Tõsi on, no tänane saade ei ole muide keskendunud e-Eestile, vaid. Me üritame rääkida millestki, millest Eestis suhteliselt vähe teatakse, aga mis maailmas interneti kontekstis on erakordselt oluline ja, ja mis. Signaliseerib ühte sellist väga suurt muutust, mis on käimas ja mis järjest hoogustub, ehk. Laiemalt võttes on küsimus selles, et internet on täna ühe suurusega ja väga suur, aga väga lähemal ajal muutub ta oluliselt suuremaks, sellepärast et väga paljud inimesed nendes riikides, kus siiamaani ei ole internetiühendusi olnud ja kus. Tehnika on liiga kallis olnud selleks, et, et riigid ise või, või veel vähem inimesed see endale lubada saaksid. Ja nendes, nendes riikides hakkab online'istumine, hakkab internetistumine väga kaugele jõudma, ehk et me räägime täna sellest, et mitu kasutajat on internetis praegu, kolm. Neli. Neli miljardit juba. Ja, ja räägitakse juba tükk aega sõnast nimega next billion, eks ole, et millal tuleb järgmine miljard, no osa sellest järgmistest miljardist on nüüd selle aastate jooksul ikka juba kätte vist jõudnud.
Internet on kasutajate nägu, see on kõige lihtsam öelda, et miks järgmine miljard on oluline. Samamoodi, miks ka eilne miljard oli oluline, STC. Nii-öelda miljard, kes lisandus juurde, mõjutab väga oluliselt seda, millised on teenused, mida arendatakse välja nende vajadustest lähtuvalt. Need teenused, mida nad hakkavad kasutama, ei ole mitte sellised, mis on selle esimese kunagise miljarde jaoks olulised olnud. Ja mis on kõige olulisem, võib-olla see, et tehnoloogiad, mida nad on harjunud kasutama ja mida nad tõenäoliselt oma elu lõpuni. Noh, nagu kasutavad erinevad radikaalselt sellest, kuidas meie, ehk siis Euroopa, Ameerika Ühendriigid, arenenud riigid, Jaapan, Korea liitusid internetiga. Kõige lihtsam on öelda niimoodi, et, et sellest viimasest miljardist prevaleeriv enamus mitte kunagi ei ole näinud klaviatuuri ega hiirt. See on võib-olla kõige lihtsam väljend, see tähendab seda.
Ja kui ma mõtlen selle noh, nagu selle järgmise miljardi kompositsiooni peale, siis alustaks ühe sellise minu jaoks hiljuti läbielatud viimase kahe kuu sellise uuringuga, mida me e-riigi akadeemias tegime, mis puudutas eelkõige digitaliseerumist Aafrikas. Aafrika viiekümne viiest riigist õnnestus meil analüüsida ja vaadelda valdavalt enamust. Vaadata seda, mis tasemel nad on praegusel hetkel, ka seda, millised on riiklikud institutsioonid, milline on nende võimekus riigi tasandil teha. Mis on need teenused, mida inimesed kasutavad ja eelkõige küsimus noh, kuidas nad saaksid edasi liikuda, sest et tegelikult, mida me näeme. Kui kümme aastat tagasi Aafrika kohta võis öelda, et oli selline digimõistes mahajäänud, nii-öelda lootusetult mahajäänud maailm. Kui aastal kaks tuhat oli Aafrikas internetikasutajaid kogu Aafrika elanikkonna seast umbes pool protsenti.
Pisikesed vähed, võib-olla kohalik takso tellimine ja kohalikud restoranid ja kohalik toit koju, mingisugused sellised asjad. Ja kui me oleme ise nutnud seda, et meie noh, nii-öelda infoühiskond on sellisel üsna õhukesel jääl, et sellised ütleme noh, spetsialistide arv protsendina ühiskonnad, kes suudab infoühiskonda üleval pidada Eestis. On keskmiselt kaks korda väiksem kui, kui sellises arenenud riikides tavaks on saanud. Me võime esitada küsimuse, et kas noh, Eesti taoline riik on kuidagi fenomenaalne, et meil on siin noh, nagu. Kaks korda targemad spetsialistid, kes suudavad seda sama asja kõike teha või olema kuidagi teistmoodi teinud. Siis Aafrika riikide puhul hakkab silma see, et see kiht ja õhukene jää on täiesti olematu. On riike, kus sellist, ütleme kümnekonna miljoni elanikuga ja umbes kuue miljoni mobiil ja interneti kasutajaga riiki ja riigihaldust peab üleval umbes sadakond IT-spetsialisti. Kes on samaaegselt nii programmeerijad kui ka süsteemiadministraatorid ja.
