagu väga aktiivne mingi angel investor selles mõttes olnud, et ma alati usun, et tegelikult, et angel investor olemiseks, et sa peaks tegema vähemalt noh. Kolmkümmend investeeringut, mitte kümme, mitte viis tegelikult. Olen mõnedesse sõprade firmadesse raha pannud, olen mõnedes projektides raha nagu kaotanud. Võib-olla see oligi nagu kõige rohkem sellest rahast läkski tegelikult kunagi siis Eesti fotosõitja ja nagi, fotoalbumi ja nende asutamiseks ja ülalpidamiseks ja teiselt poolt, ega see. Kaudselt nagu see Weekdani tiimi alustamine ja tegemine on ka nagu selle poolt meil enda finantseeritud.

Aga teemegi siia pausi ja siis räägime nagidest ja torudest ja muudest projektidest edasi.

Restart.

Restart läheb edasi ja meil on külas Jüri Kaljundi, kellel me heietame siin mälestusi vanadest toredatest aegadest ja. Ja pidime rääkima siis tõesti saitidest nagu naku, nagi ja toru ja need olid sellised huvitavad projektid, et see oli see aeg, kus. Välismaal need foto- ja videosaidid olid, olid popiks saamas, no Youtube'i algus ja. Selline tõus langes suht, suht sinna aega, et sa üritasid nagu teha Eesti Flickrit ja Eesti Youtube'i, et nagi oli siis fotode jaoks. Ja toru oli, oli, eks ole, ja toru oli videote jaoks.

Jah, pluss me tegelikult liitsime endaga veel mitu nagu teist sellist turul olevat teenust, ehk siis albume ja fotoalbume, et lõpuks oli meil jah, kolm. Kolm fotosaiti, toru.ee oli siis videosait ja niisugune keskus.ee, mis tegelikult neid log-in'iga kokku ühendas. Ja

fotoalbume oli ka täie oma või? Jah. Aga see on siiamaani olemas, mul tuleb Google'ist aega, et mingeid linke välja.

Jah, ei, on nad kõik nagu töötavad ja noh, me ei ole nendega vist nagu viisaastat tegelenud ja nad käivad autopiloodil ja katavad oma hostingukulud ära, aga, aga seal mingit raha tegelikult ei ole. Ja tõesti, aasta kaks tuhat kuus, kümme aastat tagasi nüüd tegelikult, üksteist aastat, et see oli jällegi niisugune ka USA-s, järgmise internetibuumi aeg ja see on see aeg, kui tehti see nii-öelda mõiste, et veeb kaks punkt null. Hakkasid tekkima ilusad kujundused, tekkis, tekkis kogu see sotsiaalmeedia pool ja tõesti, ka need Flickr'id ja video ja kõik muud saidid. Ja meie oletus oli nagu see, et jah, et neid on vaja ka kohalikel turgudel. Et me ei osanud nagu arvata seda, et lõpuks, päeva lõpuks tekivad ainult ülemaailmsed saidid, et nagu Instagramid ja, ja kõik muud Facebookid võtavad koguturu endale.

Ja see oli väga loogiline hetk, eks ole, ma mäletan, et ma ise olin tol ajal, vaata, see oli ka see aeg, kus inimesed noh, igal eestlasel oli vähemalt üks see peegel, digitaalne peegelkaamera. Et noh, see nende, nende müük oli hästi kõrge ja, ja inimesed tegelesid fotograafiaga meeletult hobikorras ja. No mobiil,

mobiilveebi sel ajal põhimõtteliselt veel ei olnud, eks ju, et me kasutasime ikkagi ainult arvuteid seal.

Ja, ja ma mäletan, et ma ise olin ka ju Nagi kasutaja, tõenäoliselt minu fotod on siiamaani ka kuskil ilmselt kättesaadavad, jah. Ja, ja ma mäletan, et see Nagi oli väga hästi tehtud, et ta oli, ta oli ilus, ta oli kuidagi, ta oli kiire, ta oli hästi progetud või mulle väga meeldis teda kasutada.

Jah, et eks me katsusime neid parimaid praktikaid jälgida, mis sellel ajal oli ja jällegi väikse tiimiga tegime. Kiitus Kristjan Vagala, kes selle kasutajaliidese tegi sel ajal. Töötas väga hästi tegelikult ja inimesed kasutasid ja, ja jällegi niisugune start-up'i nagu õppetund, et mõned asjad läksid väga õigesti, mõned asjad läksid väga valesti.

