President ütles, et e-riiki on vaja muuta. Aga kuidas?

Head rest tardi kuulajad, laupäev on käes ja see tähendab, et Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on jälle stuudios ja ajame, puhume törtsu tehnoloogia juttu. Täna me oleme sellises huvitavas stuudios, et Tallinna stuudios on Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja Omaani stuudios on meil Marek Helm, kes enne juhtis maksuametit ja nüüd juhib Omaanis midagi, tervist, Marek.

Tere päevast. Mis ilm on? Ilm on jahe Omaani kohta, kolmekümne kraadi ümber ja, ja naudime viimaseid nädalaid sihukest mõnusat ilma ja siis. Siis on hullus. Kenasti palavaks jah, siis läheb suveks kuskile viiekümne alla välja, nii et, et tuleb, tuleb hakkama saada siis.

Hea küll, aga me ei räägi täna mitte omaanist ega, ega ilmast, vaid me räägime Eesti e-riigist ja me räägime sellepärast, et meil siin Eestis oli vabariigi aastapäev, Eesti Vabariik sai sajaaastaseks ja sel puhul nagu ikka. Eesti president Kersti Kaljulaid pidas kõne ja sellest kõnest ta ütles ka midagi e-riigi kohta ja ta ütles niimoodi. Lihtsast, selgest ja ettearvatavalt käituvast riigist oleme alles kaugel ja vahest isegi viimase aastaga eemaldunud. Lihtsust, selgust ja nullbürokraatiat oleme lubanud, aga segadust pakkunud. Ma ei räägi ainult maksudest, vaid ka masinast, e-riigi kasutajaliidesed. Mis kodaniku jaoks ju ongi see riigi nägu, mis tema poole pööratud, on tihti vana, lubamatult vanamoodsad, ebaloogilised, pikatoimelised. E-riigi süda tuksub veel kaunis kenasti, aga kasutajale nähtav kohmakus ennustab, et suurema tähelepanuta e-riigi arendamisele hääbub ükskord ka selle tuum.

Ja, ja siis mina ka kuulasin kõnet ja, ja ikkagi endise funktsionärina noh, mul ikka nagu ikka kohe kihvatab, sellepärast et. Mulle tundus, et siit kipub jälle fookus nagu lappama minema nagu tegeliku probleemi pealt ja, ja, ja, ja mul oli õigus selles mõttes, et esimesed artiklid, mis siis presidendi kõne järgselt ilmusid. Läheksid kõik sinnasamasse suunda, et kui me ütleme, et, et e-riigi nägu vajab nagu uuendamist või parendamist, et, et siis hakkame räägima kasutajaliidesest. Me hakkame rääkima, et, et ta on ikkagi vana ja hall ja, ja arusaamatu ja kole, et. Aga ta

on olnud kakskümmend aastat, selline.

Ja me jõuame sinna, me hakkame sinna rääkima sellest nagu lähemalt ja, ja kui sa niimoodi räägid, siis tekibki nagu see valo assotsiatsioon, et kui me tahame midagi paremaks teha. Ja, ja tõesti nagu minna seda rada pidi, et, et me ei peaks nagu muretsema e-riigi arengu pärast, et. Et siis kes nagu midagi tegutsema peaks hakkama ja me tegime väikse uuringu selle koha pealt, siin rääkisime samade ajakirjanikega, kes neid artikleid kirjutasid. Et kuigi kas Delfi või, või Päevaleht proovis presidendi käest täpsustada ka, et mida ta täpselt siis ikkagi mõtles, et, et millised keskkonnad on nüüd siis nii-öelda koledad ja, ja mittekasutatavad ja millised ei ole. Siis presidendi kantselei ei täpsustanud neid. Aga noh, eeldame, et kõik on siis nagu suhteliselt nagu, nagu lappis.

No tegelikult meil on hea võimalusi Mareki käest küsida, Maksuamet on ju see e-teenus, millega enamus Eesti inimesi kokku puutub ja mina kokkupuutujana võin öelda, et ta on päris kole. Vot see, see, mis see e-poolelt disaini mõttes vastu vaatab, ma tean, et tehakse uut, aga see, mis on, on kole.

No eks selle uue tegemuse põhjus oligi see, et, et ta tõesti on ju noh ikka moraalselt nii vana kui vana juba, et, et kaks tuhat viisteist ja kuusteist sai välja hõigatud, et uut e-keskkonda, kui sellist on vaja. Aga seda, seda noh, see on ju arusaadav, selline lahendused täna, mis kasutusel veel ja veel tehti seal kahe tuhandete alguses, inimesed entusiasmiga tegid tol korral hästi uhke ja hää, aga. Aga kui me vaatame Maksu-Tolliameti poole pealt, siis tollilahendused täiesti ühtemoodi, maksulahendused ühtemoodi, et kui ettevõtja niisugust tervikvaadet tahtis saada, siis ta pidi ikka selles. Noh, nii-öelda vabandust väljenduse eest selles rägas ikkagi noh orienteeruma, raamatupidaja saab hakkama, aga see, kui inimene tuleb, hakkab ettevõtlusega pihta, siis noh, üsna keeruline nendest linkidest jagu saada, kust minna ja mida teha, et. Ja see uus e-maksuamet selle tõttu siis käima sai lükatud. Taaviga koos, Taaviga koos sai veel valitsusest käidud raha küsima.

Ja aga mõtlengi, et nii naljaks kui see ei ole, et me tegime ka ühe teise küsitluse enne saadet, et vist oli tuludeklaseerimise, tulude deklareerimise aeg on praegu ja. Ja enamikel inimestel tehtud ja, ja küsisime, et noh, et, et kuidas kogemus oli, et kas noh, saite hakkama, on ju, et ja loomulikult kõigil ütlesid, et noh, et see oli ju mõni klikk ja olemas on ju tehtud. Et hoolimata sellest, et ta on nihuke hall ja, ja ne ei näe nagu välja, noh. Noh, töötab ja toimib, on ju. Ja, ja selles mõttes on nagu, nagu huvitav, et ega mina nüüd olen selle e-maksuameti keskkonnaga nagu päriselt jagelenud ka, et. Et kui sa ikka oled selline tavaline inimene, kes saab lihtsalt ühest kohast palka ja, ja, ja muud sissetulekut väga ei olegi, siis ta ongi kolm klikki ja väga ilus, on ju. Aga kui sa oled seal ikkagi kinnisvara ostnud või müünud ja, ja sul on mingid sihukesed imelikke nagu tulelikke veel, siis on see pilt ikkagi päris keeruline ja ütleme niimoodi, et noh, ma ei tea. Intressi peab oskama arvutama ja ütleme nii, et ega seda ei olegi võimalik nagu väga lihtsalt nagu, nagu, nagu kasutada, aga küsimus ongi nagu selles, et. Et me jõuame selle kohta välja, millega tegelikult riik nagu maadleb, et, et inimene oma riigiga suhtlemisel, ta teeb seda nii harva. Et tal ei teki sellist nagu, ütleme sellist kasutajakogemust nagu tal on pangaga, kus ta käib põhimõtteliselt nagu iga päev. Ja see, see on nagu üks nagu nendest hädadest ja see on ka üks see põhjust, kus me nagu, nagu nii-öelda peaksime kogu selle vestluse viima tegelikult sinnapoole või sinna suunas, et küsimus ei ole mitte kasutajate liidestes. Vaid küsimus on selles teenuses endas, et kas see teenus üldse on sellisel kujul vajalik, nagu ta täna on. Ja kas ta ülevalikus peaks üldse olemas olema? Ehk siis noh, kuidas ma ütlen, me oleme harjunud sellega, et teenused meie ümber, noh, ma ei tea, Uber või. Airbnb on läinud niivõrd nagu enesestmõistetavaks, noh istud taksosse sisse või taksi, istu taksosse sisse. Astud välja, vanasti pidid raha maksma, kõik igasugune ei aita, on ju, tänapäeval ei pea midagi endagi.