alati on nagu hirm vaadata, et kuidas see kõik püsti püsib, et see, see näeb välja noh, ütleme kohatu võrdlus, võib-olla ka selline noh, sellise Aafrika suurlinna. Äärelinna piirkond, kus sa vaatad, et kättesaadavatest vahenditest on, on järjekordselt sinna elama asunud umbes nelisada miljonit inimest kuskil üle erineva kontinendi piirkondade. Või konkreetne linn kasvab suurusega, selline noh, kümme tuhat inimest päevas, saamata aru, et kust kohta nad siis elama lähevad seal. Ja sama tundub tegelikult olevat nende infoühiskonna ja internetiga, et kuidas see kõik püsti püsib. Ja, ja esimene asi, mis võib-olla silma hakkab, on mõnes mõttes selline eelarvamuse vabadus. Eelarvamuse vabadus selle suhtes, et, et kas, kui ma pean kõiki asju ise ära tegema, kui keegi teine on juba teinud ja oskab seda teha. Äkki ma saan kasutada seda, mida keegi teine on teinud või lihtsalt lastagi temal teha. Et sellised mõisted nagu riiklike andmekogude või riiklike andmete suveräänsus, et see, et minu inimeste terviseandmed peaksid ilmtingimata paiknema minu riigi territooriumil, minu riigi poolt halatavas serveris. No kui mul ei ole neid servereid, kui mul pole neid inimesi ja mul, kui mul pole ka isegi stabiilset riigikorda, siis aga teenust on vaja pakkuda, siis ma leian koha, kus kohta neid panna.
Jah, aga vaata, nüüd ongi nagu oluline see, et me peame vaatama ka ühe alusinfrastruktuuri, et ümber Aafrika jookse päris korralik merekaablite infrastruktuur. Aafrika riigid on eelkõige. Rääkides rannikuäärsetest riikidest, on väga kenasti nende merekaablitega ühendatud ja rohenemesaarte eripära võib-olla on see tegelikult praegused Atlandi ookean läbivad merekaablid teevad seal väikese peatuse ja lähevad sealt edasi kas Brasiilia poole peale või lähevad sealt edasi kariibide poolele. Ja ei ole mitte mingisugust sellist noh, eelarvamus selle suhtes, et näiteks Jera Leone või Elevandilu rannik või, või Mauretaania, kes oma praeguselt sisemiselt kompetentsilt ja võimekuselt ise riigi IT-asjadega hakkama saada. Või isegi rääkides natukene sellistest muudest teemadest nagu sadamate infosüsteem või jõudes välja isegi teemani, nagu lennujuhtimiskeskused, isegi tsiviillennujaamades. Ollakse valmis ja võimelised mõtlema selle üle, kas see peab ikkagi olema minu riigi territooriumil. Kas seda võiks äkki hoopis Rogenami saartelt juhtida, kas andmete primaarne asukoht võib-olla võiks hoopis olla Rogenami saartel. Ja kui minu riigi tolliametnikud ja piirivalveametnikud hommikul tööle lähevad ja logivad ennast sisse kuskile mingisugusesse infosüsteemi, kas siis see brauser pöördub tegelikult hoopis üle selle merekaabli infosüsteemide poole, mis paiknevad hoopis teise riigi territooriumil?