Aga valesti läks see, et ta ikka ei töötanud ju, äri ei töötanud, ma saan

aru. Jah, tähendab, õigesti läks see, et me saime sinna, lõpuks oli ikkagi, kui me olime Eesti nii-öelda tippaegadel, nende saitide kasutajaskond oli umbes sada viiskümmend tuhat unikaalset kasutajat nädalas. Sel ajal internetikasutajaid oli vähem, ehk siis me saime väga suure Eesti kasutajaskonna endale taha. Ja mida me ei osanud ikkagi oletada, oli see, et nii suure kasutajaskonnaga, geneerilise meediapinnaga, ei ole võimalik reklaamist ega kasutajate rahadest elada. Nagu näitas ajalugu hiljem ka Flickr'i puhul, eks ju, et see raha, mis nad teenisid nendest tasulistest pakettidest, mida üks protsent inimestest võib-olla maksab, see on hästi hästi väike, sealt midagi ei tule. Ja sotsiaalmeediasse reklaami müüa, eriti kohaliku, ta ikkagi need click-rate'id ja kõik muud on hästi-hästi väiksed. Et raha teha on seal nagu hästi raske ja ta ei ole. Sa ise nüüd ütled ka, eks ju, meediafirmat, et noh, teil on nagu teemad, auto ja tehnoloogia, et see on hoopis teine, et sa saad teistsugust sponsorreklaami sinna müüa, teistsuguseid nagu tavareklaame müüa.

Nojah, et ma ikkagi, mul on mingi tööstus, eks ole, kes tunneb, et ma vajan nende asja. Et, et ma olen nende oma ja et noh, ma vähemasti saan uksest sisse, eks ole, selle jutuga, et ma ütlen, et me, me teeme sama asja. Aga et jah, teil vist noh, teil ei olnud nagu vahet, et, et kas müüa seda, ma ei tea, Opelile või Rakvere liakombinaadile või Nikonile, et kõik oli sama.

Jah, ja noh, teine, teine asi, mis ei töötanud, oli nagu see, et me mõtlesime, et see reklaamiraha jaguneb nagu ühtlasemalt väiksemate saitide vahel ka ära. Et ikkagi need võrgustikest liikuvad reklaamid on jäänud hästi väikseks. Ja ikkagi täna enamus reklaamiraha liigub jätkuvalt meediaagentuuride kaupa, mis läheb paari, kahte suuremasse meediafirmasse tegelikult kontserni, et.

Aga seda teilt kõik ära ka ei tahtnud osta?

Nojah, ei olnud nad, vot võib-olla jah, ei olnud selleks päris nagu natuke oli võib-olla hilja ja ega tegelikult selliseid saite ka mujal. Noh, jällegi me saame võrrelda kõigi nende sotsiaalmeedia kohalike Euroopa saitide ja fotosaitidega. Eks nad kõik on vaikselt nagu hääbunud tegelikult, nii selle reklaamipuuduse.

Aga Flickr ise ka tegelikult ju?

Ikka samamoodi, noh, võib siis öelda, et võib-olla Yahoo ei olnud kõige parem omanik tegelikult, aga jällegi jah, et inimesed liikusid, väga palju liikus mobiili. Ja väga palju liikus tavasotsmeediasse, kus enamus ikkagi noh, Facebook ja Instagram on niivõrd suured fotonduses, et ühtegi teist olid igasugu photopakettid ja muud asjad ka, ega neist me ei kuule ka täna mitte midagi enam.

Ja ma mäletan ise, kui oli see Rate.ee tõusu aeg Eestis, et see oli ka kahe tuhandeta, millalgi. See

oli isegi natukene vist jah, varem, kui see meie, meie olime ja, ja noh, jällegi. Mis vedas Rateil ja seesama One kontsern nagu Lätis-Leedus, oli see, et nad mingi hetk õigel ajal nende puhul töötasid SMS-teenused. Nad saatsid hästi palju raha teha selle SMS-i kaudu, eks ju. Et fotonduses seda nagu väga ei olnud.

Ja, aga siis ma mäletan, et ma vaatasin seda rate ja noh, ma ise ei olnud küll rate'i kasutaja, eks ole, ma sinna community'sse ei kuulunud, aga ma ajakirjanikuna hästi palju kajastasin seda, et ma noh, mina vist tegin võib-olla kõige esimese või kindlasti. Ühe esimestest intervjuudest Andrei Korobeinikuga, kes tuli, ma mäletan, Postimehesse kohale, istus maha ja ütles, et, et ei, et see oli algusest peale nii mõeldud, et see saab nii edukaks. Mingit üllatust siin ei olnud, et me teadsime täpselt, mis juhtub. Ja siis ma mõtlesin, et, et, et kui see nagu ära kaob, et noh, et milline, et milline tühimik jääb inimeste ellu, et seal oli hästi palju, noh, see oli nii suur asi inimeste jaoks, et nad said seal reidis olla.

Reit oligi kaudselt Eesti sotsiaalmeedia, sest ega meil midagi muud ei olnud, ehk siis see on nihuke suhtlus keskkonnana rohkem võib-olla küll noorte hulgas, aga ikkagi see ta oli sel hetkel.