Vahepeal tehti mugavamaks. Ja aga sa eeldad

ikkagi, et kõik süsteemid peaksid nüüd selliselt nagu toimima, on ju, ja sellepärast ma arvan, et see konflikt ei olegi mitte selle peale vahel, kas ta on. Hall või mitte hall, vaid ta on pigem selle vahel, et me eeldaksime, et asjad võiksid käia sama lihtsalt avaliku sektori suhtumisel, nagu seda on erasektoriga suhtumisel.

Ma täiesti nõus, Taavi sinuga, aga see on juba oluline mõtteviisi muutus, et sa tead ise, kui. Kui, kui keeruline see riigisektoris on läbi viia, et, et seesama projekt, millest sa kindlasti ka tahad täna rääkida pangaga ja maksuametiga, seesama LHV pank oli sisuliselt ainuke Eesti pank, kes oli nõus tulema sellele teenusele taha. Ehk siis ehitama välja süsteemi, kus väikeettevõtja ei peaks enam üldse deklaratsiooni. Esitama, nii nagu Uberi näite puhul sa ütled, et ei pea rahaga harraldama selle autosse, et tegelikult mina olen selle Uberi asja väga palju nii-öelda mõelnud ja, ja tegelikult Uber pakub emotsiooni oma teenusega, et kõik see, mis selles teenuse kasutamisel on ebamugav või, või, või ebameeldiv. On välja visatud ja, ja noh, ma samamoodi Maksuametis olles noh, tõmbasin selle pareeli, et, et ega keegi ei oota seda päeva. Millal tuleb tulu sotsiaalmaksu deklareerimise aeg, et vot nüüd on nagu äge, et, et nüüd kümnendal iga kuu kümnendal päeval saame hakata deklaratsiooni täitma ja ta on ikka imelihtne elektroniliselt ära saata ja kohapeale ei pea minema. Tegelikult see pole ju emotsioon, millega inimesed ettevõtlust noh, tahavad teha, et kui selle saaks ära jätta. Ja kui riik ja tuleb välja, et saigi, siis on, siis me räägime teist tüüpi teenustest.

Nii et põhimõtteliselt ma tulen tagasi, kui ma tulen, kui ma tulen tagasi oma selle tuludeklaratsiooni või see oli Taavi küsimus, eks ole. Et siis lahendus oleks see, et, et sellist teenust ei olegi, et seda ei olegi vaja üldse, me ei hakka teda ilusamaks tegema, vaid me lihtsalt teeme ta automaatseks. Kas ma sain õigesti aru või?

Täpselt nii ja, ja see, ja see on nagu tõsise arutelu koht, et kas seda ühte klikki peaks olema vaja või inimestel, kellel ei ole muid tulekuid ja sissetulekuid, tuleb lihtsalt teade, et teie, teie kontole laekus raha. Et ma saan aru, et, et mingi mõte sellel ühe kliki tegemisel on see, et, et inimene justkui oleks seotud oma riigiga ja deklareeriks tulud, aga tegelikult need andmed on ju kõik eelneva aasta jooksul kokku kogutud. Tegelikult ikkagi mina pööraks selle asja niimoodi ringi ja tekitaks arutelu, mitte inimesed ei deklareeri, deklareeri tulusid veebruaris. Vaid Maksuamet võtab kokku ja annab neile aru, kuidas nende tuludega on, et, et kui palju nad deklareerisid ja kui palju nad saavad tagasi ehk teisi sinu riik hakkab heas mõttes raporteerima inimesele, et kui selline mõtteviis võiks olla, siis tuleks seadused järgi aidata ja ongi lihtne. Et ei ole sellist paanikat, et Maksuamet peaks seda tulude deklareerimise keskkonna avamise hetke peitma, sellepärast et teadupärast Eesti inimene on ju fenomenaalne, et pühapäeva õhtu hakatakse deklareerima ja. Ja kolmandik deklaratsioonidest on ühe päeva jooksul tehtud, eks ju, et, et selle asemel võiks siis öelda. Sellesama kolmandikule esimesel päeva hommikul, et sinu eelmise saate tuludega on selline seis, täname, et nii palju maksid. Aga sul on ka nii palju tagasi saada ja see raha laekub sinu kontole sellel kuupäeval.

Ma muidugi jah, tagasi enam väga läb me ei saa, pärast maksumuudatusi. No see on,

sina ei saa. Mõned, mõned inimesed ka Eestist saavad.

Aga selles mõttes on Marekile õigus, et täna me teame, et üheksakümmend kuus protsenti inimestest teevad elektroonilise deklaratsiooni. Ja üheksakümmend viis protsenti nendest ei muuda mitte midagi oma deklaratsioonil. Eks nad käivad lihtsalt klõksivad läbi sealt.

Jaa, aga siis viis protsenti on sinusugused, ega me, ega meil sulle ei hakka seda uut e-maksuametit ju ei ole mõtet ehitada viiele protsendile.

Ja aga seda ma tahangi öelda, et, et, et see point peakski olema seal, et, et need nii-öelda, et me disainime alati nagu teenuse nagu nii-öelda selle enamiku järgi. Ehk siis nagu enamik saavad selle SMS-i, millest Marek rääkis, on ju, et, et, et aitäh, et maksite ja kui sulle ei meeldi see number, mis sa siin SMS-s siis näed, on ju. Et siis mine keskkonda ja paranda ära, on ju, või noh, te täienda seda numbrit, on ju, aga kui meeldib, siis nagu viie päeva ajaks, kui sa ei ole reageerinud, me kanname üle, on ju. Nii et, et nii ta peakski olema, aga me jõuame siin praegu selle olulise punkti juurde tagasi, ehk siis, et ühiskonnas, iga kord, kui me räägime Eeriki probleemidest ja me räägime, et meil on nagu noh, ma ei tea, Eesti.ee on nagu kole või, või, või näeb halb välja. Siis see vestlus ja jutt lõpeb, kui me selle koha peale, et, et vist mingid progejad ja disainerid ja, ja kasutajamugavuse inimesed. Need vist peaks oma tööd natuke paremini tegema, et see, nagu see diskussioon lõpeb seal. Kuigi tegelikult, kui me vaatame seda innovatsiooni, mis tõesti nagu on nagu noh, viinud meid mingi eduni noh, ala ma ei tea, ma ei tea, digiretsept või, või digilugu või, või e-maksuamet. On, on, on ikkagi süsteemsed muutused ja kui me tahame oma nagu e-riigi arengut nagu noh, nii-öelda tõesti nagu võimsalt jätkata. Siis me ei tohiks, ühesõnaga me ei tohiks üldse lubada ega sihukest debatti tekkida, et. Et kas nagu see kodulehekülg on õhuline või mitteõhuline või ühesõnaga, et kas ma saan sealt aru või Et noh, et kui sa oma elus ikkagi nagu ehitusluba taotled nagu noh, maksimaalselt kaks korda, siis ei saa olla sihukest asja nagu kasutusharjumus. Ei ole olemas, eks peab olema võimalik kuidagi lihtsalt ära võtta see asi.

