Head kuulajad, tere tulemast Restarti saadet kuulama, veel enne jõule suudame me teha saate, mis mulle juba tundub enne saadet tegema, saatega alustamist, et, et ilmselt tuleb selle aasta üks kõige keerulisemaid saateid. Selle aasta kõige keerulisem saade, mida me siin Taaviga tegime. Oli krüptorahadest ja, ja ikkodest, kus meil käis külas Assesauga, võib-olla mõned kuulajad mäletavad seda. Ja noh, see oli küll minu jaoks nagu reis, totaalselt niisuguse pimeda tormise mere, et, et katsud kuhugi kohale jõuda, aga midagi aru ei saa ja näebusaega, oled vee all ja täname vapralt, jätkame seda saadet. Aga eelmine kord oli mul seda palju lihtsam teha, sest saatejuhtideks olid siis Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka, täna oli Henrik Roonemaa üksi. Taavi on ära ja eelmine kord oli üks külaline, keda sai grillida, täna on mul neid kolm, aga teema on laias laastus sama. Meil on külas Kaspar Korjus, kes on Eesti e-residentsuse programmi juht, tere, Kaspar. Tere. Meil on külas Dmitri Korov, kes on rahandusministeeriumi asekantsler, tere. Tervist. Ja meil on külas Ardo Heik-Ingar, kes on rahandusministeeriumi peaspetsialist, tere, tere. Ja tänane teema laias laastus on, on kokkuvõetav sõnaga Estcoin ja, ja seda sõna kuni veel suhteliselt viimase ajani, võib-olla isegi eelmise nädalani ei olnud Eesti avalikkuses eriti olemas. Kaspar tõi selle avalikkuse, kui sa kirjutasid ühe. Ühe, ühe kirjatüki, millest ma saan aru, inimesed lugesid välja, et Eesti riik tahab teha endale krüptoraha. Eesti riik tahab teha endale oma riikliku Bitcoini ja hakata sellega siis midagi tegema.
Tegelikult on see juba juhtunud, et kui me vaatame riskikapitali kaudu raha tõstmist ja me vaatame ICO-sid, ehk siis seda initial cone offering. Siis väga suur osa on juba ICO-desse kolinud ja ma arvan, et seda annab võrrelda võib-olla natuke nagu arusaadavamalt, näiteid tuua. Sellega, kuidas Uber ja Taxify kaotas ära kiisu seal, kes telefonile vastab, et täpselt samamoodi on siin võimalik. Kui me räägime konkreetselt väärtpaberitest, on võimalik ka väärtpaberite keskregistrid ära kaotada, sellepärast et plokiahela tehnoloogia võimaldab sedasama usaldust. Ta ongi Trust Technology, et sedasama usaldust, ilma et peab olema mingisugune, kas nüüd riiklik või, või, või poolriiklik organ. Kes peab seda registrit, sest iseenesest tagantjärgi plokiahelas ei ole võimalik midagi välja võtta selliselt või midagi muuta, et, et see ei, ei tule välja ja see ongi kõige olulisem selle tehnoloogia juures.
Mina ütleks niimoodi, et, et kes kuulab meilt järelkuulamisest, siis olge nii lahked ja, ja kui te arvate, et, et Bitcoin võrdub plokiahela ja plokiahela võrdub Bitcoin, siis pange palun pausile ja minge Google'isse ja, ja vaadake nagu, mis on Bitcoin ja mis plokiahal, see on äärmiselt oluline, et, et seda. Vahet suudaksid inimesed teha. Ja tõepoolest, Carttime, kes on üks maailma liidreid, käibe järgi selle plokiahela tehnoloogia pakkumises, on Eesti ettevõte. Ja Eesti riiklike teenuste osas on väga palju seda plokiahelat kasutatud ja ma tegelikult turvalisuse osas ei kujuta ette, kuidas saaks mingi muu tehnoloogiaga, praegu olemasoleva tehnoloogia, võrdselt turvalisust pakkuda. Aga paraku nii on, et Bitcoini hirmud, Bitcoini riskid on võib-olla natuke nagu ära lörtsinud ka neid perspektiive, et, et kus saab seda kasutada. Ja, ja selles mõttes me näeme ka Eestis seda niinimetatud token est'i, mis. Tuli välja alles, alles hiljuti, et justkui oleks riigi poolt juba välja lastud selline krüptoraha, mis on riigi garanteeritud, ei ole, seda pole olemas.
