AI_pealkiri: Linnar Viik internetist Aafrikas ja digitaalsest fragmenteerumisest arenevates riikides

Head kuulajad, laupäeva pärastlõuna on käes ja see tähendab, et on Restardi saateaeg ja Restardi saates täna kaks inimest, saatejuht Hendrik Roonemaa. Ja meil on külas Linnar Viik, kellel on sada ametit, aga leppisime kokku, et antud kontekstist ütleme, et ta on Eesti e-rikihiakadeemiast, no tere, Linnar.

Tervist, tervist.

Ma ei tea, kas sa oled, mäletad sa ise, kas sa oled Restardi saates üldse käinud varem või?

Mina mäletan küll, et olen, aga ma ei ole kindel, et sina mäletad, sest sul on neid saateid nii palju tulemas.

Tõsi on, no tänane saade ei ole muide keskendunud e-Eestile, vaid. Me üritame rääkida millestki, millest Eestis suhteliselt vähe teatakse, aga mis maailmas interneti kontekstis on erakordselt oluline ja, ja mis. Signaliseerib ühte sellist väga suurt muutust, mis on käimas ja mis järjest hoogustub, ehk. Laiemalt võttes on küsimus selles, et internet on täna ühe suurusega ja väga suur, aga väga lähemal ajal muutub ta oluliselt suuremaks, sellepärast et väga paljud inimesed nendes riikides, kus siiamaani ei ole internetiühendusi olnud ja kus. Tehnika on liiga kallis olnud selleks, et, et riigid ise või, või veel vähem inimesed see endale lubada saaksid. Ja nendes, nendes riikides hakkab online'istumine, hakkab internetistumine väga kaugele jõudma, ehk et me räägime täna sellest, et mitu kasutajat on internetis praegu, kolm. Neli. Neli miljardit juba. Ja, ja räägitakse juba tükk aega sõnast nimega next billion, eks ole, et millal tuleb järgmine miljard, no osa sellest järgmistest miljardist on nüüd selle aastate jooksul ikka juba kätte vist jõudnud.

No see järgmine miljard tuleb igal juhul kätte, kui see eel, kiiremini kätte, kui see eelmine järgmine miljard tuli kätte meile. See on selgelt näha, kuidas on lõppkasutajatele, eelkõige üksikisikutele, mitte niivõrd palju organisatsioonidele, on. On internet kõikjal maailmas lähemale jõudmas ja me näeme praegusel hetkel, selge see, Euroopas on see nii-öelda. Lävikasutatavus juba jõudnud välja selle punktini, kus kohas põlvkondade kaup on juba sada protsenti, sada protsenti, sada protsenti käes. Aga kõige kiiremini kasvavad piirkonnad tõepoolest maailmas praegusel hetkel on, on Aafrika, Lõuna-Aasia, loomulikult Hiina ja India piirkonnad endiselt, aga ka, ka Lõuna- ja Ladina-Ameerika.

Proovime ära seletada, miks see järgmine miljard tähtis on, noh, selles mõttes, et Aafrikas sõidavad inimesed ka autodega, eks ole, ja, ja, ja Lõuna-Aasias samamoodi. Otseselt see ju maailma muutnud ei ole, aga, aga sellest järgmisest miljardist internetikasutajat, kasutajast ikkagi oodatakse seda justkui, et. Et meie internet ja meie maailm peaks oluliselt muutuma seoses sellega.

Internet on kasutajate nägu, see on kõige lihtsam öelda, et miks järgmine miljard on oluline. Samamoodi, miks ka eilne miljard oli oluline, STC. Nii-öelda miljard, kes lisandus juurde, mõjutab väga oluliselt seda, millised on teenused, mida arendatakse välja nende vajadustest lähtuvalt. Need teenused, mida nad hakkavad kasutama, ei ole mitte sellised, mis on selle esimese kunagise miljarde jaoks olulised olnud. Ja mis on kõige olulisem, võib-olla see, et tehnoloogiad, mida nad on harjunud kasutama ja mida nad tõenäoliselt oma elu lõpuni. Noh, nagu kasutavad erinevad radikaalselt sellest, kuidas meie, ehk siis Euroopa, Ameerika Ühendriigid, arenenud riigid, Jaapan, Korea liitusid internetiga. Kõige lihtsam on öelda niimoodi, et, et sellest viimasest miljardist prevaleeriv enamus mitte kunagi ei ole näinud klaviatuuri ega hiirt. See on võib-olla kõige lihtsam väljend, see tähendab seda.

Ja, ja ei näe ka ju.

Jah. Pole mingit põhjust näha, miks nad peaksid kunagi oma elus suhtlema infosüsteemidega, oma rakendustega selliste vahendite vahel, kaudu nagu, nagu meie oleme seda kunagi õppinud

tegema mingil põhjusel. Jah, no üldiselt sellest me tänase saate siis teemegi, et me, me vaatame seda järgmist miljardit, vaatame. Milline on see tulevikutehnoloogia, millega nemad internetti tulevad, mida nad seal tegema hakkavad ja, ja, ja proovime küsida, et kas see mõjutab. Meid siin Eestis või, või, või Euroopat või ütleme, läänt laiemalt. Mis see olukord siis täna on, ma olen kuskilt vaadanud numbreid, et mobiiltelefonide hulk maailmas on erakordselt suur, ma, ma ei mäleta peast, aga vist räägitakse circa kuuest miljardist, millest. Peaaegu pool on nutitelefonid, kas see vastab enam suures jaoks tõele või?

Jah, selline see pilt praegu hetkel on maailmas, see tähendab seda, et meil on loomulikult asju, mis vedelevad sahtlis kuskil ja ei pruugi olla igapäevases kasutuses.

No mul on neli-viis neid, kui ma kokku hakkan otsima.