Autoehielubad aga samamoodi, et, et, et Maanteeamet tubli, viimastel aastatel said inimesed seda oma büroodest välja, aga. Ma just kuu aega uuendasin oma autoehielubasid ja muidugi mõnus, et ei pea järgi minema. Aga ma pidin ära täitma tervisedeklaratsiooni ja see natuke tundus mulle imelik, et. Et ma täidan ühte formaati, mis noh, ütleme on tegelikult, ma ei oska sinna mitte midagi lisada, ainult klikitasin, eks ju, ma ei usu, et sellest minu klikkidest mingit lisatud väärtust tekkis, et tegelikult on perearst see. Kes nii-öelda annab aktsepti, et, et sellise andmetega nagu sealt vastu vaatab, võib mulle järgmiseks viieks või kümneks aastaks loa anda. Ja minu meelest tervisesüsteem ja Maanteeamet võiks ise selle omavahel ära teha ja mulle anda teada, et meie andmetel on sinu tervisega kõik korras. Kuhu sinu luba saata? Formaalne lihtsalt klikkimine tervisele tõendile, on tõesti, ma nägin, mis rohtusid on perearst mulle väljastanud edasi, ma ei saanud sinna mingit lisaväärtust anda ja informatsioonini juurde.

Jah, oleks võinud kommenteerida, see oli üks hea rohi.

Et see oli üks kibe, see mulle ei maitsa. Te

mõistate seda mõtet, eks, et tegelikult noh, see teenus, selles teenuses oli mingi osa, mida inimene pidi tegema, aga, aga see tegevus oli suht-koht ikkagi formaalne, sellepärast tema selle sisu üle nagu palju ei osanud kaasa rääkida.

Hea küll, me oleme saate esimese lõigu lõpuks pannud, nii-öelda sõnastanud ära tänase saate probleemi, teeme siia pausi ja siis.

Kordame igaks juhuks üle, et nagu kui me räägime sellest, et me tahame e-riiki paremaks teha, siis tegemist ei ole mingi tilulilu probleemiga ja, ja, ja selles mõttes, kui me tahame nagu päriselt teha mingit muutust. Siis me peame hakkama muutma seda teenust oma olemuslikult, nii-öelda rohujuure tasandil. Alates selleks, miks meil seda üldse teenust vaja on, kes seda kasutab, mismoodi me seda pakume, kas see peab üldse klikke tegema. Ja siin on üks asi, mida Eesti inimene enam ei taju, et kui me vaatame näiteks üle X-tee olevate päringute arvu. Ja seda, kui palju see kasvanud on, siis mõelge, et kui X-teed veel ei olnud, siis keegi pidi ikkagi füüsilist informatsiooni liigutama nende ministeeriumite vahel. Toksima, jooksma paberitega, kas sina ise või, või, või, või, või keegi sinu esindaja, on ju. Ehk siis, et me ei näe seda enam, et me nagu ei näe seda maailma ja me peame arvestama, et X-tee sarnane süsteem on täna olemas, noh, X-tee ise ongi olemas Soomes. Kes hakkab seda alles kasutusse võtma ja on üksikud näited maailmas veel, aga. Aga enamik maailma on ikkagi samasuguses ajas, nagu meie olime enne X-tee, eks kakskümmend aastat tagasi.

Hea küll, me peame tegema siia pausi, probleem on sõnastatud ja katsume seda siis ülejäänud saate jooksul lahendama hakata. Restart jätkub, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ja Marek Helm, räägime siis presidendi poolt kahekümne neljandal veebruaril osundatud probleemist, et Eesti e-riigi mootor, süda on tugev ja tiksub hästi. Aga nägu on kole, mis kole ja, ja vanaks ka jäänud, et tuleks midagi ette võtta.

Ja me rääkisime sellest, et, et, et ei tohi lasta sellel diskussioonil minna sinnamaale, et, et, et. Et kui me teeksime kasutajaliidesed ilusaks, et siis oleks nagu probleem lahendatud, et ei ole, et, et see probleemi nagu juur on nagu sügavamal. Ja see hakkab ikka sellest pihta, et tänapäeva inimesed on, on rohkem tehnoloogia harjunud. Nad on harjunud sellega, et masin teeb nende eest asju ära ja nad ei taha noh, käia kuskilt klikimas ja nad ei ole nagu noh, ühesõnaga. Nad tahaksid kõik oleks sama mugav, nagu neil on, ma ei tea, igapäevategevustes, ma ei tea. Uberiga või Taxifyga või, või, või, või Airbnbiga.

Tead, muide, ma ei ole siin päris nõus sinuga, sellepärast et nagu sa ise, kui Kupe teist ütles, et inimene puutub e-riigiga väga vähe kokku, eks ole, ja, ja meil on see tulude deklareerimise harjumus on ikkagi väga kõvasti püsti ja ma arvan, et. Enamus inimesi ei ole mõelnud nii nagu Marek rääkis või nii nagu sina räägid, et aga äkki saaks üldse ilma, me oleme tegelikult harjunud sellega. Ja kord aastas noh, ta ei võta meil nagu tükki küljest ära, et me ei ole, ma arvan, et tavakodanik ei ole nagu ikkagi sellepärast pahane, et see. President kindlasti väljendas just sellist nagu tavakodaniku frustratsiooni, et kui ma juba pean seda tegema, miks ta siis ei ole ilus? Ei, ja mõtlengi. Miks ta ei ole arusaadav?

Ta noh, selles mõttes, noh, seda sa teedki nagu kord aastas nagu iga kord, on ju, ag Ja

ma lihtsalt tahan öelda, et ma arvan, et, et avakodanik ei oska mõelda nii, nagu teie räägite, millega mina olen nõus, et tegelikult võiks neid teenuseid oluliselt vähem ja arvutid neid ise ära teha. Aga noh, see on lihtsalt selline tehniline märkus, et inimesed seda otseselt ei nõua, et kaotame teenuse täna, sest nad lihtsalt ei oska nõuda.

Ei, aga ma ütlen, et me võib-olla natukene, me peame Marekiga rohkem selgitama see taha, et me tegelikult ei mõtle ainult niimoodi, et kaotaks teenuse ära. Et küsimus on nagu selles ka, et, et noh, ma ei tea, kuidas üldse nagu Maksu- ja Tolliamet jõudis sellise mõtteviisina, me toome sellesama nullbürokraatia näite, on ju, mida president kõnes mainis ka. Et meil on täna neli viiendikku ettevõtetest, kes, kellel on noh, null kuni viis tehingut kuus. Ja miks me peame panema neile tohutu raporteerimiskohustuse peale, kui nad tegelikult nagu nii-öelda maksudena panud, noh, panustavad majandusse tegelikult vähe. Ja, ja noh, miks me peame nihukest lisakoormust tekitama, kas me saame selle automatiseerida kuidagi. Ja sealt tuli see, et aga hakkaks, hakkaks otsast pihta, teeks nii, et palga nii-öelda noh, maksudeklaratsioonid lähevad automaatselt pangast nii-öelda Maksu-Tolliametisse, on ju. Ja LHV tuli kaasa, teised ei tulnud, eks. Aga ütleme, hakka Marek sellest pihta, et kust üldse hakkab selline mõtteviis pihta, et sa üldse mõtled selle peale, et, et teeks neljal, viielikul Eesti ettevõtetest elu kergemaks, et, et, et noh. Et noh, milleks on ju, no nii pole, las raiskavad aega on ju, et nagu kõigil ükskõik noh.