Ja noh, siis oli muidugi, mis juhtus, on see, et ta kaduski ära, aga, aga mitte see noh, mitte ta lihtsalt inimesed tüdinesid ära, vaid ta moondus ja noh, ma arvan, et ta tänapäeval on moondunud. Osa, osaliselt Instagramiks ja osaliselt Snapchatiks ja osaliselt Tinderiks ja noh, kuidagi nagu ära jagunenud, et. Et seesama teenus on olemas endiselt maailmas ja väga suuresti olemas, aga, aga lihtsalt teised firmad teevad seda, teil on ju samamoodi selle nagi ja toruga.

Jah, et mis ikkagi kõigis nendes valdkondades on juhtunud, on see, et need ingliskeelsed ülemaailmsed juhtivad teenused on hästi palju kohalike riikide turgu ära võtnud. Ja tundub, et see jätkub nagu väga paljudel muudel aladel ka, et noh, me räägime küll veebiteenustest, aga samamoodi, see on seesama teema, millest räägitakse hästi palju, et. Noh, mis saab Eesti poodidest, kui Amazon suudab kõike seda teha palju paremini ülemaailmselt?

Minul on väga tõsiselt see küsimus, ausalt öeldes.

Jah, ja see on, see on igal pool maailmas tegelikult niimoodi.

Ma ei tea, me nüüd oleme nüüd kümmekond aastat sinu sellest tegevusest võib-olla natuke rohkem läbi käinud, et, et no üks asi, mis hakkab mulle silma ka nende, nende äride puhul, on see, et, et teil on olnud toredad tooted, aga päris kehvad ärimudelid seal küljes.

Jah, ja selline see tegelikult kogu see start-up'indus ju tegelikult on, et sa teed, sa pead, sa ei saa teha ainult ühte hüpoteesi, sa teed hästi palju hüpoteesi, noh, kasutajate kohta ja, ja näiteks see, et noh, Nagis me saime väga hästi nagu tööle selle, et. Need kasutajad tulid, neile meeldis, kõik olid jah, okei, aga nagu ärimudelit ei olnud. Ja eks kõigil nendel buumiaegadel me näeme nagu, et on hästi palju tekib just neid ilma ärimudelita start-up'e. Kust tulebki nagu eristada seda, et kas sa teed nagu, nagu toodet või firmat, et nagu väga paljudel on väga hea toode, aga sellest ei saa firmat teha tegelikult. Ehk siis puudub kas ärimudel või mingisugune kommertsialiseerimine. Ja mida nagu võib-olla viimased kümme aastat on üha rohkem näidanud ka mujal maailmas, on ikkagi see võib-olla see buum, mis vahepeal tekkis, et kõik tegid mobiiliäppe näiteks ja sinna pandi tohutult palju raha. Ja siis saadi tänaseks nagu aru saadud, et ikka jube raske on saada inimest mingit mobiiliäppi kasutama, sest enamus inimest kasutab jällegi top viis või top kümme äppe. Siis võib-olla mõnda oma nagu huviala mingit niširakendust ja rohkem mitte, eks ju, et ja kõik need numbrid lähevad allapoole. Et me näeme nagu turul ja maailma statistika näitab ka seda tegelikult, et üha vähem numbriliselt investeeritakse start-up'idesse koguseliselt, selles mõttes. Ja investeerimissummad tegelikult on läinud suuremaks, ehk siis tehakse üha rohkem panuseid sellistele, noh, ratsionaalsetele ennast tõestanud asjadele.

Ja võetakse vähem riske, eks ole.

Jah, et eks, eks alati jääb teatud valdkond, kus on vaja panna hästi palju raha sisse ja noh, sa ei teagi, mis sealt nagu välja tuleb, et sa ei saa võib-olla mingeid. Teatud VR, AR prillide asju või mingeid keskkondi luua täna, olla kindel, et kust see raha tuleb, et sa pigem nagu katsudki alguses seda toodet teha ja teatud juhtudel see toote enne tegemine on nagu täiesti õige. Samas me näeme, et ka USA tipp-viis side hulgas, kes täna. Üks väga tuntud investor, Price Roberts, kes koos O'Reillyga, kes on üks suurimaid raamatukirjastajaid, neil on üks fond nagu O'Reilly Alfa Tech Ventures, kes on pannud raha vist Foursquare ja paljudesse niukestesse sotsiaalmeedia asjadesse, siis nad nagu. Kõrvalfondina on teinud sellise fondi nagu indie.vc, mis on võtnud hoopis teise approach'i, et nad lähenevad ja tahavad investeerida ainult kasumlikesse. Ise hakkama saada, saavatesse firmadesse ja isegi nende investeeringumudel on osaliselt niimoodi, et see on peaaegu nagu laen. Mida sa maksad viiekordselt tagasi, kui sa hiljem raha juurde tõstad, jah, siis see läheb nagu tavalisse VC nagu. Aktsiatesse, aga sul on nagu vabadus võtta ja maksta, maksta oma käibest ja kasumist tagasi ja väga palju, nagu me oleme kuulnud tänapäeval, nagu USA nende tippinvestoritelt teda rohkem vaadatakse sellist, et hei, et. Meil täna on nagu start-upenduses ikkagi nagu head ajad pigem, et turul läheb tegelikult hästi ja raha on nagu palju. Et kõik tunnevad, seal on mingi risk, et need rahad tulevad tagant ära kaduda. Ja pigem peaks nagu mõtlema, et noh, et kust see raha tuleb, mis on see ratsionaalne asi tegelikult, et alguses võib eksperimenteerida, aga mingite aastatega sa pead nagu nulli jõudma tegelikult.