See tähendab tegelikult sellist mõttemudeli muutust ja koosvõime järgmist astet, mina arvan, et selline kümne aasta perspektiivis. Võime me näha mitte ainult Eesti-Soome vahel, aga ka laiemalt Euroopas seda, et teatud valdkondades eelkõige koos masinõppe, koos tehisintellekti arengu kasvuga ja koos selle sees olevate spetsiifiliste kompetentside kasvuga. Või vabalt olla niimoodi, et lisaks ilmateenistusele, mis suudavad juba praegusel hetkel aktsepteerida piiriülest modelleerimist ja suurte andmete töötlemist. Võime jõuda välja ka hoopis nihukeste väiksemate pisikeste vertikaalanalüüsideni, olgu see näiteks tervishoiu laiemad epideemiad või rahvastiku tervise. Niisugune suurem analüüs, selleks võib-olla ka infrastruktuuri planeerimine. Me oleme jõudnud välja sellesse punkti tegelikult, kus kohas spetsialiseerunud ettevõte suudab oma masinõppe tarkvara võimekuse abil. Suvalisele linnale maailmas pakkuda paremat ühiskondlikku transpordi ajakava ja plaanimist välja, kui seda kohalik kompetent suudab teha. Seega teatud valdkondades me oleme juba teel sinnapoole. Kus kohas meil spetsiifiliste ülesannete lahendamine ei ole enam mitte mingilgi määral mõistlik ega mõttekas teha pelgalt riigi tasandil ja ühe riigi jaoks ja neid spetsiifilisi kompetentsikeskusi. Võib hakata nägema kindlasti ka erinevates Euroopa riikides. Aafrika on selles mõttemudelis lihtsalt olukorras, kus kohas vaja on, aga ise ei oska. Nõudlus on kohene, kohe praegu on vaja leida lahendust. Ja neil ei ole aega oodata aasta, viis aastat või kümme aastat. Neil ei ole aega ehitada üles mingisuguseid riiklikke institutsioone. Suuri andmekogusid ja organisatsioone ja siis veel mõelda selle peale, et kõige selle taustaks on vaja võib-olla mingit ID-kaarti või, või tugevat riiklikku digiidentiteeti. Asjad peavad minema tööle kohe, praegu ja olemasolevate lahenduste abil. Hea küll, me teeme siia esimese pausi ja siis jätkame juttu.
Sina olid ju üheksakümnendatel ja, ja hiljem ka väga nagu selle Eesti e-riigi ülesehitamise juures. Mul tuli väga, sinu, sinu kirjeldust oli kuidagi väga tuttav ette, et kui sa ise seal käid ja vaatad neid asju, kus sul on nagu tunne, et sul on teine noorus või et sa näed, et meil omal ajal tehti ju ka käepärastest vahenditest julgelt noh, otse teid võeti ja, ja viidi asjad neti. Ja, ja Lääne maailm vaatas, ütles, et püha jumal, kuidas te sellist asja saadete, saate teha? Näen ja
koen natukene sellist samasugust indu ja põlemist. Noh, me võime öelda, et me oleme siin teinud väga palju asju õhinapõhiselt ja selline õhinapõhisus on olnud ka viis, miks meil on olnud teinekord sellist. Noh, lahendused olnud sellised OCD-d, natukene robustsed, oluliselt odavamad kui kuskil mujal maailmas. Oluliselt vähem dokumenteeritud võib-olla ja oluliselt vähem arhitektuuri ja analüüsiga kaetud kui kuskil mujal maailmas. Aga see, mis ma näen sellistes Aafrika riikides või võtame hoopis teiselt poolt näiteks kariibid praeguse hetkel, kus idakariibide piirkonna riigid on jõudnud välja uude normaalsusesse, kus tõenäoliselt. Igal aastal, oktoobrikuus, mõnest neist käib üle orkaan, mis tõenäoliselt pühib sealt olulise osa mingitest infrastruktuuri elementidest. Ja nad võtavad täiesti selgelt hoiaku, kus nad peavad tegema ühiselt asju. Ja taaskord mõeldes selle peale, et üks arenevaid riike seal, Antigua Barbuuda, sada tuhat inimest. Terve riik, sada tuhat inimest kahel saarel laiali, Barbuuda väiksem natukene, Antigua natuke suurem. Saint Johnsi pealinn, kus on ka infotöötlemise ministeerium, seal infotöötlemise ministeeriumis töötab kakskümmend inimest, kes peavad kogu riigi infosüsteemi üleval. Lisaks nendele kahekümnele sealt ministeeriumist on muudes asutustes, muudes ministeeriumis, veel laiali umbes kokku kakskümmend inimest, ehk nelikümmend inimest peavad üleval kogu riigi IT-d. Ja kus see riigi IT siis on, kui sul on arvata, et lähima viie aasta jooksul igal juhul käib meist üle orkaan, see on HP poolt kokkuleppel ja nendega koostöös välja ehitatud private cloud'is. Nad on arusaamisel, et meie oma riigi territooriumile. Jah, ei saa panna, aga inimesed elavad, turismid käivad, kaubandus töötab, tollid töötavad, piirivalve peab töötama. Tervishoiu infrastruktuur peab töötama, koolid peavad töötama. See kõik peab töötama iga päev ja me ei saa öelda, et sorry, et meil käis orkaan, et nüüd me kaks aastat siin ehitame jälle riiki üles. See sunnib sind leidma loomingulisi uudseid ja hoopis teistsuguseid lahendusi ja kolib oma riigi ära mitte pilve koopiana, aga pilve originaalina.