No minu kogemuse pealt Maksuametis hakkab see pihta ikkagi sellisest strateegilisest nagu mõtlemisest või strateegilisest eesmärgist. See kõlab kuivana kuulajatele, aga, aga tegelikult mina arvan, et Eestis. Noh, ütleme riigisektoris ja riigiasutustes põhiprobleem on see, et nende strateegiate kvaliteet on üsna nagu noh nõrk ehk teisisõnu, keskendutakse selle nagu tänaste tööde või töökorralduste paremini tegemiseni, mitte nende nii-öelda olemuslike muutusteni, muutmiseni. Maksuameti näitel noh, kaks tuhat viisteist sügisel, kui me hakkasime seda viimast strateegiat tegema, mis meil õnnestus veel selle meeskonnaga enne lõpu valmis saada. Me saime aru, et tegelikult Maksuamet ju makse ei kogu. Me teeme kontod lahti ja raha laekub. Enamus makse tuleb vabatahtlikult ja kui sa sellest baasmõtlemisest hakkad pihta ja hakkad seda seostama, et mida siis, mis teenuseid või mis tegevusi sa suunad ettevõtteid tegema, siis need paljud tegevused tegelikult ei oma mingit tähendust enam. Et veel kord, et, et, et miks peaks väikeettevõtja makstes palka oma inimestele läbi pangakeskkonna täitma veel ära mingisuguse deklaratsiooni kord kuus maksuametile. Kui on teada see rahavoog või rahahulk, mis selle inimesele läheb, kui on teada maksumäär, kui arvutid suudavad tema välja arvestada, et, et milleks seda elektroonset formaati nagu vaja on ja, ja ma küll üleskutse kõikidele teistele suurematele pankadele ka LHV-le veel kord, sügav kummardus. Praegu lihtsalt LHV turuosa on niivõrd väike ja see teenus ei ole saanud kanda pinna, seda kasutab umbes kakssada kolmkümmend ettevõtet iga kuu, eks ju. Aga kui näiteks Swedbank või SEB Bank teeks oma suurklienti, suure kliendigrupile sellise teenuse, siis me vabast Hulga inimesi, hulga ettevõtjad, ma vabastaks hulga raha ettevõtjatel, mis kaotab, kahandab tema lisandväärtust iga kuu selleks, et suhelda riigiga. Mõju oleks tohutu.

Aga miks nad ei tulnud kaasa, need suured pangad?

No ma ei oskagi öelda, peaks nendelt küsima ja, ja, ja, ja kellel oli mingi oma idee seal teha rohkemat raamatupidamist ja nii edasi, et, et, et lihtsalt. Noh, ei, võib-olla ka meie enda viga, et ei suutnud võib-olla nii atraktiivseks teha, et, et see on hea ettevõte või hea, hea ettevõtmine, et tegelikult see teenus on väike ettevõtjale, keda Eestis on ju enamuseks ja, ja, ja noh, ma loodan, et nii nagu ID-kaardiga või e-maksuametiga kahe tuhandete algutele võtab paar-kolm aastat aega, siis ta läheb, et, et igal juhul. Igal juhul mina usun, et sellistesse teenustesse on usku.

No siin ongi see sama teema, et kui sa võtad selle aja, kui noh, üldse kuskil kakskümmend aastat tagasi või viisteist aastat tagasi me hakkasime oma nagu teenuseid digiteerima. Siis nagu loogiline samm oli see, et võeti nagu hetkel toimiv paberteenuse ette, et noh, ala inimene esitas mingi avalduse, on ju, et noh, palun määrata mulle lapse toetuse, on ju. Ja siis tehti veebivorm. Nüüd on meil e-teenus, on ju, et, et noh, mindi nagu, nagu noh, väga lihtsalt nagu noh, paberit lihtsalt noh, nii-öelda digitaalselt, tekkis Eesti e-teenus. Ja, ja nüüd seal, aga noh, tegelikult sa hakkad mõtlema, on ju, miks see ema peab tegema seda avaldust, sellepärast et noh, ta ju, me ju teame, et see laps sündis, me ju näeme seda isikukogu tekkis, järelikult on olemas. Tekkivad esimesed kanded juba meditsiini infosüsteemidesse ja nii edasi, on ju, et, et miks me ei või kohe automaatselt panna seda info, noh, seda, paneb nii-öelda toetust alla jooksma, sest iseenesest me oskame toetust arvutada.

Mina olen seda, sedasama juttu, ma olen kuulnud, ma tõenäoliselt Ivar Tallolt ja tõenäoliselt Hannes Astokilt ja tõenäoliselt veel tervet rivilt inimestelt, kes võib-olla kümme aastat enne sind tegelesid riigis nende küsimustega. See, see, seda on räägitud, ma ei tea, kui kaua aega tagasi.

Aga ega nüüd me jõuame selle pointini, et nagu iga kord, kui me hakkame sellest rääkima, et e-riigis võiks midagi paremini olla, siis kogu asi noh, ka ajakirjanduse poole pealt nagu, nagu tambitakse sinna, et. Et oi, et see kujundus oli ikkagi no ei ole arusaadav, teenus ei ole arusaadav ja teenust peaks disainima ja, ja millegipärast nagu kogu aeg jääb sihuke mulje, et kuskil on mingid IT-mehed, mis peaksid nagu midagi paremaks tegema, saamata aru, et. Tegelikult on nagu, nagu noh, juhtimislikult nagu nii-öelda sihukese nagu noh, ma võtan juhina vastutuse ja teen häid teenuseid.

Aga ma ütlen veelkord, see on hobustaja, see on see Henry Fordi hobustaja autode probleem, on ju. Ajakirjanduses töötavad tavaliselt lihtsad inimesed, nad ei oska nõuda, mina olen niinimetatud tehnoloogia, tehnoloogia ajakirjanik. Ma ka ei oska nõuda, ma ei ole, on ju töötanud ministeeriumis või ma ei ole juhtinud suurt riigiettevõtet või ma ei, või riigiasutust, ma ei ole kunagi mõelnud noh, niipidi üldse nendele asjade

