Teeme töösuhte Eestis moodsaks

Tere kõigile Restarti kuulajatele, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on mikrofonide ees ja täna kolmapäev, mil see saade internetti jõuab ning täna on see päev, kus Eesti personalijuhtimise ühing PARE avalikustab siis kakskümmend kaks ettepanekut poliitikutele. Riigikogule ja, ja mis need puudutavad peamiselt paindlikke töösuhteid, välistööjõudu, erinevaid makse ja nii edasi. Terve selline kahekümne kahe punktine manifest on olemas, me seda otsast lõpuni. Jah, täna teeme sellise saate, kus me Taaviga loeme selle dokumendi otsast lõpuni ette ja siis ütleme, head aega. Ja tegelikult ei, tegelikult me vaatame, meil on hea põhjus vaadata kogu seda töösuhte küsimust läbi idufirmade ja läbi sellise nii-öelda uue majanduse prisma, et see on see, see maailm, kus osad inimesed töötavad kodus, osad ja kodu on hoopis teises, kolmandas või kuuendas riigis, osad ei tea ise ka, kus nende kodu on. Osad ei tea, mis tähendab üldse töötamine, sest nende jaoks on see kõik väga lõbus, osad nii-öelda töötavad ühes kohas, kahes kohas, kümnes kohas, osad töötavad ja on samal ajal ettevõte. Et sellest vanast heast lähen hommikul tehasesse tööle, tulen õhtul koju, sellest on saanud hoopis midagi muud ja, ja meie erinevad seadused ja tegelikult ka, ma arvan, harjumused ja üleüldine elukorraldus väga hästi sellega ei oska arvestada. Meil on täna külas Asutajate Seltsi kaasasutaja ja selle seltsi juhatuse liige Riina Einberg, tere, Riina. Tere, tere. Sina, võime raadiokuulajale sind tutvustada või ma ei tea, kas sa ise oled, sa oled kindlasti kuulnud seda, et sa oled nagu paljude edukate Eesti idufirmade selline emafiguur olnud, kes on, kes on väga paljude ettevõtete sellist kasvamist, igapäevaelu organiseerimist suuresti nagu aidanud teha, et rohkem nagu taustajõuna, mitte, mitte ise vedaja asutajana.

Jah, ma ei, päris ema ei ole, ma olen see Meeri Poppins, kes tuleb Läänetuulega ja läheb Läänetuulega, et mul on täna isegi selline ettevõte, mille nimi on Läänetuul, millal ma teen konsultatsioone, et. Et, et just, et kui ma ühest ettevõttest lahkusin, siis üks minu kallis kolleeg pani selle Meeri Poppansi tsitaadi, et Läänetuul puhub ilmselt

jälle. Et Riina on

lahkumas ja kuskile suundumas.

Ja ma jah mõtlengi, et ma mäletan seda, kui start-up saavutab mingi teatava küpsuse ja teatav töötajate hulga, ehk siis sul hakkab olema vajadus mingite protsesside järgi ettevõttes. Et noh, et olekski, et noh, kuidas täpselt ikkagi panna raamatopinine paika ja kogu see personali juhtimine ja nii edasi ja. Ja et sul on vaja nagu tugevad CO-d, et siis taolist kratsitakse kukalt ja öeldakse, et nii. Aeg on rinnal eelistada, on ju, et, et, et me oleme piisavalt suur, et, et, et me vajame süsteemi oma ettevõttes.

Vaata, kas seesama teema, millest me täna rääkima hakkan, hakkame, eks, on ka täpselt selline, et sa oled piisavalt suur ja, ja siis sa vist hakkad esimest korda mõtlema, eks, et kui sa oled oma. Presiidi või võib-olla isegi siidi tõstnud või sul on kihvt idee ja, ja te rassite väikse seltskonnaga. Noh, entusiasmi pealt, eks ole, kuskil kontoris, siis sa ei mõtle. Selle peale, et, et kuidas mul mingid pabereid üldse vormistatud on või kus, mis inimese tööaeg on või et noh, see kõik on väga kolmandajärguline, aga mingil hetkel see muutub vajalikuks, ma ei tea, Riina, mis see piir on sinu kogemuse järgi, et mitme töötaja pealt või mis, mis etapis peab olema idufirma, et ta üldse hakkab mõtlema selle peale, millest meie täna rääkima hakkame?

See suurus alati ei olegi nii oluline, oluline on see, et asjad lähevad keeruliseks ja ka see, et keegi hakkab küsima, et kas tal on asjad korras, et noh, näiteks võib-olla ka kui ma Moniisiga liitusin, Moniisis oli ainult meil vist kümme töötajat või, või enne mina olin võib-olla seitsmes ja äkki siis kohe oli kümme täis ka järgmisel päeval. Aga, aga kui sul on see struktuur suhteliselt keeruline, et sul on näiteks ettevõte Eestis, siis sa oled jõudnud asutada juba mingil põhjusel ettevõtte, kas Inglismaale või näiteks Ameerikasse kuskile, USA-sse. Ja, või sul näiteks on mingisugused juba kaks töötajat, keegi üks tahab töötada kuskil Saksamaalt, teine tahab töötada. Bahama saartelt näiteks või kuskilt mujalt, eks ole, ja sa ei leia tööjõudu ja sa saad aru, et see ongi sinu reaalsus või et sa pead hakkama neid töötajaid ka Eestisse tulema, vot siis läheb nagu keeruliseks, sellepärast et ja, ja samal ajal sa tõstad raha ja sinu investor hakkab küsima sult töölepinguid, hakkab küsima, et oot-oot-oot, et. Te olete siin teinud ühe toreda lepingu, mis on küll Eesti töölepingu põhja peal, te olete teinud selle näiteks ühe Lõuna-Aafrika kodanikuga ja, ja kirjutanud sinna sisse, et see kehtib Eesti kohtus ja, ja kõik muud sellised toredad asjad, et kuidas te sellise idee peale tulite. Aga näiteks mina olen selliseid asju palju näinud ja, ja, ja kumbki pool ei saa aru, et, et sellel ettevõttel näiteks tekib Lõuna-Aafrikas sellisel juhul. Tööandjana kohustus ja, ja see inimene ei saa aru, et ta peab seal mingeid makse maksma hakkama, eks ole, sellepärast et kõik tahavad ju parimat ja kõik tahavad lihtsalt head teenust oma kliendile osutada. Ja see piruug ei ole üldse tegelikult iduettevõte tänapäeval, et ta võib olla ka näiteks mingisugune põllumajandusettevõte, kes näiteks tahab, ma ei tea, poole importida oma saaduseid. Ja, ja näiteks mõnda väga vinget taimeteed ja nüüd näiteks tahab võtta seal tööle ühe müügiinimese, kes hakkab seal ringi kihutama, seda teed müüma, eks ole. Nii et tegelikult see ongi olnud huvitav, et kui varem läksid need asjad keerulisemaks natuke hiljem ja oligi vaja seda teatud suurust, siis tegelikult täna lähevad need asjad keeruliseks väga ruttu.

Taavi, sinul on ju enne käputäis ettevõtteid, eks ju, erinevalt minust sa annad ka inimestele tööd, kas see on näiteks sinu, mina annan iseendale tööd, kui hästi läheb. Kas see on sinu nagu selline igapäeva mingisugune küsimus, et kus keegi töötab, mis ajaga, siis ta on veel natuke seal ja mis jurisdiktsiooni alla ta käib ja?

Ei, selles mõttes meil on hästi, et me oleme ikkagi selline nii-öelda butiik või nii-öelda. Suurepere ettevõte, ehk siis kuidagi nii-öelda koos ehitame neid erinevaid start-upe ja, ja ettevõtteid, mis meil siin on. Aga üks meie lülidest tegeleb ju teatavasti Indiaga ja India tahab värvata praegu üle Euroopa Eesti kaudu. Ja see on meie jaoks nagu päris tõsine pähkel, ehk siis see ikka ei ole päris niimoodi, et noh, võtan siit Eestist belglase tööle või sakslase tööle, on ju. Et kui see sakslase võtab tööle, siis no praegu tundub, et tuleb ikkagi midagi inkorporeerida Saksamaale ka selleks, et, et sealt inimesi värvata, on ju, et. Et see on ikka päris paras peavalu ja ma arvan, et see ongi tegelikult huvitav koht, kus üldse pihta hakata, et me peaksime selle Eesti. Nagu tööõiguse või, või kuidagi panema mingisse perspektiivi, noh, et üks variant on võrrelda ennast teiste riikidega. Teine variant on võrrelda ennast läbi ajaloo, et. Riina, sina peaksid mäletama ka neid varasemaid suuri muudatusi, mis üldse nagu meil tööõigusesse tulnud, tulnud on, et. Et oskad sa nagu tuua välja mingid sellised olulisemad murdekohad, näiteks, mis meil siin viimasema, ma ei tea, kahekümne aastaga on juhtun