Ja kui ma mõtlen selle noh, nagu selle järgmise miljardi kompositsiooni peale, siis alustaks ühe sellise minu jaoks hiljuti läbielatud viimase kahe kuu sellise uuringuga, mida me e-riigi akadeemias tegime, mis puudutas eelkõige digitaliseerumist Aafrikas. Aafrika viiekümne viiest riigist õnnestus meil analüüsida ja vaadelda valdavalt enamust. Vaadata seda, mis tasemel nad on praegusel hetkel, ka seda, millised on riiklikud institutsioonid, milline on nende võimekus riigi tasandil teha. Mis on need teenused, mida inimesed kasutavad ja eelkõige küsimus noh, kuidas nad saaksid edasi liikuda, sest et tegelikult, mida me näeme. Kui kümme aastat tagasi Aafrika kohta võis öelda, et oli selline digimõistes mahajäänud, nii-öelda lootusetult mahajäänud maailm. Kui aastal kaks tuhat oli Aafrikas internetikasutajaid kogu Aafrika elanikkonna seast umbes pool protsenti.

Pool protsenti?

Pool protsenti.

Eestis on see number.

Aastal, aastal kaks tuhat, mõtleme selle aja nagu tagasi, see noh, suur sajandivahetus ja kõik ja muu selline aeg Eesti selle ajal oli, oli peaaegu kuuskümmend protsenti juba internetikasutajaid. Sel ajal Aafrikas oli pool protsenti aastal kaks tuhat seitse, ehk siis kümme aastat tagasi. No mis meil siin Eestis aastal kaks tuhat seitse oli? Kõik, meil oli siin suured küberründed ja kõikvõimalikud sellised asjad, mida me tagasi, võib-olla mäletame praegu hetkel, millega Eesti on ka võib-olla internetimaailma ajalukku läinud. Sel ajal Aafrikas oli internetikasutajaid umbes viis protsenti ja praegusel hetkel on toimunud väga kiire ja järsk hüpe ja praeguseks hetkeks on üle kolmandiku. Aafrika klassi, ühe koma kahest miljardist inimesest, ehk tuleb meeles pidada ka seda, et Aafrikas elanikkond kasvab väga kiire tempoga. Keskmine vanus kaheksateist aastat, läbivalt üle, üle kontinenti mitmetes riikides isegi noorem. Ja sellest ühe koma kahest miljardist umbes nelisada miljonit on praegu ühe hetkel interneti kasutajaid, nendest sellest neljasajast miljonist sada miljonit sisuliselt on viimase kaheksateist kuuga liitunud. Nendest valdav enamus. On, on loomulikult mobiilinterneti kasutajad ja nutitelefone, nendel on üle pooltest kasutajatest. Ning mitte keegi ei näe seda, et see protsess aeglustuks. Me näeme praegu hetkel seda, et kahe aastaga. Lähima kahe aastaga on internetikasutajate arv Aafrikas kahekordistumas.

Nii et neljasajast miljonist saab kaheksasada?

Jah, ja see saab olema maailma suuruselt teine nii-öelda interneti piirkond maailmas. See tähendab tegelikult ikkagi niisugune seda, et sul on aasta ka juurde lisandumas sisuliselt sada viiskümmend miljonit kasutajat vähemalt üle kogu Aafrika. Ja internetikasutusmaht kasvab suurusjärgus kümme korda selle kahe aasta jooksul. Ja nüüd on järgmine oluline teema siis see, et, et kuidas suudetakse tagada ligipääs, kuidas suudetakse tagada teenused nendele nõudlustele. Ja kui palju nendest teenustest on need kohalikud teenused, mis inimestele üldjuhul korda lähevad, noh nagu ka meiegi anname aru endale, et selge on see, et meie nutitelefonis on palju globaalrakendusi. Aga on ka kohalikku tähed, mis on tähtsad, mis on olulised, alates mingitest e-koolidest ja

parkimistest.

Pisikesed vähed, võib-olla kohalik takso tellimine ja kohalikud restoranid ja kohalik toit koju, mingisugused sellised asjad. Ja kui me oleme ise nutnud seda, et meie noh, nii-öelda infoühiskond on sellisel üsna õhukesel jääl, et sellised ütleme noh, spetsialistide arv protsendina ühiskonnad, kes suudab infoühiskonda üleval pidada Eestis. On keskmiselt kaks korda väiksem kui, kui sellises arenenud riikides tavaks on saanud. Me võime esitada küsimuse, et kas noh, Eesti taoline riik on kuidagi fenomenaalne, et meil on siin noh, nagu. Kaks korda targemad spetsialistid, kes suudavad seda sama asja kõike teha või olema kuidagi teistmoodi teinud. Siis Aafrika riikide puhul hakkab silma see, et see kiht ja õhukene jää on täiesti olematu. On riike, kus sellist, ütleme kümnekonna miljoni elanikuga ja umbes kuue miljoni mobiil ja interneti kasutajaga riiki ja riigihaldust peab üleval umbes sadakond IT-spetsialisti. Kes on samaaegselt nii programmeerijad kui ka süsteemiadministraatorid ja.

Natuke võib-olla teevad disaini ka servast ja.

Ja kõike teevad jah, ja siis peavad ka printeritel tahmaga set'e vahetama ja.

Aga see on ju väga efektiivne, selles mõttes, et minu kaassaatejuht, keda täna siin ei ole, Taavi Kotkan, käib ringi ja. Ja armastab võrrelda näiteks Eesti ja Soome IT-kulusid ja noh, seal on ka suurusjärgu võrra või, või mitme järgu võrra vahe. Siis meil on omakorda vist vahe, jah, me oleme väga ebaefektiivsed võrreldes nendega. Tõsi, ja

alati on nagu hirm vaadata, et kuidas see kõik püsti püsib, et see, see näeb välja noh, ütleme kohatu võrdlus, võib-olla ka selline noh, sellise Aafrika suurlinna. Äärelinna piirkond, kus sa vaatad, et kättesaadavatest vahenditest on, on järjekordselt sinna elama asunud umbes nelisada miljonit inimest kuskil üle erineva kontinendi piirkondade. Või konkreetne linn kasvab suurusega, selline noh, kümme tuhat inimest päevas, saamata aru, et kust kohta nad siis elama lähevad seal. Ja sama tundub tegelikult olevat nende infoühiskonna ja internetiga, et kuidas see kõik püsti püsib. Ja, ja esimene asi, mis võib-olla silma hakkab, on mõnes mõttes selline eelarvamuse vabadus. Eelarvamuse vabadus selle suhtes, et, et kas, kui ma pean kõiki asju ise ära tegema, kui keegi teine on juba teinud ja oskab seda teha. Äkki ma saan kasutada seda, mida keegi teine on teinud või lihtsalt lastagi temal teha. Et sellised mõisted nagu riiklike andmekogude või riiklike andmete suveräänsus, et see, et minu inimeste terviseandmed peaksid ilmtingimata paiknema minu riigi territooriumil, minu riigi poolt halatavas serveris. No kui mul ei ole neid servereid, kui mul pole neid inimesi ja mul, kui mul pole ka isegi stabiilset riigikorda, siis aga teenust on vaja pakkuda, siis ma leian koha, kus kohta neid panna.