See on eesmärkide ja, ja, ja strateegiate küsimus, ehk teisisena ma toon veel ühe näite Maksuameti puhul. Kakskümmend viis aastat, no nii palju kui Eesti Maksuametit siin iseseisev ajal on, on Maksuameti ülesanne olnud kontrollida ettevõttesse minna, audiitor või revident on pidanud teadma, et tema hea tulemus sõltub sellest, kui ta midagi leiab. Nüüd, kui me viimati seda strateegiat tegime, siis ma nägin seda noh, suurt segadust organisatsioonis, kui me ütlesime, et kui sa lähed revidendina ettevõtetesse ja sa leiad, siis see tegelikult ei ole hea tulemus, see on halb tulemus. Aga kui inimesed on harjunud mõtlema, et kakskümmend viis aastat neid hinnati selle üle, et midagi leida ja nüüd öeldakse, et vastupidi sada kaheksakümmend kraadi, see on halb tulemus, kui sa midagi ei leia, järelikult midagi on nagu varem tegemata jäetud, kas selgitamisel, nõustamisel, info vahetamisel. Totaalselt nagu muudab see seda asutuse rütmi või see, kuidas asutus peaks töötama ja noh, näiteks seesama arutelu viis meid sinnamaani, et näiteks kõik riskide haldus, mis siiamaani on väga suletud teema, et. Et ettevõtted esitavad informatsiooni Maksuametile, siis on Maksuametist ei ole head analüütikud, kes analüüsivad, teevad riskimooduleid ja mudelid ja lähevad ja avastavad tegelikult kogu riskid, mis Maksuamet ja riik teab ettevõtja kohta, peaks olema ettevõtjal teada. Ja see on nii suur meele muutus ja kui see meele muutus suudaks endale omaks võtta, siis hakkavad ka teenused muutuma, eks ju, siis tõesti ei ole enam vaja deklaratsioone, siis on vaja andmeid, eks ju, siis on vaja see, et Maksuamet tegelikult raporteerib ettevõtjale kord kuus. Mitte ettevõtja Maksuametile, vaid Maksuameti ettevõtjale. Tänan, ma sain su maksud, aga muuhulgas me näeme sinu ümber neid, neid plusse, neid, neid riske ja ohte, kõlab väga teistmoodi. No

see kõlab nagu Minority Report, eks ole, et noh, et me vaatame, et te siin vist hakkate kuritegu sooritama, äkki noh, teate, et me hoiame teil silma peal.

No tähendab ju me aitame ettevõtjal ära hoida tema maksuriske, eks ju, see peaks olema see ja sealt selle peale tekivad hoopis teistsugused teenused, ma loodan ka uuem jaoks ometi nii-öelda arendamise käigus.

Ja see ei ole mitte, noh, iseenesest riik on näidanud, et kui me tahame saavutada noh, mingit täiesti nagu teistsugust mõtlemist ja teist, teistsugust sellist nii-öelda. Noh, nagu lahendust leida, et me, me suudame seda teha, et võtame sama nagu noh, nii-öelda. Maksuameti näite, et meil oli siis tohutu probleem nende käibemaksupettustega, on ju. Ja ainuke viis seda nagu nii-öelda vältida või lahendada oli see, et ettevõtted hakkavad rohkem infot andma Maksu-Tolliametile. Et selles mõttes ja kusjuures see, et nad annavad ju kokkuvõttes kõik oma ärisaladused nagu Maksu-Tolliametil, et kes kellega käib ja mis mahus ja nii edasi on ju. Aga

me paneme selle rahasse kolme aasta jooksul, mis juhtus, eks ju, et sellest oli küll väga vastuseisu, aga Saaremaa sild hinnanguliselt maksab pool miljardit. Kolme aasta jooksul tänu sellele nii-öelda uutele lahendustele töötamise registrit, tuhandeeurosed arved. Maksuameti varimajanduse nii-öelda maksuamet ja ettevõtjad tõid varimajanduse alla. Kaks korda ja selle, see raha, mis varimajandusest, mittemaksude tõusuna võeti kolme aasta jooksul, oli suurusjärgus viissada kakskümmend miljonit. Nii et Saaremaa sild

võeti sealt.

Saaremaa sild võeti kolme aastaga varimajandusest välja, see raha.

Ja võetakse edasi, aga ma ühesõnaga, ma lihtsalt tahan näidata seda, et kogu see reform, see on niivõrd radikaalne reform ja niivõrd mahuks, ma ütlen jällegi noh, me. Noh, ajakirjandus ei, ei näe sellist, selliseid nagu saavutusi on ju, et, et kuskilt teeniti Eesti riigile pool miljardit eurot Maksu- ja Tolliameti poolt, on ju. Et, et, et, et selline reform suruti läbi või saadi tehtud vähem kui aastaga või oli umbes aasta, Marek, on ju.

Ja noh, poolteist jah, koos lobiga võib-olla kaks, eks ju.

Jah, aga ühesõnaga, me oleme võimelised tegelikult siin riigis nagu väga drastiliselt nagu väga keerulisi probleeme väga kiiresti lahendama, kui me tahame. Ja probleem ongi see, et kas me tahame ja sellepärast ongi nii ohtlik, et kui, kui president noh, õigustatult pöörab tähelepanu, et, et näed, et teenused võiksid olla paremad ja mugavamad ja ilusamad, on ju, et siis me nagu noh. Nii-öelda ametnike jaoks ja nende inimeste jaoks, kes päriselt nagu, nagu seda asja muuta saavad ja see on ikkagi ütleme ministri tase, on ju. Et nende inimeste jaoks ta läheb kõrvust mööda, sellepärast et sellesse suhtutakse kui mingisse IT-meeste probleemi, et noh, kuulge, et tehke need kodukad siis vähe kabedamaks, on ju, et. Et noh, siis äkki lahe läheb, läheb nagu president nagu, nagu rahuneb maha.

No okei, aga teie, on ju, Taavi ja Marek olete, olite riigis need inimesed, kes neid muutusi noh, läbi viisidakse, tegite suuri asju. Kuidas see siis oli, kuidas see käis, et kas, kas need muutused toimusid sellepärast, et teie olite olemas, teil oli selline visioon, et te töötasite seal parasjuhus, kus te töötasite. Ja teil oli, ma ei tea, nahaasust, viitsimist ja julgust noh, seda vaatepunktil nagu selgitada, et see on ebamugav tegelikult riigiametnikule mingit sellist juttu hakata ajama.

Noh, ma olen selle peale palju mõelnud, Erik, ja, ja, ja, ja noh, ma ütleks seda niimoodi, et noh, oli väga hea asjade kokkusattumus, et ma olen mõelnud seda, et kui minna nii-öelda ja tegema uuesti mingeid asju, ei pruugi ainult hästi nii enam minna, alates, et olid õiged ministrid heas mõttes õiged, kes julgesid ka riske võtta ministri tasandil. Sellepärast, et need muudatused eeldasid seadusandluses väga suuri diskussioone parlamendis valitsuses ja need ei olnud niimoodi, et siin võeti seal kahel käel vastu, et vaata, kui ilusa muudatusega sa tulid, eks ju, et tegelikult noh, ma ikkagi kümneid kordi ministriga ja ministrita ja oma inimestega pidin käima seletama ja taluma. No aga solvanguid, eks ju, selles osas, et kõik tahtsid ju nagu meeldida kellelegi, et, et, et nüüd, kui see Saaremaa sild on kolme aastaga sealt varimajandusest välja mõeldud, siis noh, nagu kõik on osalised, eks, aga sellesse muutuse ärajuhtimine, sellel on tohutu, tohutu vastuseis. Aga lihtsalt, kui sul on kõrval selline mees nagu Taavi teisest ministeeriumist ja Marika Priske näiteks, kes. Kes mitmeid kordi toetas avalikult ja sa kogud lihtsalt endale toetajaid. Ka mingitel näiteks suurtel konverentsidel, kus, kus väga kõrgel tasandil öeldakse, et ärge tulge ja ärge tehke neid seadusi sellisena. Võtab sulle ettevõtja käe alt kinni, ütles, et öeldes, et ära kuula, tehke ära, sest see on õige asi, noh, siis sa saad lihtsalt jõudu ja teedki.