Me tegem, teemegi Eestis praegu asju vist ainult päriselt ja see päriselt tegemine tähendab seda, et. Et tõenäoliselt nad tulevad küll hästi välja, aga tõenäoliselt nende uute asjade ühik ajas hakkab meil langema ja on juba langenud. Ja ma arvan, et, et, et kõige rohkem võib-olla me võimegi esitada nende jaoks küsimuse, et noh, et mis takistab meil, mis takistab meil võib-olla. Et kas me oleme jõudnud välja sellesse punkti, kus asi, mis üheksakümnendatel aastatel meil puudus, meil puudus selline mõiste nagu legacy, meil puudus selline nii-öelda ajale jalgu jäänud tehnoloogiline. Infrastruktuur ja platvormid, kas me oleme jõudnud sellesse punkti, kus kohas meie seni tehtu on meid niivõrd palju sidumas. Et me ei saa seda nii-öelda nagu järgmist lahendust endale omaks võtta, öeldes ja tunnistades ausalt, et ei ole võimalik, sest me oleme selles nii-öelda vanas. Endiselt niivõrd kinni, niivõrd seotud. Jah, see võib kostuda nagu nostalgiline või, või selline retooriline, aga. Aga meil on asjad, mõned ajad on meil valmis. Kujutame ette sellist asja, et sul on riik, kus kohas puudub, ütleme, maakataster. Aafrikas päris palju on selliseid riike, kus selline nii-öelda maa-arvestus puudub. Ja kujutame ette hoopis sellist lahendust, et nüüd, kui me oleme Koperniku satelliidi üles saatnud edukalt, ta tiirutab meil ja pildistab seda maad väga ilusti. Ja Aafrika kohal on päris palju pilvitut aega, et me võtame Aafrikas ühest saareriigist, võtame näiteks Madagascari, võtame Mauritiuse. Võtame temast ühe korraliku pildi ja lepime kokku hoopis niimoodi, et me moodustame maakatastri sellisel viisil, et kõik inimesed, kes elavad seal maa peal, käivad oma krundinurgad läbi. Koos oma nutitelefoniga ja ütled, et see on minu tükk maad. Ja märgivad selle ära ühe rakenduse peal. Ja niimoodi tekib maa kataster ja kui sul tekib mingisuguse piirivaidlusi, siis need. Siis vaidleme, eks ole. Siis vaieldakse nüüd läbi ja kui küsitakse, et mis sa teed seal maa peal, siis ütled, vaata, et mul on siin maja ja mul on siin üks väike ostmik ja siis ma seal kasvatan suhkruroogu ja seal on mul mingid viljapuud ja. Ja siis sa seletad ära, et millest su maakataster koosneb ja sul on võimalik tekitada altpoolt ülespoole hoopis riiklik infosüsteem, mis mingisugusel hetkel hakkab olema ka päris kehtiv. Et sul ei ole vaja mitte riigil kui institutsioonil seda üles ehitada, vaid sul on võimalik seda altpoolt üles ehitada. Ja meil ei ole seda vaja, meil ei ole seda probleemi, sest meil on see kõik olemas. Aga meil on mõningaid muid asju, mida meil on võimalik teha, näiteks seesama ütleme, põllumajandustoetused. Kui meil on mingisugune viljaikaldus, siis miks meil ei võiks olla põllumehel rakendust, kus kohas ta läheb ja teeb pilti oma põllust, ütleb, et näe, vaata ise. Noh, ikaldunud või noh, teeb pildi, et nüüd on, näe, mets kukkus maha, Orkahan sõitis üle.