Nii, et põhimõtteliselt selleks sama nagu Eesti hoiaks oma, ütleme Eesti e-maksuametiga tegeleks näiteks Bulgaaria hoopis, ütleme, et meil ei ole praegu, me ei viitsi ise hoida neid kuskil ja. Me ei oska jah, et ei tule välja, et las tehke teie, poisid.

Sellised näited on Aafrikas päris mitmes piirkonnas olemas, üks kõige paremaid võib-olla on Rohenemäe saared, Kapo Verde, Atlandi ookeani pisikene saarestik, kus praias nende. Nii-öelda pealinna saarel on, on kena, korralik andmekeskus, mis suudab teenindada.

Kaablid lähevad siis ookeanist või?

Jah, aga vaata, nüüd ongi nagu oluline see, et me peame vaatama ka ühe alusinfrastruktuuri, et ümber Aafrika jookse päris korralik merekaablite infrastruktuur. Aafrika riigid on eelkõige. Rääkides rannikuäärsetest riikidest, on väga kenasti nende merekaablitega ühendatud ja rohenemesaarte eripära võib-olla on see tegelikult praegused Atlandi ookean läbivad merekaablid teevad seal väikese peatuse ja lähevad sealt edasi kas Brasiilia poole peale või lähevad sealt edasi kariibide poolele. Ja ei ole mitte mingisugust sellist noh, eelarvamus selle suhtes, et näiteks Jera Leone või Elevandilu rannik või, või Mauretaania, kes oma praeguselt sisemiselt kompetentsilt ja võimekuselt ise riigi IT-asjadega hakkama saada. Või isegi rääkides natukene sellistest muudest teemadest nagu sadamate infosüsteem või jõudes välja isegi teemani, nagu lennujuhtimiskeskused, isegi tsiviillennujaamades. Ollakse valmis ja võimelised mõtlema selle üle, kas see peab ikkagi olema minu riigi territooriumil. Kas seda võiks äkki hoopis Rogenami saartelt juhtida, kas andmete primaarne asukoht võib-olla võiks hoopis olla Rogenami saartel. Ja kui minu riigi tolliametnikud ja piirivalveametnikud hommikul tööle lähevad ja logivad ennast sisse kuskile mingisugusesse infosüsteemi, kas siis see brauser pöördub tegelikult hoopis üle selle merekaabli infosüsteemide poole, mis paiknevad hoopis teise riigi territooriumil?

Nii et see on täitsa, niimoodi mõelda on täitsa okei, Eesti jaoks ei ole väga okei vist.

See tähendab tegelikult sellist mõttemudeli muutust ja koosvõime järgmist astet, mina arvan, et selline kümne aasta perspektiivis. Võime me näha mitte ainult Eesti-Soome vahel, aga ka laiemalt Euroopas seda, et teatud valdkondades eelkõige koos masinõppe, koos tehisintellekti arengu kasvuga ja koos selle sees olevate spetsiifiliste kompetentside kasvuga. Või vabalt olla niimoodi, et lisaks ilmateenistusele, mis suudavad juba praegusel hetkel aktsepteerida piiriülest modelleerimist ja suurte andmete töötlemist. Võime jõuda välja ka hoopis nihukeste väiksemate pisikeste vertikaalanalüüsideni, olgu see näiteks tervishoiu laiemad epideemiad või rahvastiku tervise. Niisugune suurem analüüs, selleks võib-olla ka infrastruktuuri planeerimine. Me oleme jõudnud välja sellesse punkti tegelikult, kus kohas spetsialiseerunud ettevõte suudab oma masinõppe tarkvara võimekuse abil. Suvalisele linnale maailmas pakkuda paremat ühiskondlikku transpordi ajakava ja plaanimist välja, kui seda kohalik kompetent suudab teha. Seega teatud valdkondades me oleme juba teel sinnapoole. Kus kohas meil spetsiifiliste ülesannete lahendamine ei ole enam mitte mingilgi määral mõistlik ega mõttekas teha pelgalt riigi tasandil ja ühe riigi jaoks ja neid spetsiifilisi kompetentsikeskusi. Võib hakata nägema kindlasti ka erinevates Euroopa riikides. Aafrika on selles mõttemudelis lihtsalt olukorras, kus kohas vaja on, aga ise ei oska. Nõudlus on kohene, kohe praegu on vaja leida lahendust. Ja neil ei ole aega oodata aasta, viis aastat või kümme aastat. Neil ei ole aega ehitada üles mingisuguseid riiklikke institutsioone. Suuri andmekogusid ja organisatsioone ja siis veel mõelda selle peale, et kõige selle taustaks on vaja võib-olla mingit ID-kaarti või, või tugevat riiklikku digiidentiteeti. Asjad peavad minema tööle kohe, praegu ja olemasolevate lahenduste abil. Hea küll, me teeme siia esimese pausi ja siis jätkame juttu.

Restart jätkub ja me räägime täna Linnar Viigiga Aafrika internetiplahvatusest, mis, mis on käimas ja ma saan aru, et veel hoogustumas. No sa tõid enne välja numbreid, eks ole, et praktiliselt iga kuu kasvab tõenäoliselt kümnete miljonite kasutajate võrra see Aafrika internet, mis selle põhjus on, miks seal need asjad nii kiiresti on hakanud liikuma?

