Mis on estoini idee ja mida see tegelikult tähendab?

Head kuulajad, tere tulemast Restarti saadet kuulama, veel enne jõule suudame me teha saate, mis mulle juba tundub enne saadet tegema, saatega alustamist, et, et ilmselt tuleb selle aasta üks kõige keerulisemaid saateid. Selle aasta kõige keerulisem saade, mida me siin Taaviga tegime. Oli krüptorahadest ja, ja ikkodest, kus meil käis külas Assesauga, võib-olla mõned kuulajad mäletavad seda. Ja noh, see oli küll minu jaoks nagu reis, totaalselt niisuguse pimeda tormise mere, et, et katsud kuhugi kohale jõuda, aga midagi aru ei saa ja näebusaega, oled vee all ja täname vapralt, jätkame seda saadet. Aga eelmine kord oli mul seda palju lihtsam teha, sest saatejuhtideks olid siis Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka, täna oli Henrik Roonemaa üksi. Taavi on ära ja eelmine kord oli üks külaline, keda sai grillida, täna on mul neid kolm, aga teema on laias laastus sama. Meil on külas Kaspar Korjus, kes on Eesti e-residentsuse programmi juht, tere, Kaspar. Tere. Meil on külas Dmitri Korov, kes on rahandusministeeriumi asekantsler, tere. Tervist. Ja meil on külas Ardo Heik-Ingar, kes on rahandusministeeriumi peaspetsialist, tere, tere. Ja tänane teema laias laastus on, on kokkuvõetav sõnaga Estcoin ja, ja seda sõna kuni veel suhteliselt viimase ajani, võib-olla isegi eelmise nädalani ei olnud Eesti avalikkuses eriti olemas. Kaspar tõi selle avalikkuse, kui sa kirjutasid ühe. Ühe, ühe kirjatüki, millest ma saan aru, inimesed lugesid välja, et Eesti riik tahab teha endale krüptoraha. Eesti riik tahab teha endale oma riikliku Bitcoini ja hakata sellega siis midagi tegema.

Kes hakkab järjest rohkem kapitali kaasama, kes inimesi kaasama ja nagu tekib ka selline sõda, kes kõige rohkem ikkosid kaasab, et kindlasti siin on meil vähemalt suuliselt on olnud ühine mõistmine eri pooltele, et Eesti ei taha saada riigiks, kus. Meelitame kõige rohkem ikkosid tegema sihukeseks paradiisi ikkoriigiks, sest meie pigem mängime nende kaartidele, mis on turvalisus, läbipaistvus, regulatsioonid. Ja usaldusväärsus ja see on meie nišš läbi e-residentsuse ja läbi meie ettevõtluskeskkonna regulatsioond ja kuidas me saame täita.

Esmajärgus, sihukene metapunkt siin on see, et uusnehnoloogiate tulekul kõik inimesed eri osapoolt peaks olema avatud nende võimaluste ja riskidele diskuteerima. Mitte, et need laused on lihtsalt, vabandust väljenduse pärast, aga lollid, kui öelda, et. Et see on, et see on vale, sest seda saab eri moodi tehnoloogiat kasutada, nii et kui diskussioon on avatud, siis on väga tore ja vaatame neid kolme erinevat pakutud varianti, mis on plussid-miinused. Igal juhul omad plussid-miinused ja väga tihti uute arendustega on see, et vahest on rohkem teada probleem, mida peaks lahendama, vahest on see, et okei, meil on lahendust, nagu e-residentsuse või meil on lahendus, aga päris täpselt ei tea, mis probleemi see lahendus veel pakub. Ja igal kolm variandil on ka pigem probleem teada, pigem lahendust teada. Mis on kõige sellisem praktilisem? Kasutuslugu nendest kolmest, on see keskmine variant, ehk et identiteedi token ja seda token'it võiks siis nimetada identiteedi krüptotõend. Nii,

See töötaks seda, rääkides probleemist, et minul endale on, ma ei tea, kas kellelgi teisel ka, on sügavalt, sügavalt nördimus, et meie tehnoloogia on ajal jalgujäänud, kuidas me Eestis identifitseerime, meil on see. Meil on see plastik kaart, mis ei tööta, meil ei tööta brauserid, meil Apple ikka ei tööta, mitte kunagi ei ole töötanud, meil on vaja füüsiliselt printida, saata neid kaarte diplomaadipostiga teisel poole maailma, et keegi sellel kätte saaks. Kogu aeg on uuendused ja, ja me sõltume nii palju eraosapooltest, nagu me käime Altu ja teiste juhtidega, näeme meie kogu riik. Sõltub sellest, kuidas üks ettevõte otsustas midagi teha või mitte, et see, sellest peame välja tulema ja seal on erilahendusi läbi ajaloo tulnud nüüd, kuidas välja tulla, seal on siis NEC-põhised kaardid ja muud. Siis jälle Apple ei toeta neid, ehk et krüpto, krüptotoken, ehk siin krüptotõendid on minu jaoks tundub väga ilus uus lahendus. Hetkel veel kõiki riske hindamata jättes, et mis võib olla alternatiivne viis, kuidas eestlased ja e-residenteid saavad ennast audentida, saavad digiallkirjastada.