Restart jätkub ja me räägime sellest, kuidas, kuidas internet ja e-teenused arenevad Aafrikas ja oleme jõudnud välja sinna versus, kuidas nad arenevad Eestis. No see alustasime, me alustasime saadet, sa saate alguses mainisid Linnar, et, et internet on kasutajate nägu, eks ole, ja. Ma mõtlen ise ka seda, kui ma, kui ma vaatan meie tänaseid netiteenuseid, et, et kui kõik need nii-öelda prikkriigid, et noh, põhimõtteliselt Lõuna-Ameerika, Aafrika ja, ja siis. Suur osa Aasiast, kus elab väga-väga palju inimesi, kui no millise kiirusega nad tulevad internetisse, meil on selle Myanmar'i või Birma, kuidas keegi soovib öelda nende näide, et noh. Kuidas seal vist mingi pooleteist aastaga enam-vähem kaeti terve riik, mis on üks maailma maasimaid riike, kaeti neli G-ga ja kus see andmeside kasutus on noh, no lendab lausa. Et, et see toob väga palju inimesi interneti juurde. Kas, kas meie harjumuspärane, see on soe, mõnus internet ja, ja kõik see Ameerika kesksus sellel, kas see on muutumas sinu arvates või kas need inimesed muudavad seda või, või seal areneb ikkagi välja mingid oma teenused ja, ja meie vaatame Youtube'i edasi?
De facto on internet fragmenteerunud juba praegu hetkel maailmas. Fragmenteerunud viisil, kus kohas meil on küll globaalsed standardid, globaalsed tehnoloogiad, aga kus sisu on fragmenteerunud läbi kasutajate huvide, vajaduste, väärtuste, keelte ja nende spetsiifiliste huvidega. Me võime küll kirjeldada seda, et on olemas heaoluühiskondades mingisugused põlvkonnad, generatsioonid. Olgu see mingi generatsioon X või praegu järgmine generatsioon A, selline noh, kaks tuhat kümme ja hiljem sündinud lapsed. Keda peetakse täiesti nagu hoopis eriliseks digiühiskonna tulevaseks dominantnäoks sellises Põhja-Euroopa, Euroopa, Ameerika Ühendriikide maailma kontekstis, aga. Selge on see, et internet lähiaastate jooksul fragmenteerub veelgi. Ja sellel on kaks, ütleme siis nagu põhjust taustal olemas, üks on tõepoolest see, et kasutajatel on. Nad, kasutajad elavadki reaalselt erinevates maailmades. See, mis meie jaoks on Netflix, nende jaoks on õlgade kehitus, seal Aasias hoopis on iFlix olemas, mis võib hoopis olla veel suurem ja veel parem ja veel edukam majanduslikult, kui. Kui kõik võimalikud sellised heaolu Flixid kokku. Ja, ja need teenused, mis kasutatakse. On, on väärtuspõhiselt ja väärtuspakkumiselt väga olulised spetsiifilised just konkreetsele kasutajale. Teine põhjus, miks internet on tõenäoliselt praegusel hetkel edasi fragmenteerumas, on, on riigijuhid ja poliitikad. Ma näen üha rohkem seda, et riigid ehitavad endale nii piire, barjääre. Ja ega meie enda eesistumise all toimunud digiarutelude käigus. Ei jõudnud me ka välja selleni väga, et, et Euroopa oleks nii-öelda muule maailmale, ülejäänud ühiskondadele see kõige avatum ja kõige ligipääsetavam internet. Me, me, me ikkagi ehitame ka sellist Euroopa Liidu kas või väliskaubanduse või digikaubanduse välispiiri. Me anname endale aru, kuidas me tahaksime käibe maksustada või tolli maksustada erinevaid digiteenuseid, mis on pärit väljaspoolt Euroopa riike. Ja ehitada üles samas sellist tugevamat sisemist digitaalset ühisturgu. Need kõik on ikkagi riikide, kontinentide, poliitiliste, poliitilistest huvidest lähtuvad. Ja samamoodi Aafrika ja Aafrika liidu juures toimuvad arutelud püüdlevad selle poole, et lõpptarbijale olev hind, väärtuspakkumine. Hind oleks madal, väärtuspakkumine oleks kõrge. Ma arvan, et meie enda silme all lahti rullunud diskussioonid viis G võimalikkusest Euroopa liidus. Ja kogu selle spektrumi jaotamisest ja selle spektrumi jaotamise