No Pirko, sina olid selle ekspertrühma juht, kuidas see asi alguse sai, kas kaks tuhat kuusteist oli siis tõesti. Oli nagu valitsuses ja, ja avalikus sektoris palju veendumust, et jah, jah, masinad hakkavad ise sõitma, et see on kohe käe ees, nüüd teeme selle rühma ära, et saame oota reebe ära. Või vajasid sa, vajas ka veenmist siis ütleme. Valitsus ja avalik sektorid, neil on vajakustesse uurida.
No mul on selline küsimus, mis neljapäeval, kui seda raportit esitleti, suur hulk tarku inimesi oli ühes ruumis koos, kõik mõtlesid kaasa. Küsimus, mis ka kordus, oli see, et eks see tehnoloogia ju tuleb vaikselt, sama buss, mis Eestis oli, ega ta ei suutnud ise veel ristmiku ületada, ta. Mingis algjärgus on see isesõituv tehnoloogia, isejuhtiv tehnoloogia. Kas meil on vaja kiirustada nüüd sellega, et me hakkaksime oma? Seaduseid avaliku sektori ja riiki ettevalmistamisel. Äkki ta tuleb ja siis teeme.
No vot, siin ongi tegelikult see, miks tuleb neid teenuseid tervikuna vaadata, et ma arvan, nagu oluline muutus, mis ma noh, tunnetan, et nii avalikus sektoris ka nende eraettevõtetes, kes nagu kaasa löövad. On toimunud, ongi see, et me peaks nagu rääkima sellest, et milliseid liikuvusteenuseid me ühiskonnas vajame, selleks et inimesed saaks liikuda. Et eraauto omamine on selles mõttes üks täiesti kõige halvem investeering, mida inimene üldse teeb. Üheksakümmend neli protsenti ajast see auto seisab ja ootab ja nii-öelda amortiseerub. Et tegelikult, kui me saame leiutada või välja tulla mingite lahendustega, kus, kus tegelikult inimesed ei peaks neid autosid omama, siis see omab tohutut mõju. Ja mõelge selle peale, et okei, et meil on, need autod seisavad üheksakümmend neli protsenti ajast. Meil on nad vaja ka kuskile parkima panna, töö juures parkima panna. Noh, kui palju me kulutame linnaruumi, ehitame parkimis, mis maju, selleks, et omada autod, et nad lihtsalt seisaksid ja amortiseeruksid.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]