Ikkagi, seal on nagu kahelt poolt on asjad tulnud, üks on mobiilse tehnoloogia kättesaadavus, ka rahaline kättesaadavus, mis on, mis on oluliselt muutunud. Viimase nelja-viie aasta jooksul ja teine pool on selle tehnoloogia poolt pakutavad võimalused ja lahendused. Ja see, see ei tähenda seda, et, et inimesed kuskil nagu nokiksid Facebooki kallal või, või, või säutsuksid jube palju Twitteris. Aga, aga ka need lahendused ja rakendused, mida eelkõige kogukonna tasandil kasutatakse, on äärmiselt huvitavad. Väga praktilised ja pragmaatilised tihtilugu. Võin tuua hea näite selle kohta, et kui kogu maailmas hinnatakse, et selliseid täis digitaalse mobiilse rahakoti kasutajaid kokku on umbes kakssada miljonit. Ja ma ei pea silmas siis praegu hetkel seda, et kuskil on kellelgi olemas nagu internetipank, millele on ehitatud külge mingi mobiili kasutajaliides või mobiilirakendus, vaid see täiesti ongi ainult digitaalne rahakott, mis on olnud su mobiiltelefonis. Siis sellised on maailmas kakssada miljonit, nendest Aafrikast on sada viiskümmend miljonit. Ja nende rahakotide kasutamine, need meie jaokski tuntud juba kümme aasta vanused, empesad või orindžmanid, on arenenud, arenenud edasi ja praegusel hetkel on erinevates piirkondades, nii Aafrikas, aga ka väga huvitav, kariibidel on näiteks selline. Nii-öelda kogukonna finantseerimismudel, mida nimetatakse sussu. Sussu tähendab sisuliselt seda, et kui me istume neljakesi ümber laua ja minul on plaan selle nädavahetusel nagu taksot sõita ja sellega korralikult raha teenida. Siis igaüks paneb näiteks lauale sada ühikut kohalikku raha, nii, ja mina saan need nelisada ühiku ja mina panen ka sada ühikut. Mina saan selle nelisada ühikut endale, et selle eest endale bensu osta ja nii-öelda kogukond või meie ühiselt investeerime sellesse, et mina saaksin nädalavahetusel korralikult tööd teha, raha teenida. Ja järgmisel nädalal paneme jälle igaüks sada ühikut raha laua peale, aga sina saad selle, et turule minna ja seal üks korralik kaubandus, nädalavahetus teha ja palju kaupa müüa. Ehk siis selline viis, kuidas võimendatakse lühiajaliselt omavahelist ühisfinantseerimistega ühe inimese või pereliikme või, või kogukonna kapitalivajadusi, lühiajalisi kapitalivajadusi. On täiesti loomulik osa olnud kogukonna praktikast ja käitumisest ka varasemal ajal ja nüüd ta lihtsalt on kolinud digitaalsesse maailma. Kui ma ennist ütlesin, et Aafrikas on umbes sada viiskümmend miljonit, millise mobiilse rahakoti kasutajat. Siis praegusel hetkel on suurusjärgus umbes kaks miljardit eurot inimestevahelist laenud, omavaheliste inimestevaheliste, lühiajaliste laenud mahtu Aafrikas väljas. See tegelikult tähendab seda, et, et selliseid noh, kümne euroseid kuni, kuni võib-olla kahekümne viie euroseid. Ühenädalaseid või kuuajaseid laenusid, noh, mida me võib-olla üliõpilasperioodis võib-olla paljud ise mäletavad, et laena mulle stipipäevani. Noh, nagu kümnekas, et ma saaksin kuidagi hakkama ja siis ma saan stipi ja maksan tagasi. Et sellised personaalsed laenuteenused, inimestevahelisi laenuturgusid. On hästi palju tekkinud, e-kaubandust on hakanud ootamatute aukude kaudu tekkima. Käsitöö jõudmist läbi digikanalite välja, aga teiselt poolt loomulikult kõiki ka muid võimalusi, tõlketeenuseid digikanalite kaudu. Ja, ja seal on võib-olla jällegi minnes, rohenemesaartele, kohalikule. Nii-öelda alternatiivturule, et seal on olemas, Praial on nii, nii koloniaalajast pärit selline ametlik, selline suur turuhoone, aga siis on veel selline jalgpallistaadioni suurune, sihukene alternatiivturg, mis koosneb eelkõige. Noh, nagu toigastest, mille peale on mingid palakad riputatud ja sa saad nende vahel nii-öelda ringi käia. Ja siis enamus. Selliseid, ütleme juuksuri töökodasid, mida seal on umbes noh, nagu sada, sada kakskümmend tükki. Ja mis koosnevad sellest, et umbes noh, nagu meeter korda kahe suurusel territooriumil on üks selline. Noh, kaks kasti, mille peal saab istuda ja üks kast, mille peale saab jalad panna, siis ja seal tehakse sulle korralik selline punupatsisoeng, mis võtab aega vähemalt neli-viis tundi. Ja soeng on asi, mis on tõsine asi. Ja sellega tegeldakse põhjalikult, siis selle eelbroneerimissüsteemid ja selle mudelite kokkuleppimine toimub kõik umbes sellise Instagrami laadsete teenuste kaudu. Kus kohas sa ütled, et mina oskan teha sellist punu patsi ja siis inimesed panevad kirja, tulevad kohale, maksavad digitaalse rahakoti kaudu. Ja need on asjad, kus kohas me tihtilugu mõtleme, et kuidas nad on leidnud sellise lahenduse. Ilma, et nad oleksid kunagi õppinud IT-d, ilma, et nad oleksid koolis käinud, nad pole ettevõtlust sellisel kujul õppinud. Rääkimata mingitest e-kaubanduse lahendustest, aga taaskord olemasolevate, käepäraste vahenditega suudetakse leida lahendusi. Ja kui ise ei leia, kui sina turistina lähed kohale ja ütled, et ma tahaks sellist asja, siis enam ei ole seda, mida võib-olla kümme aastat tagasi oli näha, et. Sinu taksojuht peatub lähima koha peal, kus on palju inimesi tee ääres koos ja hakkab nende käest küsima, vaid praegusel hetkel on väga selge see, ta hakkab nutitelefoni kauda tegelikult otsima seda, mida sinul oli vaja leida. Ja, ja leiab selle üles, viib selle kohale ja need, need, need lahendused on tegelikult minu, ma ütleks ikka tõesti nagu väga leidlikud ja, ja, ja väga huvitavad.