Nii palju kui mäletan, siis need suured muudatused on toimunud umbes kus, kus tervet töölepinguseadust või siis ka tööpuhkaja seadus, mis on täiendavalt seal juures olnud mingitel perioodidel ja. Ja ka töötajate koolitamise seadust, mis reguleerib näiteks õppepuhkuse päevi. Selliseid, selliseid suuremaid muutuseid, kus neid seaduseid on olulisemalt muudetud, on olnud umbes kord kümne aasta jooksul. Eks, ja ma isegi olen töötanud kui päris aus olla üliõpilasena ka nõukogude ajal. Ja, ja minu esimene tööraamat oligi vist, ma arvan ametlikult sellest, kui ma Tartu Ülikoolis töötasin, õppimise ajal töötasin natukene aega sanitarina haiglas. Ja sealt edasi, sealt edasi tuli siis juba Eesti Vabariik, eks ole, kus, kus see noh, seda seadust kohandati mõnevõrra, aga ega väga põhjalikult sellel hetkel arvatavasti seda ümber ei tehtud, ma täpselt enam ei mäleta, sellepärast et kõik töötasid ikkagi kellast kellani, sellepärast et sul ei olnud väga varianti. Sa läksid tööle, sinna tegid seda tööd oma töökohas, kui sa just ei olnud, ma ei tea, bussijuht, eks ole, või mingisuguse vahetustega töötava vabriku töötaja. Sul oli väga kindel tööaeg, enamik inimesi läks ka peale seda tööd koju, välja arvatud need hullud, kes üritasid midagi arendada Eesti vabariigis, Eesti vabariiki paremaks teha, kes istusid kõhte seal. Näiteks ma Hiiumaa valitsuses töötasin sellel ajal siis IT-juhina, siis meil oli umbes kakskümmend protsenti inimesi, neid, kes siis olid sellised tohutud entusiastid ja. Kihutasid kogu aeg ringi ja, ja istusid ja nuputasid asju ja ülejäänud olid need kelast kellani inimesed seal. Aga, ja mis oli siis riigiasutus, aga, aga siis sealt edasi üheksakümnendate lõpus või oli see kahe tuhandete algus, tehti üks suurem muudatus. Ja muudeti teatud punktid ära ja ühtlustati hästi palju seda tööseadusandlust ja siis kahe, kaks tuhat nüüd, nüüd juba päris pikka aega tagasi oli see viimane muudatus. Ma arvan, et see võis olla ka kuskil kaks tuhat. Kümme või midagi, ma arvan, et see oli seoses Euroopa Liitu astumisega kui, kui, kui olid need muudatused esimest korda ja siis nagu hiljem natuke muudati seda ümber. Ja nüüd viimasel ajal on tulnud siis igal aastal midagi. Et jällegi, et mingi asi on nagu oluliselt muutunud, kas või näiteks need. Samad sporditoetused, mis ka tekkisid siin juba küll iduettevõtete kaudu juba võib-olla siin üle kümne aasta tagasi, aga laiemalt kõikidesse ettevõtetesse jõudsid nad natukene hiljem ja siis viidi ka need punktid siis näiteks seadusandlusesse, et. Et kui suur summa sporditoetust tohib tööandja maksta kinni, ilma et ta peaks maksma selle pealt erisoodustusmakse. Ja ka sellel suvel tegelikult nüüd märtsikuust ja juulikuust tuleb rida muudatusi, mis tegelikult teevad asja keerulisemaks, mitte lihtsamaks. Sellepärast, et jällegi, et mingisuguste Euroopa seadusemuudatustega me ei ole veel oma tööseadusandlust kurss kokku nagu ühtlasi, ühtlaseks viinud. Ja, ja noh, terve hulk nagu selliseid asju, mis varem võib-olla oli sisekorra eeskirjades, tuleb tuua nagu otseselt töölepingusse sisse. Ja, ja tulevad veel rida, rida selliseid asju, kus noh, tegelikult sellel suvel kõik, kõik. Teeb terve, terve suur hulk seminare, et ma saan iga päev vähemalt kolm kirja selle kohta, et jälle tuleb mingi seminar personalijuhtidele selle kohta, mis kõik sellel aastal juhtub. Ja kõik juba on öelnud, et sellel aastal ükski personalitöötaja terve suvi ei puhka, sellepärast tuleb nagu lõputult ümber sõlmida töölepinguid töötajatega. Ja tööleping on Eestis kahepoolne, mis tähendab ka seda, et tegelikult mõlemad pooled peavad seal alla kirjutama ja see ei ole üldse nii lihtne, et inimene seal alla kirjutab.

Kusjuures ma tulen tagasi korra selle ajaloo juurde, ma ise mäletan vast kõige teravamalt. Seda muudatust, mis oligi see kaks tuhat üheksa, kaks tuhat kümme, mis ta tegi kriisis. Ehk siis me alatesime vaadata, et kas see nii-öelda nagu töösuhe, et kas see on rohkem nagu tööandja poole või töö, töövõtja poole kaldu. Siis see oli minu meelest üks murdepunkt, kus, kus see seadus või noh, ta vajus selgelt nagu nii-öelda tööandja kasuks. Sellega, et kuna noh, majandus oli kriisis, sul oli vaja kiiresti opereerida. Kui te mäletate, siis tehti kiiresti üleöö tehti otsus, et näiteks ma ei tea, käibemaksjal on kaheksateist protsenti või on kakskümmend protsenti, on ju. Et kui muidu läheb seaduse muutmiseks väga kõvasti aega, siis noh, mõne seaduse muutmiseks ei lähe. Siis, siis selle personaliga oli just see või tööjõuga, et oli võimalik hakata hästi kiiresti vallandama või koondama töötajat mingi kuuajase etteteatamisega. Ja seal selles mõttes nagu noh, tööandjale ilgelt mugav, et noh, vaatadki, et oih, et näed, kliendid kukuvad ära. Käibe langeb, eks, et ma teen kiiresti, teen ka nagu ratsi, et noh, põhimõtteliselt kogu see risk, et. Et mul ei olegi nagu praegu müüki ees ja nii edasi, kõik see risk pandi põhimõtteliselt nagu töövõtja kaela, eks. Ja ma olin noh, me olime ka toonase ikkagi juba rahvane ettevõte juba ja mäletan, et. Leedukatega võrreldes tundus see kuidagi nagu, et mis mõttes, et me siin Eestis saame nagu noh, iga päev inimesi tööle võtta, iga päev lahti lasta, on ju. Siis Leedus on niimoodi, et noh, et, et vähemalt pool aastat või rohkem saab esitada ikkagi nagu nii-öelda. Noh, kinni maksma tema nii-öelda selle ülem Kui oli vaja temast nagu loobuda, et kui sa ise mõtled selle aja peale ja õudsel mõtled võrdluse peale Riina nagu, sa oled näinud ka nagu noh UK-d ja kõiki teisi riike. On siis need meie töösuhteseadused tegelikult hoolimata nendest Euroopatest regulatsioonidest paindlikumad, kuidagi paremad, on nad samasugused kui teistel või noh, põhimõtteliselt vahet pole.

Nad on nii ja naa, mul oli väga hea võimalus, Boltis töötades, kus meil oli sellel ajal, kui mina seal töötasime, lõpetasime sellega, et meil oli kolmekümnes riigis viiekümnes kontoris töötajad, neid oli siis tuhat viissada tükki. Ja kuna ma esimene aasta Boltis töötades olin ka personalijuht, hiljem selle osa andsin ära enda käest. Siis me tegime sellise võrdluse kõikide nende riikide töö seadusandlaste kohta just selles, et kuidas sa võtad inimese tööle, milline on. Näiteks katse aeg, millised tingimused sa katse aega tohid pikendada, ei tohi, eks ole, mis on Eestis ka probleem, et kui sul ettevõtte sees näiteks üks töötaja liigub. Ühelt töökohalt teise töökoha peale, mis on absoluutselt teistsugune, sa annad inimesele võimaluse näiteks, siis sa ei tohi uuesti katse aega kehtestada, eks ole. Mis oleks nagu mõistlik tegelikult. Ja kas, kas, kas siis mismoodi seda töösuhet lõpetada saab, millised on sellised puhkused lisaks siis põhipuhkusele, mida sa inimesele andma pead, kas nad on tasustatud, tasustamata? Kas on mingisugused muud kohustused juures veel, et kõike ja kas on näiteks erinevad vormid töötamiseks, et noh, näiteks Ameerikas on kaks täiesti erinevat vormi, et seal töölepingud tavaliselt inimesega ei sõlmita. Vaid sul on need at will töötajad, kes siis ongi, sa teed talle ühe leheküljelise pakkumise, ütled, et. Sina, Peeter, ma palun, et sa tuled mulle siia müügijuhiks, sinu palk saab olema, brutopalk saab aastas olema selline, sul on nii ja nii mitu puhkusepäeva, sinu ametinimetus on selline, selline ja meil kehtivad ettevõttes sisekorra eeskirjad. Ja, ja seal ei ole ka sellist töölepinguseadust, mis sätestab siis kõiki neid punkte, vaid tegelikult tööandja siis, tööandjal on selline meeletult paks sisekorra eeskiri, mis on umbes kuuskümmend, seitsekümmend lehekülge ja kus on siis kõik kirjas ja Ameerika reegel on see, et kui seal ei ole midagi kirjas, siis on lubatud, et näiteks, et kui sa ei kirjuta oma sisekorra eeskirja, et sa ei tohi relva kaasa võtta tööle, siis sa võid relva kaasa võtta tööle. Nii et, et need, need on väga erinevad ja siis on need töölepinguga töötajad Ameerikas, kes on siis noh, tavaliselt ta on sul mingi võtmetöötaja, et ta on siis mingisugune juhtkonna liige või mingi väga, väga, väga oluline töötaja. Kellega sa teed siis päriselt nagu töölepingu ja kellel on siis väga suured tegelikult sotsiaalsed garantiid ja ka need noh, suured lahkumisboonused, millest võib-olla. Vahel räägitakse Ameerika, ma ei tea, filmides või raamatutes, mis on seal, ma ei tea kuus kuud või aasta või mis iganes, eks ole. Need ka tegelikult on nendel töölepinguga töötajatel ainult ehk et see tavaline töötaja ongi sul nii, et sa võid noh, ka sinnasamasse sellesse kirja näiteks paned sa kirja, et, et, et ma pooled võivad töösuhte lõpetada näiteks kahenädalase etteteatamisega. Ja see on kõik ja sa võid selle lõpetada sõltumata sellest, kas, kas sul on põhjus selleks või ei ole põhjus selleks, eks ole. Nii et, et noh, see on nagu võib-olla üks äärmus, eks ole. Ja ka kõik tööandjad sugugi ei paku näiteks tervisekindlustust, vahel on see osariigis kohustuslik ja seda tuleb teha, aga seda ei ole igal pool. Ja, ja noh, siis on nagu teised äärmused, et on ka need, kus, kus on nagu rohkem ülereguleeritud kui Eestis. Et noh, näiteks ma võin tuua Tšehhis, kui sul on töölähetus, siis esiteks on iga riigi päeva raha erinev, sul on selline pikk nimekiri riikidest, sul on noh, mõned on grupeeritud, aga sul on umbes nagu noh, sõna otseses mõttes niisugune neljakümne viiekümne leheküljeline nimekiri. Kus iga riigi kohta on kirjas, palju on lähetuse päeva raha ja pluss siis lähetuse, lähetuse päeva raha arvestatakse niimoodi, et inimene väljus siis kontorist või kodust. Sõidab lennujaama, see on kohalik lähetus. Inimene jõudis lennujaama, läks lennukisse, nüüd algas välislähetus ja noh, samamoodi tagasitulemisega niimoodi, et noh, et seal üksi, seal ühe lähetuse vormistamine on juba noh. Terve tuumateadus, eks ole.