Aga mul on, mul on ka tunne, et selline mingi teine faas on vist läbi saamas praegu või, et noh, et esimene faas oligi see, ütleme, sajandivahetuse paiku need, mis tekkisid ja oli, oli see .com'i crash. Ja, ja nüüd see teine faas on siis tulnud noh, ütleme võib-olla iPhone'i loomise ajast noh, kaks tuhat seitse, kaks tuhat kaheksa, kui sa, nagu sa ütlesid, kogu see äppimajandus ja kõik see pihta hakkas sotsiaalmeedia, eks ole, kõik see kasv ja. Ja noh, see oli hästi võimas nagu faas, aga nüüd ma ise ka vaatan nagu ringi ja mulle tundub, et pigem siin pannakse juurde sinna, kus juba on pandud, eks ole. Mingid, mingid unicorn'id ootavad siin oma saatust nagu, nagu Uber ja, ja veel noh, Spotify, eks ole, ja muud sellised, kes on nagu tol ajal tekkinud. Et mingi seltskond hakkab nagu küpseks saama, mingi faas hakkab läbi saama ja seda järgmist, mis noh, olgu see VR või AR või kvantarvutid või ma ei tea, mis asi, eks ole, või. Või meditsiin või noh, mis, mida oodatakse, et see järgmine ei ole nagu päris kohal veel, et selline vaakum on tekkimas.

Jah, et numbrid näitavad, et kolme aastaga, kui miljonites või miljardites sama raha pannakse täna start-up'isse sisse, siis see kogus on vähenenud, start-up'ide kogus, kuhu raha pannakse, on umbes kaks korda vähenenud. Ja see trend läheb nagu väga, ta läheb jätkuvalt nagu allapoole tegelikult. Et jah, et mingi nihuke õppetunnid on olnud ja, ja kümme aastat tagasi jah, sel hetkel oligi see kogu see sotsiaalmeedia ja mobiiliäpid. Kõik olid nagu nende silmapaarid, et kui sa saad palju kasutada, et küll sa kuidagi ikka raha teed. Ja nüüd on paljud õppinud, et noh, tõenäoliselt ikkagi enamus ei tee sel juhul ka mingisugust raha. Ja siis valitaksegi erinevaid viise, mõni on nagu läinud rohkem äriteenustesse kindlasti. Nii riistvara kui sotsiaalmeedia tooted tegelikult, et ikka vaadatakse, et noh, äris on nagu seda raha kindlasti Et seda tehakse palju rohkem ja samamoodi investorid ka ikka üha rohkem pannakse jällegi nihukestesse natuke kogenud. Kas start-upperitesse, kes midagi on teinud või siis, kes ikkagi inimesed, kes on mingil alal, mida nad väga hästi tunnevad oma tööalasest elust, nad jätkavad selle alal mingisugust firma tegemist, et sellist võib-olla, et noh. Ma olin, tulin nagu tänavalt ja ma olen üliõpilane ja nüüd ma hakkan nagu autot ehitama, et noh, seda on vähem, eks ju, aga võib-olla kui sa oled nagu ehitanud tudengivormelit ja väga tugev tiim, et noh, siis sa võib-olla saaks selle auto ehitamise raha tegelikult.

No mõnes mõttes see on ju hea uudis ka, mis me räägime, et, et eks seda nii rumalat raha, kui, kui rumalaid ideid ja rumalaid tegijaid kogunes sinna meepoti ümber ju ikkagi väga palju, või noh, sellist. Tühja jutuajamist oli lõpuks ikka ju, no on, on siiamaani väga palju, et, et kui see latt läheb nüüd üles tagasi ja, ja noh, iga vend, kes tuleb, ütleb, et ma mõtlesin, et ma teen pesumasinate Uberi või noh, et noh. Et päris nii lihtsalt nüüd ikkagi sa ei saa nagu oma esimest funding'ut kätte, et see tegelikult on hea uudis.

