Mida AI minust teab ja kuidas seda muuta?

Ma arvan, et ma pigem olen jah, selles, selles, kes, kes näeb, et, et mured on tulemas. Teatud mõttes minu jaoks võib-olla see asi muutus kuskil aasta tagasi, kus. Täpsemalt stable Diffusion, just nimelt selles visuaalses pildis. See innovatsioon, mis hakkas järsku ilusaid pilte tegema, kõik kogu see valdkond, mis tundus nii, mulle nii kättesaamatu, sellepärast et ma ei ole ise kunagi olnud rahul piltidega, mis ma olen joonistanud. Ja mis tundus mulle nii sihuke kreatiivne asi, kuhu arvutid niipea ei jõua, et see, see osutus niivõrd lihtsalt sihukeseks statistiliseks probleemiks. Ja see suur update, mis minu jaoks oli, oli pigem see, et äkki me oleme oluliselt lihtsamad masinad, mitte see, et oh, tehnoloogia on jõudnud nii kaugele, vaid pigem see, et need. Suhteliselt lihtsad arhitektuurid ja ideed, mis on väga massiivselt skaleeritud ja ritta pandud. Teevad asju, mis on niivõrd huvitavad ja meenutavad niivõrd meie enda võimekust, et minu jaoks see update, et okei, et need, need teemad ja tehis, tehisintellekt või midagi, mis oleks meist targem. Ei ole enam kolmekümne aasta kaugusel, vaid me peame hakkama päriselt muretsema selle peale, et mis juhtub isegi lähima viie aasta jooksul.

Noh, selles mõttes, et. See, see on selles mõttes sihuke keeruline teema, eks seal suurema osa sellest innovatsioonist, mis tuleks, võiks olla inimeste jaoks positiivne, see, see ongi nagu. Sihuke kaks, kaks korraga nagu, et sellega tuleb hästi palju head ja natukene halba. Ja küsimus on selles, et kas, kas see natukene halbad, kas see on see tõrv, tõrv Me-Botis, mis nagu kogu Me-Boti ära rikub või mitte? Et ma muidugi olen tehnooptimist ja, ja loodan, et me saame väga pikalt näha nagu väga vingeid ja toredaid tehnoloogiaid, mis hakkab alates sellest, et nagu inimesed peavad vähem kannatama haiguste käes ja igasuguseid huvitavaid lahendusi võiks tulla, aga, aga selgelt on mul see murekoht ka, et. Jah, ma, ma, ma ütleks, et enamuses, enamus pildis olen optimist, aga, aga see murepilv on tulnud, tulnud ka süngalt silmapiirile minu jaoks.

Ma lisaks igaks juhuks siia sellise täpsustuse, et see kiri ka ikkagi tegi ettepaneku piirata ainult väga suurtel, väga suurel skaalal spetsiifiliste nagu nende mustade kastide treenimise, et selle eesmärk ei olnud kindlasti mitte piirata. Innovatsiooni sel, nende tehnoloogiate rakenduste osas, mis on võimalik selle, selle arvelt juba, mis on leiutatud, vaid, vaid pigem just nagu. Kinni panna see väga suurte ja, ja mustade kastide treenimine ja seal, seal need arvutuslikud piirid, et igaüks seda päris oma kodus ei tee, et seal. Ja see, ja näiteks kas või seda, et riistvara on võimalik ju ka ehitada selliselt, et näiteks need GPU-d hakkavad neid. Raporteerima mingisuguseid arvutuslikke mahte või midagi sellist, et, et sisuliselt koos hakata looma lahendusi, mis aitaks seda transparentsust suurendada selles pildis, et kes, kus, kui palju, mida parajasti treenib, et ma, ma päris. Päris lootusetu see olukord ei tundu, aga kindlasti suurem väljakutse kui tuumades armeerimine.

No mitte üldse, kogu nende mudelite treenimisse, kogu selle nii-öelda aluspinna loomisesse, eks, ja nüüd me näeme, kuidas needsamade mustade kastide peal tekivad uued mustad kastid. Mille innovatsiooni hind on juba noh, tuhandeid, kui mitte sadu tuhandeid kordi nagu odavam, eks, et. Ja noh, tundub nagu ebaaus võitlus, on ju, et, et jällegi kasulik on olla esimene vagumite vedur, eks, et. Et kui sa vaatad ka, Silver, nüüd seda enda kogemust, et kes, mida minu kohta teab ja nii edasi, vaatad seda arengu lugu, eks, et. Kus see suurem oht on, kas see, et need, et me ei suuda Google'it ja, ja Microsofti siin regullida, eks, ja paigalhoid ja, ja Hiina riiki, eks. Või pigem see, et täiesti kontrollimatult hakkavad tegutsema nüüd need nii-öelda. No sihukesed kümne miljoni projektid, ütleme niimoodi, et kus kümne miljoniga tehakse midagi väga ägedat ära mingis valdkonnas.