Muide, Riina, kas sa oled kokkupuutnud, see kõlab nagu ideaalne pinnas, mingi lähetuse äpi tegemise, tege, nagu, et sa, aga hakkad lähetusele minema, lülitad telefonist lähetus mode'i sisse ja siis ta nagu track'ib tunni täpsusega, mis riigis, kas sa oled lennujaamas või mitte või, ja siis tuled tagasi, saad sellise PDF-i, minna robotimidajale saadad.

Jah, võib-olla küll, mul ei ole noh, tükk aega nüüd olnud Tšehhiga tegemist, et sellel ajal veel äppe ei olnud, kui ma sellega tegelesin, viimati vist ma tegelesingi kaks tuhat kolmteist, neliteist selle, selle Tšehhi teemaga. Aga jah, noh, on, on, on selliseid imelisi riike, kus, kus, kus, kus näiteks noh, näiteks Mehhikos on selle seadusse sisse kirjutatud kolmeteistkümnes palk. Et, et kõigile tuleb maksta kolmeteistkümnes palk ja, ja seal ka noh, katse ajal õpetamine on suhteliselt keeruline. Pluss siis, pluss siis kõik dokumendid tuleb töötajale anda välja trükitult, allkirjastatult. Palga, palgalipiku sa pead andma töötajale paberi peal näiteks. Et, et noh, et neid, neid on väga erinevaid, aga mis oli meie jaoks just nagu huvitav, oli see ka, et näha, et see paindlik töötamine, et, et osalise tööajaga töötamine, mismoodi see toimib, et jällegi näiteks Ameerikas sellisel juhul inimene võetakse tööle nii-öelda contractor'ina. Ja see contractor ei tähenda seda, et on FIE või tal on ettevõte, vaid tema nimetus ettevõttes on contractor ja tal on nagu siis hästi minimaalsed õigused ja hästi minimaalne nagu see sotsiaalne kindlustatus seal taga, eks ole. Nii et ka see, et kas näiteks osalise ajaga töötamise puhul on tööandjal ühed kohustused näiteks palju, palju väiksemad kohustused kui, kui teisel, sest noh, selge on see, et ta ei kontrolli seda töötajat, eks ole, terve tema selle noh, kvalitatiivse tööaja ulatuses. Nii et jah, et see oli väga hea, huvitav pinnase oli näha, et on riike, kus on nagu oluliselt bürokraatlikum just mõned Ida-Euroopa riigid, noh, sealhulgas ka oli võimalus uuesti näha Venemaa tööseadusandlust ja näiteks Ukraina, Valgevene tööseadusandlust, mis on. Noh, ka sellised Tšehhile lähedaselt, et mingid asjad on nagu noh, keerulisemaks tehtud, kui vaja on. Ja näiteks seesama see Eesti kuulus. Üks Eesti selline väga, kui, kui Taavi, kui sul on vaja näiteks töötaja palkamisel väga head ülesannet, et aru saada, kui loogiliselt ta suudab mõelda ja kas ta suudab hästi lihtsustada asju, siis palu sellel töötajal seletada Eesti puhkepäevate loogikat. Et, et kuidas arvutada, et kui palju sa saad puhkepäevatasu ja miks sa pead võtma korraga seitse päeva, et su kuu, kuu tasu ei oleks väiksem tavalisest, eks ole. Ehk et kui siis Eestis käib tööaja arvestus, on tööpäevades, aga puhkepäevade arvestus käib kalendripäevades endiselt mingil imelikul põhjusel. Väidetavalt see on sellepärast, et katta siis ka loogika, kuidas, kuidas vahetustega töötajad või saavad, saavad puhkepäevi. Aga noh, selle loogika seletamine Eesti töötajale ja rääkimata sellest mõnele välismaa töötajale on üks kõige keerulisemaid ülesandeid.

Ja ma olen selles mõttes olen selle vaidluse isegi pidanud, et meil oli isegi lahing kunagi nende inimestega, kes. Siis nii-öelda noh, proovisid kavaldada, et võtsid puhkuse põhimõtteliselt nagu esmaspäevast reedeni, on ju, et, et. Siis me lõpuks läksimegi selle peale, et me kirjutasime lõpinguse sisse, et iga viie tööpäeva kohta lisatakse nagu, noh tööpäeva, puhkepäeva kohta lisatakse kaks nädalavahet.

Et näiteks no seesama loogika, et see, seda ma olen kohanud siis paaris sellises ida, Ida-Euroopa taustaga riigis, et vist oli Venemaa ja ma arvan, et võis olla Ukraina või Valgevene ka. Aga mujal on tavaliselt niimoodi, et tööandja lihtsalt jätkab kompensatsiooni maksmist, et no näiteks USAs ka, et sa küll pead arvestust, mitu puhkepäeva sul saada on. Aga see ei, see ei mõjuta kuidagi sinu palka, et sul lihtsalt jätkatakse palga maksmist samal ajal ja see palk makstakse välja koos su järgmise või noh, see tasu makstakse välja koos su järgmise palgaga, mida Eestis ka tegelikult enamik töötajaid soovib. Et enamik töötajad ei soovi, et ma võtsin kolm päeva puhkust ja nüüd mulle ennem seda kolmepäevast puhkust keegi hakkab harrastama mingisugust tasu ja ma pean mingi avalduse tegema. Noh, mis jällegi, et, et seda on korduvalt töö seadusandluses Eestis üritatud veel kord ja veel kord ja veel kord tugevamini sisse kirjutada. Et rõhutada seda, et seal ei tohi olla ühtegi erandit ja ka nüüd just selle selleaastase seadusemuudatustes, see tuleb jälle kord, jälle kord tuleb see teema uuesti sisse. Ehk et no võtta nagu tööandjalt siis kõik võimalused ära seda kuidagi teistmoodi teha, eks ole. Aga see on tööandjale väga suur halduskoormus, et kujuta ette, et sa oled Bolt. Ja sul on, ma ei tea, tuhat töötajat või sa oled Eesti Energia ja ma ei tea, palju seal töötajaid on tuhandetes, eks ole. Ja nüüd sul inimesed võtavad puhkust kolm päeva ja siis viis päeva ja siis nädal ja siis võib-olla kaks nädal. Ja iga kord sa peaksid hakkama nagu ennem seda puhkust tegema neid arvestusi ja maksma neid asju. Noh, ja töö, töötajal on samamoodi, et tegelikult paljud töötajad ütlevad, et kuule, kui see mulle ette on makstud, siis ma olen segaduses, ma kulutan selle raha ära ja siis, kui ma nüüd järgmise töötasu saan, see on palju väiksem ja noh, mul lähevad asjad sassi, et ma, ma, ma tahaksin pidevalt aru saada, et, et mul on ikkagi üks see summa kuus, eks ole. Ja, ja noh, see on kõige lihtsam minu jaoks, mulle makstakse korraga, eks ole. Sest noh, Eesti puhkusetasu ei sisalda ju mingit täiendavat tasu, nagu on ka mõnedes riikides, et see puhkusetasu on sul noh, mingi täiendava tasu kunagi vist ma ei mäleta, kas üheksakümnendatel see vist nii oli ka Eestis. Et ma mäletan, et, et puhkusele minnes oli väga tore, sellepärast et sa saidki mingit lisaraha, et sa saad puhkuse ajal mingit toredat teha, eks ole. Ja mitte, et see kulub sul noh, üürimaksmiseks ja, ja, ja elamiseks ära ja sinu pere jaoks ära. Aga jah, et niisugused, niisugused teemad on nagu mõned teemad on nagu mitmeid kordi läbi käidud ja millegipärast endiselt ei jõuta sinna, et seda lihtsustada tööandja jaoks.

No olles olnud ikkagi riigiametnik ja näinud süsteemi seespoolt, siis ikkagi väga paljudel riigiametnikel puudub arusaam, et. Et nende mõni lahe otsus kokkuvõttes tähendab, et keegi teine peab tööd tegema. Ja kui seda korrutada nagu kõigi ettevõtetega, et siis on see tohutu raporteerimise bürokraatia mass, aga noh, see on ju noh, raamatupidaja peabki ka tööd tegema, et noh, et, et sellest suhtutakse nagu sellise üleolevusega, et. Et las maksavad, las teevad, on ju, et, et me oleme riik ja me kehtestame, eks. Mitte ei hoia kokku, aga ma tuleks korra selle võrdluse juurde veel, et teeks üks hästi kiire ülevaate, et kuna sul on niivõrd lai kogemus, jällegi, et laienda meie kuulajate silmaringi ka, enne kui me läheme nüüd selle. Manifesti juurde, et võtaks kolm sellist plokki ja võrdleks Eestit teistega. Puhkused, eestlased vist teatavasti on kuulsad sellega, et me vist peame kõige rohkem rügama aastas, et meil on kõige vähem vabasid päevi. Välja arvatud Ameerika muidugi.