ebaõnnestumisest on õppetunnid, mida Aafrikal on õppida. Mida mitmetel muudel piirkondadel maailmas on õppida. Ja ma arvan, et vähemalt mingites regioonides Aafrikas, väga võimalik, et lõunapiirkonnas, väga võimalik, et ka Lääne-Aafrikas. Jõutakse sellise viis G spektrum ühiste ja piiriülese lahendusteni välja kiiremini kui Euroopas. Väga võimalik, et nad suudavad vältida ka seda, mida me oleme. Siin praegu hetkel saavutanud, et, et meie digitaalne ühisturg on tegelikult fragmenteerunud ja koosneb sama paljudest turgudest, kui on riike ja selle noh, nii-öelda ühiseks saamine on keerulisem. Aafrika on praegu selgelt õppima sellest, et kuidas luua viiekümne viie fragmenteerunud turu asemel oluliselt tihedamalt integreeritud turgusid. Ja selle aluseks on tegelikult ka, ka teenuste harmoniseerimine. Mille tasandil nemad teevad tööd, ehk praegusel hetkel ma näen seda, et riigid on näoka rohkem iseenda poole ja muretsevad rohkem iseenda tulevikku ja, ja teemade pärast. Ja ma näen seda, et, et kasutajad on, on saamas rohkem ja rohkem kogukonna või oma kommuuni, oma linna, oma, oma piirkonna jaoks olulisi väärtusteenuseid. Ja sellist kokkupuutepunkti, ütleme siis, kas uudiste, meedia, teenuste, mängude, võib-olla mängud on ainukene erand, kus on näha seda, et. Et maailmas on olemas siiski sellised ajad, mis on kultuuripiire ületavad, aga ka sisuteenused, seriaalid, multikad.
Neist kõigil, neil kõigil on olemas oma Aafrika strateegia, loomulikult, selge see. Ja nad, see, ma olen nõus isegi sinu. Sellise eufemismiga koloniaal ja ka digitaalkoloniaalpoliitika, nad. Nende huvides on pigem hoida need riigid fragmenteerunud, noh. Nende kogemus Euroopast on väga hea, väga hea, kui Euroopa tervikuna nõrk, fragmenteerunud, siis on sellisel globaalsel teenusepakkujal oluliselt lihtsam. Suhelda, tal on nii-öelda võimalik üle sõida kahekümne seitsmest, kahekümne kaheksast, kahekümne üheksast, kolmekümnest, väikeriigist. Aga Aafrikas on paar huvitavat asja tekkinud tõepoolest. Esiteks, seal on väga palju, seal on väga, väga palju, väga hästi haritud inimesi. Ja kui praegusel hetkel Aafrika internet on eelkõige kasutaja nagu. Siis lähima viie aasta jooksul ma näen seda, et Aafrika internet hakkab olema ka Aafrika teenuse looja nägu. Need teenuse arenduskeskused, innovatsioonilaborid ja innovatsioonivõimenduse algatused. Mis ei ole küll üle kõigi riikide, loomulikult seal on väga palju riike, kust inimesed noh, nagu sama palju kui inimesi juurde sünnib sinna, sama palju sealt iga aasta inimesi püüab ka põgeneda nendest riikidest. Kui kasvõi nendest viiekümne viiest riigist, kasvõi kümnes riigis, mis oma arengutasemelt on tegelikult Euroopa keskmisega võrreldavad. Kui nendes toimuvad sellised teenuse arendused ja sellised nii-öelda uudsed väärtuspakkumise loomised. Alates mingitest distantstervishoiuteenustest. Erinevatest nii-öelda kõnepõhistest ja häälpõhistest teenuslahendustest, täiesti uudsest lähenemisest pangandusteenustele ja rahale, kui meie jätsime tšekid vahele, siis nemad jätavad pangad vahele pangandusest. Siis, siis sellel kõigel saab olema tegelikult mitte ainult väljakutse Facebooki jaoks või Google'i jaoks, kes peab nii-öelda globaalsel platvormil sama asja tegema. Vaid nad suudavad pakkuda midagi sellist, mis sellele noh, võib-olla kõigepealt sajale miljonile, seejärel neljasaja miljonile. Seejärel võib-olla kuuesaja miljonile inimesele on olulised ja hoopis teistsugusel viisil üles ehitatud. Kui see, mis meie oleme siiamaani harjunud tarbima Google'i või Facebooki kaudu.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]