@ RESTART // 2018.05.19
kuku_restart_0508.mp3
KUUPÄEV
2018-05-19
PIKKUS
41m 39s
SAADE
RESTART
AI_KOKKUVÕTE
Saates arutletakse Eesti 2.0 haridusalgatuse käekäigu üle, vaadates tagasi 3D-printerite projektile ja suunates fookuse noorte tehnoloogilisele suvekoolile. Saatejuhid ja külaline analüüsivad, kuidas õpetada noori tehnoloogiat kasutama ning millised on peamised takistused tehnoloogiaõppe juurutamisel tavakoolides.
KÜLALISED
TEEMAD
Kolm aastat päris pikk aeg tegelikult sellise haridusalgatuse kohta, kuigi öeldakse, et hariduses ju asjad liiguvadki väga aeglaselt. Haridus on väga konservatiivne valdkond, mida ma arvan, et ta tegelikult ei peaks olema, et tegelikult me võiks palju julgemalt eksperteerida. Et tegelikult see Eesti 2.0 ju sündiski tol hetkel sellest, et tundus, et, et võib-olla erasektori poole pealt saab seda asja kuidagi kiiremini käima lükata. Mida riik on nagu aastaid veeretanud ühest peost teise. Ja tegime alguses siis kolm sellist seadmeprojekti, siis jõudsime järeldusele, et võib-olla ei ole kõige targem mõte neid seadmeid koolidesse viia, kus neid juba küll ja veel on. Et teeks selliseid projekte, mis, kust me saaks nagu otse sellised tehnoloogilised õpilased kätte ja siis jõudsime oma suvekooli projektini, mis eelmine aasta toimus ja siis sealt omakorda jõudsime selle. Õppe- ja suhtlusplatvormini, mida me nüüd siis esitlesime ja kohe-kohe tuleb siis järgmine suvekool.
oli. Jah, viissada kolmkümmend kolm vist oli tol hetkel ja nendes pooled, umbes kolmsada taotles. Et ja viiskümmend siis said, et nad. Ära põhjendama ja tegelikult me nägime sealt projektist, et, et noh, väga aktiivselt kasutati. Näiteks Tallinna linna haridusamet tegi siis hanke, kus kõikidele Tallinna koolidele osteti ka, mille, noh, mida meie võtsime kui sellist tunnustust meie projektile, et nad tegelikult. Noh, mis oligi tegelikult parim näide, kuidas siis see erasektori ja riigisektori koostöö võiks toimida. Et, et erasektor nii-öelda kiirelt initsieeris mingisuguse idee ja siis riik võttis üle. Ja samas siis paljudes koolides läks ka see nii-öelda õppekavasse.
ole. Jah, seda Gustav Adolfit alati tuuakse haridusringkondades ka välja sellise haridustehnoloogia. Aga mitte ainult,
Et tegelikult palju, väga palju võhma läks selle alla seal, et, et nad oleks tõenäoliselt jõudnud kaugemale oma toodetega, kui, kui see, see etapp oleks olnud juba kaetud. Aga et, et siis ütlesime järeldas, et miks, et neid platvorme, keskkondi on sadu tuhandeid üle maailma ja me ei pea nagu tegema sama, et me ei pea tegema eestikeelset programmeerimisplatvormi, et tegelikult keegi ei vaja seda eesti keeles. Et teeks hoopis sellise keskkonna, kus, kus saaks siis jagada kõiki neid olemasolevaid asju ja esitada otseküsimusi omavahel, suhelda. Ja võib-olla siis anda see lisandväärtus just seesama, mida me, president rõhutab, et ikkagi haridus peaks jääma eestikeelseks, et, et ikkagi mingi eestikeelne lisandväärtus pakkuda, et siis me jõudsime selleni, et meil on siis selline. Klasside rubriik, kus on siis lühivideod, kus siis sellised inspireerivad inimesed peavad lühikesi loenguid ja annavad võib-olla mingisugused suunised nii-öelda otsad kätte, et mine vaata veel sealt ja loe veel seda. Ja loodetavasti siis tekib siin nagu ühel hetkel selline aktiivsem arutelu pool lisaks.
Ongi väga palju, on huviharidus, me nüüd räägime siis nii-öelda mitteformaalharidusest, on ju. Ehk huviharidusest, et tohutult on igasuguseid ringe ja kui me nüüd vaatame nende sisse, siis tuleb välja, et kõigest kolm protsenti kõikidest huviharidusringidest on siis loodustäppisteaduste ringid.