Jah, Eestis, Eestis juhul, kui püha langeb riigi või nädalavahetusele, siis noh, lisapuhkepäeva ei ole, eks ole, et tegelikult enamuses riikides on. See, see kord, et kui näiteks noh, ma ei tea, mingisugune jõululaupäev on. Pühapäeval või, või laupäeval, siis antakse täiendavalt esmaspäev vabaks. Et ka, et noh, et ta teeb, tekitab paljudes inimestes segadust ja teiselt poolt sul väga tihti, kui sul on rahvusvaheline organisatsioon, kus sul ongi mitmetes riikides töötajad, siis tekib ka see olukord, kus. Kus noh, eestlased on tööl, aga teised on kõik kodus sellel päeval. Kui, kui on selline püha, mis ongi nagu ülemaailma laiene püha, eks ole.

Meil on riigipühasid vähem, eks võrreldes teistega keskmiselt ja, aga see kaks koma kaheksa puhkepäeva, et see vist on suht standarne, eks see vist on iga pool

nii. Jah ja ei, tegelikult näiteks Inglismaal on praegu standarne kakskümmend viis tööpäeva, ehk siis üks nädal rohkem. Ja, ja Ameerikas on see, et kui sa hakkad alles tööle, siis tavaliselt sul on ainult üks nädal puhkus aastast. Ja keskmiselt enamikel töötajatel on kaks nädalat puhkust ja kui sa oled sellises tehnoloogiaettevõttes või nagu väga suure intellektuaalse. Intellektuaalset kapitali nõudmas ettevõttes, siis, siis tavaliselt on juba olenevalt sellest, mitu aastat sa oled töötanud, et pannakse neid puhkusepäev juurde, et sa võid ka jõuda seal kolme ja nelja nädala ja ka keskmine on Ameerikas pigem nagu seal kaks nädalat.

Võtan teise teema, optsioonid, sellega ma vähemalt tundub, et pole mingi maailma ühed parimad, vähemalt. Investorid kiidavad, et, et optsiooni mudelid on Eestis peaaegu, et sama head kui Iisraelis, noh, Iisraeli peetakse maailma number üheks. Eestil see number kaheks, kui sa nüüd vaatad just selle sama start-up maastiku peale, et kui hästi sina näed, et need optsioonid üldse töötavad, et. Kui töötajale antakse valida, et kas sa pigem võtad suurema palga ja vähem optsioone või väiksema palga ja rohkem optsioone. Siis minu kogemus näitab, et võetakse pigem väiksem palk ja rohkem optsioone.

Jällegi, et sõltub töötajast, sõltub ettevõttest, kui palju see, kui, kui perspektiivikas see ettevõte on, kas ta näiteks pigem nagu nišiettevõte, mis. Milles võib-olla ei ole nagu nii suur IT-evaluatsiooni muutuse kordajaid hiljem, eks ole, või ta on nagu selline laiatarbe ettevõte, millel on tohutult suur tollturg nagu näiteks Bolt või Transferwise, eks ole. Et see sõltub väga palju sellest ja teine pool on see, et mida töötajad on hakanud ka välja arvutama, on see, et. Okei, et ma saan need optsioonid, eks ole, ja loodetavasti noh, oletame näiteks, et täna noh, su palk on võib-olla kaks tuhat eurot ehk kakskümmend neli tuhat eurot aastas. Ja siis sa arvutad välja, et noh, et optsioonidele tänu ma teeniksin näiteks mingi miinimum kümme protsenti, maksimum võib-olla viiskümmend protsenti juurde, kui ma neli aastat, neli aastat selles ettevõttes töötan, eks ole. Aga noh, mis on nagu reaalsus on see, et kuna on inflatsioon, mis on päris suur, eks ole, siis noh, sa pead vaatama raha tänast väärtust, raha tuleviku väärtust. Ehk selle raha ostujõud sellel hetkel, kui sa selle raha lõpuks kätte saad, on väiksem kui see, mida sa täna arvestad. Ja, ja pluss maksud sinna juurde, mida paljud ära unustavad ja ka see, et igas raundis tuleb juurde investoreid, mis tähendab seda, et sul diluuditakse või lahjendub siis sinu osalus, eks ole, et. Et seal on palju sellist natuke arvutamist ja siis, kui noh, inimene seda arvutab üht-teistpidi, ta vaatab palju, ta usub sellesse ettevõttesse, et kui palju ma usun, et tegelikult see väärtus võiks olla noh, ta teeb mingisugused arvutused, eks ole. Aga väga palju sõltub ka sellest konkreetsest töötajast, sest kui varasemalt tõesti oli niimoodi, et optsioonide andmisega toodi see palk väga palju allapoole turupalgast, et noh, et sul oligi, et sa töötajatele maksid võib-olla seal. Noh, just nagu alguse otsa töötajatele, esimene paarkümmend töötajat, et sa tahtsidki, sul ei olnud võib-olla rahapalka maksta, eks ole, ja siis noh, sul. Töötaja võttiski sellise kolmkümmend protsenti, nelikümmend protsenti, isegi viiskümmend protsenti väiksema palgaga, siis rohkem lihtsalt seda osalust. Siis noh, täna tegelikult enamuse töötajate puhul, kellele see optsioon annab, see ei kehti, et enamusele töötajatele sa tegelikult pead ikkagi maksma turupalka. Ja ta tahab lisaks optsioone, et see on nagu noh, lisaboonus sellest, et ta just sinu juures töötab, mitte mõnes teises ettevõttes, eks ole.

Aga mudeli mõttes, Eesti mudel võrreldes noh, on, oled sa näinud seda probleemi ka, et, et sul on mõne teise riigiga keerulisem, et.

Ja, et jah, ta on, ta on keskmine, ma ütleks, et näiteks Inglismaa on oluliselt lihtsam. Ja seal ei ole neid piiranguid, seda kolme aasta piirangut, eks ole, mis meil on, et. Kui sa esimese kolme aasta jooksul lahkud ettevõttest ja pead siis realiseerima või välja ostma oma optsioonid. Sellisel juhul sa pead täna erisoodustusmaksu maksma, eks ole. Et Inglismaal seda ei ole ja, ja kui ma tegin jällegi, et Bolti näitel, kuna me ka andsime välja kõikidele töötajatele optsioone ja ma viisin sisse selle optsiooni programmi ja, ja tegin kogu selle optsioonide noh, kaardistamise ja, ja, ja ka tööriistade rakendamise läbi. Siis seal ka selgus, et noh, ta oli umbes nii, et kolmandikus riikides on ääretult kõrged maksud, et need maksud on siis seal nelikümmend, viiskümmend või isegi kuuskümmend protsenti, Prantsusmaal näiteks sada protsenti. Kui sa oled juba teatud suuruses ettevõtte, tahad seda optsiooniprogrammi teha, eks ole. Ja, ja kus on nagu siis ka neid piiranguid rohkem või et sa pead näiteks kuskil täiendavalt registreerima ennast mõnes riiklikus organisatsioonis, kui sa annad neid välja. Ja, ja, ja teatud riikides oli see palju lihtsam, kus ta ei ole nagu eriti reguleeritud, kus on reguleeritud ainult juhul, kui sa oled börsiettevõte. Et kui sa ei ole börsiettevõte, kui sa ei ole annoteeritud, sa oled lihtsalt üks väike firma, kes tahab anda välja optsioone, siis, siis ainukene, mida sa pead, mida töötaja teeb, on see, et kui ta lõpuks maha müüb siis oma osakud, mille ta on välja ostnud, siis ta maksab tulumaksu, eks ole. Aga paljudes riikides oli see juba, juba sellel hetkel, kui, kui töötaja välja ostab, ta ei ole realiseerinud, aga ta lihtsalt saab välja osta oma osakud. Juba sellel hetkel rakenduvad tegelikult mingid teatud maksud, mis Eestis võib-olla on kõik tööandja poole pool, aga näiteks noh, tuua võrdluseks, et mõned sellised tervisekindlustus siis noh, pensioniga seotud sotsiaalkindlustusmaksud, eks ole, seal võivad olla veel mingisugused sellised tööandja maksud näiteks. Mis, mis on nagu lükatatud pooleldi töötaja poole ja pooleldi on tööandja poole pool, siis need näiteks tuleb tasuda kohe, kui töötaja välja ostab. Et neid riike oli ka terve rida, mis jällegi teeb tööandja jaoks selle keerulisemaks.

Aga viimane punkt selles saatsis, hüved, et jällegi paarkümmend aastat tagasi, kümme aastat tagasi oli normaalne, et töötajad küsisid lisaks palgale, noh optsioone siis ei olnud veel, on ju, aga palgale küsiti mingeid hüvesid, noh a la. Telefonikompensatsiooni, autot, mida iganes veel juurde, eks. Kas see maailm on ka nüüd muutunud viimaste aastatega, et, et pigem noh, öeldakse, et noh, sul on kõik palga sees ja osta iseendale juurde, mis sul vaja on, on ju. Või, või on see ikkagi nii-öelda läheb vana kadapidi, et?