Jah, et ma arvan, et see nihuke algse investeeringu raha, et see jääb nagu võib-olla isegi alguses olemas, aga sa pead palju kiiremini tõestama, et sa suudad midagi selle rahaga teha. Ja midagi sealt välja kasvab ja, ja eks võib-olla ma olen ka nagu vanemaks saades nagu, nagu mingites asjades võib-olla nagu pettunud ja nii optimistlik ei ole tegelikult, et. Et ma ise nagu ka vaatan ka tänaseid nagu noori startup'i ajast, et noh, juttu kahjuks on palju, eks ju, aga noh, ikkagi nagu näed, et äritulemusi ei ole, et ja. Ja kui see raha sealt tagant ära kukub, siis nüüd kõlavate nimedega ja kõlava PR-iga firmad ikkagi kukuvad väga kiiresti kokku tegelikult. Et sa pead nagu start-up'ina leidma sellise ratsionaalse piiri, kui palju sa võiksid nagu, ma ei tea, oma käibest kulutada kasvule, eks ju. Et see on okei, kui sa nagu kulutad näiteks paarkümmend protsenti rohkem, kolmkümmend protsenti, nelikümmend protsenti rohkem, kui sa nagu teenid, eks ju. Aga kui sa ikkagi nagu midagi ei teeni ja kulutad väga palju, et noh, see ei ole jätkusuutlik.

Hea küll, me teeme teise pausi ja räägime edasi varsti. Restart jätkub ja me räägime Jüri Kaljundiga idufirmandusest ja tema pikaaegsest kogemusest selles maailmas. No praegu sa teed Weekdani, mis, mis asi see on?

Weekdani on siis tiimidele suunatud nädala planeerimise ja eesmärkide seadmise tarkvara, et. Firmad kasutavad meid selleks, et arendada sisekommunikatsiooni oma firmades. Ja kui seal on palju tiime, et garanteerida see, et need tiimid liiguvad ühes suunas. Et väga suur osa sellest, mida me teeme, on ehitatud üles sellisele meetodile nagu OKR, objectives and key results, ehk siis eesmärgid ja peamised mõõdikud. See on jällegi tehnoloogia valdkonnast välja tulnud üks selline väga tuntud juhtimismetodoloogia.

Ja Intel kasutab seda või kasutas vähemalt vanasti, ma tean, hästi palju.

Ta sai alguse Intelist aastal tuhat üheksasada seitsekümmend, Andi Grow, Inteli CO hakkas seda kasutama. Ja siis tuntuks ta sai peale seda, kui, kui Google'i esimesed investorid ütlesid Lärile ja Sergeile, et poisid, et teil ei ole fookust, te ei oska oma eesmärke seada. Et te peate seda kasutama hakkama ja Google on nagu selle tuntuks teinud, kõik Google'i töötajad kasutavad OKR-e tegelikult ja noh, täna peale seda siis Yahoo, LinkedIn, Twitter, kõik kasutavad ka.

Too mingi näide, milline see, milline see üks OKR-i eesmärk võiks olla, suvaline?

Noh, näiteks kui sul on turundustiim, siis sa sead kvartali eesmärgiks, et hakkame tegema uudiskirja. Ja enamuste eesmärkide häda on tegelikult see, et me ei oska nagu lõpuks öelda, et noh, et kas me siis tegime seda või mitte, et noh, või kas me tegime seda hästi. Ja siis sellele eesmärgile objective, hakkame tegema uudiskirja, sa sead näiteks tavaliselt kolm kuni viis mõõdikut. Ja näiteks ongi see, et noh, teeme valmis disaini ja kujunduse. Saame sinna tuhat subscriber'it, garanteerime, et kliki rate on näiteks viis protsenti. Ja siis sa tegutsed ainult nende eesmärkide nimel oma kvartali jooksul. Ja seal on noh, fookuse mõte on siis see, et igal inimesel näiteks tohibki olla kolm kuni viis eesmärki, igal eesmärgil on kolm kuni viis mõõdikut. Ja see erineb nagu sinust sellisest igapäevasest task list'ist selles mõttes, et ta sunnib sind nagu ikkagi mõtlema, et mis on tähtis ja kui sa lubasid midagi teha, siis seda teed.

Nagu oma nii-öelda päris töö sa tõid ka ikkagi samal ajal ära veel või, need asjad, mis sa oled enne valmis teinud, peavad ju ka jooksma.

Ma ise tavaliselt nagu ütlen, et see on nagu plakat seina peale, eks ole, et sa kirjutad endale plakati peale, et ma teen see kvartal need kolm asja ära ja ma mõõdan seda sellise kolme asja järgi.

Aga mis siis juhtub, kui sa ei tee, noh, see on siis juba ettevõtte oma küsimus, et kas on pitch või präänik.