Aga, aga see on ikkagi ebamugav, noh, see on, see on mingi asi, mida te ei oleks pidanud ju tegelikult tegema.

Ei noh, selles mõttes vastupidi, et kui,

kui sa nagu.

See ongi seesama, et nagu sa oled valdkonnast vastutav, on ju, ja kui sa nüüd mõtled selle peale, et, et mida sa oma valdkonnas pead nagu tegema ja mida sa pead saavutama, on ju. Sa sead endale eesmärgid ja, ja mõtled selle peale ja mõtlengi, et noh, Marek on sellepärast ideaalne näide, on ju, et noh, ta mõtleski seda, et. Et, et milline peab olema selline maksuamet, kes pakub väga head teenust oma kliendile, et mis see teenus peab nagu olema. Ja vot seda mõtlemist on vaja ja kui see mõtlemine on olemas, siis hakkab ka see pihta, et me suudame neid teenust noh, redisainida on ju. Sest ma ütlen, me, meil, meil ei ole, ma ütlen, see aeg on läbi, kus me läksime paberi pealt noh, sinna veebiteenusesse, seda, seda noh. Seda on juba tegelikult nagu muud, muutma hakatud, aga, aga sealt on ma veel samme edasi astuda, et veel parem on see, kui sa suudad selle teenuse üldse ära kaotada.

Aga vaadake, me oleme jõudnud väga nagu sellise riigi, ütleme ühiskonna korralduse filosoofilise probleemini, et, et Eestis armastavad inimesed, eriti IT-inimesed, alati näiteks tuua Singapuri, eks ole, et kui hästi on Singapuris kõik asjad korraldatud ja Singapur noh, noh, suuremalt ja autoritaarne. Kuidas me ütleme, autoritaarne demokraatia või mis iganes tema kohta öelda, aga põhimõtteliselt, eks ole, neil on autorita, autoritaarse võitussüsteem, kus on lihtsalt vedanud parasjagu. Et seal on õiged inimesed, teevad õiget asja, nad võiksid olla ka täiesti teistsugused ja lasta inimesi täna.

Palgatud sinna väga suur raha eest.

Ja aga kuskil on riigis, eks ole juht, kes, kes neid palkab ja kes võttis noh vastu otsuse, eks ole, enda mõttes, et, et me teeme nagu jõuliselt, aga normaalseid asju. On ju, oleks võinud ka mitte vedada, ta oleks võinud vastu see otsuse, et teeme jõuliselt ja teeme väga rumalaid asju, on ju. Et see on see autoritaarse süsteemi probleem, et noh, demokraatias me üritame seda vältida, noh kehtestades, kehtestades või ehitades sellist tohutut masinavärki. Mis peaks, eks ole, hoolitsema selle eest, et noh, aeglaselt, aga siiski tuleb välja noh, enamjagu nag Sellist aktiivse hullu nagu juhust demokraatias minimeerime, et kuidas sedasama noh, teie olitegi need nagu Singapuri valitsused, noh, et tegite jõuliselt või õnneks õiget asja, oleks võinud teha ka rumalat asja, tegite õiget asja, nüüd te läksite ära, nüüd tõenäoliselt mõne olukord keegi nagu ei tee.

Ei, ei, vot ei ole, ei ole Henrik üldse nõus, siin on ikkagi see teema, et demokraatia siin nagu mingit pistmist. Pistmist sellega, et kuidas oma valdkonda koordineerid ja juhid, on ju, et noh, ma ei tea, võtan, ma võin natukene liiga teha, aga. Aga Statistikaamet oli ikkagi nagu väga keeruline asutus nagu aastad, on ju, ja täiesti arusaamatu oli kogu see raporteerimist sinna suunas pidid nagu tegema, on ju. Kusjuures väga palju informatsiooni oli juba tegelikult riigile antud, on ju, ja. Kus mu raamatupidaja tuli, küsis mu käest mingit numbrit, ma ütlesin, kirjutasin neli. Küsisin, miks neli, ma ütlesin, et ei, mulle lihtsalt meeldib neli, pane neli nagu, et, et noh, see, see näitas seda nagu suhtumist nagu, et, et, et mis, mis infos sa annad, eks. Et see kokkuvõttes see, et sa pakud oma asutuse oma kitsa valdkonna mõttes kõige mõistlikumat, kõige nii-öelda lihtsamat teenust, et sa jooksuta oma klienti, et sa mõtled tema peale, see hakkab peast pihta. Ja see on hästi oluline, et me nagu noh, ma tahaks, et just see sõnum nagu kõlama jääks, et see ei ole küsimus, ei ole siin Singapuris või, või, või, või.

Minu küsimus ongi, et kuidas me saaks ja kas me saame ehitada mingisuguse masina. Et see, et meil asjad läheksid riigis edasi, ei sõltuks sellest, kas Helm ja Kotka on olemas, vaid et see oleks masin, mis igal juhul viiks seda edasi.

Kui, kui ajakirjandust nagu nõuaks nagu teistpidi asja, et sa nagu ei nõua mitte seda, et tehke kasutajaliideseid ilusamaks, mida praegu ajakirjandusega keenius tegelikult nõudis. Et, vaid me nõuaksime seda ikkagi nagu needsamadelt selle valdkonna juhilt või juhtidelt, et kuulge sõbrad. Teie valdkonnas on need asjad paigast ära ja, ja väga ajast ja arust ja tehke nüüd siin restart ja see restart ei ole see, et te teete parema kujundusega e-maksuameti. Vaid vastupidi, te disainite oma teenused nullist, kasutades hetkel kõige moodsama tehnoloogiat.

Alustada, alustada võiks sellest, et meilistes tasutuste juhtidel peaks olema väga selgelt oma selliseid. Noh, moodsas keeles nagu KPI tulemusnäitajad ja neid ei tohiks olla nii nagu seal planeerimisdokumentides, me täna loeme lehekülgede kaupa igast mudru, mis ei ole isegi selle asutuse osakonna tasand, vaid mingi allüksus ja talituse tasand. Millega ennast oleks juba ära väsitatud, ennem kui üldse nagu tööl, tööni jõutakse, et. Mu enda näite puhul, mina juhtisin Maksu-Tolliametit kolme indikaatori alusel, palju tuleb makse. See oli veel selline noh, nii-öelda natukene nagu vanamoodne lähendamine, sest see paljuski ei sõltu Maksuametist, vaid sõltub majandusest ja ettevõtjate käekäigust, eks. Mis on varimajanduse tase, me sellest juba rääkisime Saaremaa silla nii-öelda, nii-öelda nii-öelda näite puhul raha hulga mõistes, mis juhtus varimajanduse sel ajal, kui, kui minu ja minu meeskond toimetas ja kolmas oli usaldav. Ja minule anti vabadus, minister Jürgen Ligi, Maris Lauril ja sealt edasi, et, et, et mul oli vabadus vastutada, teha muutusi selleks, et neid eesmärke ellu viia, ma vähendasin kakskümmend üks protsenti inimesi. Mitte midagi ei juhtunud, sain ülejäänud inimestel tõsta nelikümmend protsenti viie aasta jooksul keskmist palka, et oleks motivatsiooni midagi teha, midagi muuta. Ehk teisisõnu noh, jätame selle IT teema nagu korraks rahule ja püüame aru saada, mis on Eesti ametiasutuste eesmärgid. Kuidas nad haakuvad üksteisega, kuidas mõõdetakse, kuidas juhitakse, see on minu meelest täiesti debatt, mis on puudu. Me räägime ametnike kolimisest Tallinnast ära, kes, milleks, mis, mis, mis paremaks läheb, ega selleks ju keegi ei ole koostatud täna vastust andma, eks.