No tehnoloogiaettevõtetes ma ei, ma ei, ma ei teagi, kas kellelgi üldse keegi veel kompenseerib auto näiteks kompensatsiooni, et võib-olla. Juhul, kui noh, ma ei tea, sa oled upsteam ja sul on isiklikku autot kasutad selleks, et kogu aeg mööda kliente uheda ja pesed autosid, eks ole. Aga või, või tõesti, sul on nagu mingisugune noh, ma ei, ma ei tea, et see on seotud sellega, et sa tõesti päriselt ka nagu pead isiklikku autot kasutama töö pärast, eks ole. Aga ma ei ole nagu noh, ma viimase, viimase, minu viimase. Kümne ettevõtte jooksul, millega ma olen tegelenud, on olnud vist ainult ühel mingid paar ametiautot ja seda ka paaril inimesel, kes tõesti uhasidki Tallinna tantu kontorivahet. Mingil põhjusel kogu aeg, et, et, et neid ei ole tegelikult olnud ja töö telefonidega on ka niimoodi, et kuna inimesed väga. Noh, tahavad valida, milline telefon neil täpselt on, eks ole, ja telefonid on läinud ka väga kalliks, et no väga paljud tahavad näiteks mingisugust iPhone'i või siis mingit väga kallit muud nutitelefoni, siis noh, tööandjad on lõpetanud selle ära, et töötele ostetakse telefone töö, tööandja poolt. Ja ka need no telefoni kompensatsiooni kulud jällegi, et noh, tavaliselt inimesed ei tahagi enam oma numbrit viia tööandja alla. Et seda tehakse tõesti ka ainult juhul, kui näiteks ma ei tea, sa oledki näiteks kontoriassistent ja sa suhtled väga palju kohalike tarnijatega, eks ole, või. Või näiteks, et sa oled üks tegevjuht, kes kihutab ka mööda erinevaid riike ringi või mingi müügimees, kes kihutavad erinevaid riike ringi ja sul on suur näiteks rahvusvahelise. Kõne telefonikulu on ju, sest noh, Eestis ju kõne pealt keegi ei maksa, need, need paketid, mida sa kasutad, on väga väikese kuluga, see on mingi seal kümme eurot võib-olla. Ja kindlasti see parkimiskulu on kordades suurem kui, kui telefonikulu, kui sa, kui sa lähed näiteks kliendi juurde kohtumisele ja tahad oma isiklikku autot parkida ja oled seda sunnitud tegema raha eest, eks ole. Aga muud asjad, kui rääkida nüüd nendest sporditoetus või näiteks noh, mis Eestis ei ole hüve, on toit kontoris, eks ole, mida peab maksma, mille pealt peab maksma erisoodustust. Siis näiteks Inglismaal ja USA-s on vastupidi, et kui sa pakud töötajale kontoris kõikidele töötajatele, mitte siis ühele grupile ainult, vaid kõikidele töötajatele, pakud mõnda hüve, siis vastupidi, sa saad selle pealt maksusoodustust. Et kui sa jah, kui sa lähed kahe töötajaga restorani, siis see endiselt on hüve, aga, aga just nagu need asjad, kus, kus sa üritad tööandjana midagi teha töötaja heaks. Noh, näiteks Inglismaal, kuna seal on väga pikad tööle laekumised, seal on muutunud üsna tavaliseks hüveks sellele community või siis selle tööle, tööle minemise kulu kinnimaksmine. Et sa oled üks töötaja, kes võib-olla ei saa väga suurt palka ja mis tähendab, et sa elad Londonis kuskil äärelinnas. Sa sõidad sinna tööle võib-olla tund või kaks rongiga metrooga ja seda näiteks makstakse siis kinni.

Jah, meil on näiteks, me maksame Bolti kinni, et seal läksid ikka kontorisse ka aega.

Jah, ja noh, näiteks ka Bolti puhul, et kui sul on töötajad, näiteks mul on ka olnud sinna mitmed sellised ettevõtted, kus on. Kakskümmend neli seitse näiteks mingisugune klienditeenindus või support ja on ka inimesed öösel tööl, eks ole, et siis ka jällegi, et. Noh, Eestis on see mingi väga jäik piir, et mis kellast, mis kellani sa tohid seda kinni maksta, nii et sa ei pea maksma erisoodustust. Noh, tegelikult see on ka natuke liiga jäik, et see on nagu päris öösel, eks ole. Aga kui mu töötaja on ikkagi teinud pika tööpäeva, ta läheb kell kümme koju, siis noh, ma hea meelega maksaksin selle ka talle selle Bolti kinni, eks ole, ja võiks olla inimlik. Et selle sa maksad selle kinni, mitte et ta ei pea hakkama sõitma kuskile Keilasse, näiteks noh, ma ei tea, bussi ja rongiga, on ju.

Aga me lähme sinna manifesti juurde.

Ma just vaatasin seda esimest punkti, et juba, et manifest on huvitav, sest et juba esimene punkt oli huvitav ja tekitas küsimusi, kas sa rida oskad vaata, vastata, ma laen ette selle. See kogu see esimene peatükk on tark tööjõud ja seal on selline punkt, iseseisva otsustuspädevusega töötaja mõiste toomine töölepingu seadusesse ja kirjeldus, arvestades uusi töötamise viise, kaugtöö, platvormitöö ja nii edasi. Ei ole tööandjal võimalik töötajat jälgida, et täidetud oleksid nii ka töö kui ka puhkeaja nõuded. Vajame kaugtööd soodustavaid lahendusi, sest just nii tagame tööelu paindlikkuse ja targa tööjõu motiveerituse. Mis see tähendab, mida see, mis see iseseisev otsustuspädevus on, mida see inimene siis otsustab, et kuna seda töötab ja kuna seda puhkab või, või kuidas ta tööd teeb või miks seda seadusesse peab panema?

Alustame sellest, milline täna see seadus on, eks ole, täna tegelikult tööandjal on praktiliselt kaks võimalust, kui, kui sellel töötajal ei ole oma ettevõtet just või ta ei ole FIE. Sul on võimalik töötajat kaasata siis kahel moel, kas sul on tavaline töösuhe, mille puhul kehtib töölepingu seadus. Sellisel juhul tööandjal on kohustus tegelikult kirja panna töötaja töötamise aega. Ehk et, et Henrik, et kui sa töötad, nüüd ma ei tea, kus raadios sa töötad, Kuku või mis iganes, eks ole, siis kas sa tead seda, et sa peaksid kogu aeg nüüd kirja panema, kas sa töötad või sa ei tööta, sa töötad või sa ei tööta, sa töötad või sa ei tööta. Ja siis päeva jooksul sa peaksid vaatama, et sa töötad täpselt kaheksa tundi ja siis sa peaksid vaatama, et sul on seal pooletunnine või tunnine vaheaeg, mis peab olema vahemikus kell kaksteist kuni kell kaks kindlasti. Pluss, siis sa peaksid tegema pause selleks, et see oleks tervislik, et su silmad saaksid puhata Ja, ja, ja sõna otseses mõttes tööandjal on see kohustus, et ta peab, ta peab kirja panema sellised asjad.

Kuidas see tööandja seda, isegi kui ma kontoris käin, ma istun seal, kas ma mängin solidaari või, või kirjutan kirju, kust tema seda teab või see nagu seda saab absurdi ajada, eks ole. See

on absurd ja. Et täna, kui sulle tuleb tööinspektsioon ja kui sa ei ole väga põhjalikult kirjutanud lahti oma töölepingus ja oma siis ise korra eeskirjada selle, et meie tööaeg on reeglina kella, meie kella üheksast kella viieni. Ja lõunapaus töötajatel on pool tundi vahemikus kell kaksteist kuni kell kaks, töötajal on õigus see lõunapaus võtta. Ja juhul, kui töötaja töötab väljaspool seda aega, siis töötaja peab oma juhti teavitama või selle registreerima siin ja siin süsteemis. Sellisel juhul sõna otseses mõttes töötajad peaksid kogu aeg kirja panema, töötajana ei tööta. Ja, ja tõesti, kui see tööinspektsioon sulle tuleb ja sul ei ole sellist dokumentatsiooni, siis ta teeb sulle ettekirjutuse. Ja annab sulle

aja

see puue likvideerida, eks ole. Teine variant on käsundusleping, käsundusleping on võimalik siis kasutada sellisel juhul, kui sa ei tööta mitte nagu töö ajaga, vaid sul on kindel ülesanne, mille sa pead täitma, kus on kindel üle, kindel tulemus, mille sa pead, mille sa pead siis esitama. Et noh, näiteks, et sinuga tehakse leping, et me võtame selle tööle kolmeks kuuks. Selle aja jooksul sa pead meile kirjutama ühe neljaleheküljelise mingi raporti teemal see ja see ja see, see peab vastama sellisele kvaliteedistandardile. Ja siis on sinu enda otsustada, millal sa seda teed, eks ole. Et seal on siis konkreetne tulemus, aga sina ise kontrollid, kuidas sa selle tulemuseni jõuad.

See tundub mulle nagu mõnusam variant, isegi enda kui töötaja seisukohast tundub see mõnusam.