Sina olid ju üheksakümnendatel ja, ja hiljem ka väga nagu selle Eesti e-riigi ülesehitamise juures. Mul tuli väga, sinu, sinu kirjeldust oli kuidagi väga tuttav ette, et kui sa ise seal käid ja vaatad neid asju, kus sul on nagu tunne, et sul on teine noorus või et sa näed, et meil omal ajal tehti ju ka käepärastest vahenditest julgelt noh, otse teid võeti ja, ja viidi asjad neti. Ja, ja Lääne maailm vaatas, ütles, et püha jumal, kuidas te sellist asja saadete, saate teha? Näen ja

koen natukene sellist samasugust indu ja põlemist. Noh, me võime öelda, et me oleme siin teinud väga palju asju õhinapõhiselt ja selline õhinapõhisus on olnud ka viis, miks meil on olnud teinekord sellist. Noh, lahendused olnud sellised OCD-d, natukene robustsed, oluliselt odavamad kui kuskil mujal maailmas. Oluliselt vähem dokumenteeritud võib-olla ja oluliselt vähem arhitektuuri ja analüüsiga kaetud kui kuskil mujal maailmas. Aga see, mis ma näen sellistes Aafrika riikides või võtame hoopis teiselt poolt näiteks kariibid praeguse hetkel, kus idakariibide piirkonna riigid on jõudnud välja uude normaalsusesse, kus tõenäoliselt. Igal aastal, oktoobrikuus, mõnest neist käib üle orkaan, mis tõenäoliselt pühib sealt olulise osa mingitest infrastruktuuri elementidest. Ja nad võtavad täiesti selgelt hoiaku, kus nad peavad tegema ühiselt asju. Ja taaskord mõeldes selle peale, et üks arenevaid riike seal, Antigua Barbuuda, sada tuhat inimest. Terve riik, sada tuhat inimest kahel saarel laiali, Barbuuda väiksem natukene, Antigua natuke suurem. Saint Johnsi pealinn, kus on ka infotöötlemise ministeerium, seal infotöötlemise ministeeriumis töötab kakskümmend inimest, kes peavad kogu riigi infosüsteemi üleval. Lisaks nendele kahekümnele sealt ministeeriumist on muudes asutustes, muudes ministeeriumis, veel laiali umbes kokku kakskümmend inimest, ehk nelikümmend inimest peavad üleval kogu riigi IT-d. Ja kus see riigi IT siis on, kui sul on arvata, et lähima viie aasta jooksul igal juhul käib meist üle orkaan, see on HP poolt kokkuleppel ja nendega koostöös välja ehitatud private cloud'is. Nad on arusaamisel, et meie oma riigi territooriumile. Jah, ei saa panna, aga inimesed elavad, turismid käivad, kaubandus töötab, tollid töötavad, piirivalve peab töötama. Tervishoiu infrastruktuur peab töötama, koolid peavad töötama. See kõik peab töötama iga päev ja me ei saa öelda, et sorry, et meil käis orkaan, et nüüd me kaks aastat siin ehitame jälle riiki üles. See sunnib sind leidma loomingulisi uudseid ja hoopis teistsuguseid lahendusi ja kolib oma riigi ära mitte pilve koopiana, aga pilve originaalina.

Kui palju seal sellest lähenemisest on, on nagu Eestil õppida või kas me peaksime, kas meil on käes sinu arvates see hetk, kus me ei julge teha mingeid asju, mida me peaks tegema või tuleb, keegi ütleb, et oot-oot-oot, et siin peaks ikka mõtlema ja teeme mõjuanalüüsi ja siis on huvigrupid ja noh, nagu, nagu päriselt neid asju aetakse.

Me tegem, teemegi Eestis praegu asju vist ainult päriselt ja see päriselt tegemine tähendab seda, et. Et tõenäoliselt nad tulevad küll hästi välja, aga tõenäoliselt nende uute asjade ühik ajas hakkab meil langema ja on juba langenud. Ja ma arvan, et, et, et kõige rohkem võib-olla me võimegi esitada nende jaoks küsimuse, et noh, et mis takistab meil, mis takistab meil võib-olla. Et kas me oleme jõudnud välja sellesse punkti, kus asi, mis üheksakümnendatel aastatel meil puudus, meil puudus selline mõiste nagu legacy, meil puudus selline nii-öelda ajale jalgu jäänud tehnoloogiline. Infrastruktuur ja platvormid, kas me oleme jõudnud sellesse punkti, kus kohas meie seni tehtu on meid niivõrd palju sidumas. Et me ei saa seda nii-öelda nagu järgmist lahendust endale omaks võtta, öeldes ja tunnistades ausalt, et ei ole võimalik, sest me oleme selles nii-öelda vanas. Endiselt niivõrd kinni, niivõrd seotud. Jah, see võib kostuda nagu nostalgiline või, või selline retooriline, aga. Aga meil on asjad, mõned ajad on meil valmis. Kujutame ette sellist asja, et sul on riik, kus kohas puudub, ütleme, maakataster. Aafrikas päris palju on selliseid riike, kus selline nii-öelda maa-arvestus puudub. Ja kujutame ette hoopis sellist lahendust, et nüüd, kui me oleme Koperniku satelliidi üles saatnud edukalt, ta tiirutab meil ja pildistab seda maad väga ilusti. Ja Aafrika kohal on päris palju pilvitut aega, et me võtame Aafrikas ühest saareriigist, võtame näiteks Madagascari, võtame Mauritiuse. Võtame temast ühe korraliku pildi ja lepime kokku hoopis niimoodi, et me moodustame maakatastri sellisel viisil, et kõik inimesed, kes elavad seal maa peal, käivad oma krundinurgad läbi. Koos oma nutitelefoniga ja ütled, et see on minu tükk maad. Ja märgivad selle ära ühe rakenduse peal. Ja niimoodi tekib maa kataster ja kui sul tekib mingisuguse piirivaidlusi, siis need. Siis vaidleme, eks ole. Siis vaieldakse nüüd läbi ja kui küsitakse, et mis sa teed seal maa peal, siis ütled, vaata, et mul on siin maja ja mul on siin üks väike ostmik ja siis ma seal kasvatan suhkruroogu ja seal on mul mingid viljapuud ja. Ja siis sa seletad ära, et millest su maakataster koosneb ja sul on võimalik tekitada altpoolt ülespoole hoopis riiklik infosüsteem, mis mingisugusel hetkel hakkab olema ka päris kehtiv. Et sul ei ole vaja mitte riigil kui institutsioonil seda üles ehitada, vaid sul on võimalik seda altpoolt üles ehitada. Ja meil ei ole seda vaja, meil ei ole seda probleemi, sest meil on see kõik olemas. Aga meil on mõningaid muid asju, mida meil on võimalik teha, näiteks seesama ütleme, põllumajandustoetused. Kui meil on mingisugune viljaikaldus, siis miks meil ei võiks olla põllumehel rakendust, kus kohas ta läheb ja teeb pilti oma põllust, ütleb, et näe, vaata ise. Noh, ikaldunud või noh, teeb pildi, et nüüd on, näe, mets kukkus maha, Orkahan sõitis üle.

