AI_pealkiri: Linnar Viik internetist Aafrikas ja digitaalsest fragmenteerumisest arenevates riikides

Ikkagi, seal on nagu kahelt poolt on asjad tulnud, üks on mobiilse tehnoloogia kättesaadavus, ka rahaline kättesaadavus, mis on, mis on oluliselt muutunud. Viimase nelja-viie aasta jooksul ja teine pool on selle tehnoloogia poolt pakutavad võimalused ja lahendused. Ja see, see ei tähenda seda, et, et inimesed kuskil nagu nokiksid Facebooki kallal või, või, või säutsuksid jube palju Twitteris. Aga, aga ka need lahendused ja rakendused, mida eelkõige kogukonna tasandil kasutatakse, on äärmiselt huvitavad. Väga praktilised ja pragmaatilised tihtilugu. Võin tuua hea näite selle kohta, et kui kogu maailmas hinnatakse, et selliseid täis digitaalse mobiilse rahakoti kasutajaid kokku on umbes kakssada miljonit. Ja ma ei pea silmas siis praegu hetkel seda, et kuskil on kellelgi olemas nagu internetipank, millele on ehitatud külge mingi mobiili kasutajaliides või mobiilirakendus, vaid see täiesti ongi ainult digitaalne rahakott, mis on olnud su mobiiltelefonis. Siis sellised on maailmas kakssada miljonit, nendest Aafrikast on sada viiskümmend miljonit. Ja nende rahakotide kasutamine, need meie jaokski tuntud juba kümme aasta vanused, empesad või orindžmanid, on arenenud, arenenud edasi ja praegusel hetkel on erinevates piirkondades, nii Aafrikas, aga ka väga huvitav, kariibidel on näiteks selline. Nii-öelda kogukonna finantseerimismudel, mida nimetatakse sussu. Sussu tähendab sisuliselt seda, et kui me istume neljakesi ümber laua ja minul on plaan selle nädavahetusel nagu taksot sõita ja sellega korralikult raha teenida. Siis igaüks paneb näiteks lauale sada ühikut kohalikku raha, nii, ja mina saan need nelisada ühiku ja mina panen ka sada ühikut. Mina saan selle nelisada ühikut endale, et selle eest endale bensu osta ja nii-öelda kogukond või meie ühiselt investeerime sellesse, et mina saaksin nädalavahetusel korralikult tööd teha, raha teenida. Ja järgmisel nädalal paneme jälle igaüks sada ühikut raha laua peale, aga sina saad selle, et turule minna ja seal üks korralik kaubandus, nädalavahetus teha ja palju kaupa müüa. Ehk siis selline viis, kuidas võimendatakse lühiajaliselt omavahelist ühisfinantseerimistega ühe inimese või pereliikme või, või kogukonna kapitalivajadusi, lühiajalisi kapitalivajadusi. On täiesti loomulik osa olnud kogukonna praktikast ja käitumisest ka varasemal ajal ja nüüd ta lihtsalt on kolinud digitaalsesse maailma. Kui ma ennist ütlesin, et Aafrikas on umbes sada viiskümmend miljonit, millise mobiilse rahakoti kasutajat. Siis praegusel hetkel on suurusjärgus umbes kaks miljardit eurot inimestevahelist laenud, omavaheliste inimestevaheliste, lühiajaliste laenud mahtu Aafrikas väljas. See tegelikult tähendab seda, et, et selliseid noh, kümne euroseid kuni, kuni võib-olla kahekümne viie euroseid. Ühenädalaseid või kuuajaseid laenusid, noh, mida me võib-olla üliõpilasperioodis võib-olla paljud ise mäletavad, et laena mulle stipipäevani. Noh, nagu kümnekas, et ma saaksin kuidagi hakkama ja siis ma saan stipi ja maksan tagasi. Et sellised personaalsed laenuteenused, inimestevahelisi laenuturgusid. On hästi palju tekkinud, e-kaubandust on hakanud ootamatute aukude kaudu tekkima. Käsitöö jõudmist läbi digikanalite välja, aga teiselt poolt loomulikult kõiki ka muid võimalusi, tõlketeenuseid digikanalite kaudu. Ja, ja seal on võib-olla jällegi minnes, rohenemesaartele, kohalikule. Nii-öelda alternatiivturule, et seal on olemas, Praial on nii, nii koloniaalajast pärit selline ametlik, selline suur turuhoone, aga siis on veel selline jalgpallistaadioni suurune, sihukene alternatiivturg, mis koosneb eelkõige. Noh, nagu toigastest, mille peale on mingid palakad riputatud ja sa saad nende vahel nii-öelda ringi käia. Ja siis enamus. Selliseid, ütleme juuksuri töökodasid, mida seal on umbes noh, nagu sada, sada kakskümmend tükki. Ja mis koosnevad sellest, et umbes noh, nagu meeter korda kahe suurusel territooriumil on üks selline. Noh, kaks kasti, mille peal saab istuda ja üks kast, mille peale saab jalad panna, siis ja seal tehakse sulle korralik selline punupatsisoeng, mis võtab aega vähemalt neli-viis tundi. Ja soeng on asi, mis on tõsine asi. Ja sellega tegeldakse põhjalikult, siis selle eelbroneerimissüsteemid ja selle mudelite kokkuleppimine toimub kõik umbes sellise Instagrami laadsete teenuste kaudu. Kus kohas sa ütled, et mina oskan teha sellist punu patsi ja siis inimesed panevad kirja, tulevad kohale, maksavad digitaalse rahakoti kaudu. Ja need on asjad, kus kohas me tihtilugu mõtleme, et kuidas nad on leidnud sellise lahenduse. Ilma, et nad oleksid kunagi õppinud IT-d, ilma, et nad oleksid koolis käinud, nad pole ettevõtlust sellisel kujul õppinud. Rääkimata mingitest e-kaubanduse lahendustest, aga taaskord olemasolevate, käepäraste vahenditega suudetakse leida lahendusi. Ja kui ise ei leia, kui sina turistina lähed kohale ja ütled, et ma tahaks sellist asja, siis enam ei ole seda, mida võib-olla kümme aastat tagasi oli näha, et. Sinu taksojuht peatub lähima koha peal, kus on palju inimesi tee ääres koos ja hakkab nende käest küsima, vaid praegusel hetkel on väga selge see, ta hakkab nutitelefoni kauda tegelikult otsima seda, mida sinul oli vaja leida. Ja, ja leiab selle üles, viib selle kohale ja need, need, need lahendused on tegelikult minu, ma ütleks ikka tõesti nagu väga leidlikud ja, ja, ja väga huvitavad.