Ja aga sellisel juhul sulle ei, ei, ei tavaliselt ei laiene sotsiaalsed garantiid, et näiteks siin on puhkusearvestused ja kõik muud teemad, eks ole. Ja sellisel juhul su, su ülemus ei saa anda sulle mingeid muid jooksvaid ülesandeid. Ehk et seda saab tõesti rakendada ainult juhul, kui see ongi selline väga selgelt määratletud tulemusega asi. Aga kui seal neid tulemusi on nüüd mitu, et Riina, palun juhi hästi meie töötajaid, Riina, palun tee üks raport ja Riina, palun pane iga päev näiteks kõik arved sisse, eks ole. Siis on seda palju keerulisem nagu sellise lepinguga käsitleda. Ma nüüd täpselt ei mäleta, millel ära lõpetati see, see kolmas variant, aga olid ka kolmas ja neljas variant. Oli ka see nii-öelda töövõtuleping ja mis võimaldas siis paindlikult kaasata selliseid töötajad, keda sa vajad ainult ajutiselt. Ja oli ka selline leping nagu iseseisva otsustuspädevusega leping. Ma arvan, et see oli kuskil see kahe tuhandenda, et esimese poole see oli selline variant. Ja see iseseisva otsustuspädevusega leping tähendas seda, et see töötaja ise peab otsustama, kuidas ta töötab nii, et, et ta ei töötaks üle ja ise jälgima oma tööaega ja ei pea seda raporteerima. Et noh, näiteks ka, et mina sellel ajal, ma arvan, kahe tuhandete alguses ma töötasin MikroLinkis ja ma väga palju tegelikult käisin meie teistes kontorites Lätis ja Leedus, käisin klientide juures kuskil teistes, teistes, teistes kas riikides või teistes linnades, eks ole. Ja jällegi, et noh, kui ma nüüd lennukis teen tööd, kas see on tööaeg või see on puhkeaeg. Kui ma nüüd autos kolleegiga, sõites Riiga, räägin tööasjadest, kas see on nagu tööaeg, puhkeaeg või mis aeg see on, eks ole. Või üldse nagu see lähetuse aeg on ka selline ebamäärane, et kui ma sõitsin reede õhtul välja selleks, et esmaspäeval olla tööl Bostonis, kas nüüd see laupäev ja pühapäev on siis tööaeg või mitte. Et võib-olla ma sõitsin sellepärast, et ma tahangi olla seal ühe päeva kauem ja seal lihtsalt ringi tuuritada või näiteks ei olnud teisi lennukipileteid lihtsalt ja oligi kogu lugu, eks ole. Et noh, kõik see nagu on selline keeruline osa ja, ja tegelikult erineva teenus-majanduskoda, erinevad osapooled on just seda. Üritanud tagasi tuua seda iseseisvat otsustuspädevust, kus siis töötaja tegelikult ise nagu reguleerib seda, kuidas ta töötab, eks ole. Kindlasti see ka sellel töötajal on õigus näiteks öelda oma juhile, et kuule, mul on olnud see Q väga suur töökoormus, kuna sa andsid mulle väga palju tööülesandeid, meil oli võib-olla mingi erakorraline projekt siin. Ja kuigi ma algul arvasin, et ma saan hakkama tavalise töö ajaga, siis noh, sellest hoolimata selgus, et see projekt on väga mahukas, näiteks, et mul, mulle tundub, et ma pean tegema kümme tundi üle tunde. Kas sa näiteks aktsepteerid, et ma teen kümme tundi üle tunde ja kas ma saan sellest tasustatud, eks ole. Et noh, seda on võimalik ka ettevõtte sees alati reguleerida, kui tekivad sellised olukorrad. See ei tähenda, et see iseseisva otsustuspädevuse töö, ka töötaja töötab nüüd nagu piiritu arvu tunde, eks ole. Aga, aga täna nagu tööandjal seda võimalust tegelikult ei ole, et see ongi väga jäik ja siin on erinevad punktid, mis on siis sisse toodud, et üks on see iseseisva otsustuspädevusega töötamise variandi või töösuhte variandi tagasitoomine. Ja teine punkt, mis siin ka on tegelikult, mis räägib sellest, et juhul kui töötaja töötab normtundidega, et sul ongi üks nagu noh, nii-öelda. Töötaja, eks ole, kes ei tööta vahetustega, kelle tööaeg on nädala sees, tööpäevadel, siis sellisel juhul tööandjal ei peaks olema kohustust mitte pidada töötundide ülearvestust. Vaid, et noh, noh, ongi see, et äärmisel juhul ta peab ületundide ülearvestust, see oleks nagu loogilisem, eks ole, et mitte töötundide, vaid ületundide. Sellepärast, et jällegi, et sul on väga nagu keeruline noh, seda mõtlen, ei mõtle, teen tööd, ei töö tööd või, või ma loen ühte raamatut. Kas see on nüüd, ma loen seda sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib see raamat või kas ma, kas see on nüüd töö, et, et ma loen seda raamatut. Ja noh, kellega ka tekib väga suur probleem, noh, riik üritab, ma saan aru, et, et üritatakse kaitsta töötajat, eks ole, mis on väga õige ja, ja noh, ongi hea, et tööandjal ei ole võimalust siis. Niisugust orjapidajat mängida, aga teiselt poolt ma olen olnud olukorras, kus ma omastasin, et näiteks üks minu töötaja, kes oli siis doktorikraadiga professor. Töötas minu ettevõttes, kus ta oli täistöö ajaga, siis selgus täiesti juhuslikult kliendiga rääkides, et ta töötab poole, poole koormusega nende juures. Ja siis selgus, et tegelikult ta on tööl ka näiteks Tartu Ülikoolis täisajaga ja ta on tööl Tehnikaülikoolis veel null koma kolme koormusega. Ehk et kokku sellel inimesel tuli peaaegu kolme kord nagu koormus, eks ole, aga mina, tööandjana ei tea ju seda. Ja, ja, ja kuidas ma siis saan seda töötajat nüüd kaitsta, eks ole, et noh, tegelikult sellise töötaja puhul peaks jällegi olema iseseisev otsustuspädevus, et ta peab ise teadma, palju ta siis töötab ja, ja mismoodi ta siis oma vaimset tervist ja tervist kaitseb, eks ole.

Jah, kui sa juba nii palju töötad, siis ei tasugi nagu minu meelest tööleping, miks ta igal pool töölepinguga oli, oleks võinud OÜ teha ja ise, ise jagab oma koormust seal sees.

No vot, see ongi see teema, et, et aga mis siis saab, et kui tänapäeval tegelikult.

Aga muidugi ei tohi, see. Noh,

tegelikult tänapäeval on neid töötajaid palju rohkem, kes töötavad niimoodi, et, et see on muutunud väga tavaliseks mitmete elukutsete puhul, et näiteks, kui sa oled üks turundusinimene või sa oled üks näiteks graafiline disainer. Siis see on väga tavaline, et sul on kuskil üks põhitöökoht, võib-olla ta ei ole nagu sada protsenti koormus, aga võib-olla on kaheksakümmend protsenti. Aga siis sul on mingi oma väike ettevõte, mille alt sa teed veel mingeid teenustöid ja siis näiteks sa teed veel ühele välismaisele kontsernile ka veel mingisuguse, ma ei tea, null koma kolme koormusega, eks ole. Ja see välismaine kontsern ei pruugi absoluutselt teada, et sul on siin mingid teised töösuhted. Ja see välismaalik on siin, kui ta on väga väike või ta on näiteks väga väike ettevõtte, kellel sa tööd, ta ei pruugi tulla selle peale, et ta peaks registreerima ennast nüüd Eestis tööandjaks ja hakkama kontrollima ka sinu teatud. Noh, töötamisi ja, ja tegema sulle kuvariga töötamise eeskirja ja tegema sulle vaimse tervise tagamise ohutuse eeskirja ja kõik muud sellised asjad, eks ole. Et, et see, see inimeste hulk ja see ei ole üldse tehnoloogiaettevõttes töötavad inimesed ainult ja iduettevõttes töötavad inimesed. Vaid see on paljud täitsa tavalised inimesed, kes teevad mingit täiesti tavalist tööd. Neid, neid on päris palju, see on ka inimesed, kes töötavad näiteks põhikohaga kuskil riigiasutuses. On mina, mina olen kohanud või see on üks viieteist aastane koolipoiss näiteks, kes lõikab videosid mõnele välismaa ettevõttele, eksole. Et, et noh, tegelikult see, see mitmes kohas mingite koormustega töötamine, nende koormuste muutmine paindlikult, see on muutunud hästi tavaliseks ja ei ole võimalik, et kõik inimesed teevad endale nüüd ettevõtte. Et selle ettevõtte tegemine, isegi kui sa oled FIE, see ei ole üldse nii lihtne ja, ja sa pead ka näiteks minul on ühe inimese ettevõtte, kus ma töötan ainult ise, eks ole. Sellest hoolimata ma pidin ära täitma kogu selle küsimustiku, mis puudutab töötervishoidu, ma pean tegema tegelikult endale kuvariga töötamise eeskirja. Ma pean tegelema endale veel mingid kolme eeskirja ja, ja, ja ma käisin töö, töötervishoiu arsti juures, eks ole, ma peaksin nüüd mingeid asju veel tegema mitu kord või siis mingite aastate tagant. Et, et noh, et, et üks, üks keskmine inimene noh, nagu ma tõingi ette, et siin võib olla ka üks, üks inimene, kes lihtsalt teeb, ma ei tea, puutööd, eks ole, ja. Ja saadab mingeid oma asju välismaale või, või teeb mingisugust lihtsalt raamatupidamist või mingit muud asja. Et kas meil tekib siis per iga inimene nagu raamatupidaja ja raamatu ja sul tekib raamatupidaja, sul tekib jurist, sul tekib no veel mingisuguseid sinu oma töötervishoiu võib-olla konsultant, eks ole. Et noh, tegelikult seal peaks ka vaatama, et mitte ainult seda, et me muudame täna üksikuid punkte töö seadusandluses, vaid peaks vaatama, kuhu nagu need töösuhted on kujunenud. Kui suurt hulka inimesi see haarab ja selline noh, selline väga juba laialdane töösuhte muutumine. Ja, ja mõtlema ka nagu viis või kümme aastat ette, sellepärast et seadusandluse muutmine, seadusandluse kujundamine, avaliku arvamuse kaasamine, kõik see on väga pikk töö, Taavi sa teed väga hästi, eks ole. Et see ei käi üldse kiirelt, et me oleme täna ikkagi väga-väga maas oma selle töösuhte kujundamisega. Ja me üritame ühte töösuhte vormi ja seaduseid ja regulatsioone rakendada absoluutselt kõikidele inimestele.