No vot, aga nüüd me jõuame sinna Eesti protsessi juurde tagasi, eks ole, et ma võin sulle tuua nagu seitseteist põhjust praegu vastu, miks me ei, miks see on väga halb mõte, miks me ei saa seda teha.

Aa, et keegi hakkab

petma. Alustame sellest, jaa, et

seal on nagu. Pett asja, kuskohas sul on nagu reaalselt tõenduspõhine materjal olemas ka hiljem selle jaoks. Ma lähen

teen naabrimehel, mina küsin.

Ei, satelliidipildiga saad ju Eestis samamoodi seda, seda tõestada, sa saad hiljem üle lennata.

Aa ja vaadata, kas ta rääkis tõtt, jah.

Loomulikult, aga meil ei saa olla esimene asi see, et kui mul on vaja nagu näiteks oma mingist ikaldusest või mingisugusest metsa hävingust raporteerida, et ma kutsun. Kutsun ametnikku kohale, kes hakkab akti vormistama. Mul võiks olla rakendus, millega ma selle ise ära ütlen ja, ja niimoodi ma näen tegelikult, et sellisel viisil ülesehitusega, sellisel nii-öelda kogukonna kaasamisel on teine efekt olemas. Nad ehitavad iseenda digiriiki üles, inimene mobiiltelefoniga kuskil nagu, nagu, nagu maal. Ehitabki oma digiriiki üles, ehitab ise oma maakatastrit üles, ehitab üles, ise üles oma põllumajandusregistrit, märkides ära oma põllu, ehitab ise oma metsa üles, aitab kaasa mingisuguse. Mingisuguse maapinna erosiooni tuvastamisele. Ja tõesti ütleb, et näed, täitsa kuiv on noh, no täitsa kuiv on, teeb pildi ka veel ja hiljem saab seda satelliidipildi kaudu veel kinnitada. Ja see on hoopis teistsugune lähenemine, kus kohas, kes see jaksab sinna sadade kilomeetritega kaudu, kaugele maale sõita.

Teid ei ole, eks ole, või on nad ära uhutud või mis iganes või.

Ja selleks, et saada teada uhutud teest. Kõige lihtsam pilt, viis on ikkagi saada teada seda otseallikast, mitte püüda sinna nagu kohale sõita. Need on need lähenemised, mis on täiesti tagurpidi keeratud mõtlemisviisiga ja mida uus tehnoloogia, mis on masside käes, võimaldab ka teha. Hea

küll, meil on teise pausi aeg

ja siis jätkame.

Restart jätkub ja me räägime sellest, kuidas, kuidas internet ja e-teenused arenevad Aafrikas ja oleme jõudnud välja sinna versus, kuidas nad arenevad Eestis. No see alustasime, me alustasime saadet, sa saate alguses mainisid Linnar, et, et internet on kasutajate nägu, eks ole, ja. Ma mõtlen ise ka seda, kui ma, kui ma vaatan meie tänaseid netiteenuseid, et, et kui kõik need nii-öelda prikkriigid, et noh, põhimõtteliselt Lõuna-Ameerika, Aafrika ja, ja siis. Suur osa Aasiast, kus elab väga-väga palju inimesi, kui no millise kiirusega nad tulevad internetisse, meil on selle Myanmar'i või Birma, kuidas keegi soovib öelda nende näide, et noh. Kuidas seal vist mingi pooleteist aastaga enam-vähem kaeti terve riik, mis on üks maailma maasimaid riike, kaeti neli G-ga ja kus see andmeside kasutus on noh, no lendab lausa. Et, et see toob väga palju inimesi interneti juurde. Kas, kas meie harjumuspärane, see on soe, mõnus internet ja, ja kõik see Ameerika kesksus sellel, kas see on muutumas sinu arvates või kas need inimesed muudavad seda või, või seal areneb ikkagi välja mingid oma teenused ja, ja meie vaatame Youtube'i edasi?