Hüva, me teeme siia oma teise pausi ja siis jätkame diskussiooni. Restart jätkub, viimane kolmandik saatest on ka, siin me räägime siis täna sellest, kuidas Eesti e-riiki teha mitte ainult ilusamaks, vaid ka paremaks.

Ja me oleme nagu terve saate püüdnud siis juhtida selle mõtteviisi sinna suunas, et, et see, et me nagu facelift'ime oma, oma kodulehekülgi, et. Et see ei anna nagu tulemust, et, et me räägime ikkagi täna sellest, et kui me tahame teha nagu tuleviku e-riiki, siis me peame ümber disainima oma teenused. Ja, ja minu probleem täna ikkagi on see, et, et alati see diskussioon või ütleme, nihuke nagu noh, see pall kukub maha, sellepärast et, et jääb sihukene mulje, et kuskil on mingid progejad, mingid IT-inimesed, et nemad vist peaksid tegema. Ja see on nagu ohtlik, selles mõttes, et noh, kui me küsimegi nüüd, et. Ma ei tea, Statistikaameti töötaja kuulas ka presidendi kõnet, et no ei näed, teenus on halb, et peaks paremaks tegema, et noh, et, et, et tema ei saa ju minna seda paremaks tegema homme, et ma nüüd homme otsustan, et ma teen selle teenuse paremaks, et noh, millise mandaadi alusel, kes sa oled. Ühesõnaga, millise eelarvega, kus sa selle raha saad, on ju. Kes lubas sul üldse nagu muudes töökohustustes kõrvale hiilida ja hakata sellega nüüd tegelema, on ju, et noh, et, et see hakkab ikkagi ülevalt pihta. Või no ma ei tea, Marek, kuidas sina seal näed?

No ma kipun jah, võib- Kui ma tagasi vaatan, ütlen, et, et ma arvan, et juhtidel on väga erinevad võimalused juhtida. Ja, ja väga üks suur probleem, mis ma näen ministeeriumites erinevalt, on see, et, et ministeeriumite, ametiasutuste või siis ministrite, peadirektorite rollid, kantslerid seal juures on niivõrd segased. Ehk teisisõnu noh, ütleme üksteise marjamaal käiakse ikkagi päris korralikult ja, ja sealt kaob vastutus. Ja seal puudub selline nagu mõistlik nagu arusaam, et mis on peadirektori vastutus ja mis on, mis on ministri vastutus, et veel kord ma pean tunnustama Jürgen Ligit, kes kõikide nende projektide juures, mida ma viie aasta jooksul tegin alates salakütusest seal Vene piiril ja nii edasi. Noh, müts maha ministri ees, kes suudab nii palju küsida või nii palju usaldada, et aeg-ajalt lihtsalt küsib, et Marek, et kas te muidu teete õiget asja seal või? Ja, ja, ja siis sa seletad, et noh, me teeme seda sellepärast, sest eesmärk on selline ja, ja mõju on selline, ta ütleb Et ma arvan, seda usaldust ei ole paljudel peadirektoritel noh, kas nad ise seda valmist ka tahtma on, no pole ma ka väga kindel.

Aga siin on hästi oluline koht ka, ma arvan, mis eristas Marekit ja, ja, ja ka Ivo Tamsoni ja, ja veel teisi selliseid tippjuhte, et nad suutsid õigel hetkel ka jala maha lüüa ja öelda ei. Ehk siis, et me ei tee mingit jura või meie nagu ei, ei tegele juraga, et, et noh, sul ka ikkagi viskas korra ventikasse, kui ma õigesti mäletan, kui juhtus. Oli see autode maksustamise teema, et erasõiduk versus ärisõiduk.

Jah, selle kohta ma alati ütlen, et ükskõik, mis ma Maksuametis positiivselt suutsin teha, meelde ma jään ikka selle teemaga.

Minul oli täitsa meelest läinud muidu, aga.

Aga tegelikult siin paar nädalat tagasi, kas Ruussaar või keegi arutas seda, et kas see oli sellega seotud ja kas Maksuametil oli see, see teema, siis oli hea, kuulatasin, et, et jah, see oli sellega seotud, aga see oli parim kriis minu viie aasta jooksul, see oli parim kriis arusaamaks, mis Maksuameti roll võiks, võiks olla tulevikus, et ta ei ole mingi rahamasin. Ta ei ole mingi rahamasin, mis nii-öelda poliitikud, riigieelarvet või koalitsiooni kokkulepped paika pannes ütlevad, et nii ja nii palju pead raha tooma. Ja autode näide oli hea, keegi arvas, et peaks nelikümmend seitse miljonit tulema, nägite, mis juhtus, eks ju, ka nädalate või päevadega kukkus Maksuameti maine noh, miinusesse, et, et. Ja peadirektor vastutab, peadirektor vastutab, et, et lihtsalt suhtusin sellesse asjasse nagu tuhandeeuroste arvete ja muude olulisemate projektide kõrval nagu lahjalt ja sain oma õppetunni kätte. Ja peale seda mul oli väga selge, et, et kui palju, kus, kus maani ma lasen või noh, nii-öelda asutust juhtida, kus, kus maani mitte.

Hea küll, mis siis nüüd saab, selles mõttes, et seda, et, et teie, riigi töötajatena tegite oma tööd südamega, visiooniga ja hästi, et me oleme nüüd peaaegu kolme näed tundi rääkinud, aga mis edasi saab? Teid ei ole enam praegu. Selles mõttes,

et nagu praegu on häid inimesi, on riik täis, üleüldse küsimust. Küsimus on lihtsalt selles arusaamises, et noh, mida me oleme siin saates ka varasemalt ikkagi nagu, nagu rääkinud, et. Et me peame saama aru, et riigiasutused on ka teenusepakkujad. Et, et, et ja sealt hakkab kõik asi pihta, et miks ma eksisteerin, kelle jaoks ma eksisteerin, mis on minu valdkonnas heateenus. Kui ma pakun seda sellise kiirusega või sellise hinnaga. Kui palju ma jooksutan seda klienti, et kas, kas ma pean seda tegema või mitte, et, et see läheb üldse korda. Noh, meil täna on tõsine probleem, millest ma siin saates rääkinud ka, et enamus ministeeriumid ei tea isegi, mis teenused üldse pakuvadki. Rääkimata nende nagu ümber disainimisest. Ja ma arvan, et see sõnum, mis kõlama peab jääma, ongi see, et, et, et presidendi kõnest, et ei juhtuks jälle see, mida on juhtunud mitu korda varem ka. Et keegi nii-öelda ütleb, et e-riik on nagu metsas, pekkis, ei tööta. Ja, ja siis nagu pall kukub maha, sellepärast, et me arvame, et kuskil peaks mingi programmeer.