No see ongi kuidagi nagu naljakas, et ma kuulan seda, siis mul on alati sihuke tunne, et see on nagu sihuke. Noh, ütleme nii-öelda, et see personalimaailm ja, ja, ja ka raamatupidamismaailm, et seal on nagu lisaks pärismaailmale mingi paralleelmaailm veel, mida siis. Vastav altkonda spetsialistid peavad koos hoidma mingite seaduste pärast, et, et noh, ütleme nii, et pärisel on hoopis midagi muud, et, et noh, ütleme. See sama see, et teen tööd ja tee tööd, panen kirja, ei pane kirja, on ju, et noh, et, et kui nüüd näpuga seaduste järgi ajada, siis peaks tegema, on ju, aga mitte keegi seda samas ei tee, on ju. Noh, järjelikult noh, miks sihukest ju aburit üldse vaja on, on ju, et. Teine asi, millest ma mitte kunagi aru ei saa, noh, miks kogu see personalimaailm räägib brutopalgast, tasi see on? Et noh, et on olemas, ei, ma tean, mis see siis on, aga, aga mõte ikkagi on see, et, et on olemas nagu raha, mille inimene saab kätte ja raha, mis läheb maksudeks, et noh, et, et räägime asjast, on ju, mitte me räägi nagu. Mingist summast, millest tegelikult läheb ikkagi veel midagi maksudeks, on ju, et me teeme, teeme nagu pette kujutama sellest, et. Et su palk on tegelikult suurem, kui ta reaalselt on, on ju, ei ole, palk on ikkagi see, mis mu kontole tuleb, on ju. Ülejäänud on nagu see, mis tuleb ära anda, eks, aga ma ei taha sinna sisse üldse minna, minu pigem nagu see küsimus on nagu selles mõttes suurem, et. Et vaadates ka seda, mismoodi Eesti majandus on arenenud, mismoodi meie inimeste kvaliteet on arenenud ja nii edasi, on ju, et kas selles mõttes. Kui kaugel, ühesõnaga, kui palju me ikka jätkuvalt peame nagu, palju see on ikkagi probleem, et meil peab olema see kuvariga töötamise eeskiri ja nii edasi. Et kas meil ei ole juba see aeg, et kui ikkagi mul näiteks tööandja pidevalt koorma mind liigselt tööga ei kompenseeri seda, ei anna mulle selleks ka ei noh, tähendav töötasu või, või, või palka juurde. Ma lihtsalt lähen ära, ma annan teisi kohta, et ja hea töötaja hoidmine, noh, see, kes sul ikkagi on nõus tegema üldse ületööd nende ja kes, kes teeb neid asju, on ju. Et see on ikkagi noh, meeletu kaotus tööandja jaoks, et kas no tööandjad juba ise nagu ei ole juba piisavalt nagu pädevad sellega, et. Et nad ei kiusa oma töötajaid ja, ja ei noh, et kus ma ütlen, et kas see on jällegi äkki see probleem, nagu meil siin näeme siin krüptos ja muu ajal, et. Et vabandust, et paari nii-öelda pea pärast me peame nagu terve riik peab nagu noh, tegema. Noh ühesõnaga, kuna paar tükki teevad väga halvasti midagi, siis noh, karistame kõik ülejäänud sellega, et nad raporteerivad meeletus koguses on ju.

Ja ma arvan küll, et, et eks ta niimoodi on ja, ja noh, väga paljud nendest seadustanduse taustadest tulevad siiski noh, ka nii-öelda ametiühingute poolt, eks ole, mis Eestis tegelikult katavad väga väikest hulka töötajaid. Et ametiühingutesse kuulub täna Eestis umbes kolm protsenti töötajaid. Aga, aga nagu see, see noh, see tööstuse taust ja selline see taust, eks ta on tulnud kaasa ja, ja siiski noh, ka see, see, see ametiühingute pool mõjutab väga palju Euroopa Liidu seadusandlust. Kus teistes riikides on võib-olla see ametiühingute roll teistsugune olnud, eks ole. Et seal noh, see, see, see muutus, mis on terves ühiskonnas toimunud, kus terves ühiskonnas tööd on läinud rohkem sinna teadusmajanduse poole ja mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopa riikides, et see ei ole lihtsalt ka järgi jõudnud, eks ole, see on nagu üks põhjus. Ja kui nüüd mõtleme, võib-olla me ei mõtle, miks need asjad nii on, aga kuhu me tahaksime jõuda, eks ole, siis noh, tegelikult võiks olla nii, et kui sa oled üks väga pisikene ettevõte, kellel on seal paar töötajat, eks ole, et sul ongi võib-olla üks kuni viis töötajat või miks ka mitte kümme töötajat. Et näiteks jällegi, et nii Inglismaal kui USAs on ja mõnedes teistes riikides ka on väga suured lihtsustused, kui sul ei ole alla viie tööd, kui sul ei ole üle viie töötaja või kui sul ei ole üle üle kümne töötaja, et su regulatsioon on absoluutselt minimaalne sellisel juhul. Ja noh, ongi see, et, et just nagu alustavale ettevõttele teha asi väga lihtsaks ja, ja mitte koormata neid igasuguste erinevate probleemidega, eks ole. Ja, ja noh, tegelikult võiks ju olla, et kui, kui nagunii kõikidel inimestel, kes, kes töötavad kuvariga, peab olema see eeskiri või näiteks kas või need vaimse tervise teemad, mis, mis ka on nagu kõigil ju, eks ole. Siis noh, võiks ju olla nagu üldine mingi riiklik asi, et, et on üks üldine riiklik, riiklik lehekülg, kus sa saad neid lugeda ja, ja kus sa saad ise, ma olen töötaja, ma registreerin ennast ära, tuleb sulle Eesti kiri. Loed selle läbi, ütled ahah, eks ole, iga aasta tuleb meelde tuletust, kuule, loe veel üks kord heaks juhuks. Et noh, et seda võiks nagu riigi poolt hästi palju lihtsamaks teha või näiteks ka ma ju viitasin sellele, et mitte, mitmed inimesed täna saavad ka välismaalt palka. Ja jällegi, et noh, sul, kui sul ei ole see nagu pidev ja suuremahuline, siis on välisettevõttel on hästi ebamugav tegelikult hakata siin ennast tööandjaks registreerima või siis siia tütarettevõtet looma, sellepärast et võib-olla tal on siin paar inimest, keda ta kasutab mingisuguse teatud koormusega, eks ole. Ja kahjuks sul ei ole nagu teisi variante väga palju, et ka, et noh, võiks ju olla nii nagu tehti lihtsustus maksude äramaksmisel, kui üks eraisik ostab teiselt eraisikult teenust. Siis, siis see on täna lihtsustatud, et sul on võimalik teha see ettevõtluskonto, eks ole. Aga see ettevõtluskonto ei hõlma nagu ettevõtte töötaja, töötaja teenuseid. Siis noh, seal võiks ka teha sellised lihtsustused, mõelda selle peale, et, et kuidas saaks seda teha nii, et see oleks võimalikult lihtne, aga noh, riik saaks ikkagi oma maksud nagu kätte, eks ole.

Jaa, kui me, me hakkame nüüd saate nii-öelda lõpupoole tüürima, kas kogu selles PARE ettepanekute pundis, Riina, millist valdkonda sa nagu idufirmade jaoks kõige tähtsamaks peaks, et seal on, eks ole ju, välistööjõu kohta on ju terve peatükk ja, ja sellise paindliku iseotsustava töötaja kohta on terve peatükk ja igasuguste spordi ja kulude hüvitamise kohta on terve peatükk, et kus see idufirmade jaoks kõige keerulisem praegu on või mis kõige rohkem aitaks?

Kõik need lihtustamist puudutavad asjad noh, sealhulgas ka neid jah maksusoodustusi, mis on siis tervisekulutused näiteks ja, ja täiendavalt terviseteenuste maksuvabaks muutmine, et. No täna näiteks sportimist sa võid, võid ilusti kinni maksta, eks ole, aga näiteks sporditarvikuid sa ei tohi. Või, või siis näiteks ütleme ka noh, võib-olla see massaaži võid, aga näiteks ma ei tea, kiropraktikat või mõnda asja sa võib-olla ei tohi, eks ole, et noh, et seal ka nagu slikerdatakse siis. Öeldakse, et mul on trenn kilopraktika juures, et on grupitrenn näiteks ja siis makstakse ikkagi mingit asja kinni kokkuvõttes. Aga need lihtsustamise teemad on kindlasti kõik just see töösuhte lihtsustamine ja välistööjõu osas on ka siin rida ettepanekuid, niisiis. Teatud tüüpi töölubade pikendamiseks, kui siis ka üldse välistöötajate ka toimetamise lihtsustamiseks. Võib-olla iduettevõtete ja tehnoloogiaettevõtete poolt on olemas ka see startup FISA, mis meil täna on, eks ole. Ja seal me pigem oleme põrganud selle vastu, et startup FISat saab taodelda kuni kümne aasta vanune ettevõte. Aga mitmed meie tehnoloogiaettevõtted täna juba on üle kümne aasta vanad, kellele see enam nagu siis ei laieneks, aga kellel tegelikult on ka seda välistööjõudu endiselt vaja, eks ole. Ja on ka ju tavalised tehnoloogiaettevõtted, kes võib-olla ei ole iduettevõtted, eks ole. Et, et ja ka neid tehnoloogia või IT-töötajaid on ka teistes ettevõtetes, et nad ei ole ainult iduettevõtetes. See on, see on võib-olla täiendavalt üks asi, mis, mida siin päris sellisel kujul kirjas ei ole, aga väliste teema tervikuna kindlasti iduettevõtete jaoks on ääretult oluline.