veel? Kaks näidet veel, esimene on siis sihukene community krüptovara. Mis tähendab siis seda, et see oleks ainuke, kus toimuks, saaks riiklik ICO toimuda. Ehk mis oleks siis, kui riik koguks raha, tõstaks samamoodi raha nagu tõstavad ettevõtjad raha? Et täna, kus see alguse sai, minu jaoks on probleem see, nii palju e-eerilised nende Eesti fännid tahaks Eestisse investeerida ja meil ei ole võimalik see raha vastu võtta. Mis on tobe olukord? Nad, ma ütlen neile, et otske Tallinnasse kinnisvara või ette, toetage Eesti start-upe, mis on väga tore, mida nad teevad. Eesti bonde ei saa veel ka osta, nii et põhimõtteliselt neil ei ole võimalus investeerida Eestisse. Ja siis oligi mõte, et mis siis, kui Eesti lansseeriks oma krüptovara ja me koguks raha. Kas see on üks miljard või kakskümmend miljardit, vahet ei ole Mingi kogu see Eesti saaks raha, teine küsimus oleks, mis Eesti teeks seal rahaga ja siin ongi see variant, kus algul on nagu lahend ja nüüd läheme probleeme otsima, okei. Miks inimene peaks investeerima peale selle, et ta lootuses võib-olla see tõuseb? Ja seal siis on, oleme erinevate inimeste koos mõelnud, kuidas seda utility token'it sinna välja tulla, et kuidas seda rakendust anda. Sellele token'ile, et kas see on siis kuidagi saad premeerida, kui, kui aitad teisi erisedente näiteks või osa sellest rahast kogutakse ja reinvesteeritakse nendesse ettevõtetesse tagasi ja see oleks kui fond. Ja seal ongi erinevad võimalused, võib-olla mis on tähtsam, on see, et see viis, kuidas otsustada, kuidas see raha kasutatakse, oleks sihukene eraldiseisev, apoliitiline. Võib-olla koostöös erasektoriga. Ja, ja täpsed rakendused on seal siis välja vaja mõtelda.
No mis siis tundub, et kõigepealt tuleb välja mõelda, mida me tegelikult tahame, et, et kas me tahame väärtpabariit või me tahame utility't ja kui on utility token, siis mis on need teenused. Aga selles mõttes, et e-residentsuse programm on lähenenud selle täpselt samamoodi, et kõigepealt me võimaldame nendel teenustel sündida ja siis erasektoril on võimalik neid e-teenuseid sinna peale ehitada. Ja ma saan aru, et, et Kaspari juurde on tuldud päris palju ja, ja küsitud, et kuidas ma saan teisse investeerida ja Kaspari vastus siiamaani pidi olema selline, et vabandust, me oleme riiklik struktuur, et,
Aga ma hea meelega näeksin siin sellist suhtumist, et kõigepealt me tõepoolest nii nagu Hardo Heidke ütles, nagu tegeleme ideekorjaga, me genereerime ideid, mida on võimalik sellega teha. Milliseid probleeme on võimalik lahendada ja alles siis vaatame, millised riskid sellega on seotud ja kas see on, kas see riskitasu on meile aktsepteeritav või mitte. Ja kindlasti ei ole sellisele innovaatilisele riigile nagu Eestile sobilik lähenemine, et kõik, mis on tundmatu, et tuleb kohe ära keelata ja, ja tuleb sellest kaugele hoida. Sellepärast, et me ei tea, mis see on ja, ja seal võivad olla riskid. Täpselt samamoodi e-residentsusprogrammiga oleks juhtunud, kui me poleks võtnud seda teed ette, et hakkamegi väljastama esimesena maailmas riiklikult, seda enam, et Euroopa Liidu liikmesriigi poolt tunnustatud digialdkirja neile, kes ei ole meie residendid. See on suurepärane võimalus, see on juba toonud miljoneid ja miljoneid Eesti riigile tulu ja see on viis, kuidas me saame väikest Eestit suureks teha.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]