Jah, et OKR-ide mõte on see, et see ei ole sinu palgaskeemi osa tavaliselt, Google'is näiteks, et seal on hästi palju nagu nemad nimetavad moonshots, et. OKR-idega sul peab olema võimalus nagu noh, kui sa saavutad seal kuuskümmend, seitsekümmend protsenti, siis sa oled nagu selle eesmärgi saavutanud Google'is. Või kui sul on kolm mõõdikut, sa neist kaks saavutad ja ühe jätad tegemata, siis sa oled nagu tubli. Et sul on võimalus minna saja protsendina, aga öeldakse, et kui sa sada protsenti oma eesmärgid seadsid, siis sa lihtsalt seadsid nõrgad eesmärgid. Et see on nagu, see on nagu treener, kui sa sporditrennis oled, eks ju, ta peab sind nagu push'ima, mingit asja tegema. Teine OKR-i eesmärk on see, et noh, nad ei ole ainult individuaalsed, vaid sinu eesmärgid peavad lähtuma tiimi omadest, tiimi omad osakonna omast ja niimoodi üles firma eesmärkidena välja, ehk siis. Kuidas saavutada näiteks seda, et väga tihti firmades on see, et arendus teeb ühte asja, müük teist, turundus kolmandat ja siis vaieldakse, et noh. Aga miks te ei tee seda õiget asja, et noh, sa pead nagu mingi aja tagant kokku leppima, et me teeme nagu õiget asja.

Kas see, su Wiktan on idufirma?

Ise ka mõtlema selle üle, et noh, kas peaks ütlema startup või ei peaks, et me oleme seda tegelikult nüüd juba viis aastat teinud. Et aastast kaks tuhat viisteist kasumis väga palju investor raha ei ole sisse võtnud, paarsada tuhat sõpradelt alguses võtsime ka nagu kampa. Kaheteist inimesega toimetame, et me oleme valinud natuke nagu teistsuguse tee, et mul on kaks kaasasutajat, Janeke Veli. Umbes kord kvartalis me kogu aeg räägime, et noh, kas peaks, tõstaks miljoni, eks ju, tõstaks kümme miljonit. Aga

saaks, saaks tõstetud praegu.

Ma arvan, et ikka saaks, et noh, minu kogemustega nagu noh, müügijuttu ma oskan rääkida, et ega see ei ole nagu, ega see raha tõstmine on tegelikult minu arust palju-palju lihtsam, kui selle rahaga midagi tarka teha ja see nagu teenima panna. Et alati pead nagu selle peale mõtlema, et noh, see raha tõstmine on ikkagi lubadus investoritele, et sa noh, teed, ma ei tea, miljonist vähemalt sada miljonit, eks ju. Ta paneb sulle väga tugeva stressi peale. Sa pead ikkagi kindel olema sellest ja võib-olla see ongi see nihukene kogemustele võib-olla see nagu hirm on ära kadunud, et noh, noortel ei ole see termol, minu CV on ka ei olnud hirmu, eks ju, et noh. Aga nüüd on see,

et sa võtad kuskilt Ameerikast, kantakse kümme miinli üle ja siis hakatakse iga kvartal küsima, et noh, kuidas on, kaugel on?

Jah, ja väga tihti ikkagi investorite ja ettevõtjate huvid ei ole nagu päris nagu ühel joonel, et üks nagu sunnib sind. Investor sunnib sind hästi palju riskima. Kui sa võtad investorraha sisse, siis sa pead nagu mõtlema, et sa teed sellist firmat, kus on üks protsent võib-olla see õnnestumise tõenäosuse ja üheksakümmend üheksa protsenti.

Üks

kümnest nagu jutt tuleb tegelikult sellest, et sellised riskikapitali fondid investeeringutest, üks kümnest on võib-olla tegelikult edukas. Kui me mõtleme päris nihuke algfaasi ja ingelinvestori, miks ma ütlesin, et ingelinvestor peaks vähemalt kolmkümmend investeerit teema. Ma arvan, et seal on küll see pigem, et üks kolmekümnest tegelikult õnnestub. Et see risk on nagu hästi suur, võib-olla ta tõesti ei ole jah, üks protsent tegelikult. Aga, aga jah, risk on väga nagu suur ja.

Aga nii, et ma saan aru, et te eelistate siis pigem noh, et teenite sellist kasumit, et nagu no start-up'induses aeg-ajalt visatakse nalja selle üle, selle üle, et noh, et mehed on laisaks läinud, et näed, et. Saab endale kuskile.

Öeldakse, et ambitsiooni.

Nojah, et saab ju, et maja on noh, majalaenu saab makstud ja auto saab liisitud ja, ja kord või kaks aastas saab perega puhkamas käia, et noh, et ei viitsigi, noh, see ei ole nagu mingi õige äri, mida te teete.

