AI_pealkiri: Ede Schank Tamkivi ja Eesti 2.0 noorte tehnoloogiline suvekool ning haridusalgatuse tulevik

Et meil on vaja, et noored teeksid kaalutada otsuse, kui nad teevad oma erialaste valikuid, noh, ülikooli minnes, näiteks. Ei läheks õppima. Vaid läheks õppima inseneeriat, et, et kui nendest nagu teeksid kas või noh, noh, ütleme täna meil õpib inseneerias kuskil neli tuhat, neli tuhat viissada on ju, pehmet teadus üle kaheteist tuhande, on ju. Et, et noh, me saaksime sada protsenti või seda tasakaalu paremaks oleks noh, nii-öelda majanduse mõttes ka nende inimeste enda palkadega muu mõttes nagu. Noh, hoopis teine tulemus, et meil on täna IT-s hüppeliselt kasvanud, eks, aga jätkuvalt ikkagi väga väike osa nagu kogu tööealist, tööealisest eralikult.

ise. Aga Ede, sina oled ikkagi nüüd läbi ratsutanud terve Eestimaa ja, ja noh, sa näed neid, neid ringe ja neid gruppe ja neid igasuguseid algatusi. On meil neid liiga palju või on liiga vähe või ütleme, kui sa nagu vaatad kogu seda, noh. Noh, ma ütlen mina olin näiteks šokeeritud, kui ma sain teada, et, et kui palju näiteks, ma ei tea, viimsi lapsed käivad erinevatesse ringidesse ja, ja, ja teadusrühmades ja nii edasi, et ma arvasin, et see number on palju väiksem, et see oli nagu, nagu noh, üle mõista suur.

Ongi väga palju, on huviharidus, me nüüd räägime siis nii-öelda mitteformaalharidusest, on ju. Ehk huviharidusest, et tohutult on igasuguseid ringe ja kui me nüüd vaatame nende sisse, siis tuleb välja, et kõigest kolm protsenti kõikidest huviharidusringidest on siis loodustäppisteaduste ringid.

Ma just neid ringi, seda Taavi ringi, ringijuttu kuulates mul tuli meelde, kuidas mul endal laps läks, oli sügisel oli vaja valida lasteaias neid ringe. Pandi jaa neljad selja peale, need oli seal, mina ei tea, jaa, viis-kuus-seitsse tükki, erinevad ringid, et. Kuhu sa oma lapse paned siis, on ju, et igaüks maksis seal teatud raha, näed, ma ei tea, kümnest, kahekümne eurone kuus või midagi sellist. Ja hästi kiiresti tulid täis jalgpall, korvpall, jooga, kõik sellised asjad ja siis seal rippus tükk aega, kus õnnetu teadusring ühe lapse nimega. Ja lõpuks oli see paber kadunud ja ma ei tea, et kas sinna siis, kas see tuli täis või ei tulnud, aga. Laps oli

ju kadus teadusmaailma ära. Et, aga noh, see oli väga selgelt on ju näha see dünaamika, aga, aga mulle tundub, et ma saan ka, ma, ma ise olen ka lapsevanemana selline valiku asjana, et kas ma panen oma lapse. Kuhugi jalgpalli ja, ja noh, sihuke on ringi jooksma või ma panen ta nagu istuma ja nad, need narratiivid nagu põrkuvad ühiskonnas, et. Et sellest reaal- ja loodusteaduste narratiivist veelgi suurem on see narratiiv, et lapsed istuvad kõik ühe koha peal, keegi ringi ei liigu, on ju. Ja siis sa lapsevanemana oled seal nende paberite ees, mõtled noh, ma ei saa last päris hulluks ka ajada, et ma pean Ja siis väga, väga kergesti ikkagi sa lähed selle valiku peale, ma ütlen, et noh, ta on ju laps, on ju, küll ta jõuab oma neid putukaid veel uurida, jooksku ringi, et noh, seda on talle rohkem vaja ja need tulid põmmdi täiesti kähku.