De facto on internet fragmenteerunud juba praegu hetkel maailmas. Fragmenteerunud viisil, kus kohas meil on küll globaalsed standardid, globaalsed tehnoloogiad, aga kus sisu on fragmenteerunud läbi kasutajate huvide, vajaduste, väärtuste, keelte ja nende spetsiifiliste huvidega. Me võime küll kirjeldada seda, et on olemas heaoluühiskondades mingisugused põlvkonnad, generatsioonid. Olgu see mingi generatsioon X või praegu järgmine generatsioon A, selline noh, kaks tuhat kümme ja hiljem sündinud lapsed. Keda peetakse täiesti nagu hoopis eriliseks digiühiskonna tulevaseks dominantnäoks sellises Põhja-Euroopa, Euroopa, Ameerika Ühendriikide maailma kontekstis, aga. Selge on see, et internet lähiaastate jooksul fragmenteerub veelgi. Ja sellel on kaks, ütleme siis nagu põhjust taustal olemas, üks on tõepoolest see, et kasutajatel on. Nad, kasutajad elavadki reaalselt erinevates maailmades. See, mis meie jaoks on Netflix, nende jaoks on õlgade kehitus, seal Aasias hoopis on iFlix olemas, mis võib hoopis olla veel suurem ja veel parem ja veel edukam majanduslikult, kui. Kui kõik võimalikud sellised heaolu Flixid kokku. Ja, ja need teenused, mis kasutatakse. On, on väärtuspõhiselt ja väärtuspakkumiselt väga olulised spetsiifilised just konkreetsele kasutajale. Teine põhjus, miks internet on tõenäoliselt praegusel hetkel edasi fragmenteerumas, on, on riigijuhid ja poliitikad. Ma näen üha rohkem seda, et riigid ehitavad endale nii piire, barjääre. Ja ega meie enda eesistumise all toimunud digiarutelude käigus. Ei jõudnud me ka välja selleni väga, et, et Euroopa oleks nii-öelda muule maailmale, ülejäänud ühiskondadele see kõige avatum ja kõige ligipääsetavam internet. Me, me, me ikkagi ehitame ka sellist Euroopa Liidu kas või väliskaubanduse või digikaubanduse välispiiri. Me anname endale aru, kuidas me tahaksime käibe maksustada või tolli maksustada erinevaid digiteenuseid, mis on pärit väljaspoolt Euroopa riike. Ja ehitada üles samas sellist tugevamat sisemist digitaalset ühisturgu. Need kõik on ikkagi riikide, kontinentide, poliitiliste, poliitilistest huvidest lähtuvad. Ja samamoodi Aafrika ja Aafrika liidu juures toimuvad arutelud püüdlevad selle poole, et lõpptarbijale olev hind, väärtuspakkumine. Hind oleks madal, väärtuspakkumine oleks kõrge. Ma arvan, et meie enda silme all lahti rullunud diskussioonid viis G võimalikkusest Euroopa liidus. Ja kogu selle spektrumi jaotamisest ja selle spektrumi jaotamise ebaõnnestumisest on õppetunnid, mida Aafrikal on õppida. Mida mitmetel muudel piirkondadel maailmas on õppida. Ja ma arvan, et vähemalt mingites regioonides Aafrikas, väga võimalik, et lõunapiirkonnas, väga võimalik, et ka Lääne-Aafrikas. Jõutakse sellise viis G spektrum ühiste ja piiriülese lahendusteni välja kiiremini kui Euroopas. Väga võimalik, et nad suudavad vältida ka seda, mida me oleme. Siin praegu hetkel saavutanud, et, et meie digitaalne ühisturg on tegelikult fragmenteerunud ja koosneb sama paljudest turgudest, kui on riike ja selle noh, nii-öelda ühiseks saamine on keerulisem. Aafrika on praegu selgelt õppima sellest, et kuidas luua viiekümne viie fragmenteerunud turu asemel oluliselt tihedamalt integreeritud turgusid. Ja selle aluseks on tegelikult ka, ka teenuste harmoniseerimine. Mille tasandil nemad teevad tööd, ehk praegusel hetkel ma näen seda, et riigid on näoka rohkem iseenda poole ja muretsevad rohkem iseenda tulevikku ja, ja teemade pärast. Ja ma näen seda, et, et kasutajad on, on saamas rohkem ja rohkem kogukonna või oma kommuuni, oma linna, oma, oma piirkonna jaoks olulisi väärtusteenuseid. Ja sellist kokkupuutepunkti, ütleme siis, kas uudiste, meedia, teenuste, mängude, võib-olla mängud on ainukene erand, kus on näha seda, et. Et maailmas on olemas siiski sellised ajad, mis on kultuuripiire ületavad, aga ka sisuteenused, seriaalid, multikad.

Need, need on siis omaaeg kõik seal jah?

Need on ikkagi kohaliku kultuuri spetsiifilised ja, ja tõepoolest meil, kui mõelda mingisuguse Amazon või, või Netflix seriaali peale mingi. Ma ei tea, keda huvitab mingi Oranges New Black, mingisugune naiste vanglaseriaal, mis probleemid, mis teemad.

Ja isegi mind ei huvita.

Okei, nii et seda fragmenteerumist meil on nagu rohkem ja rohkem näha, samas sellist nagu dominant tegijaid. Uusi staare, igas riigis peab olema oma staar.

Ja no kohalik kultuur on kindlasti kõva, aga vaata, meil on teistpidi, meil on ju need suured ettevõtted nagu Facebook, nagu Google, eks ole, internetis. Kelle noh, kellel on mõnes mõttes täitsa unikaalne probleem maailma kontekstis. Et mitte neil noh, nad ei pea nagu turuosa juurde võtma, eks ole, vaid nad peavad inimesi juurde leidma, et noh, et need inimesed, kes netis on, on väga tõenäoliselt ka juba nende teenuste kasutajad ja kui nad tahavad oma aktsiahinda üles ajada, kas või jätkata, siis neil on vaja uusi inimesi lihtsalt. Ja väga raske on ju uskuda, et, et kui sa ütled, et Aafrikast on noh, varsti mõne aasta jooksul online'is peaaegu miljard inimest, et need noh, et, et need firmad nagu väga tõsiselt ei taha koloniaal, koloniaallainet number kaks nagu sinna, sinna tekitada. Kindlasti ei taha.