Jah, aga veel ei ole nagu kord kvartalis istuma maha ja küsima seda, et kas peaks raha tõstma ja iga kord oleme otsustanud seni nüüd viis aastat, et ei, teeme pigem natuke vaiksemalt, ratsionaalsemalt nagu edasi. Ega ma ei ole nagu vastu otseselt nagu raha tõstmisele, et kui oleks ikka nagu väga nagu kindel tunne, et noh, et vot, paneme näiteks ainult noh, et oleks vaja ainult turundusraha. Paneme veel nii palju miljoni turundusse ja kindlasti tuleks viis miljonit tagasi. See on nagu mõttekas teha, kindlasti. Lihtsalt, et noh, tõstame raha ja võtame inimesi juurde ja äkki siis midagi läheb paremaks, et sellesse ma tegelikult väga nagu ei usu. Ja seesama nagu see, mis ma rääkisin, see indie.vc liikumine tegelikult. Et väga palju on nihukseid firmasid, kes sellise mudeli ka välismaa tuntud firmadest on võtnud. Basecamp võib-olla on üks tuntumaid, nihuke projektijuhtimise tarkvara. Mehed, kes kunagi Ruben Railsi veel kirjutasid ja leiutasid, nemad on öelnud, et nad teevad seda umbes elu lõpuni. Nad ei taha seal investoreid, nad tegid ühe erandi, nad kunagi müüsid seal kas viis või kümme protsenti Jeff Bezosil Amazonist lihtsalt maha, eks ju, et noh. Väga lunis ja, aga noh, see on investeering. Et nad ütlevad, nad ei tee seda firmat müügiks, neil läheb tegelikult nagu okei, kasvavad. Viiskümmend inimest ei ole nagu, nad ütlevad, me ei tahagi suuremad olla, me ei taha kogu maailma vallutada.

See ei ole siis ka start-up, noh, sealt, sealt ei tule ju mingit kümnekordset.

Aga noh, ma ta oskan öelda, et nagu Basecamp ei oleks start-up, et noh, kaudselt nagu on, eks ju, et. Teine firma oli jällegi projektijuhtimise poole pealt Atlassian, kes teeb Jirat ja Confluence'i juhtiv, eks ju, siis tarkvara arendustiimide projektijuhtimise lahendus, jällegi ei teinud seda investorrahadega. Ja neid firmasid on nagu palju teisi ka tegelikult, et mu nagu enda soovitus on alati ratsionaalselt mõelda, et võib-olla on okei teha selliseid firmasid, mis nagu elavad klientide rahast. Kasvavad natuke vaiksemalt, aga sa ei pea nagu võtma, tähendab. Alati ei ole nagu tähtis, ma arvan, et ettevõtja peaks võtma selle start-up maailma riski, et. Et ma kahe kolmandiku või üheksakümne protsendilise tõenäosusega kaotan selle, mis ma teen tegelikult, sa paned sinna ikkagi tööd sisse väga palju, ja. Ja väga palju.

Palju sa neid elus ikka teed, eks ole, noh, et jah. Ütlesid, et mõelge, äkki, mõelge enda, enda, mis, et äkki on okei, tea selline firma, mis elab klientide rahast. Kas, kas sa mõtlesid seda nagu tõsiselt või väikse, või oli sul iroonia seal sees?

Rääkides paljudest start-upitega, nad ei mõtle selle peale.

Ei, ma tean ja, ma lihtsalt mõtlesin, et kas olukord ongi selline, et noh, et sa pead nagu ettevaatlikult ütlema inimestele kohe täitsa tõsiselt, et noh, mõelge, et selline variant on ka või et sa pigem olid nagu irooniline

Nii, nii see maailm on kahjuks, kahjuks on nagu tegelikult, aga, aga suund on sinnapoole, et käibele, kasumlikkusele mõeldakse üha rohkem tegelikult ja, ja mõeldakse ka selle peale, et äkki ongi nihukene. Okei, jah, teha nihukeseid stabiilseid, siiski kasvavaid firmasid, ega me Weekdani ka kasvame, igatpidi me teeme uusi tooteid juurde ja saame üha suuremaid kliente sinna kasutama, et. Selles mõttes läheb ju kõik nagu hästi, et aga, aga alati noh, võib-olla meil oli CV Online üks kogemusi ka nagu see, et noh, me võtsime hästi palju sinna investoraha nagu sisse. Seal olid erinevad fondid, investorid vaidlesid omavahel, eks ju, kõik tahtsid oma mingit strateegiat, kes tahtis raha tagasi ja kes tahtis maha müüa ja. Ja siis võeti uus juhtkond sinna, sest mõeldi, et, et sellised kogenud juhid on nagu paremad kui asutajad, eks ju, et meil oli seal natuke vaidlus, et kas me peaks ära minema asutajatena või mitte. Võib-olla see väga head tulemust lõpuks ei andnudki, et noh, me oleme näinud ka nagu selliseid negatiivseid omadusi, kus investorid hakkavad firmat nagu juhtima ja, ja neid. Negatiivseid lugusid ka välismeedias üha rohkem tuleb nagu tegelikult esile, et viimane võib-olla oli selline firma nagu ETSi, mis on siis selline käsitöötoodete selline.