Põhimõtteliselt me anname välja selle sama token, ehk siis selle virtuaalse plönni ja ütleme, et sina oled Eesti resident.

Me, minul on digitaalne identiteet, nagu täna, e-residendil ja sinna külge on mul pandud näiteks miljondid head token'eid. Neid ei saa müüa, vahetada, neil ei ole mingit vara, aga iga kord, kui ma sisse login, ma panen oma privaatvõtme ja näiteks lisan siis second level authentication, ehk põhimõtteliselt mobiil Ja tulevikus neid võib-olla lasti, biomeetria sarnased, neid saab alati lisada. Ja, ja siis login sisse ja sisselogimisel ma nüüd annan ühe tõukene näiteks Rikki, kui ma Rikki sisse login või annan eesti.ee-sse. Ja sellega eesti.ee teab, et see olen mina, sest ainult mina oman neid tõukeneid ja ma saan sisse login, kui ma tahan allkirjast, ma annan järgmise tõukene. See tõukene ei ole kõige rahaliselt väärt, vaid ta lihtsalt verifitseerib, et see olen mina, see on minu allkirjus.

No mis siis tundub, et kõigepealt tuleb välja mõelda, mida me tegelikult tahame, et, et kas me tahame väärtpabariit või me tahame utility't ja kui on utility token, siis mis on need teenused. Aga selles mõttes, et e-residentsuse programm on lähenenud selle täpselt samamoodi, et kõigepealt me võimaldame nendel teenustel sündida ja siis erasektoril on võimalik neid e-teenuseid sinna peale ehitada. Ja ma saan aru, et, et Kaspari juurde on tuldud päris palju ja, ja küsitud, et kuidas ma saan teisse investeerida ja Kaspari vastus siiamaani pidi olema selline, et vabandust, me oleme riiklik struktuur, et,

Küsimus on selles, et e-residentsusprogramm ja võib-olla võimalikud uued suunad on platvorm, mille peale saab ehitada. Ma olen kusjuures kindel, et maanteeametisse ei tahaks keegi investeerida, võib-olla mingisugune eramaantee tulevikus on, on täiesti võimalik ja keegi tahab ka selle pealt tulu teenida, juhul kui Eesti riigil. Ei ole siiamaani olnud, ma ei tea, mitut miljardit selleks, et Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks täispikkuses välja ehitada. Nii et noh, me, me läheme siin muidugi nagu juba natuke utoopiatesse, kuigi ütleme niimoodi, et fifty-fifty utoopia. Aga tõsi ta on, et me ei saa seda fakti heidata, et, et Kaspari juurde on tuldud ja küsitud, et, et kuidas ma saan e-residentsuse programmi investeerida. Ja hetkel vastus on selline, et sa ei saa.

Aga ma hea meelega näeksin siin sellist suhtumist, et kõigepealt me tõepoolest nii nagu Hardo Heidke ütles, nagu tegeleme ideekorjaga, me genereerime ideid, mida on võimalik sellega teha. Milliseid probleeme on võimalik lahendada ja alles siis vaatame, millised riskid sellega on seotud ja kas see on, kas see riskitasu on meile aktsepteeritav või mitte. Ja kindlasti ei ole sellisele innovaatilisele riigile nagu Eestile sobilik lähenemine, et kõik, mis on tundmatu, et tuleb kohe ära keelata ja, ja tuleb sellest kaugele hoida. Sellepärast, et me ei tea, mis see on ja, ja seal võivad olla riskid. Täpselt samamoodi e-residentsusprogrammiga oleks juhtunud, kui me poleks võtnud seda teed ette, et hakkamegi väljastama esimesena maailmas riiklikult, seda enam, et Euroopa Liidu liikmesriigi poolt tunnustatud digialdkirja neile, kes ei ole meie residendid. See on suurepärane võimalus, see on juba toonud miljoneid ja miljoneid Eesti riigile tulu ja see on viis, kuidas me saame väikest Eestit suureks teha.