Miks nii paljud ettevõtted ja inimesed sellesse idusse 700 000 panid?

Ma just mõtlen seda, et meil näiteks on droonid, sellised asjad, mida me vist. Pärast kahte hooaega ja suvelaagrit peame ikkagi välja vahetama, et siis on nagu, siis on juba nagu tuksis, et siis on juba ära, ära. Kaku ära mingi mootrik üles, on ju.

Põhimõtteliselt küll kõige parema kogemuse saab õpetaja siis, kui ta on ikkagi terviklikult selles süsteemis sees, ehk näiteks sees sama näide, mis sa ütlesid, et sul on õpetajal see tagaruum olemas, kus mingid vahendeid on. Et, et kui me räägime keskmisest kooliolukorrast, siis. Seal midagi on, enamikes koolides midagi on olemas, näiteks valguse õpetuse puhul sul mingisugused läätsed on. Aga kui sul on klassis keskmiselt kakskümmend neli, viis õpilast. Siis, kui sa tahad teha kõigiga samasugust katset, siis tekib juba nagu keskmisest koolist see probleem, et kas mul on. Ka paari peale piisavalt palju samasuguseid vahendeid, et mul on võib-olla demo tegemiseks olemas. Et see on juba parem kui mitte midagi, kui õpetaja klassi ees sulle näitab seda nähtust. Aga sellest on täitsa ikka parem, kui õpilane saab ise oma kätega selle läbi teha. Et kas koolil on piisavalt palju neid vahendeid niimoodi, et, et teemade juures saavad kõik õpilased käed külge panna? Ja nüüd uuemaid kooli, mida ehitatakse ja riigigümnaasiumid näiteks, et seal on juba täiesti nagu aus värk, mis seal õpetaja tagaruumis on olemas. Aga seal tekib see teine probleem, et nendega ei tule juhendeid kaasa, just et kuidas ma nüüd kasutan seda katset, katsevahendit selle jaoks, et. Tunnis seda head kogemust anda, sest see ei ole see teadmine, millega näitea füüsikaõpetaja sünnib. See on ikkagi päris suur töö ja aeg, et panna kirja need samad juhendid, mis me enne rääkisid, aga ka just ära mõtestada, et mida me selle katsega teeme. Mida me selle tegevusega teeme ja, ja enne juba siin meil jutus käis läbi ka, et see ei oleks lihtsalt mängimine tunnis. Vaid see oleks päriselt õppimine, et seal on see vahe, et siin on see koht ka, kus. Olles nagu pikka aega teaduse populariseerija olnud, et seal tihti nagu ta jääbki sinna tasemele, et sa annad küll seal inspiratsiooni edasi. Ja sa annad seal uudishimu edasi, aga keeruline on rääkida õppimisest, kui see ei ole selline järjepidev. Süvitsitegevus, vaid kui ta on nagu pinnapealne ja mängimine, mis ma ütlen, et ma ei taha öelda, et see ei ole oluline, vaid see on üks nagu osa sellest pusletükist. Aga sellepärast me praktikaliga just nagu kõskendumegi sinna klassiruumi, mis on see iganädalane õpiprotsess. Et seda toetada ja sinna anda seda võimestust juurde. Teistpidi, kuna see ongi iganädalane, siis selled koormused pidevalt midagi teha õpetajal ongi palju suurem, et. Teadusteatri esinejana ma teen ühe korraliku show valmis ja siis lähen esitan seda sada korda, on ju, ma ühe korra valmistan selle ette. Aga õpetajana saab, iga nädal valmistad seda asja ette, iga aasta sa tahad uuemini teha, et see ei ole ka samamoodi, et ma ühe aasta jaoks valmistan selle nüüd, et tere, mul on kümneks aastaks olemas. Sest praegu kahe-kolme aastaga õpilaste huvi, see, mis maailmas toimub, huvi selle vastu. See muutub niivõrd palju, kui ma tahan seda asja asjakohas, no ei, näiteks tehnoloogia poole pealt on ju, tahan füüsikatunnis rääkida. Droonidest, järgmine aasta on juba hoopis teine teema, et ma pean ennast sellega kurssi viima, et see on see keskkond, mis me selle õpetaja läheb.