Väga paljud eestlased teavad ja kasutavad, on ju.

Turg, mis on alguses ta oli, ta oli hästi edukas, kui ta tegigi seda nagu asja, mida ta tegi väga hästi, eks ju. Aga siis nad tõstsid raha, ma ei tea, kas kümneid või sadu miljonit, pandi sinna sisse ja siis oli see, et aga noh, nüüd te peate laienema sinna ja teise poole ja te peate kõike müüma hakkama ja lõpuks tuli sellest nihukene geneeriline pood, kus on täis Hiina kaupa tegelikult. Ja noh, ta ei ole edukas, ta ei ole nagu kasumlik, ta on küll suur, eks ju, aga tal on väga suured riskid ja tegelikult läksid börsile, hind on langenud. Et kui oleks ta jäänud ikkagi seda tegema, mida ta väga-väga hästi tegi nagu asutajate visiooni järgi. Ta oleks palju edukam võib-olla.

Aga ma toon selle teise näite vastu ja mitte Ameerikast, vaid Eestist Taxify, kus see on üles-alla käinud, jah. Alustati visiooniga, mis tundus olevat loogiline kasumlik, oleks saanud teha sellise mõnusa väikse firma, võib-olla laieneda Algevenesse või kuhu iganes, on ju. Siis ma ei tea, mis seal juhtus, tõenäoliselt juhtusid investorid ja noh, siis hakkas see strateegia muutuma ja noh. Mulle oligi öelda, et üle-eelmisel aastal, meie restardi aasta lõpuküsitluses valiti Taxify kõige kehvemaks idufirmaks ja eelmisel aastal kõige paremaks. Lihtsalt, et risk tasus ära, noh, et, et ma arvan, et founder'id ise poleks elu sees öelnud, et hakkame uueks Uberiks üle maailma, aga, aga investorid sundisid.

Jah, aga, aga võib-olla see võrdlus ikkagi on tegelikult väga hea ka Uberiga, et Taxify on kogu aeg palju rohkem olnud orienteeritud ikkagi käibele ja. Ja noh, seal on nagu, nagu nad on kogu aeg öelnud, et kui nad oma arenduskulud nagu tagant ära võtaks, laienemiskulud, et siis nad oleks kasumisfirma. Et neil tegelikult läheb väga-väga hästi. Uber, kes teeb nüüd viisteist, kakskümmend viis protsenti ikkagi kahjumit, kui nad oleks turul üksi, noh, me võime ju öelda, et tegelikult, et noh, mis see on ikka kakskümmend viis protsenti takso hinda tõsta, et kes seda natukene tähele paneb või, või kulusid kokku tõmmata. Aga tegelikult, kui seal kõrval on nüüd see Taxify, kes on kasumis ja opereerib lihtsalt kümme protsenti või viisteist protsenti väiksema marginaaliga. Uber on ikkagi väga suure riski all, kas ta suudab kunagi, ta ei suuda tõenäoliselt seda monopoli nagu tekitada. Ehk siis see ongi jällegi see, et noh, ta on suur ja paberile on ta väga palju väärt. Aga mis tast tulevikus saab, ei tea. Taxify on palju stabiilsem täna tegelikult, eks ju, et, et see on nii asutajate kui ise investorite risk ja Taxify on palju väiksem. Ja Taxify on selle raha ju pannud tegelikult pigem nagu laienemisse. Et kui nad seda nagu ei teeks, et siis nad oleks vägedakas firmas.

Hea küll, meie aeg on läbi, ma soovin sulle ja Weekdanile palju edu ja ma juba ette mõeldes järgmisele kümnele aastale rõõmustan, et. Ma väga loodan, et me saame aastal kaks tuhat kakskümmend seitse siin kohtuda ja vaadata tagasi veel ühele kümnendikule ja küsida, et millise idufirmaga sa siis nüüd parajasti tegeled, ma loodan, et sa jää teid tegema.

Jah, iga, iga kümme aastat on nad suure muutuse toonud sellel kogu tehnoloogiamaastikul, nii et endal on ka põnev, et kindlasti ei ole see selline veebimobiilimaailm, mis ta täna on.

Hea küll, aitäh kõigile kuulajatele ka ja Restart on läbi, meiega kohtute nädala aja pärast või tegelikult ma võin saladuskatte alla öelda, et need, kes meid ainult netist kuulavad. Kohtuvad juba varem, sest mõned tähtsad ingliskeelsed inimesed on Eestisse sattumas ja me teeme nendega saateid, mis vist eetrisse ei lähe, nii et otsige meid vahepeal netist ka, aga igatahes, aitäh kuulajatele ja kuulmiseni.