Olgu, Taavi, kas sul on head? Palju

küsimusi veel, ma vaatan kellile, et me oleme lõhki nagu ajaliselt, Riina räägib alati väga hästi ja väga põhjalikult, et. Et jah, ma, ma saaksin kuidagi midagi teha, siis. Tõesti noh, aeg-ajalt võiks teha nagu mingi restardis mingites seadusandlustes, andlustes selle koha pealt, et. Aeg on edasi läinud, elu on edasi läinud ja mõelda pigem selle peale, et mitte nagu noh. Minna sinna rohkem sinna Ameerika mõttestiili poole, et noh, et, et ikkagi noh, reguleerime vähem ja, ja lubame rohkem ja siis, kui on tõesti kuskil keegi kasutab seda kurjast ära, siis seda, seda, seda kurja siis, siis nagu karistame nagu korralikult, on ju.

Ja ma, ma tuleksin sellesama mõtte juurde, mida sa ütlesid tegelikult välja, eks ole, täna tegelikult turg on kaldu pigem töötaja poole, et tegelikult sellises väga väikese tööpuuduse olukorras ja väga suures tööjõupuuduse olukorras. Mitte ainult tehnoloogiaettevõtetes, aga ka mujal kõikides tööstusettevõtetes, põllumajandusettevõtetes, teenusmajanduse, teenusettevõtetes on töötajaid puudu. Ja just seesama, et kui tegelikult tööandja käitub töötajaga halvasti, siis töötajal on võimalik minna teise tööandja juurde, eks ole. Et, et ja, ja ka see, et tegelikult enamik töö, tööd, töö, tööandeid, kui siin on näiteks toodud ettepanek ka noh, aeg on edasi läinud, inflatsioon muuta näiteks kas või neid välislähetuse päeva rahasid või anda see maksuvabaks, eks ole. Et ükski tööandja tegelikult ei taha ju maksta lihtsalt niisama töötajale heast peast ja suurendada oma kulusid. Ta ikkagi üritab olla õiglane ja teha mingisugused otsused ka oma ettevõttest ja oma omanikest lähtuvalt ja olla nagu majanduslikult mõistlik, eks ole, et ka rohkem võiks usaldada tegelikult sellist tervet mõistust ja. Ja seda, et ettevõtted töötajad eelkõige oma klientide heaks, oma omanike heaks ja, ja noh, see OÜ-tamine pigem on nagu selliste noh, erand, eks ole, et, et seda siiski enamik mitmete töötajatega ettevõtteid ei tee.

Jah, aga see, eks ole, väga palju sõltub ka. Mulle tundub noh, sellest ajahetkest, kus sa ajaloo teljel parasjagu asud ja, ja noh, Eesti oludes kindlasti ka sellest sektorist, eks, et kui me mõtleme, ma ei tea, saja-kahesaja aasta tagusele minevikule, kust need töö, tööelu seadused ju üldse nagu kerkima hakkasid, eks, et millised töötingimused inimestel kuskil, ma ei tea, tehastes olid ja. Mis nende õigused olid ja palju neil aega oli, et, et täna lihtsalt aeg on edasi läinud, aga, aga ma arvan, et see on paljuski ka sellise mõtleva sektori või noh, ütleme sellise Valge Krahlise või IT-sektori küsimus, et töötajal on võimalik, eks ole, jalutada ta abi juurde öelda või, või sinu juurde, Riina, või sinna Bolti ja küsida, aga miks ma teil peaks siin töötama, noh, et see, ega see veel ütleme, kümmekond aastat tagasi ei olnud ju niimoodi, et, et töötaja võim oleks nii suur olnud, eks ole, täna on. Aga võib-olla viie aasta pärast või, või kuue aasta pärast ei ole, aga seadusemasin on nii aeglane, et kui me täna pöörame selle teistpidi, selle suhte ja anname kõik selle vabaduse, siis me peame hakkama äkki kuue aasta pärast jälle neid tohutuid diskussioone pidama ja, ja leiame, et töötajad on väga ahistatud, sest neil noh, ülemus käsib töötada ööd ja päevad läbi.

Henrik Riina just ütles, et see töö ju puudus on ikka kõikides sektorites on ju, me kuulame lehtedest on ju. Ei no see ei muutu juhul, kui läheb hullemaks, kui me ei immigratsioonipoliitika ei muutu. Ehk siis, kui meil on restoranisektoris puudu töötajaid ilma turismita. Tuletame meelde, meil ei ole turismi praegu, meil on Covid, eks, siis kuidas see probleem laheneb tulevikus, kui turism ka tuleb. Ja välistööjõudu ei ole. Ehk siis nagu paneme ikkagi asja nagu matemaatikasse ka, on ju, et noh, et selles mõttes nagu ei muutu siin midagi nagu paremaks, kui ei tule nagu immigratsioonipoliitika muudatust.

Et sina, Taavi, arvad, et Eestis on?

Puudus jätkub järgnevalt kümnendal kindlasti, kui ei muutu immigratsioonipoliitika, jah, võin panna nagu midagi suuremat panti.

Ja no lühiajalise tagasilööke võib tulla, eks, et. Ei

no selles mõttes või alati võib tulla sulle sinna pukki mingi ideilik jobu, mille peale nagu noh, kogu majandus keeratakse tuksi, on ju, aga. Aga mõtlen, et kui me ikkagi suudame seda enam-vähem hoida, mis meil praegu on olnud, eks, on ju, hoolimata valitsustest, on ju. Siis see ei kao kuhugi ära.

Ma näen juba siin Eestile rahvusvahelist reklaamikampaania, Eesti on töötaja paradiis, tule siia ja vali. Aga

tegelikult kogu see paandikas töösuhete teema aitaks ka oluliselt tegelikult just kaasata neid inimesi, kellel on täna raskusi tööle leidmisega. Et noh, näiteks inimesed, kes tahavadki töötada väga väikese koormusega, puuetega inimesed. Vanemaealised inimesed, kes võib-olla ei taha enam täis ajaga töötada, eks ole, sest, sest noh, täna sul ei ole väga palju varianti, et isegi kui sul on selline töö, kus noh, sul on nagu kõigub tegelikult see maht. Siis, siis tegelikult sa, sa pead tagama teatud arva töötunde inimesele ja, ja sul ei ole, sul ei ole üldse varianti seda teistmoodi teha, et noh, näiteks. Siin on olnud, mul endal on olnud neid case'e, kus, kus noh, näiteks Veriffis meil verifitseerimismahud kõikusid, eks ole. Ja, ja noh, sul ei ole nagu seda varianti, et sul noh, sul on küll võib-olla noh, sa saad panna null koma kolm koormust ära fikseerida või null koma neli koormust ära fikseerida, aga sul ei ole võimalik öelda, et kuule, et. Noh, et juhul, kui sa selle paika paned, siis sealt edasi on juba nagu üle tunnid, eks ole. Et, et sul ei ole võimalik noh öelda, et davai, et mul on vaja see kuu näiteks, ma ei tea, nelikümmend tundi, aga järgmine kuu ma saan anda sulle kaheksakümmend tundi. Ja, ja noh, mis on ka jällegi, et välismaal, välismaal nagu normaalne, et kui sul on nagu töötaja, kes töötab kuskil ma ei tea, restoranis ette, ettekandjana või, või poes, paneb kaupa riiulile või. Noh, just nagu need customer support'i teemad, mis on ka kuskil arvuti taga tööd, eks ole, et sul, sa saad anda nagu mingi paindliku arvu tunde inimesele, nii nagu ta ise tahab, et noh, võib-olla ta õpib kuskil või nagu ma ütlesin, et võib-olla tal on. Näiteks väike laps, kelle kõrvalt ei taha palju töötada, aga ta tahab nagu paindlikult töötada ja ta tahab ise valida seda, palju ta töötab. Siis noh, nüüd eelmisel aastal tuli siis selline seadusemuudatus, mis hakkab kehtima sellest aastast, mida siis testitakse praegu jaekaubanduse peal. Kus on võimalik jaekaubanduses sellist, sellist, sellist, sellist varianti rakendada, kus sa ei pea nagu fikseerima ära, mitu tundi see täpselt ainult. Aga, aga no seda täna on, see on ainult jaekaubandus täna, seda ei ole mujale rakendatud näiteks. Ja, ja just nagu noh, need, need asjad tegelikult, mida me räägime, et ühtepidi me tahame kaitsta töötajat jah, et nagu ära fikseerida, aga samas need piirangud tegelikult välistavad ettevõttel kaasamise ja nende osas, kellel on raskem saada tööle.

Olgu, kuulge, meie saade on küll läbi ja lõhki läbi, aga aitäh sulle, Riina. Me tegime küll, mulle tundub, et me lihtsalt natukene kergitasime kogu selle temaatika kaant ja hästi ettevaatlikult piilusime sinna sisse ja saime juba pahvaka tulist auru vastu nägu, et, et seda, mida seal arutada, on nagu hästi palju. Ma tuletan siis meelde, et me rääkisime. Täna saates Eesti personaljuhtimise ühingu PARE kahekümne kahest ettepanekust poliitikutele ja Riigikogule, mis puudutavad peamiselt paindlikke töösuhteid ja välistööjõudu erinevaid makse ja nii edasi, et kuidas see muutunud, meie muutunud elud, siis ka töö. Tööregulatsioon ja tööseadustega kuidagi kooskõlla viia või õigemini seadused eluga. Kõlas oli Riina Einberg, kes on Asutajate Seltsi kaasasutaja ja juhatuse liige. Taavi Kotka, Henrik Roonemaa üritasid vestlust suunata ja sellest botist midagi kasulikku välja tõmmata kuulaja jaoks. Kohtume jälle nädala aja pärast, aitäh!