Okei, aga mis siis nüüd ikkagi saab, seda ma tean

Tuleb tegeleda juhtimisega, tuleb hakata riigis tegelema juhtimise kvaliteedi parandamisega, noh, kõlab see kvaliteet ja kõik jälle bürokraatiat. Aga tegelikult me juhime ametiasutusi ja ministeeriumid, nagu juhiti eelmisel sajandil, noh, piltlikult öeldes oma nii-öelda loogikas, eks ju, meil on ministeeriumid ja siis on arengukavad ja siis on eelarved ja käib tegelikult ülikõva konkurents nende kõikide ametite ja ministeeriumide vahel. Puuduvad selline, selline keskkond, kus tekiks ühised eesmärgid, oleks eesmärkidel prioriteedid. Et milline ministeerium on kõige olulisem ja milline ministeerium ei ole noh, seesama, mida ma aeg-ajalt olen toonud, meil on kaks väga olulist ministeeriumit, justiitsministeerium või rahandusministeerium. Kui te taandate seesama teema nagu siis näiteks ühe ettevõtte juurde, siis, siis juriidiline üksus ettevõttes ja, ja, ja rahandusüksus on toetavad, toetavad üksused, mitte nii-öelda kõige tähtsamad üksused, eks. Et ikkagi majandus, haridus, sotsiaal, nende ministeeriumite roll eesmärkides ja kõigi ülejäänute toetamine selleks, et need põhieesmärgid riigis hakkaks tööle, selleks tuleb planeerimissüsteem täiesti kardinaalselt ümber vaadata, täiesti uuele kvaliteedele viia, leida juhid, kellel on motivatsioon laes teha muutusi, võtta riske. Lubada neil eksida, noh, ma arvan, et selleks selle, selle olukorrani nagu ma kirjeldan, on nagu väga pikk tee, et üksikud võtavad initsiatiive ja saavutavad sellise nagu mandaadi, aga, aga tegelikult efekt tekiks siis, kui kõigile juhtidele riigisektoris luuakse sellised tingimused.

No ühesõnaga, kui sa hakkad praegu mõtlema nagu, nagu Mart just ütles, et justiitsministeerium toetab üksus. Ja toetav üksuse põhieesmärk peaks olema see, et nende taha ei jää midagi kinni. Nemad teevad alati oma asja ära, õigeaegselt nii edasi, on ju. Ja kui me nüüd küsiksime noh, mõõdikuna, et justiitsministeerium, et kõik seaduseelnud, nad käivad teie juurest läbi, on ju, te annate selle õigusliku hinnangu ja nii edasi, on ju. Et kui mitmel juhul te suudate kokkulepitud tähtaegas kinni pidada, ehk siis nagu nii-öelda anda noh, kinda aja jooksul nagu vastuse. Ja see mõõdeti ära, nüüd tuli välja, et see oli alla viiekümne protsendi, siis millist teenuskvaliteeti sa pakud ja sa oled tugiüksus ja millist teenuskvaliteeti sa pakud. See on alla igasuguse arvestuse ja nüüd peaks küsima, et aga, aga kellele see korda läheb, kes vastutab?

Või teine näide, et rahandusministeeriumi puhul iga aasta ehitata, esitatakse ministeeriumite poolt sadades miljonites lisaettepanekuid. Ministeeriumid töötavad, ametid töötavad, kõik panevad plaane kokku, et kuidas küsida, miks küsida, miks minu valdkond on kõige olulisem. Ükski nendest küs Mis on tegelik see raha hulk, mida me võiksime siis nagu riigi arengusse investeerida, rääkimata sellest, et suudetakse ühiselt kokkulepped, et okei, kõige olulisem on see raha, mida me saame nii-öelda investeerida, panna sellesse ministeeriumi valdkonda ja ülejäänud toetavad ja mõistavad seda. Selline eelarve kokkupanek, kaugel sellest, tegelikult käib võistlus, kes rohkem välja küsida suudab rääkida.

No ma ju enne tahtsin öelda, et me oleme väga väikse sammu kaugusel praegu siin nagu poliitilise tasandi küsimusest, aga nüüd me oleme sisuliselt seal juba kohal, et noh, Eesti riiki juhivad inimesed, kelle valijad valivad.

Ei, aga see ei ole tegelikult niimoodi, et noh, meil ikka täna poliitikud ikkagi distanseerivad ennast juhtimisest, et noh, siin on, ma ise sain omal nahal tunda seda, et kui ma juhtisin tähelepanu üks suur hange nagu, mis lendas vastu taevast, et noh, et minister.

Sotsiaalministeeriumi asi.

Las ta jääb, on ju, et, et siis kokkuvõttes tuli väljata, et mina olen süüdi, et see niimoodi läks, on ju, et. Et, et meil on ikkagi, asi hakkab ikkagi nagu noh, juhtimine kui selline, täna meil ikkagi avalik sektor on väga uhke selle üle muide, et nad ei ole politiseeritud. Et noh, kantslerid, muud ametnikud, nad ei ole politiseeritud. Mis tähendab seda, et nad on järjepidavad ja nende kokkuvõttes võiks olla nagu motivatsioon ja huvi, tahe, teadmisi, kuidas oma ennast nagu juhtida, nagu, nagu nii-öelda paremini nagu teostada. Ja seda meil ei ole, või seda on meil väga vähe, ütleme niimoodi, seda peaks olema.

Sa panid ühesõnaga praegu, andsid selle topispallikantslerite tasandi kätte?

Ei, ma tahaks öelda seda, et kui te tahate e-riiki paremaks teha. Siis facelift kodulehekülgedele ühine arusaam, Eesti ees on kõik samasugune disain, unustage ära, sellega me ei saavuta nagu läbimurret, läbimurre tuleb siis, kui me hakkame neid teenuseid nagu sõna ots mõttes uuesti disainima, teeme otsest lõpuni palju paremaks.

Marek, kas sina annad oma imaginaarse palli ka kantslerite kätte või kuhugi mujale?

No ikka tippjuhtide kätte, kantslerid ja peadirektorid ja noh, ministrid ka, eks, et, et ministri poliitiline vastutus on alati, et me ikkagi mitmendat korda ütlen, et poleks mul olnud neid ministreid minu ametiajaperioodi jooksul, ma arvan, et ma ei oleks saavutanud, sest mul oli vaja seadusemuudatusi, mul oli vaja sellist poliitilist tuge, et. Et, et see, see kooslus peab töötama ja, ja need minister, kantsler, peadirektor. Noh, asekantslerid, meil on hästi palju, see ajab juba asja natuke segaseks ja selle vastutuse, aga las nad olla. Nende, nende koosmõjus peavad tekkima nagu õiged strateegiad, korralikud kaasaeglased strateegiad, mille alusel noh, saadakse aru, et üks või teenus, mida, üks või teine teenus, mida me viisteist aastat tagasi, mis seda tegelikult ei ole enam vaja. Ja, ja, ja, ja üks või teine võimalus, mis tegelikult inimesed saavad noh, tehtud infoühiskonna abil, on vaja täiesti uuesti uutel alustel luua, et ennem seda ei teki, kui see juhtimine niimood

Hea küll, sellega ongi meie selle nädala restart läbi, aitäh, Taavi Kotka, aitäh, Marek Helm ja kuulame jälle nädala aja pärast.