Neist kõigil, neil kõigil on olemas oma Aafrika strateegia, loomulikult, selge see. Ja nad, see, ma olen nõus isegi sinu. Sellise eufemismiga koloniaal ja ka digitaalkoloniaalpoliitika, nad. Nende huvides on pigem hoida need riigid fragmenteerunud, noh. Nende kogemus Euroopast on väga hea, väga hea, kui Euroopa tervikuna nõrk, fragmenteerunud, siis on sellisel globaalsel teenusepakkujal oluliselt lihtsam. Suhelda, tal on nii-öelda võimalik üle sõida kahekümne seitsmest, kahekümne kaheksast, kahekümne üheksast, kolmekümnest, väikeriigist. Aga Aafrikas on paar huvitavat asja tekkinud tõepoolest. Esiteks, seal on väga palju, seal on väga, väga palju, väga hästi haritud inimesi. Ja kui praegusel hetkel Aafrika internet on eelkõige kasutaja nagu. Siis lähima viie aasta jooksul ma näen seda, et Aafrika internet hakkab olema ka Aafrika teenuse looja nägu. Need teenuse arenduskeskused, innovatsioonilaborid ja innovatsioonivõimenduse algatused. Mis ei ole küll üle kõigi riikide, loomulikult seal on väga palju riike, kust inimesed noh, nagu sama palju kui inimesi juurde sünnib sinna, sama palju sealt iga aasta inimesi püüab ka põgeneda nendest riikidest. Kui kasvõi nendest viiekümne viiest riigist, kasvõi kümnes riigis, mis oma arengutasemelt on tegelikult Euroopa keskmisega võrreldavad. Kui nendes toimuvad sellised teenuse arendused ja sellised nii-öelda uudsed väärtuspakkumise loomised. Alates mingitest distantstervishoiuteenustest. Erinevatest nii-öelda kõnepõhistest ja häälpõhistest teenuslahendustest, täiesti uudsest lähenemisest pangandusteenustele ja rahale, kui meie jätsime tšekid vahele, siis nemad jätavad pangad vahele pangandusest. Siis, siis sellel kõigel saab olema tegelikult mitte ainult väljakutse Facebooki jaoks või Google'i jaoks, kes peab nii-öelda globaalsel platvormil sama asja tegema. Vaid nad suudavad pakkuda midagi sellist, mis sellele noh, võib-olla kõigepealt sajale miljonile, seejärel neljasaja miljonile. Seejärel võib-olla kuuesaja miljonile inimesele on olulised ja hoopis teistsugusel viisil üles ehitatud. Kui see, mis meie oleme siiamaani harjunud tarbima Google'i või Facebooki kaudu.

Nojah, see suur küsimus, eks ole, mis, mis praegu seisab ju väga paljude inimeste ees, kes, kes on näiteks investeerinud Uberisse või kes juhivad Facebooki või on, või on nagu see küsimus, et kas mõte noh, tõeliselt globaalsetest nii-öelda ühe, ühe mütsiga löövatest firmadest, et kas, kas see on ikkagi reaalne mõte või ei ole, et, et. Kas maailmas on üks taksofirma ja üks videolaenutus ja, ja üks suhtlustarkvara, et kas, kas üks firma suudab, eks ole, kõiki neid erinevaid kultuure teenindada või ei suuda? Vahepeal tundus, et suudab, nüüd hakkab jälle nagu tunduma, et aga äkki tegelikult ikkagi ei suuda.

Me oleme selle diskussiooni ükskord läbi elanud ja see oli, see oli aasta üheksakümmend kaheksa. Üheksakümmend kaheksa, mida mäletatakse ka nagu kui esimese dot-combuumi alguse hetk ja aasta kaks tuhat, kui kõik nad kõrbesid nii-öelda dot-combuum. Plahvatas esimest korda ja see oli hetk, kus kohas Amazon tuli välja börsile sõnumiga, maailmas saab olema ainult üks kaubamaja ja selle nimi on Amazon. Ja see õigustas nende toonast praegusega võrreldes sada korda väiksemat noh, nii-öelda aktsia väärtust. Aeg on edasi läinud, aktsia on mitte kakskümmend protsenti kasvanud, vaid kümnetes kordades kasvanud selle perioodi jooksul. Ja Amazoni ärist, toonaajast ärist, mis nad tegid, nad ütlesid, et müüvad raamatuid, nad müüvad plaate. Mingil hetkel hakkavad nad ka muid asju müüma, sellest ärist on saanud midagi hoopis muud. Jah, nad tõepoolest müüvad ka natukene asju, aga nad on müüma hakanud looma hakanud sisu, nendele on. Infrastruktuuri teenused, nad on andmekaebeteenused, nad on liikunud reklaamiteenustesse, nad on platvormiseerunud. Ehk edukad on olnud need ettevõtted, kes ei ole mitte öelnud seda, et mina olen ainukene taksofirma maailmas. Või mina olen ainukene mobiiltelefonide valmistaja maailmas, vaid edukad on need ettevõtted, kes pidevalt muutuvad ja leiavad uusi väärtusi oma kasutajatele juurde. Nii kaua, ja, ja see, see on see, mis on ka, mida on ka Google püüdnud teha. Google või Alphabet või mis iganes ta oma nime järgi on, on loonud juurde endal. Ka muuhulgas Aafrikas tegutsevad investeerimisettevõtted, CV kunagi tuntud ka Google Ventures, selle kõrval veel nii-öelda Google'iga seotud erineva nii-öelda arengufaasi investeeringute jaoks loodavad ettevõtted. On väga aktiivselt skautimas ka Aafrikast endale teenuseid. Ja nende soov ei ole mitte nad koondada Google'i brändi alla, vaid nende soov on tegelikult omada osalust nendes ettevõtetes, kes pakuvad väärtust järgmisele miljardile. Google, ma arvan, on aru saanud ja ma arvan, et väga paljude jaoks on nagu oluline mõista seda, et sa ei saa olla ettevõte, kes pakub neljale miljardile või siis varsti juba viiele miljardile inimesele ühesugust teenust. Aga sa saad olla osanik nendes ettevõtetes, kes tegutsevad selle järgmise miljardi nimel.

Selge, aitäh sulle, Linnar, meie saateaeg on läbi, aitäh ka kõigile kuulajatele ja kuulmiseni nädala aja pärast.